Väikesed inimesed suures plaanis

3/3/2013

Rein Raud kirjutas pika kommentaari minu eelmisele postitusele. See kommentaar kurvastas mind väga. Kõige rohkem sellepärast, et ilmselt ei suutnud ma end arusaadavaks teha. Minu eesmärk oli näidata, et sildistavate üldnimetuste taga (nagu nt 'vietnamlased', 'põgenikud' vms) on reaalsed inimesed reaalsete murede ja hirmudega ning tihtipeale väga traagilise saatusega. Tahtsin käsitleda probleemi (üksik)inimese tasandilt, vältides suuri üldistusi ja ideoloogiast motiveeritud süüdistusi. Minu jaoks on reaalne inimene alati tähtsam kui ükskõik millised ideologeemid. Seetõttu ei pakkunud ma mingit lahendust ega reeglit, lootsin, et minu sõnum on niigi selge: inimesesse tuleb suhtuda inimlikult, seda vajab mitte tema, vaid ennekõike sina ise. Põhja-Ameerika põliselanike ütluse kohaselt tuleb selleks, et mõista meest, käia tema mokassiinides. Tõingi näiteks paar sellist jalatsit, et soovijad saaksid neid omale jalga proovida.
    Jääb mulje, et Rein Rauda "üksikud faktid" eriti ei huvita, tema huviorbiidis on hoopis üldistav pilt Vietnami sõjast ja selle põhjustest. Ning veel, mis jälle mulle korda ei lähe, on läbi kogu kirjutise kumav süüdlastele osutav sõrm.
    Kõiges selles pole minu jaoks midagi uut, mõistan hästi vastava diskursuse loogikat, kuid pean tunnistama, et selle sõnum jääb mulle segaseks. Nt ma tõesti ei saa aru, kuidas "prantslaste koloniaalne ülbus ja ameeriklaste rassism" peaksid meid takistama Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist põgenikele kaasa tundmast.
    Raud alustab umbes nii, et pisiasjades ("üksikutes faktides") võib mul isegi õigus olla, aga on tähtsamaid asju. Mis puudutab pisiasju, siis võib-olla mul on seal mõningaid ebatäpsusi. Nt on nii 1968. aasta 1. veebruari kui ka 1972. aasta 8. juuni sündmuste kohta palju vasturääkivaid versioone ning ma ei teinud nende kohta iseseisvat uurimust, vaid kasutasin sekundaarseid allikaid, mis teadustöös oleks lubamatu, kuid blogis aktsepteeritav. Kui keegi osutab mõnele veale, võtan parandused tänuga vastu. Kuid tahan kinnitada, et mul ei olnud vähimatki kavatsust lugejale valetada ja valeandmeid levitada.
    Kahjuks näen ma Rein Raua kommentaaris üht suurt valet. See vale seisneb aga selles, et ameeriklased sekkusid Vietnami sündmustesse rassistlikel kaalutlustel. Tsiteerin: "...siis tuli Washingtonis korraga kellelegi pähe, et hei, need vietnamlased, need on meil ju pilukad, aga prantslased näevad peaaegu et inimese moodi välja." Seda juppi lugedes poleks uskunud oma silmi, kui poleks mõni aasta tagasi sama juttu juba Reinu suust kuulnud. Arvasin, et ta teeb nalja, kuid nüüd tundub, et asi on naljast kaugel. Mul on raske endale ette kujutada, et autor ise usub sellist asja. Kaldun arvama, et teda veab siin alt kirjanikufantaasia ja suur üldistusvõime. Mina aga püüan alati ka ajaloolisi sündmusi vaadelda läbi inimliku prisma. Kui ma loen, et kellelegi Washingtonis lõi mingi asi pähe, tahaksin vähemalt suuta oma mentaalses pilgus endale seda ette kujutada, kes see olla võis ja kuidas see asi käis.

Nt kutsub John Kennedy riigisekretäri Dean Ruski ja ütleb: "Hei, Rusk, üks teadja mees teatas mulle, et need vietnamlased, need on meil ju pilukad." "Oh sa poiss, härra president, see on tõesti terane tähelepanek, aga mida nüüd teha?" "Kõigepealt toetame prantslasi, nad näevad ju peaaegu et inimese moodi välja, või mis? Siis panustame Diemile." "Suurepärane, aga, oi, härra president, Diem ju ka pilukas." "Seda küll, aga teiselt poolt katoliiklane ja korruptant, mulle, katoliiklasele ja liiderdajale, sugulashing."

Minu teada olid Vietnami sõja põhjused täiesti teised ning rassistlik komponent ei figureerinud siin üldse. Tegemist oli Külma sõja kuumenemisperioodiga, mil USAle ja tema liitlastele tundus, et kommunism on asunud otsustavale rünnakule ning üks riik langeb teise järel nn doominoefektiga. Kommunistide pealetung Koreas õnnestus peatada, kuid poolsaare põhjaosas kehtestati diktatuur, mis kestab siiamaani. Kuuba revolutsioon omandas järjest enam sotsialistliku revolutsiooni jooni ning Kuuba juhtkond lubas Nõukogude Liidul oma territooriumile paigutada tuumalõhkepeadega raketid. See oli taust, millel arenes konflikt Vietnamis. Enne 1961. aastat oli USA sõjaline kohalolek Vietamis pigem sümboolne. 1960. aasta valimised võitnud president Kennedy näitab end otsustusvõimelise juhina ning plaanib kommunismile vastulööki nii moraalses kui sõjalises plaanis. Berliini müüri juures kuulutab ta end berliinlaseks, Kariibi kriisi ajal näitab Hruštšovile selgelt, et seekord järeleandmisi ei tule, ning saadab olulise vägede kontingendi Vietnami. (1960. aastal oli Lõuna-Vietnamis 900 Ameerika väeteenistujat, enamasti nõunikud, 1961. aastal oli neid juba üle 3000, 1963. aastal üle 15000.) Süüdistused, nagu oleksid Ngo Dinh Diemi võimuletuleku ja valimiste ärajätmise taga ameeriklased, on täiesti alusetud. Maailmas juhtub halbu asju ka ilma Ameerika sekkumiseta. Põhja-Vietnami kommunistide valitsus ei olnud USA sepitsetud, kuid selle kuriteod ei kurvasta lääne intellektuaale. Lõuna-Vietnami korrumpeerunud riik tekitas paljudes vastikust, kuid sealt elanikud ei pagenud. Vietnami põgenikud tekkisid peale ajaloolist võitu imperialismi üle ja Vietnami Sotsialistliku vabariigi moodustamist.

