MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Pandeemia ja filosoofia

5/16/2020

1 Comment

 
1. osa: Giorgio Agamben ja Slavoj Žižek
Epideemiad ja karantiinid ei ole üksnes surmade ja kannatuste, vaid ka mõtiskluste ja loomingu aeg. Ühest sellisest karantiinist, nn Puškini „Boldino sügisest“ pidasin hiljuti avaliku loengu. Kindlasti kuuleme mõne aja pärast ka praeguse karantiini loomeviljadest. Vaieldamatult annab pandeemia – ja on juba andnud – olulise tõuke viroloogia, mikrobioloogia jt meditsiiniga seotud valdkondade, aga ka sotsiaalse hügieeni arengule. Kindlasti on oodata uusi põnevaid arenguid IT ja AI valdkondades. Kuid mind huvitab praegu käesolev olukord ise, refleksioonid selle üle, mitte kriisi mõjud teadusele, tehnikale ja sotsiaalsele jt sfäärile. 
Picture
Lissaboni 1755. a maavärin ja tsunami

​Mõtteajaloolased mäletavad, millise ilmavaatelise pöörde tõi Lissaboni 1755. aasta maavärin. Lootsin midagi sellelaadset ka praegu ja mind paneb veidi imestama loid reageering pandeemiale filosoofia valdkonnas. Kasutan meelega sellist kohmakat sõnastust, et eristada filosoofe filosoofiast. Et mitte kohe alustada konfliktse tooniga, täpsustan: pean siin filosoofide all silmas kõiki, keda peetakse või kes ise ennast peavad filosoofideks (need võivad olla nii tunnustatud õpetlased või arvamusliidrid kui ka nn külafilosoofid); filosoofia all aga pean ma silmas argumenteeritud ja kriitilisi refleksioone reaalsuse või tunnetuse üle. Kui ma nimetan filosoofilist reaktsiooni Covid-19 pandeemiale loiuks, pean ma silmas, et esiteks tõi see pandeemia olulisi muutusi nii meie reaalsusesse kui ka selle tunnetusse ning teiseks ei anna sellele teemale pühendatud arvukad sõnavõtud (ka filosoofidelt) enamasti filosoofilise analüüsi mõõtu välja.
Picture
Noam Chomsky
Kindlasti ei ole ma kursis kõigi selleteemaliste sõnavõttudega, kuid üldpilt näib üsna troostitu. Kümmekond populaarset, et mitte öelda kõmulist autorit on esinenud ootuspäraste ja seega igavate mõtisklustega. Üks levinum stamp on, et maailm ei ole enam endine. Nii ei öelnud Noam Chomsky mitmes oma intervjuus peaaegu midagi uut, vaid korrutas USA ja kapitalismi ohtlikkuse, tuumarelvade ja kliima soojenemise teemadel (kliima kohta tahan ka mina teha märkuse, kuid seda juba loo teises osas). Pandeemia kohta ütles ta vaid niipalju, et selle ohjeldamiseks on vaja midagi sõjalise mobilisatsiooni taolist, aga pärast kriisi lõppu muutuvad riigid kas äärmiselt autoritaarseteks ja vägivaldseteks või siis toimub ühiskonna radikaalne ümberkujunemine humaansetel alustel, kus esikohal ei ole isikliku kasumi saamine, vaid humaansed vajadused (midagi sarnast väidab ka Slavoj Žižek, vt allpool). Millised need inimlikud vajadused on, ta ei ütle, samuti ei ütle ta, kes hakkab otsustama, kas see või teine vajadus on piisavalt inimlik ja mida teha, kui mõni inimene hakkab arvama, et üks tema vajadusi on kasumi saamine. Hoopis tõsisem lugu on see, et nagu kogemus paraku näitab, muutuvad riigid, kus humaanseid voorusi hakatakse juurutama kasuhimu ja teiste egoistlike soovide mahasurumise teel, väga kiiresti vägivaldseks ja autoritaarseks. 
 Peter Singer ja Yuval Noah Harari

​Ka teiste filosoofide kirjutisi lugedes jääb mulje, et pandeemia on selleks, et kinnitada nende seniseid veendumusi. Nt Peter Singer arvab, et epideemia on inimkonna karistus loomadesse halva suhtumise eest. Yuval Noah Harari leiab pandeemias järjekordse märgi sellest, et masinate abiga saavad valitsused kehtestada inimeste üle täieliku kontrolli. Omamoodi poleemika tekkis populaarsete filosoofide Giorgio Agambeni ja Slavoj Žižeki vahel. Tõeliseks poleemikaks on seda pidada siiski raske, kuna osalised räägivad ilmselgelt teineteisest mööda. 

