Enamasti käin kinos siis, kui lapselapsed mu viivad, st nemad valivad, mida läheme vaatama. Nii ka seekord. Valiti komöödia, ja läksingi sellise häälestusega, omamata filmi kohta mingeid eelteadmisi. Film aga rabas oma dramatismi ja suurepäraste näitlejatöödega. Kaua aega pole sellist filmielamust saanud: alates sõnumist ja stsenaariumist ning lõpetades visuaalse reaga (värvide sümboolika filmis vääriks eraldi käsitlust) oli kõik perfektne ja nauditav.
Paar päeva tagasi käisin filmi uuesti vaatamas ja taas ei pettunud. Kui esmavaatamisel üllatas film probleemide tõsidusega ja süvadramatismiga, siis alles seekord jõudis mulle kohale, kui naljakas see on, tõepoolest komöödia. Ent muidugi pole see ainult komöödia ning selle filmi žanrit on raske üheselt määratleda. See on korraga teekonnafilm, karakterdraama, sotsiaalne film, jõulumuinasjutt, aga ka filosoofiline ja muusikaline film. Kogu huumori ja happy endi kiuste saame aru, et mingit õnneliku lõppu tegelikult olla ei saa. Geeniuse eksistentsiaalne üksildus jääb, see saab vaid korraks leevendust. Samuti oleks naiivne arvata, et rassismiprobleem leidis filmis kas või mingi lahenduse. Aga see ongi üks hea teose tunnuseid: ta ütleb rohkem oma vahetust väljendusest ning mõju on palju pikaajalisem kui selle esitamise kestus.
Film on tehtud reaalsete sündmuste motiividel, kuid ei taotle dokumentaalset täpsust, ehkki üks stsenaristidest on Nick Vallelonga, peategelase prototüübi (Tony "Lip" Vallelonga) poeg. Muide, Nick Vallelongaga koos oma venna Frank Vallelongaga esines ise filmi episoodilises osas. Ka Tony Lip tegeles muuseas näitlemisega, esinedes nt mitmes "Sopranode" osas.
Paar päeva tagasi käisin filmi uuesti vaatamas ja taas ei pettunud. Kui esmavaatamisel üllatas film probleemide tõsidusega ja süvadramatismiga, siis alles seekord jõudis mulle kohale, kui naljakas see on, tõepoolest komöödia. Ent muidugi pole see ainult komöödia ning selle filmi žanrit on raske üheselt määratleda. See on korraga teekonnafilm, karakterdraama, sotsiaalne film, jõulumuinasjutt, aga ka filosoofiline ja muusikaline film. Kogu huumori ja happy endi kiuste saame aru, et mingit õnneliku lõppu tegelikult olla ei saa. Geeniuse eksistentsiaalne üksildus jääb, see saab vaid korraks leevendust. Samuti oleks naiivne arvata, et rassismiprobleem leidis filmis kas või mingi lahenduse. Aga see ongi üks hea teose tunnuseid: ta ütleb rohkem oma vahetust väljendusest ning mõju on palju pikaajalisem kui selle esitamise kestus.
Film on tehtud reaalsete sündmuste motiividel, kuid ei taotle dokumentaalset täpsust, ehkki üks stsenaristidest on Nick Vallelonga, peategelase prototüübi (Tony "Lip" Vallelonga) poeg. Muide, Nick Vallelongaga koos oma venna Frank Vallelongaga esines ise filmi episoodilises osas. Ka Tony Lip tegeles muuseas näitlemisega, esinedes nt mitmes "Sopranode" osas.
Tony Lip ja tema pojad Nick ja Frank Vallelonga
Üks asi seoses Rohelise raamatuga tekitas ka meil siin Eestis elevust. Tänu Siim Aimlale saime teada, et Don Shirley trio tšellomängija Juri Taht oli tegelikult eestlane Jüri Täht, kes praegu elab Tartus. Pärast esimest vaatamist ei saanud ma aru, miks on tema asemel filmis hoopis venelane Oleg, alles pärast teist vaatamist sain asjale pihta. Muide, tšellistist venelast Olegi mängib viiuldajast bulgaarlane Dimiter Marinov, väga huvitava saatusega näitleja.
Ma ei saa seda filmi praegu põhjalikumalt käsitleda, kuna mul on põhimõte, et saan analüüsida vaid neid linateoseid, mida olen näinud vähemalt seitse korda. Paar sõna aga soundtracki kohta. Minu meelest oli see väga kvaliteetne ja maitsekas. Filmi tegijad ei läinud kerget teed, kasutades Don Shirley rikkalikku autentset loomingut. Ka filmi muusika kohta võiks öelda, et ta on tehtud originaali motiividel. Noor helilooja Kris Bowers ei anna küll välja Don Shirley mõõtu, kuid on väga andekas ja juba tunnustatud autor. Don Shirley püüdis sünteesida klassikalist pianismi džässilikuga, leida nende vahel tasakaal. Filmis on Don Shirley muusika rohkem kaldus klassika poole, kes aga tunnevad Don Shirley autentset loomingut, saavad nautida intertekstuaalset mängu. Siin on kaks näidet. Esiteks, Irving Berlini Blue Skies (1926) Don Shirley trio originaalesituses:
Ning teiseks Kris Bowersi variant, nii nagu see kõlas filmis. Originaal on märksa džässilikum.
Ning lõpetuseks tahan märkida, et soundtrack oli selle filmi dramaturgia orgaaniline osa. See ei olnud taustamuusika ega illustratsioon või dokument, vaid lahutamatu osa jutustusest. Ja see mõjus. Ka teistkordsel vaatamisel, kui Don Shirley hakkas baaris mängima Chopini "Talvetuult" (Étude Op. 25, No. 11), tõusis mul kananahk. Vihje Artur Rubinsteinile ja viskiklaasile toob aga stseeni ka humoorika noodi.
RSS Feed