OH-23 Raven. Sellisega lendas Hugh Thompson

Vietnami sõda oli halb sõda. Selles mõttes, et ehkki mõlemal poolel olid õilsad loosungid, olid sõja meetodid vähemalt praeguste kriteeriumide järgi vastuvõetamatud ning sellest on ka palju kirjutatud. Paraku on enamik kirjutisi ühepoolsed. Fookuses on ameeriklaste metsikused. Ehkki mul pole vähimatki soovi neid õigustada, tuleb siiski möönda, et vaid nendele kontsentreerumine loob väga ühekülgse pildi. Kõigile on teada Nõukogude ajal rohkem Son My nime all tuntud My Lai tapatalgud. Kuid palju vähemad tunnevad Dak Soni massimõrva, mis eelnes Son Myle. Või siis Hue massimõrva, kus ohvrite arv ületas mitmekordselt My Lai oma. Kaks viimast ja veel kümnetes teistes korraldatud massimõrvad olid vietkonglaste korraldatud karistusaktsioonid nendele asulatele selle eest, et nende elanikud olid lojaalsed Saigonile.
Mõrtsukad ja muud kurjategijad on ajakirjanduse lemmikaines. Mina tahan rääkida aga nendest, kes elusid päästsid. My Lai tapatalgudes oli ka kangelane: kopterikomandör allohvitser Hugh Thompson. Kui ta oma luurekopteriga lähenes My Lai külale, oli viimane juba tules. Ent siis märkas ta, et Ameerika sõdurid tulistavad relvastamata inimesi. Ta maandus ja pöördus operatsiooni läbiviija leitnant Calley poole, nõudes toimuva kohta seletust. Pärast ägedat sõnavahetust (Calley käskis Thompsonil tegeleda oma asjadega, siin on tema operatsioon) tõusis Thompson õhku ja maandus seekord end varjavate vietnamlaste ja neid ründavate ameeriklaste vahele, eesmärgiga rünnak peatada. Enne helikopterist väljumist andis ta oma pardalaskurile Lawrence Colburnile ja meeskonnaliikmele Glenn Andreottale käsu teda katta ning juhul kui "need värdjad" avavad tule tema või vietnamlaste pihta, avada nende vastu omakorda tuli.

Hugh Thompson Jr (1943-2006)

Thompsonil õnnestus rünnak peatada. Seejärel kutsus ta teised helikopterid endale appi, nad evakueerisid elanikud, ennekõike haavatud, ja otsisid ellujäänuid. Andreotta leidiski laipade keskele peitunud 11-aastase poisi, kelle nad samuti evakueerisid. Olles tapatalgud peatanud, informeeris Thompson juba järgmisel päeval juhtunust ülemusi ning leitnant Calley ja tema ülemus kapten Medina astusid kohtu ette. Veelgi enam, nagu hiljem selgus, oli lisaks My Laile plaanitud rida teisigi karistusoperatsioone; Thompsoni sekkumine hoidis need ära. Leitnant Calley mõisteti süüdi sõjakuritegude eest ning talle määrati algul eluaegne vangistus, mida vähendati appellatsiooni järel 20 aastale. Vangis oli ta siiski vaid lühikest aega, vangistus asendati koduarestiga ning 1974. aastal sai ta president Nixonilt piiratult armu (limited Presidential Pardon). Kuid sõjakurjategija templist see teda ei vabastanud. Glenn Andreotta, Lawrence Colburn ja Hugh Thompson said aga USA kõrgeima sõjalise autasu Sõduri medali. Andreotta sai selle postuumselt, ta hukkus mõni nädal pärast My Lai operatsiooni. Lahingus, nagu sõdurile kohane.

21 Comments

Paavo

3/3/2013 06:59:29 am

Rein Raua kommentaari peale jääb üle vaid soovitada investeerida 12 tundi mammutdokumentaali "Battlefield Vietnam" vaatamisse:
https://www.youtube.com/results?search_query=Battlefield+Vietnam+-+Part

See 12-osaline sari on kirjeldav ning kohati võib oma neutraalsuses näida igav ja üksluine (vaid dokumentaalkaadrid, pealeloetud tekst ja arvutigraafika - ei mängeid rääkivaid päid ega "eksperte"), ent ainult teades vastust küsimusele "mis toimus?" saab hakata vastama "miks toimus?" ja "kes on süüdi?" stiilis küsimustele.

Raud kobas kommentaaris päris mitme asjaga pimeduses. Näiteks ajas ta segi sisemise ja välise tasandi. Sisepoliitiliselt võib Diemile küll paljut ette heita, ent laiemal tasandil - iseseisva Lõuna-Vietnami säilitamine - oli Diem parim panus. Seda ka Põhja-Vietnami KP poliitbüroo arvates, kes pidas teda kõige suuremaks antikommunustliku poliitilise kapitali valdajaks.

Samas aga ei mänginud Diemi toetamine Lõuna-Vietnami kokkukukkumises suuremat rolli, sest Diem kukutati 1963 (USA vaikival nõusolekul), ent USA osalus hakkas olulisel määral sündmusi mõjutama alles 1965. aastast, mil Vietnami viidi sisse esimesed maaväed ja algatati Flaming Dart ja Rolling Thunder Põhja-Vietnami pommitamiseks. Just neist sündmustest algas ka sunnivalikute ahel, mis Põhja-Vietnami paratamatult võiduni viis, sest poliitilise lahenduse võimalus kadus ja sõjaline USA/Lõuna-Vietnami võit ei olnud USAle sobivatel tingimustel võimalik.

Andres Laiapea link

3/3/2013 09:36:47 am

Kas kodanik Raua kommentaari raskuspunkt ei asunud mitte väitel, et Vietnami sõda ei olnud vältimatu paratamatus? 
 
"Miks ma seda kõike kirjutan? Sest ma leian, et Vietnamis pikka aega kehtinud kommunistlikus korras on kaassüü prantslaste koloniaalsel ülbusel ja ameeriklaste rassismil. Mis mõlemad taanduvad tegelikult samale: lugupidamatusele oma oponentide vastu. Ja nii on ka iga valitsus (kaasa arvatud Eesti praegune) kaassüüdlane teda võib-olla hiljem asendavate populistlike jõudude poolt toime pandavates rumalustes," kirjutas Raud lõpetuseks. "Kõike ei ole võimalik ära hoida, paljut küll." 
 
USA poliitilise juhtkonna otsuste selgitamine lihtsalt rassismiga ei ole muidugi kõige õnnestunum, aga ka näiteks ise siis Vietnamis sõdinud <a href="http://www.ohtuleht.ee/173601">Aleksander Einseln on tunnistanud</a>: "Olin pettunud USA ideoloogias, sest ameeriklased aitasid Vietnamis koloniste. Samas USA oli esimene riik maailmas, kus vabaneti kolonistide võimust. Legendaarne Ho Chi Minh oli Vietnami rahvuslane, kuid kommunist. Teises maailmasõjas, kui jaapanlased võtsid Vietnamis võimu, siis USA nõustajaid olid just Ho Chi Minhi juures. USA nõuandjad toetasid Ho Chi Minhi, aga kui sõda lõppes ja prantslased tulid tagasi, tõid ameeriklased oma nõustajad sealt ära. See oli viga." 
 
Raud kirjutas ju sisuliselt samast asjast, kui märkis: "Ho Chi Minhi nimi ei olnud sugugi alati Ho Chi Minh...näiteks siis, kui ta Prantsusmaale õppima läks, oli ta veel Nguyen Ai Quoc (hiina või jaapani keele oskajad tunnevad selles pseudonüümis ära sõnapaari aiguo, aikoku, ehk “patrioot”), konservatiinve konfutsiaan ja romantiline luuletaja, kes toona nägi tulevast vaba Vietnami riiki veel üles ehitatuna selle traditsioonilistel alustel. Hanoid külastanud turistid tõenäoliselt mäletavad Kirjanduse Templit kui selle üht olulisimat pühapaika, ning ilmselt oleks ka Nguyen Ai Quoc maetud sinna, kui tal oleks olnud võimalik seda pseudonüümi säilitada. Aga läks teisiti. Öeldes “ükskord kui terve mõte, ükskord on vietnami riik” oli tal Pariisis kohutavalt raske sõpru leida. Mõned juhtusid siiski ette, aga kõik neist sattusid olema kommunistid. Nii pöördus ka Nguyen Ai Quoc Vietnamisse tagasi juba kommunistina. Kahjuks." 
 
Tõlkes: Prantsuse kolonistide vastu suunatud rahvusliku liikumise kujunemine kommunistlikuks ei olnud vältimatu, vaid tulenes sellest, et see leidis Läänes ehk laiemas rahvusvahelises plaanis poliitilisel tasandil toetamist peamiselt kommunistide poolt. Kui neid püüdlusi oleks toetanud Prantsusmaal ka keegi teine peale kommunistide, siis ei oleks Nguyen Ai Quoc ehk muutunud Ho Chi Minhiks. Kui ameeriklased oleksid jätkanud koostööd temaga ka pärast Teist maailmasõda, mitte asunud Vietnamis prantslaste poolele, siis ei oleks ta ilmselt kaldunud nii tugevalt punasesse leeri, kuhu ta sattus juba alguses peamiselt seetõttu, et mujalt ei õnnestunud tal leida toetust oma rahva rahvuslikele püüdlustele. 
 
Sama toimus siis ju paljudes koloniaalmaades, kus sisuliselt rahvuslikud liikumised kujunesid kommunistlikeks, sest punaleer oli ainus, kust neil õnnestus leida rahvusvahelist toetust oma püüdlustele. 
 
Mulle tundub, et just see oli kodanik Raua kommentaari mõte, mis jäi kodanik Lotmanile ilmselt veidi arusaamatuks ehk te lihtsalt kirjutate mõlemad üksteisest mööda, peate silmas hoopis erinevaid asju.

Paavo

3/3/2013 08:43:18 pm

"Kui ameeriklased oleksid jätkanud koostööd temaga ka pärast Teist maailmasõda, mitte asunud Vietnamis prantslaste poolele, siis ei oleks ta ilmselt kaldunud nii tugevalt punasesse leeri, kuhu ta sattus juba alguses peamiselt seetõttu, et mujalt ei õnnestunud tal leida toetust oma rahva rahvuslikele püüdlustele."

See rajaneb väga spekulatiivsel eeldusel, et Ho Chi Minh oli esmalt rahvuslane ja siis kommunist, mitte vastupidi; et ühiskondlik toetus Ho Chi Minhile ja tema mõttekaaslastele ei olnud üldse seotud ideoloogiaga - kuidas teda oleks õnnestunud pöörata, nii oleks massid järele tulnud. Ja kolmandaks - et vabadusliikumine oleks läänelikku teed valides jõudnud aktsepteeritavama tulemuseni kui kroonilises ebastabiilsuses, korruptsioonis, teisitimõtlejate-vastases vägivallas ja klannivastuoludes visklev Lõuna-Vietnam, mida USA süüdistajad sageli Põhja-Vietnami režiimiga võrdsustavad või isegi kuritegelikumaks hindavad.

Andres Laiapea link

3/3/2013 11:17:13 pm

Selles see asi ongi, et ta oli esmalt rahvuslane. Temast sai kommunist, sest kommunistid olid Prantsusmaal ainsad, kes olid valmis toetama vietnamlaste rahvuslikke püüdlusi. Kommunistlik ideoloogia leviski koloniaalmaades nii ulatuslikult paljuski selle tõttu, et nägi teoorias ette rahvaste enesemääramisõiguse. Just see punkt muutiski kommunismi ju nii ligitõmbavaks paljudele anastatud rahvastele, muutes kümnete arengumaade rahvuslikud iseseisvusliikumised vormilt kommunistlikuks.

Ei puudunud muide palju sellest, et ka Eesti Vabariik oleks sündinud kommunistliku riigina. 1917. aastal said Venemaa Asutava Kogu valimisel Eestis 40% häältest enamlased, kelle üheks oluliseks loosungiks nendel valimistel oligi just rahvaste enesemääramisõigus ning lubadus kutsuda kokku Eesti Asutav Kogu, mille valimised 1918. aasta alguses juba isegi osaliselt läbi viidi, enne kui enamlased Saksa vägede eest taanduma olid sunnitud. See oleks iseenesest väga huvitav aines mõne alternatiivajaloolise jutustuse jaoks, et milliseks oleks Eesti riiklus ja saatus siis kujunenud, kui Saksa väed ei oleks 1918. aasta alguses maad okupeerinud ja Eesti Asutav Kogu oleks astunud kokku enamlaste juhtimisel.

Ivar

3/4/2013 04:25:12 am

Ehhki ei võta endale julgust Rein Raua kommentaari mõtet sõnastada või kahelda Mihhail Lotmani arusaamisvõimes, tundub sarnaselt Andres Laiapeaga mullegi, et "te lihtsalt kirjutate mõlemad üksteisest mööda, peate silmas hoopis erinevaid asju." Mille üle mul on siiralt hea meel, sest ilmselt ei oleks selleta sündinud Mihhail Lotmani sulest ülalesitet pikka ja põhjalikku "vastulööki" :)

Jagan muide täielikult Mihhail Lotmani arvamust, et ühes blogis ei pea esitama teadustöö normidele vastavat materjali. Lausa laiendaksin seda arvamust veelgi avaramalt kommentaaridele, sest toetudes täielikult mälus säilunud killukestele, jagan ühtlasi ka Rein Raua kommentaaris esitatud põhiväiteid hoolimata nende kurvastavast mõjust Mihhail Lotmanile. Mälukillukesed tuginevad aga võrdlemisi ahtale alusmüürile, mille ehitasin Robert Dalleki kirjutatud paksust JFK elulooraamatust (Kirjastus Varrak, 2004) aastaid tagasi loetule. Tunnistan, et vietnami-, jaapani- ja hiinakeelsed kirjutised noist aegadest, inimestest ja kohtadest jäävad minu umbkeelsuse tõttu sellel eluajal tõenäoliselt loetamatuteks, kuid R. Dalleki korralike viidete ja märkustega varustet teos võiks seda puudujääki kas või osaliseltki korvata.

ML: "Nt kutsub John Kennedy riigisekretäri Dean Ruski..." Eelmainitud raamatust on meeles, et JFK otsis/võttis tööle riigisekretäriks sellise inimese, kes jalus ei tolgendaks ega rumalusi ei teeks, sest välispoliitikat pidas ta täielikult enda pärusmaaks. Seega ML poolt visandatud kujuteldav jutuajamine eeldab tugevat "kirjanikufantaasiat" ;)

ML: "1960. aasta valimised võitnud president Kennedy näitab end otsustusvõimelise juhina ning plaanib kommunismile vastulööki nii moraalses kui sõjalises plaanis." Kogu lugupidamise juures ML-i ja JFK-i vastu ja hoolimata tsiteeritud väite meelitavusest ei leia ma oma mälestuskillukestes sellele erilist tuge.

R. Dalleki raamatus on võrdlemisi põhjalikult ning üksjagu huvitavalt ja loetavalt kirjutatud sündmustest ja asjaoludest, mis puudutavad kõnealust perioodi ja geograafilist ruumi koos inimestega ajaloos. Seda muuhulgas nii JFK-d glorifitseerimata kui ka "kurvastamata" tema inimlike külgede pärast. Selles mõttes üks ebaameerikalik kirjutis :)

ML: "Rein Raud kirjutas pika kommentaari minu eelmisele postitusele. See kommentaar kurvastas mind väga. Kõige rohkem sellepärast, et ilmselt ei suutnud ma end arusaadavaks teha." Rein Raua eest ei tea rääkida, aga mulle tundus Mihhail Lotmani tekst täiesti arusaadav ja tunnistan, et jagan viidatud postituses esitatud seisukohti. Miks Rein Raud sellele postitusele just sellise kommentaariga pidas vajalikuks reageerida, on tema asi, kuid ei oska sellest siiski välja lugeda, nagu poleks ta Mihhail Lotmanist aru saanud.

ML: "Jääb mulje, et Rein Rauda "üksikud faktid" eriti ei huvita..." Ma siiski prooviksin Rein Raua pakutud mokassiine: ikkagi (reaalne) inimene, kellesse tuleb samuti suhtuda inimlikult, vajagu seda siis kes iganes. Reaalsem kui poole sajandi tagused ideologeemid oma kandjatega ja nende tänapäevased tõlgendused või projitseeringud Võrumaa vietnamlastele.

Omaette teema on "väikesed inimesed" - kas nad ikka on siis tähtsad, kui neid väikesteks peetakse? Kas väike probleem on tähtis probleem? Või väike valu on oluline takistus, mis edasi liikuda ei luba? Tundub halvustava oksüümoronina, mis kirjutatu põhjal pole küll taotluslik, kuid sellegipoolest võimaldab järeldada teatavat inimeste "kastistamist".

Mis puudutab Mihhail Lotmani pakutavaid mokassiine üldisemalt, siis mu meelest väärivad need alati vähemalt proovimist, kuigi kellelgi ei ole sundust neid kandma jäädagi. Selle eest suur tänu ja siiras lugupidamine!

Katariina

3/4/2013 08:44:44 pm

Professor võik nüüd kirjutada miks ta tegi ERR klassikalist šoti riituse suurlooži PR-i. Katoliiklasena peaks Mihhail teadma, et katoliku kiriku seisukoht (Paavst Benedictus XVI deklareeris kardinalina, et vabamüürlus on kiriku doktriiniga vastuolus ja raske patt ning vabamüürlastega liitumine on katoliiklastele keelatud (Declaratio de associationibus massonici). Ka õigeusu kirik peab vabamüürlust saatanlikuks ja lubamatuks organisatsiooniks kristlastele. Protestandid (luterlased, metodistid jne.) on üldiselt vabamüürluse vastu.

Mihhail Lotman

3/6/2013 03:51:09 am

Mõnda aega ei ole keegi minu katoliiklikule südametunnistusele koputanud ja ei saa öelda, et tundsin sellest puudust.
Oma teleintervjuus (ei tea, palju sellest eetrisse on läinud, ise pole vaadanud) distantseerusin vabamüürlastest selgelt, ja nimelt katoliiklasena, igatahes mingit PRi ma neile ei teinud.
Tunnustades vabamüürluse ajaloolisi teeneid, pean ma kogu üritust praegusel ajal veidi lapsikuks ning sellistesse kinnistesse seltsingutesse suhtun reserveeritult. Katoliku kiriku negatiivne seisukoht vabamüürlaste suhtes on fikseeritud ammu enne kardinal Ratzingeri reas paavstide bullades (neist esimesena paavst Clemens XII juba 1738. aastal). Vabamüürlased ei tohi saada katoliku kirikus armulauda ja katoliku kirikul on selleks täielik õigus, mida ma ei vaidlustanud ega kavatse vaidlustada. Vabamüürlus, eriti oma klassikalisel kujul 18. sajandil, oli selgelt katolikuvastane jõud.
Hoolimata sellest ei näe ma mingit põhjust vabamüürlasi vihata (tunnen isiklikult paari vabamüürlast, igati väärikad inimesed ja head luterlased), veel vähem omistada neile mingisuguseid fantastilisi plaane või omadusi. Vabamüürlased ei ole ainus kategooria, kes katoliku kirikus armulauda ei saa. Armulauda ei jagata näiteks lahutatud ja teistkordselt abiellunud inimestele. On veel suur hulk asju, mida katoliiklane teha ei tohi, näiteks kasutada kontratseptiive, kuid ma ei näe mingit alust arvata, et need, kes eksivad nende normide vastu, juhivad salaja maailma.

Mihhail Lotman

3/6/2013 04:32:30 am

Tänan kõiki kommenteerijaid, ennekõike Paavot ja Andres Laiapead huvitava tsitaadi eest Aleksander Einselnilt, keda ma väga austan. Sellegipoolest ei saa ma tema väitega Ho Chi Minhi rahvusluse kohta ilma suurte reservatsioonideta nõustuda. "Onuke Ho" oli väga kaval ja oskuslik poliitik, kes suutis edukalt laveerida hiinlaste, jaapanlaste, prantslaste, ameeriklaste ja hiljem NLiidu ja Hiina RV vahel ning oli sõprade leidmises erakordselt osav. Prantsusmaal sõbrustas ta sotsialistidega ja ennekõike Marcel Cachiniga, kes hiljem, 1920. aastal oli üks põhilisi Prantsuse Kompartei rajajaid. Õigemini ei olnud tegu uue erakonna rajamisega, vaid vasaksotsialistide-internatsionalistide tiib, kuhu kuulus Cachin, saavutas parteikongressil enamuse ja nii transformeerus sotsialistlik erakond kommunistlikuks. Ho Chi Minh ei liitunud Prantsuse kommunistidega, vaid oli Prantsuse kompartei asutajaliige. Tema eesmärk oli koloniaalvõimust vaba Indohiina, mis oleks kommunistide võimu all, mida aga otse välja ei öeldud, oli vietnamlaste domineerimine selles riigis.
Kuid siiski oli ta korraga nii patrioot kui ka internatsionalist ning Moskva juhitud Kominterni agent. Tema internatsionalismil olid nii head kui ka problemaatilised küljed. Erinevalt Vietnami rahvuslastest suhtus ta hästi põhjas ja lõunas elavatesse vähemustesse (kuid mitte mägirahvastesse). Vietnami šovinistina ei tahtnud ta tunnistada Kambodža kommunistide autonoomiat ning nõudis nende allumist talle, lähtudes demokraatliku tsentralismi põhimõtetest. Vietnami ja Kambodža kommunistide vahelised konfliktid algasid palju varem, kui punased khmeerid saavutasid võimu Kambodžas.
Ho seisukohad ja eriti tema enesemääratuslikud formuleeringud ei ole kunagi lihtsakoelised, kommunistidega on ta kommunist, rahvuslastega rahvuslane jne. Selline mitmekihilisus oli tal taotluslik. Ta jäi elu lõpuni konfutsiaaniks, mis ei takistanud teda olemas leninist: Konfutsius teritab tal vaimu, Lenin revolutsioonilist teooriat ja praktikat.
Ma ei pea ennast absoluutselt indohiina ajaloo asjatundjaks ja olen üsna jahmunud sellest, et minu tagasihoidlik üleskutse inimlikkusele saab nii kummalisi vastukajasid, nagu Ho Chi Minhi luuletamine või vabamüürlaste sepitsused.