​Agamben on pandeemiale pühendanud arvukalt sõnavõtte ja blogipostitusi; ka tema jaoks on pandeemia ennekõike võimalus uuesti eksponeerida oma juba väljakujunenud vaateid. Kogu lääne kapitalistlik maailm on sisuliselt vangilaager, kus juba Rooma impeeriumi ajast valitseb eriolukord. Seega ei too eriolukord, mis on välja kuulutatud pandeemia ettekäändel, endaga kaasa kvalitatiivseid muudatusi. Inimesed on nii kuulekult allunud erakordsetele piirangutele sellepärast, et oma hinges on nad juba orjastatud. Tegelik olukord on isegi hullem kui orjandusliku korra ajal, kuna inimene on degradeeritud bioloogilise keha tasandile ning ühiskonda valitseb biopoliitika, nagu Michel Foucault kuulutas juba 1970. aastate keskel. Inimene kui subjekt ei valitse oma bioloogilise keha üle, keha tervis on muutunud õigusest kohustuseks, mida kehtestab ja kontrollib mingi agentuur; tervist asendab biojulgeolek.
Picture
Giorgio Agamben

​Siiski on Agambeni mõttekäigud Foucault’ga võrreldes erinevad. Foucault’ jaoks tähendab biopoliitika ühiskonna täieliku läbipaistvust ja kontrolli; kõik on nähtav (panoptikum), iga sanktsioneerimata liigutus võib tuua endaga kaasa karistuse. Ühiskond lakkab olemast, inimmass on killustatud ja liikumatu. Seevastu Agambeni jaoks on biopoliitika ennekõike masside valede abil manipuleerimise tehnoloogia. Efektiivne biopoliitika saavutab oma eesmärgid siis, kui ühiskond ise ihkab ja teostab seda, mida võim temalt tahab. Karistuse hirm kaotab aktuaalsuse, kui valede abil permanentsesse paanikasse viidud mass meelitatuna julgeoleku illusioonist on ise loobumas vabadusest. Tulemusena aga jääb ta ilma nii vabadusest kui ka turvalisusest.
​
Mõistagi ei formuleeri Agamben oma mõtted nii selgelt ja radikaalselt, ta on selleks liiga filosoof. Sellegipoolest loodan, et väljendasin tema ideologeeme adekvaatselt. Agambeni ilmavaade on pessimistlik, nagu ta deklareeris talle omases aforistlikus stiilis veel 27. märtsil: lootus on vaid nendel, kellel pole enam lootust («solo per chi non ha più speranza è stata data la speranza»).
Picture
Slavoj Žižek

Slavoj Žižek on samuti pandeemia teemal korduvalt sõna võtnud (vrd siin, siin, siin jt). Erinevalt Agambenist on ta pigem optimistlik. Žižek esitab Agambenile rea küsimusi. Miks peab võim olema huvitatud paanika tekkimises, kui see paanika õõnestab usaldust võimu enda vastu? Miks on kapitali võim huvitatud paanikast, kui see halvab kapitalistlikku toodangut? Kas pole ilmseid tunnuseid selle kohta, et riigivõim ise paanitseb, tajudes, et situatsioon ei allu kontrollile? Kõige halvem reaktsioon paanikale on paanitsemine ja Agambeni arutlused on paaniline reaktsioon paanikale. See olevat tüüpiline leftistlik reaktsioon „liigsele paanikale“. Žižek toob välja paralleele uute paremäärmuslaste ja nende vahel, keda ta nimetab võltsvasakpoolseteks. Mõlemad tõrjuvad epideemia reaalsust, ei saa aru selle tõelisest tähendusest, näevad selles mingit vandenõu, eiravad riikide seatud liikumis- ja muid piiranguid. Žižek ei ole Agambenist kehvem sõnaseadja ning ta pakub välja paradoksi: mitte suruda kätt ja vajaduse korral end isoleerida – see on tänapäevane solidaarsuse vorm.

