2.1. Dialektiline materialism
Slavoj Žižek ei ole traditsiooniline marksist. Suunda, mida Žižek esindab, nimetatakse tihti ebatäpselt freudomarksismiks. Freudi õpetuse ühendamine marksistliku ilmavaatega ei ole uus teema, 1920. aastatel propageeris seda Lev Trotski, Saksamaal aga mitteortodoksne psühhoanalüütik Wilhelm Reich. Uuesti muutus see temaatika aktuaalseks pärast 1968. aasta suve.
Slavoj Žižek ei ole traditsiooniline marksist. Suunda, mida Žižek esindab, nimetatakse tihti ebatäpselt freudomarksismiks. Freudi õpetuse ühendamine marksistliku ilmavaatega ei ole uus teema, 1920. aastatel propageeris seda Lev Trotski, Saksamaal aga mitteortodoksne psühhoanalüütik Wilhelm Reich. Uuesti muutus see temaatika aktuaalseks pärast 1968. aasta suve.
Märts 1968. Üliõpilaste protestid Varssavis
Tudengite protestid Pariisis, Lääne-Berliinis ja Varssavis, eriti aga nn Praha 1968 a. kevad ja selle vägivaldne mahasurumine nõukogude tankidega 21. augustil tekitasid rahvusvahelises kommunistlikus liikumises lõhe. Samas katalüseeris see hõõguva kriisi marksismis ka teoreetilisel tasandil. Brežnevi marasmaatiline „reaalse sotsialismi“ doktriin tekitas lääne kommunistlikes intellektuaalides nõutust ja protesti. Et mitte loobuda kommunismist sootuks, otsisid nad pingeliselt mingeid topendeid, millega saaks lekkiva küna kinni lappida. Sõelale jäi neli võimalust: fenomenoloogia, strukturalism, freudism ja mittenõukogu (sisuliselt mittevene) marksism: Antonio Gramsci, György Lukács, Walter Benjamin jt.
Antonio Gramsci (1891-1937), Walter Benjamin (1892-1940) ja György Lukács (1885-1971)
Tavaliselt kasutati mitut võimalust korraga: need, kes orienteerusid fenomenoloogiale, kasutasid enamasti ka strukturalismi ideid, samuti oli levinud katse marksismile külge pookida strukturalismi ja freudismi. Žižek vürtsitaski oma marksismi alguses strukturalismiga, hiljem psühhoanalüüsiga, kuid nagu nt ka Louis Althusser, orienteerus ta mitte niivõrd Freudile, kuivõrd Lacanile. Siinkohal tuleb ära märkida, et Žižek on üks psühhoanalüüsi Ljubljana koolkonna rajajaid.
Ehkki tundus, et Žižek liikus eurokommunistidega intellektuaalselt lähedases suunas, jäi ta poliitiliselt truuks Reaalsele Sotsialismile (suurtähti kasutab Žižek) ja konkreetselt Leninile. „Tagasipöördumisest Marxi juurde on saanud süütu akadeemiline mood.“ Lenini eelis Marxi ees seisneb Žižeki jaoks esiteks sellest, et ta asus väljaspool Marxi ja Engelsi ringkonda ja euroopalikku konteksti: Lenin „tõi marksismi vene-aasialiku „despootliku põhimõtte““. Teiseks teeb Lenin „rebides teooria välja selle esialgsest kontekstist, juurutades seda teisel ajalooperioodil, selle tõepoolest universaalseks“.
Rääkides 1968. aastast, heidab Žižek tšehhoslovakkidele ette, et nende ’inimnäoline sotsialism’ viib paratamatult kapitalismini, juhul kui see ei naase reaalse sotsialismi rööbastele. Sisuliselt kaitseb siin Žižek nn Brežnevi doktriini, mille järgi on Nõukogude Liidul kohustus kasutades kõiki vahendeid, k.a sõjalisi, sekkuda, juhul kui satelliitriikides miski ohustab sotsialistlikku valitsemisviisi. Žižekil õnnestus Prahas olla tunnistajaks Brežnevi doktriini realiseerimisele. 2003. aastal meenutas Žižek, kuidas invasiooni ajal leidis ta töötava kohviku Praha keskväljakul (Václavské náměstí). „Ma mäletan, et neil olid imelised maasikakoogid, ja ma istusin seal, süües maasikakooke ja vaadates demonstrantide vastu suunatud vene tanke. See oli täiuslik.“
Praha. Václavské náměstí. 21. august 1968.
Surmaiha (Todestrieb) ei tähenda üksnes tungi ennast ära tappa või vigastada, see on ennekõike loobumine elust ja selle edasiandmisest. Surmaiha ei kuulunud alguses Freudi paradigmasse, kõiki hirme, neuroose ja destruktiivseid käitumisvorme seletas ta alla surutud seksuaalsusega. Surmaiha mõiste pakkus välja Sabina Spielrein 1912. aastal. Uurides skisofreeniku motivatsiooni, avastas ta, et selles puudub täielikult seksuaalne komponent. Skisofreenik kardab seksuaalkontakte, peljates, et need kahjustavad tema terviklikkust, ja oma väärkujutlustes loob ta endale sooneutraalse keha; eirates soolisi erinevusi, asendab ta need fiktiivsete suhetega; eluiha asendab surmaiha. Freud nõustus Spielreiniga ja kasutas alates 1920. aastast ise surmaiha mõistet. Freudile ei jää tähelepanuta, et semantilised konstruktsioonid, mille Spielrein avastas skisofreeniku juures, on teada eri rahvaste müütidest, ning Freud viitab Upanišadidele ja Platonile. Kreeka mütoloogias olid androgüünid (erinevalt praegusest sõnakasutusest) täiuslikud sootud olendid, keda Zeus karistas, rebides nad kaheks ebasümmeetriliseks pooleks: meheks ja naiseks. Nii tekkisid inimesed. Surmaiha aga tähendab regressiooni, igatsust mitte niivõrd elujärgse, kuivõrd elueelse seisundi järele.
Spielreini ideid arendasid edasi ennekõike Jung, siis Freud ja tema õpilased ning hiljem Lacan, Baudrillard ja Žižek. Kui Freudi ja Lacani jaoks oli surmaiha põhjused lõppkokkuvõttes bioloogilised, siis Baudrillard kitsendas oluliselt surmaiha valdkonda, tõlgendades seda majanduslikus ja sümboolses võtmes: kapitalismi majanduslik mudel produtseerib surmakultuuri. Seevastu Žižek paigutab surmaiha dialektilise materialismi konteksti.
Sabina Spielrein (1885-1942) ja Joseph Dietzgen (1828-1888)
Marksistlikud intellektuaalid läänes püüavad õpetust puhastada leninlik-stalinlikest „moonutustest“. Žižeki jaoks aga oli just Lenin (ja mitte Marx) õige marksismi looja. Nõukogude Liidus jaotati marksistlik filosoofia dialektiliseks ja ajalooliseks materialismiks. Peab rõhutama, et Marx ei kasutanud sellist jaotust, isegi sellist terminit, samuti ei kuulunud termin ’dialektiline materialism’ Engelsile, nagu Lenin ekslikult arvas. Selle pakkus välja Joseph Dietzgen, iseõppijast töölisest filosoof; Marx, Engels ja nende ringkond pidasid temast lugu, Lenin aga, kes oli Dietzgeni hoolikalt konspekteerinud, suhtus temasse üleolevalt. Tõsi, dialektilise materialismi terminit kasutas hiljem ka Engels, kuid pidas silmas mitte marksismi haru, vaid meetodit. Žižek aga järgib nõukogude marksismi-leninismi traditsiooni, mille sees ta Jugoslaavias oli üles kasvanud.
Pean tunnistama, et ma pole Dietzgenit lugenud (ja pole plaanis ka), kuid see dialektiline materialism, mille loojateks olid Engels ja Lenin ja mida õpetati Nõukogude Liidus ja sotsmaades, oli algusest peale läbikukkunud projekt. Juba Hegeli dialektika on minu jaoks kahtlane asi, kuid ma ei taha siin selle üle diskuteerida. Hegeli dialektika on tema enda formuleeringu järgi „spekulatiivne tunnetusmeetod“, st kuulub mõtete ja mitte asjade või tegude valdkonda, see pidi olema uus loogika. Marx seevastu reinterpreteeris dialektikat nõnda, et see johtub mitte spekulatiivsest (st ratsionaalsest) sfäärist, vaid objektiivsest ühiskondlikust praktikast, mille tähtsam osa (tootmissuhted) „ei läbi inimeste päid“.
Engelsi projekt oli veel ambitsioonikam. Ta üritas tõestada, et dialektika põhimõtted avalduvad mitte üksnes ühiskonnas, vaid juba looduses ning kujutavad endast kõige fundamentaalsemaid loodusseadusi. Kõik konkreetsed loodusseadused (nt Pascali, Boyle'i-Mariotte'i, Newtoni jt seadused, aga ka Darwini evolutsiooniteooria) on Engelsi väite kohaselt esialgsed ning alles dialektiline süntees lubab avada nende õige tähenduse. Engels pusis selle teema kallal üheksa aastat, kuid sidusa tulemuseni ei jõudnud ja jättis asja sinnapaika. „Looduse dialektika“, millega mürgitati nõukogude tudengite ajusid, kujutab endast mustanditest ja märkmetest koostatud teksti, mille 1925. aastal pani Moskvas kokku ja avaldas David Rjazanov (kes lasti maha 1938).
Kuidas nimelt kavatseb Žižek integreerida surmaiha dialektilisse materialismi, pole päris selge: tema formuleeringud on ebamäärased ja üldised ning süstemaatilisus pole tema tugevam külg. Kuid just surmaiha on see, mis teeb tema pandeemia käsitluse huvitavaks.
2.2. Viirused
Nagu esimeses osas sai välja toodud, on Slavoj Žižekil käesoleva pandeemiaga suured plaanid. Pandeemia õõnestab kapitalistlikku maailma, kuid Žižekile pakub huvi ka viirus ise. Viirus, erinevalt mikroobist, ei ole elusolend, aga ta ei ole ka surnud. „Viirused ei ole tavamõttes ei elavad ega surnud. Nad on elavad laibad: viirus on elus, kuna tal on replitseerumistung. Kuid see on omamoodi elu nulltase, bioloogiline karikatuur mitte niivõrd isegi surmaihale, kuivõrd elule selle kõige nürima korduse ja paljunemise tasandil.“ (Elu nulltase peab ilmselt assotsieeruma Roland Barthes’i kirja nullastmega: „Minu tõeline mõjutaja nüüdisaja prantsuse mõtlejate seas on Roland Barthes.“)
Siinkohal olen ma sunnitud veidi selgitama. Žižeki jutud (loengud, intervjuud) ja ka tema kirjutised sisaldavad hulganisti vastuolusid. Ta on karismaatiline kõneleja, ning nii mõnigi kord jääb mulje, et ta flirdib publikuga, teda meelitades, aga ka šokeerides. Nt väidab Žižek: „Kui loodus ründab meid viirustega, tagastab ta meile meie endi sõnumi. Sõnum seisneb selles, et mida te tegite minuga, seda ma teen nüüd teiega.“ Selles animistlikus väites pole dialektilise materialismi hõngugi, Žižeki flirdib keskkonnaaktivistidega, kes kasutavad sageli sedalaadi metafoorikat. Ka viiruste osas pole Žižek järjekindel: ta on rääkinud viiruste tapmisest ja isegi viiruste paljunemistungist, mis on selgelt vastuolus nii viroloogiliste andmetega kui ka tema enda väitega, et viirused on n-ö teisel pool elu ja surma. Kui viirus pole elus, saab seda tappa üksnes metafooriliselt, sama käib ka viiruse paljunemis- või ükskõik millise teise tungi kohta.
F. Scott Fitzgeraldi romaanis "Suur Gatsby" (1925) kujuneb tühermaa Ameerika sümboliks, kus Jumala silma asemel on reklaamikilp (kaader filmist, 2013)
Mul puudub vähimgi vajadus ega soov norida Žižeki ebatäpsete sõnastuste või originaalsete viroloogiliste vaadete üle; see, mis mulle huvi pakub, on Žižeki käsitluse semiootiline interpretatsioon. Kultuurisemiootika baasopositsioonide hulka kuuluvad ’kultuur vs loodus’ ja ’elus vs elutu’. Kui alates Jean-Jacques Rousseau’st jaotab kulturoloogia maailma kultuuri ja looduse sfäärideks, siis mina oma loengutes juhin tähelepanu kolmandale sfäärile. Sellel ei ole üldtunnustatud nime, mina kasutan terminit ’tühermaa’. Selle all mõistan ma ala, mis jääb kultuurist tarbetuks jäänuna maha. See on ala, mis ei kuulu ei kultuurile ega loodusele. Üks näide on prügila. Kuni 20. sajandini olid nii prügi kui prügilad asjad, mida kõik teadsid, kuid sellest ei olnud kombeks ei mõelda ega rääkida; ammugi ei olnud nad aineks teoreetilistele refleksioonidele. Need olid asjad, mis korraga nagu olid ja ei olnud ka. Tühermaa ei kuulunud inimestele, kuid see võis olla asupaigaks ühiskonnaheidikutele, n-ö inimprügile. Nii tühermaad kui nende elanikud olid sõna otseses mõttes kultuuri välja-heited. Võib-olla esimene tekst, kus seda probleemi riivamisi puudutati, oli Hiiobi raamat.
Iiob (Léon Bonnat, 1880)
Ühiskonnast väljaheidetud Hiiob lebab prügimäel. Alles 19. sajandi teisel poolel avastasid arheoloogid, et prügimäed on neile kullaaugud, kulus veel sajand, kuni prügi muutus üheks keskkonnakaitse kesksemaks teemaks. Taaskasutamine, mis arhailistes kultuurides on tavapärane praktika, muutus tähtsaks tööstusharuks. Erinevalt traditsioonilisest taaskasutusest, kus prügist otsiti välja toiduaineid või üksikuid esemeid, mida sai kuidagi sobitada uute eesmärkide täitmiseks (Lévi-Strauss tähistas seda tegevust esteetika valdkonnast laenatud terminiga bricolage), on nüüdisaegse taaskasutamise (recycling) eesmärk kogu prügi ümbertöötlemine, tagastades materjali osaliselt kultuurile, osaliselt loodusele. Samas toimub ka tühermaa alana taaskasutusele võtmine.
Tühermaa on lai mõiste ja prügimäed on vaid üks selle liike. Teine näide on jäätmaa. Kui alepõllunduses maa enam ei kanna, raiutakse maha järgmine metsatukk, aga jäätmaa hüljatakse. Jällegi ei kuulu jäätmaa enam kultuuri, aga ta pole ka veel loodus.
Öeldu kujutab endast väga lihtsustatud skeemi, mis jätab välja terve rea vahepealseid nähtusi nagu nt surnuaiad ja nekropolid (surnute linnad). Nendes valdkondades interfereeruvad opositsioonid ’kultuur vs loodus’ ja ’elus vs elutu’. Nii nagu ruumilises dimensioonis ei mahu tühermaa kultuuri ja looduse vahel jagunenud ruumi, ei ole ka viirustele kohta elusa ja elutu dihhotoomias. Elutus ei pruugi tähendada surma. Nii nagu on eelelu, on ka järelelu. Viiruste päritolu on ebaselge ja arvatavasti on see heterogeenne. Kui jätta välja tehis- ehk sünteetilised viirused, võib arvata, et osa neist kuuluvad eelelu, osa aga järelelu valdkondadesse. Žižek käsitleb nimelt viimaseid.
Viirused ei ole elusad ega surnud, kuid nad on (potentsiaalselt) surmavad. Žižek eksitab, kui väidab, et viirustel on paljunemistung ja nad võivad ise paljuneda. Ise paljuneda saavad võib-olla küll prioonid, aga suurem osa viiruseid vajab mitteelusolenditena paljunemiseks elusolendeid (nn peremeesorganisme), keda nad endaga nakatavad, põhjustades sellele patoloogilisi arenguid ja lõppkokkuvõttes hävingut. On teada tuhandeid erinevat liiki viirusi (arvatakse, et reaalselt on neid suurusjärkudes rohkem ja neid tekib ka juurde), neist suurem osa on inimesele kahjutud või isegi kasulikud.
Ka Žižek räägib kasulikest viirustest, tehes tüüpilise antropotsentristliku vea: kui me räägime kasust, siis peab alati täpsustama, kellele. Osa inimesele kasulikest viirustest on nn faagid, kes nakatavad ja tapavad inimesele kahjulikke baktereid. Nad on kasulikud inimese, kuid mitte bakteri seisukohalt. Ka need viirused, mis tapavad mitte inimese patogeene, vaid tugevdavad nakatades inimese immuunsüsteemi, teevad seda teiste mikroorganismide arvelt.
Oleksin hea meelega lugenud Žižeki viirustest ning elutu ja elusa dialektikast nimelt dialektilise materialismi kontekstis (Hegeli Aufhebung siin läbi ei lähe), kuid kahjuks ei lähe Žižek deklaratsioonidest kaugemale.
2.3. Pandeemia ja ökoloogia
Juba viirustega seoses tekkis küsimus kasulikkusest ja kahjulikkusest. Esitame selle veel üldisemalt: hea ja halva suhte kohta. Ehk kas pandeemia on hea või halb? Sellisel kujul on küsimus mõttetu. Hea ja halb ei pruugi olla absoluutsed omadused. Üldjuhul on hea või halb kellegi suhtes või millegi jaoks. Näiteks kirves võib olla hea puuraiumiseks, kuiid ei ole kõige otstarbekam selja sügamiseks ega inimeste vaheliste suhete klaarimiseks (siingi oli Raskolnikovil teine arvamus). Pandeemia puhul peame täpsustama, mille või kelle jaoks on see halb või hea. Ilmselgelt ei ole ta hea inimesele, kes on selles epideemias kaotanud oma lähedase. Samuti ei ole see hea majanusele, turismile jne.
Teisalt on toodud välja, et see pandeemia on hästi mõjunud keskkonnale, eriti õhukvaliteedile. Samas on mitmes riigis oluliselt vähenenud teatud liiki kuritegevus, teist liiki kuriteod nagu koduvägivald või netipettused on jälle kasvanud. Tuleme nüüd õhukvaliteedi juurde.
Juba viirustega seoses tekkis küsimus kasulikkusest ja kahjulikkusest. Esitame selle veel üldisemalt: hea ja halva suhte kohta. Ehk kas pandeemia on hea või halb? Sellisel kujul on küsimus mõttetu. Hea ja halb ei pruugi olla absoluutsed omadused. Üldjuhul on hea või halb kellegi suhtes või millegi jaoks. Näiteks kirves võib olla hea puuraiumiseks, kuiid ei ole kõige otstarbekam selja sügamiseks ega inimeste vaheliste suhete klaarimiseks (siingi oli Raskolnikovil teine arvamus). Pandeemia puhul peame täpsustama, mille või kelle jaoks on see halb või hea. Ilmselgelt ei ole ta hea inimesele, kes on selles epideemias kaotanud oma lähedase. Samuti ei ole see hea majanusele, turismile jne.
Teisalt on toodud välja, et see pandeemia on hästi mõjunud keskkonnale, eriti õhukvaliteedile. Samas on mitmes riigis oluliselt vähenenud teatud liiki kuritegevus, teist liiki kuriteod nagu koduvägivald või netipettused on jälle kasvanud. Tuleme nüüd õhukvaliteedi juurde.
Lämmastikdioksiid Kirde-Hiina ja USA idaranniku õhus (allikas: NASA)
Paljudes maades on elanikud üllatusega avastanud maastikud. Näiteks Indias ja Hiinas oli äkki näha kuni 200 kilomeetri kaugusel paiknevaid mägesid. Ka linnade õhk lubas avastada uusi perspektiive ja vaateid. Jõgede ja kanalite vesi läks puhtamaks ja neisse on tulnud kalu ja veelinde, keda polnud juba aastakümneid näha. Muutused olid nii olulised, et neid võis näha isegi kosmosest. Näiteks Kirde-Hiina õhk, mis on muidu üks maailma reostunumaid, paistis nüüd kosmosest vaadatult puhas.
Jalandhari elanikud India Pandžabi osariigis näevad nüüd (vasakul) Himaalaja mäestiku, mis polnud nähtav viimase 30 aasta jooksul
Pandeemia mõju õhule: Peking, New Delhi ja New York
Vesi Veneetsia kanalites: enne ja praegu
Paraku ei ole aga ka looduse seisukohalt pilt üksnes rõõmustav. Pealegi on mõnes kohas majandus juba taastuma hakanud ning muuseas on väidetud, et Kirde-Hiinas on nüüd kasutusele võetud eriti keskkonnavaenulikud tehnoloogiad. Mõned riigid kasutavad pandeemiat ettekäändena nõrgendada keskkonnaregulatsioone. Nt Brasiilias, kus vihmametsade hävitamine sai pandeemia ajal niigi hoogu juurde, esines keskkonnaminister Ricardo Salles üleskutsega veelgi enam leevendada keskkonnaalaseid piiranguid.
Keskonnaaktivistid teeb eriti murelikuks rohetehnoloogiate arendamise aeglustamine: negatiivsed tendentsid kapitaliturul pärsivad paratamatult alternatiivenergia arengu rahastamist. Nafta odavnemine on löök elektriautode konkurentsivõimele. Pealegi kardetakse, et on muutumas inimeste prioriteedid: tervishoid ja halvenev majandusseis varjutavad keskkonnamured.
On ka otseseid negatiivseid tagajärgi, mis on ennekõike seotud saastamise kasvuga, ja eriti käib see meditsiiniliste jäätmete kohta: ühekordsed maskid, kindad, personali kaitseriided vms juba on märkimisväärne probleem. On muutunud ka inimeste suhtumine. Kõlav loosung „Reuse. Recycle. Reduce“ on kõrvale heidetud. Moes on ühekordsed nõud ja pakendid, koju tellitud kaup ja toit on hoolikalt pakitud; jäätmete sorteerimine on paljudes linnades peatatud, need lihtsalt põletatakse.
Ning viimane. Arstid ja terviseametnikud on rahul ühe asjaga: inimesed on muutnud (ja loodetavasti pikemaks ajaks) oma käitumismustreid – pesevad pidevalt ja hoolikalt käsi, väldivad kokkupuuteid potentsiaalselt nakkusohtlikke pindade ja asjadega. Sellises käitumises pole midagi uut, see on ikka olnud omane inimestele, kes kannatavad müsofoobia all. Praegu on veel vara rääkida sellest, milliseid tagajärgi toob pandeemia ühiskonna psüühikale pikaajalises perspektiivis.
RSS Feed