Anti Kalk

3/10/2013 03:38:48 am

ML: / olen üsna jahmunud sellest, et minu tagasihoidlik üleskutse inimlikkusele saab nii kummalisi vastukajasid, nagu Ho Chi Minhi luuletamine või vabamüürlaste sepitsused /
___

Väga positiivne, et blogipidaja võttis avada vietnamlastest immigrantide teemat "lihtsast" inimlikust aspektist. Just see emotsioon oli uudise ilmumise ajal ka siinkirjutajal esimene.

Sellele kohe järgnes teine hingelolev küsimus, immi- ja emigratsioon laiemalt, siinse riigi territooriumi kontekstis. Viimane aeg on avada diskusioon, et hakata endile selgeks tegema kuidas me suhtume teistesse. Kedagi solvamata, niiöelda käitumisreegleid õppima.

Või vabandust, kes on "teised", kus on piir ja kas üldse on? Kahjuks iseenesestmõistetavused intellektuaalses seltskonnas võivad laiemale avalikkusele küllaltki segased olla. Toon "teiste" kontekstis meelega irriteerides esimesed pähetulevad nimed nagu Lotman või Volkonski...

Kas suhtumine ühiskonnas pole liialt kitsarinnaliseks muutunud, võiks isegi küsida ksenofoobiliseks?
Ka Andrei Hvostov küsib hiljuti, kas poleks juba aeg üle saada.

Olen kaugel mõttest kontrollimatu assimileerumise toetamisest kuid kui me teemat ei ava siis juhtub just see mida me ei soovi.
Mõtted ei ole kauge teoreetiline käsitlus vaid ajendatud lihtsast inimlikust asjaolust, et lähedaste hulgas on iirlane, surinamlanna ja venelanna. Inimeste vabad valikud.
Ja pean muuhulgas nentima, et nimetatud "muulaste" puhul on tegemist avatud ja integreeruvate inimestega kes avavad end ja toovad ka oma väärtused kaasa - sest neile on meie ootused esitatud viisakalt.

Mis viib kolmanda mõtte juurde, et järjest närvilisemaks muutuva väljarände-teema juures unustatakse ära, et aastate pärast tulevad mõnedki väljarändajad tagasi oluliselt suurema intellektuaalse- ja majandusliku pagasiga kui siit minnes. Tuues muuhulgas kaasa ka vahepeal tekkinud peresuhted.

Tänased teemad ja ka neist johtuvad aga ei jõua laiema publiku ette kuni need blogides või üksikutes arvamusartiklites ringlevad.
Paraku on TV veel endiselt see meedia mille kaudu laiem avalikkus end informeerib.
Miks mitte arvamusi suunavad (samas hõivatud) inimesed näiteks üle Skype'i, ja siis kantuna üle riigitelevisiooni kanalisse, huvitavaid vaidlusi ei võiks maha pidada.

Kaarel

3/20/2013 08:50:33 pm

Jään häbelikkuse tõttu siinkohal pooleldi anonüümseks.

Aga tõeliselt huvitav on teie viimase kahe blogipostituse vastukaja, mis eeldatavasti põrutab teemast kahetsusväärselt mööda.

Mina ise näen selle põhjuseid selles, et teie esimene postitus tungis tugevalt sotsiaalsesse tabusfääri ja puudutab süüd ja valet (mul ei ole õigus). Viimase aja netisfääris võib märgata silma, et üks võimsamalt mittemõistetavaid sõnumeid on: parandage iseennast.

Kui sõnumit kandev tekst on huvitav, veenvalt kirjutatud ja pädev, hakkavad vastukajad olema möödarääkivatel teemadel. Keskendutakse detailidele, inimesed leiavad isegi võimalust edvistada oma erudeeritusega. Kui tekst ei ole kõrge kvaliteediga, saab see raevu osaks.

Muidugi - ühiskonnas on suur hulk inimesi, kes tõeliselt tegelevad enda parandamisega - päevast päeva. Nendelt tulev adekvaatne vastukaja aga ei domineeri kuidagi.

Võib ju kujundlikult öelda, et just selle sõnumi pärast löödi risti Jeesus.

Kui tabuteemadel mõni üldistav postitus siia tekiks, oleks 1 lugeja olemas. Ja selle kommentaari võib kohe kustutada.

Rein Raud

3/21/2013 03:35:26 pm

Kahjuks ei ole mul hetkel käepärast kõiki ressursse, et oma seisukohti kaitsta ja põhjendada. Aga kõigepealt tahan öelda, et ameeriklastele, kes Vietnamis päästsid elusid, kuulub minu siiras ja täielik austus. Samuti võiksin rääkida pikalt ka näiteks Jaapani okupatsioonivägede juhi Douglas MacArthuri isiklikust panusest sellesse, mis on osutunud USA XX sajandi ainsaks edukaks Aasia-projektiks. Kuid kui räägime Vietnami sõjast, on siiski mõnevõrra ohtlik jääda USA administratsiooni versioonide juurde.
Aga mis ma siin ikka pajatan, las allikad räägivad enda eest.

Ho Chi Minh Harry Trumanile, 16.veebruar 1945, vastamata:

DEAR MR. PRESIDENT:

Our VIETNAM people, as early as 1941, stood by the Allies' side and fought against the Japanese and their associates, the French colonialists.

From 1941 to 1945 we fought bitterly, sustained by the patriotism, of our fellow-countrymen and by the promises made by the Allies at YALTA, SAN FRANCISCO and POTSDAM.

When the Japanese were defeated in August 1945, the whole Vietnam territory was united under a Provisional Republican Government, which immediately set out to work. In five months, peace and order were restored, a democratic republic was established on legal bases, and adequate help was given to the Allies in the carrying out of their disarmament mission.

But the French Colonialists, who betrayed in wartime both the Allies and the Vietnamese, have come back, and are waging on us a murderous and pitiless war in order reestablish their domination. Their invasion has extended to South Vietnam and is menacing us in North Vietnam. It would take volumes to give even an abbreviated report of the crisis and assassinations they are committing everyday in this fighting area.

This aggression is contrary to all principles of international law and the pledge made by the Allies during World War II. It is a challenge to the noble attitude shown before, during, and after the war by the United States Government and People. It violently contrasts with the firm stand you have taken in your twelve point declaration, and with the idealistic loftiness and generosity expressed by your delegates to the United Nations Assembly, MM. BYRNES, STETTINIUS, AND J.F. DULLES.

The French aggression on a peace-loving people is a direct menace to world security. It implies the complicity, or at least the connivance of the Great Democracies. The United Nations ought to keep their words. They ought to interfere to stop this unjust war, and to show that they mean to carry out in peacetime the principles for which they fought in wartime.

Our Vietnamese people, after so many years of spoliation and devastation, is just beginning its building-up work. It needs security and freedom, first to achieve internal prosperity and welfare, and later to bring its small contribution to world-reconstruction.

These security and freedom can only be guaranteed by our independence from any colonial power, and our free cooperation with all other powers. It is with this firm conviction that we request of the United Sates as guardians and champions of World Justice to take a decisive step in support of our independence.

What we ask has been graciously granted to the Philippines. Like the Philippines our goal is full independence and full cooperation with the UNITED STATES. We will do our best to make this independence and cooperation profitable to the whole world.

I am Dear Mr. PRESIDENT,

Respectfully Yours,

(Signed) Ho Chi Minh

28 veebruar 1946, vastamata (telegramm)

On behalf of Vietnam government and people I beg to inform you that in course of conversations between Vietnam government and French representatives the latter require the secession of Cochinchina and the return of French troops in Hanoi stop meanwhile French population and troops are making active preparations for a coup de main in Hanoi and for military agression stop I therefore most earnestly appeal to you personally and to the American people to interfere urgently in support of our independence and help making the negotiations more in keeping with the principles of the Atlantic and San Francisco charters

Respectfully

Ho Chi Minh

Tegelikult oli Ho (nimetagem teda siis pealegi läbivalt nii) kirjutanud juba Woodrow Wilsonile palvega tunnustada ka Vietnami rahva enesemääramisõigust, veel enne kui tal kommunistidest sõbrad tekkisid.

Rein Raud

3/22/2013 03:37:06 pm

Veel veidi teema jätkuks.
Ma arvan, et minu lähenemine ajaloole ei erine olemuslikult Mihhaili omast, ka minu meelest on inimene (ja mitte positsioon hierarhias vms) seal keskne ning erinevaid inimesi tuleb hinnata nende tegude arvatavate, kuid natuke teisest vaatepunktist ka tegelike tagajärgede vahel. Ma ei oska teha vahet "väikeste" ja "mitteväikeste" inimeste vahel, sest kui üldse, siis oli mu meelest Truman just "väike" inimene (inimlikkuse mõttes), Thompson aga suur. Ja kui Truman Ho kirjad vastamata jättes (me ju mäletame, et nende kirjutamise ajal polnud I Indohiina sõda veel alanud, Mao ja Jiang alles müttasid mandril omavahel ja esimese kirja ajal polnud langenud veel ei Berliin ega Tokyo) asus prantslaste poolele, siis ta arvatavasti ei osanud ette arvata, milliseks kujuneb Vietnami sõda ja selle tähendus USA jaoks, aga Hiroshima ja Nagasaki aatomipomme teele läkitades ta pidi teadma, et tapab tuhandeid tsiviilelanikke. Neile, kes ei mäleta: selleks ajaks oli Jaapan nõustunud kapituleeruma ühel tingimusel - et keisrisüsteem säilitatakse; USA nõudis tingimusteta kapituleerumist. Tegelikult planeeris Washington tõepoolest ka keisrisüsteemi likvideerimist, kuid see jäi ära, kuna liitlasvägede ülemjuhataja Douglas MacArthur keeldus seda Riigidepartemangust saadud korraldust täitmast. (Kui on huvi, võin kunagi tsiteerida seda ülimalt mahlakat kirjavahetust, aga see raamat ei ole mul hetkel käepärast.)
Aga tagasi Vietnami. USIA ametnik Arthur Hale raporteerib Washingtonile aastal 1945:

"Viet-Minh, as its first move after seizure of the government, sought a united front against French imperialism... Frenchmen think that by labeling Viet-Minh "Communist," they have summed up the situation to the disadvantage of the Vietnam government. There is considerable communist influence in Viet-Minh... The national salute is very nearly the raised right arm salute of the communists. Posters, banners, have been adapted from Western leftist art... But at the same time there is ample evidence of an equally strong influence from the United States... Policy statements and declarations by the government are obvious imitations of American techniques of democratic government. In short, the Viet-Minh leadership seems to have used communist methods of appeal to arouse the masses behind a program for an independent democracy..."

Vietnami Vabariigi iseseisvusdeklaratsioon algab tsitaadiga USA iseseisvusdeklaratsioonist. On täiesti ilmne, et II maailmasõja lõpul nägid vietnamlased USA'd oma esmase liitlasena, sest USA nõustajad olid olnud abiks neil prantsuse-jaapani okupatsioonivägedega võitlemisel ja kui USA oleks näidanud üles poliitilist tahet (või olgem ausad, jäänud lihtsalt truuks rahvusvahelise õiguse põhimõtetele), siis oleks mõlemad Indohiina sõjad arvatavasti jäänud pidamata ning võib-olla oleks ka Jiangi ja Mao omavaheline heitlus lõppenud teisiti. Tõsi, Hiinas sel hetkel "head" varianti üldse ei olnud. See ei ole ju üldiselt teada, kuid ka Jiang oli varem flirtinud kommunismiga, käinud isegi Moskvas parteikoolis. Allikad ütlevad, et seal ta pettus kommunismis, kuid oma poja saatis siiski Venemaale õppima (?) Ma arvan, et ka temal polnud kommunismiga rohkem pistmist kui soov kasutada ära rahvusvahelise kommunistliku liikumise toetust mistahes võitlusele vanade koloniaalimpeeriumide vastu.
Muide, viimasest. Ma hästi ei mõista, kuidas 1920ndal aastal Tours'i kongressil osalemine muudaks inimese veendunud totalitaristiks. Tours'i kongressil lagunes Prantsuse töölisliikumine 3 fraktsiooniks, millest üks (kus ka Ho sõbrad) oli lähedastes suhetes Kominterniga. Kuid olgem ausad, sel ajal oli tegemist radikaalsete ja pragmaatiliste töölisliikujate vastasseisuga (midagi Eesti Komitee ja Rahvarinde taolist nende algfaasis, ütleksin). Maailmas polnud veel GULAGe või vähemalt teavet metsikuste kohta, mida bolševikud Vene kodusõjas toime panid (ja eks tegi ju ka valgekaart üht-teist). Kommunism oli pigem idee, midagi, mis innustas sürrealistlikke luuletajaid rohkemgi võib-olla kui konkreetsete sotsiaalsete reformide kavandajaid. Seega, selleaegsed kommunistid ei olnud tingimata verejanulised mõrtsukad - isegi kui nad neiks said, oli see pikk ja keeruline protsess. Mis mõistagi ei tähenda, et me peaksime neile nende pärastised kuritööd andestama.

Rein Raud

3/22/2013 03:57:53 pm

Väike parandus: Ho esimese kirja daatum on loomulikult ekslik, see on saadetud 16.2.1946, mitte 1945, ja Berliin ja Tokyo olid sel ajal mõistagi langenud :)

Mihhail Lotman

3/23/2013 03:23:57 am

Jah, ma tean nendest kirjadest, nagu ka Ho Chi Minhi ebaõnnestunud katsetest kohtuda Woodrow Wilsoniga. Isegi kui lähtuda sellest, et Ameerika presidendid oleksid pidanud temaga kohtuma ja vastama tema kirjadele (mida ma ei arva), ei toeta see kuidagi väidet ameeriklaste rassismi kohta.
Kuid kes oli Ho Chi Minh, et Woodrow Wilson oleks pidanud temaga kohtuma, kusjuures kohtumise eesmärk oli sekkumine Indohiina asjadesse? Wilsonil oli sellel ajal piisavalt tegemist rahu sõlmimisega Euroopas ning nagu me teame, nurjasid Prantsusmaa ja Inglismaa tema idealistlikud õiglase rahu plaanid ning Versailles' lepe tuli kõike muud Wilsoni esialgselt plaanitust.
1945.-1946. aastal oli Ho Chi Minhi staatus hoopis teine, kuid siiski arvavasti Trumani silmis ebapiisav. WW2 ajal oli Viet Minh ameeriklaste liitlane ning selle sõja ajal toetasid ameeriklased ka teistes kohtades partisane, kaasa arvatud kommuniste. Kuid mitte ainult neid. Näiteks Sitsiilias toetasid nad maffiat, millel olid pikaajalised negatiivsed tagajärjed nii USA kui ka Itaalia jaoks. Pärast nõukogude invasiooni Afganistani toetati aga igasuguseid antikommunistlikke rühmitusi ning kaudselt sai toetust ka hiljem kuulsaks saanud Osama bin Laden. Ent ükski nendest rühmitustest ei saanud pärast sõjategevuse lõpetamist USA partneriks.
Tulles tagasi Ho Chi Minhi juurde, siis tema oli mitte lihtsalt liitlane, vaid USA teenistuses OSSi (tulevase CIA) agent. Teda hüüti agent 19, koodnimi oli Lucius (paljud vandenõuteoreetikud tuletavad siit neile omase loogikaga järjekordse tõestuse, et USAd juhivad illuminaadid). Selle kohta, kas Ho pakkus end ise OSSi või ta värvati, on erinevaid versioone, kuid siin on kõnekas see, et tasuks ei tahtnud ta mitte läbirääkimisi Vietnami iseseisvuse üle, vaid isiklikku meditsiinilist abi, mida talle ka osutati. Väidetavalt ilma selleta oleks ta sõja ajal ära surnud.
Üldiselt riigipead ei suhtle omaenda spioonidega, arutamaks riikidevahelisi suhteid.
Meil on vist erinev arusaam Ho Chi Minhi isiksusest. Oma kooli- ja tudengipõlves olen tema kohta üht-teist lugenud, kaasa arvatud mõningaid tema enda teoseid. Need jätsid väga vastiku mulje. Muidugi, sellest ajast on ca 40 aastat möödas, kuid ma vist ei viitsi seda lektüüri veel kord läbi töötada.
P.S. Hiroshima ja Nagasaki pommitamine on liiga suur ja valus teema, et seda siin möödaminnes puudutada.

Rein Raud

3/23/2013 03:46:53 am

Aga äkki on see Luciuse-jutt võrreldav selle siinkandis levitatava Nikolajevi-jutuga? Kas seda liiki väiteid on kindlasti võimalik usaldada?
Ma arvan, et Vietnami mittetunnistamine ning Prantsusmaa poolele asumine oli USA administratsiooni poolt tohutu viga. (Ma ei ole selles arvamuses üksi, sarnasel seisukohal oli ka näiteks George Kennan, keda kuidagi kommunistlikes sümpaatiates ei saa süüdistada. Kennani argumentatsioon on pragmaatiline ja lähtub korrektsest oletusest, et sõda Viet Minhi vastu on äärmiselt ebatõenäoline võita.)
Ma ei ole mingi kirglik Ho Chi Minhi austaja, kuid käik tema majamuuseumi Hanois (aga muidugi ka kogu ülejäänud Vietnami-retk) muutsid minu arusaama nii sellest riigist, tema ajaloost kui ka Ho isikust võrdlemisi oluliselt. Tegemist on hoopis teistsuguse riigijuhiga kui Mao või Jiang, aga muidugi ka hoopis teistsuguse riigiga. (Varemalt, mööndagu, olin Sinuga suhteliselt sarnasel arvamusel.)

3/24/2013 10:21:40 am

Olen allikakriitikat õppinud ja isegi õpetanud (muide, kahju, et nendele oskustele pööratakse nüüdsetes õppekavades nii vähe tähelepanu; internetiajastul on nad veelgi hädavajalikumad, kui siis, kui mina ülikoolis käisin).
Nikolajevi kohta ei oska midagi öelda - kõik on kuulujuttude tasandil, neid ma ei levita.
Andmed "Luciuse" kohta aga tunduvad usaldusväärsetena, vrd nt Dixee Bartholomew-Feis. The Oss And Ho Chi Minh: Unexpected Allies in the War Against Japan, 2006, lk. 157 jt. See on tõsine uurimustöö, mitte mingil juhul Ho suhtes vaenulik. Netis leidsin ka mõndagi huvitavat:
ADVISING THE VIET MINH
https://facultystaff.richmond.edu/~ebolt/history398/AdvisingTheVietMinh.html
INCONVENIENT ALLIES
http://medicinthegreentime.com/inconvenient-allies/
Kumbki allikas ei tegele Ho mustamisega, ega paljasta kedagi.
Peab veel meeles pidama, et Truman teadis kindlasti, et Ho oli ka Kominterni agent.

Rein Raud

3/25/2013 05:52:20 pm

Pierre Brocheux seevastu, keda samuti ei ole alust kahtlustada liigses Ho-lembuses, kirjeldab Ho kontakte OSSiga kui katset saavutada Viet Minhile USA tunnustus, ja tema meelest Ho oligi veendunud, et kohtumised Fenni, Chennaulti ja Pattiga nimelt seda tähendasid (Brocheus, Ho Chi Minh: A Biography, Cambridge University Press 2007: 88-89). See, et OSS oma kirjavahetuses Ho'le mingi koodnime omistas, ei tähenda, et ta ise arvas, et on nüüd nende agent; ma ei kahtlegi, et nt Mart Laaril ja mitmetel teistelgi võis aastatel 1988-91 olla USA saatkonna ja Washingtoni vahelistes sõnumites ka mingi koodnimi. Mistõttu on meil selles asjas mu meelest vähemalt "reasonable doubt", mis Ameerika kohtus süüdi mõista ei luba. Ameerika enda esimene Indohiina-teemaline policy statement aastast 1948 ütleb suhteliselt selge tekstiga, et iseenesest võiks iseseisev Vietnam ka ju päris tore mõte olla, aga Euroopa ülesehitamiseks vajalikud head suhted Prantsusmaaga on siiski prioriteet.
(Ega see mõttevahetus vist ei osutagi midagi muud, kui et ka kaks kõige allikakriitilisemat inimest võivad olla samast asjast vastupidisel arvamusel. Mistõttu kõik kolmandad peaksid ise allikaid otsima.)