​Žižek väidab, et pandeemia loob eeltingimused kommunismile. Ainus alternatiiv uuele kommunismile on uus barbaarsus ja džungliseadus. Ja jäik riiklik kontroll on hea, kuna see hävitab turumajanduse. Trump teeb õigesti, et lubab erasektori oma kontrolli alla võtta, paiskab turumajanduse seadusi eirates triljoneid majandusse ja arutleb 1000-dollarilise kodanikupalga üle [USA terminoloogias, mida kasutab ka Žižek, nimetatakse seda kodaniku baassissetulekuks – ML]. Kuid, rõhutab Žižek, sellega ei tohi piirduda, ning riikliku või omaalgatusliku kontrolli alla tuleb võtta ka tervishoiusüsteem. „Kas veel nädal aega tagasi oleks keegi võinud ette kujutada, et Trump teeb ettepaneku erasektori kontrolli alla võtmiseks?“, esitab Žižek retoorilise küsimuse. Mina aga küsin: kas keegi oleks iialgi uskunud, et kommunist kiidab Trumpi sõnu ja plaane? [Vägisi meenub nõukogudeaegne anekdoot asjadest, mida Hruštšov ei jõudnud teha: … ja lõpuks anda Nikolai II-le postuumselt Lenini orden revolutsioonilise situatsiooni kujundamise eest.]

​Žižek loodab kommunismi tulekule, kuid mitte sellisele, mis kehtestati Venemaal 1918. aastal [NLKP ajaloos nimetati seda sõjaliseks kommunismiks – ML], vaid teaduspõhisele. Kriis näitas tema meelest, et globaalne solidaarsus ja koostöö ei ole utoopia, nad on hädavajalikud iga inimese ellujäämise jaoks, see on ainus ratsionaalne plaan. Ta nimetab seda laiapõhiseks kommunistlikuks plaaniks, mille aluseks on usaldus inimeste ja teaduse vastu. Mul on tunne, et kui Agamben hoiatab ohu eest, mida kujutab endast  teaduse upitamine religioonist vabanenud kohale, peab ta teiste seas silmas ka Žižekit. 

​Žižek on üks populaarseimaid nüüdisaja filosoofe. Tema muinasjutud lähevad hästi peale vasakpoolsetele intellektuaalidele ennekõike Euroopas ja Ameerikas, kuid mitte ainult seal. Need aga, kes veel mäletavad elu sotsialistlikus paradiisis, ja eriti need, keda ülikoolides sunniti õppima teaduslikku kommunismi, saavad aru, et midagi uut Žižek ei ütle. Ka nõukogude kord oli „teaduspõhine“ ja „inimkeskne“.
Picture
„Kõik inimese jaoks!“ oli kuulus loosung. Usaldustest ka puudust polnud: „Rahvas ja partei on ühtsed“, või nagu lauldi ühes paroodias „Me usaldasime teid nii, seltsimees Stalin, / nagu pole usaldanud iseennastki.“ Nõukogude ühiskonnateaduses polnud midagi teaduslikku, usalduse eest aga hoolitsesid jälitus- ja karistusorganid. Kõik kaunid sõnad kommunismist kui ühiskonnast, mis on üles ehitatud teaduslikele alustele, kus pole ekspluateerimist ja võõrandumist, kus „inimene inimesele on sõber, seltsimees ja vend“, on kommunistlike režiimide poolt juba ammu ära leierdatud. 
​
Picture
Picture

​
​Huvitavam oleks küsimus, kuidas jõuda sellesse maapealsesse paradiisi. Traditsiooniline tee oli selline: vägivaldne võimu haaramine (revolutsioonid Venemaal, Kuubal jt, sõjaline vallutamine mujal), punane terror, proletariaadi diktatuur, massilised repressioonid ja partokraatia.

Uusmarksist Žižek ei propageeri vägivalda, revolutsiooni võib-olla ei olegi vaja, on lootust, et pandeemia teeb selle töö ära. "Koronaviirus on ‘Kill Billi’ laadis löök kapitalismile ja võib viia kommunismi taasleiutamiseni".



1 Comment
Veiko
7/3/2020 04:48:58 am

Mulle isiklikult tundub alusetu mõte, et pandeemia midagi sisuliselt inimeste hoiakutes võiks muuta.
Mulle tuleb "sellele lootes" silme ette laps, kes on uhke oma "tähtsa" haiguse üle, või siis narkomaan, kes arvab, et liimi nuusutamine on muutnud tema tajud ja järeldused erakordseteks ja täpseteks. Minu meelest massidepoolne initsiatiiv mingite väärtuste või muudatuste poole pöörduda saab tuleneda vaid hädavajadusest. Kui aga tsirkus ja leib on laual, kipub kõik suurel määral olema vaid päeva õhtusse veeretamine. Ühesõnaga, ma ei rajaks lootusi ühiskonnakorraldusele, kus oleks eeldatud indiviidide panus läbi solidaarsuse või headuse.

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman