Kemerovo meelelahutuskeskuses Talvine kirss puhkenud põleng on suur tragöödia, suurim Kemerovo oblasti ajaloos. Ametlikel andmetel sai õnnetuses surma 64 inimest, kellest 41 olid lapsed. Mitteametlikel andmetel on veel mõnikümmend inimest kadunuks jäänud. Üksikasjad ja sugulaste üleelamised on nii südantlõhestavad, et sellest pole isegi võimalik kirjutada. Veel vähem sobib praegu parastada või osutada oletatavatele süüdlastele. Need peab välja selgitama juurdlus, ehkki paljudel ohvrite sugulastel on selle objektiivsuses juba ette suured kahtlused.
Küll aga vajavad lahtirääkimist mõningad kaasnevad seigad. Esiteks, toimunud tragöödia püüdi algul maha vaikida, hiljem aga selle mastaape vähendada. 25. märtsil näitasid suuremad telekanalid õhtu otsa meelelahutusprogramme, filme jne. Uudistes oli põhisüžee Putini inauguratsioon ja selle tähistamine. Ainult üks kanal (Rossija-24) esitas uudiste lõpus kolmeminutilise teadaande, mis sisaldas vananenud andmeid.
Ametlikul Moskval läks poolteist päeva tragöödia suuruse ja tähtsuse tunnistamiseks. Kuid isegi siis väljendati seda väga kummaliselt, eriti neile, kes Venemaa konteksti ei tunne. Nimelt tunti kaasa president Putinile. Kurikuulus duumasaadik Jelena Mizulina, kes on seal Perekonna, Naiste ja Laste Asjade Komitee esinaine, ütles koguni, et Kemerovo põleng on löök Vladimir Putini selga.
Kemerovo oblasti kuberner Aman Tulejev Juhtivad vene telekommentaatorid nagu Kisseljov ja Solovjov hakkasid viitama mingisugustele tumedatele välisjõududele, keda see õnnetus rõõmustab ja kes on võib-olla isegi selle taga. Ka Kemerovo oblasti kuberner Aman Tulejev, kes ei julgenud ise inimestega tulla rääkima, palus vabandust üksnes Vladimir Putinilt. Endast väljas inimeste kohta aga ütles ta, et need on tülinorijad, kelle on üles ässitanud provokaatorid. Tõsi küll, asekuberner julges välja tulla ja ehkki ka tema ütles mehele, kes kaotas tulekahjus naise, kolm last ja õe, et ta tuli endale PR-i tegema, laskus ta siiski lõpuks a la Raskolnikov põlvili ja teatas, et Venemaal on selline vabandust palumise komme.
Selline võimude ja ametliku meedia käitumine tekitas protesti, mis on vahel võtnud samuti kummalisi vorme. Ma ei hakka siin rääkima vandenõuteooriatest, et võimud (Putin?) korraldasid ise tulekahju, et juhtida tähelepanu diplomaatide väljasaatmiselt kõrvale. Sellised vastutustundetud väited ringlevad eelkõige sotsiaalmeedias, kus tuletatakse meelde ka majade õhkimist Putini võimuletuleku silumiseks. Siiski võib küsimust, kas see polnud mitte võimude korraldatud terroriakt, kohata ka soliidsemates allikates.
Palju tõsisemad on stiihilised protestiaktid, mis ei piirdu Kemerovoga, vaid on laienenud suurematesse Venemaa linnadesse, kusjuures Moskvas ja Peterburis nõudsid kogunejad Putini tagasiastumist. Siin võib kõik tunduda kummaline. Esiteks ei saa vist keegi tõsiselt väita, et Putin (erinevalt majade õhkimisest) on kuidagi selle tulekahju taga. Teiseks, alles mõni päev tagasi saavutas ta enneolematu toetusega ajaloolise valimisvõidu, samas kui tema toetusreitingud on veelgi kõrgemad. Siinkohal tuleb meelde tuletada veel üht hiljutist lastega seotud õnnetust. Moskva lähedal asuvas linnas Volokolamskis läks haisema prügimägi. Hais oli nii tugev, et haiglasse sattus 57 last. See tekitas linnaelanikes viha, kuid viha objektiks oli üksnes linnaadministratsioon. Valdavat meelsust väljendas üks emadest: kohe hakkab Putini kolmas ametiaeg ja siis saavad asjad korda (ilmselt oli kahest ametiajast asjade kordasaamiseks vähe). Meeleavaldused muutusid küll raevukamaks, kui protestijaid nimetati opositsiooni marionettideks, kuid ka siis ei tehtud juttu Putini erruminekust. Loomulikult ei saa nende õnnetuste mastaapi võrrelda, kuid siiski on meelsuse muutumine drastiline.
Moskva, Puškini väljak, 28.03.18
Sellegipoolest, miks Putin? Paar aastat tagasi väitis tollane presidendiadministratsiooni juht Vjatšeslav Volodin (praegune Venemaa riigiduuma spiiker), et lääne poliitikud ei saa aru Venemaa olemusest. Kõik venemaalased suhtuvad presidendivastastesse rünnakutesse isiklikult. Ja lisas: "On Putin -- on Venemaa, ei ole Putinit -- ei ole Venemaad". Võiks meelde tuletada ka üht eelmiste presidendivalimiste loosungit: "Kui mitte Putin, siis kes?". Selline võimu personifitseerimine ja fokuseerimine ühte isikusse on juba iseenesest ohtlik. See oli hea niikaua, kuni Putin seostus igasuguste edukate aktsioonidega: Gruusia sõjaga, Krimmi hõivamisega, vaenlaste tapmisega, ent kui Venemaa sattus ebaõnnestumiste faasi, siis kiputakse küsimusele, kes on selles süüdi, vastama samuti küsimusega: "Kui mitte Putin, siis kes?".
Putini võimul on aga veel üks oluline spetsiifika, õigemini, lisadimensioon. Ja see dimensioon on sakraalne. Viimastel aastatel on Venemaal üles keerutatud püha tsaari Nikolai II kultus. Tema oli pühak, kuna ohverdas ennast Venemaa eest. Ja mingisuguse paradoksaalse truualamliku loogika järgi laskub sellise püha kuninga oreool järjest rohkem ka Putinile, tema olevat koguni Venemaa messias. Kuid selliste sümbolitega mängimine on ohtlik. Sakraalse kuninga kuju on ajaloos hästi tuntud ja seda on kirjeldatud paljude loodusrahvaste praktikas. Sakraalne kuningas vastutab taeva ja maa harmooniliste suhete eest ja rahva heaolu saavutatakse üksnes tänu temale. Kui aga tema põhifunktsioonid hakkavad kannatama, tuuakse ta ohvriks (jällegi võiks osutada asjaolule, et Nikolai II mõrvaversioonina hakkas taas figureerima rituaalne tapmine). Need, kes laulavad täna arvatavale messiasele hosiannat, võivad homme karjuda: "Lööge ta risti!". Seepärast pole midagi imelikku asjaolus, kui veel hiljuti eksalteeritud Putini pooldajate mass nõuab nüüd tema tagasiastumist.
Rahvas nõuab järjest valjuhäälsemalt ohvrit. Siiski arvan, et seekord piirdutakse Aman Tulejevi ohverdamisega.
RSS Feed