Mihhail Lotman

3/29/2013 08:39:14 am

Hea meelega nõustuksin lepitusnoodiga Sinu kommentaari lõpus, igal juhul olen täpselt sama meelt, et iga lugeja võiks allikad ise üle kontrollida. Kuid muude asjadega on mul paraku raske nõustuda. Ma ei saa minna kaasa lennukate üldistuste ja fantaasiatega. Seepärast ei ole mul mingit arvamust selle kohta, kas Mart Laaril jt võisid olla mingisugused koodnimed CIAs ja millised need koodnimed on. Seevastu meie teame, mis oli Ho Chi Minhi koodnimi OSSis, ja Sinu viidatud Pierre Brocheux toob ka selle kenasti ära.
Mis puudutab aga "reasonable doubt'i", siis ma ei saa ka hästi aru, milles me peame kahtlema, ja siiski tuletaksin meelde, et see põhimõte kehtib ka USAs vaid kriminaalkohtus. Näiteks lasti sellel põhimõttel vabaks OJ Simpson, keda süüdistati oma naise ja tema armukese tapmises, see ei takistanud aga ühiskondlikul arvamusel pidada teda mõrtsukaks ning hilisem tsiviilhagi, kus reasonable doubti põhimõte ei kehti, mõistis ta süüdi. Meil aga ei ole siin tegu ei kriminaal- ega isegi tsiviilasjaga, küll aga akadeemilisemat laadi diskussiooniga. Kuid see peaks algama probleemi täpse formuleeringuga. Milles me kahtleme?
Kas Trumanil oli põhjust pidada Hod OSSi agendiks?
Kas OSSil oli põhjust pidada Hod oma agendiks?
Kas Hol oli põhjust arvata, et ta on USA jaoks midagi rohkemat kui tavaline agent?
Arvan, et esimesele küsimusele peame vastama positiivselt ja ma ei näe isegi mingisugust reasonable doubti. Võiks tuua paralleeli Ho Chi Minhi ja Stalini suhetega. Stalin teadis teda kui kominterni agenti ja oli nõus temaga kohtuma alles pärast seda, kui Host sai riigijuht (1950). Ameeriklaste silmis oli Hole 1946. a adekvaatne partner läbirääkimisteks major Patti, kes juhtis salaoperatsioone Indohiinas.
Mis puudutab teist küsimust, siis ka siin ei ole minu meelest mingit kahtlust. Lisan tsitaadi Marc Frey populaarsest uurimusest, mis muide on ameerikakriitiline:
"Das OSS belieferte die Viet Minh mit Waffen und nahm Ho sogar als OSS-Agent, Deckname "Lucius", in seine Dienste auf" (Marc Frey. Geschichte des Vietnamkriegs: Die Tragödie in Asien und das Ende des amerikanischen Traums, 2006, 8. Ausgabe, S. 16).
Ho liitus OSSiga ning sai ka koos oma võitluskaaslastega OSSilt vastava väljaõppe, mis seisnes enamasti diversioonide läbiviimises. Selle kohta on informatsiooni väga palju, ka minu osutatud allikates.
Niisiis, probleem võib tekkida ainult vastusega kolmandale küsimusele. Ka toodud viide Brocheux'le ei anna põhjust arvata, et Ho oli nii naiivne, et OSSi kaudu saab luua sidemeid USA juhtkonnaga. Brocheux' raamatust leidsin aga kaks asjaolu, mis olid üllatavad. Nt ta ei maini Ho haigust, mille kohta on palju informatsiooni teistes allikates (Ho oli suremas ja ei saanud adekvaatset ravi, muuseas ka valediagnoosi pärast; OSSi saadetud arst aga tegi selgeks, et tegu on malaaria ja düsenteeriaga kombinatsiooniga, ning aitas Ho kiiresti jalule). Teine asjaolu, ja see puudutab meie küsimust juba otsesemalt, on see, et kui Patti pakkus Hole koostöö eest raha, siis viimane keeldus. Küll aga võttis tasu vastu sigarettides. Siit võiks välja lugeda, et vähemalt Ho enda silmis, et ta ei ole palgaline agent. Samas see fakt, et talle pakuti raha, tähendab, et teda just selleks peeti.
Ma arvan, et sellega on vähemalt minu poolt teema ammendatud. Lõpetuseks tahaksin teha paar üldisemat märkust.
Esiteks, ma ei jaga arusaama inimestest, kes on muidu head, kuid halbade mõjude ajel hakkasid tegema musti tegusid. Kui Nguyen Ai Quoc oli nii nõrk inimene, siis ma ei saa aru, miks me peame temast lugu pidama (luuletajatest, kunstnikest jt poliitikas tahan eraldi kirjutada). Teiseks, kui Hol olid nii ideaalsed plaanid, miks ta tegi Põhja-Vietnamist teiste sotsmaade eeskujul tavalise sotsialistliku baraki? Me kahtleme Diemi võimu legitiimsuses, kuid Ho võim Põhja-Vietnamis oli veel vähem legitiimne. Ja üldse, intellektuaalsed debatid nendel teemadel võivad pakkuda puhtakadeemilist huvi. Tähtsamad on teod. "Te tunnete nad ära nende viljast." Korrumpeerunud Lõuna-Vietnamist inimesi massiliselt ei pagenud. Vietnami põgenike probleem tekkis siis, kui nende maal hakati teostama Ho ideaale.

Rein Raud

3/29/2013 03:56:38 pm

Minu jaoks on suur küsimus, kas Ho'l oli põhjust arvata, et ta on agent, ja ma arvan, et ei olnud. Trumanil oli põhjust arvata kõike, mida ta talle esitatud memorandumitest luges, ja küllap seal juba Acheson hoolitses selle eest, et oleks, nagu vaja. OSSi endaga on asi keerulisem. Kui me määratleme agenti kui kedagi, keda me toetame, sest tema tegevus sobib meie eesmärkidega, siis arvatavasti. Kui me aga määratleme agenti kui kedagi, kes täidab meie poolt talle antud ülesandeid, siis ei. Mulle kättesaadavad Sinu mainitud allikad ei ütle kuskil, et Viet Minh seda tegi ega sedagi, et Ho oli ise teadlik, et OSS pidas teda oma agendiks. Viet Minh soovis, et USA tunnustaks teda iseseisva Vietnami in spe esindajana ning arvas, et liigubki selle poole, ning sai oma kujutletavalt liitlaselt relvi, toitu, ravimeid jne, vastu aga andis informatsiooni ja aitas päästa ameerika lendureid. Pidada siin Viet Minhi USA palgasõduriteks on natuke nagu Hiina keisri arusaam, et delegatsioonid, kes tõid talle kingitusi, olid kaugelt saabunud alamad, kes saabusid andamit tooma.
Mis puutub tegudesse, siis nagu Sa peaksid teadma, paigutas Diem ca 100 000 inimest vangilaagritesse, kus paljusid piinati ja tapeti ning sai lühikese ajaga hakkama sellega, et Lõuna-Vietnamis tekkis keskklassi taustaga inimestest (mitte otseselt kommunistlik) vastupanuliikumine. See esimene ei õigusta mistahes tegusid Põhja-Vietnamis, kus aga Ho vastast vastupanuliikumist ei tekkinud. Lõuna-Vietnamist oli ju ka põgenikke...Põhja-Vietnamisse.
1954 Genfis sõlmitud rahulepingu järgi pidid kogu Vietnamis toimuma vabad valimised juulis 1956. Eisenhower aga kirjutab oma memuaarides:

"I have never talked or corresponded with a person knowledgeable in Indochinese affairs who did not agree that had elections been held as of the time of the fighting, possibly 80 per cent of the population would have voted for the Communist Ho Chi Minh as their leader."

Sama prognoos käib hõlpsalt ka 1956 valimiste kohta, mille ärajätmine oligi ju USA sekkumise siht. (Noteerigem, et "demokraatlikus" Lõuna-Vietnamis sai Diem ametlikult presidendivalimistel brežnevlikud 98,2% häätest.) Jälle ei lähe kokku mõttega demokraatia eksportimisest - et noh, muidu tore asi, aga mis siis, kui ei võidagi meie kandidaat?

Mäletan, kuidas kunagi 1990 koguti Baltimaades 800 000 allkirja CSCE konverentsile Pariisis, aga isegi välisministreid ei võetud jutule. Olin sel ajal seal ja sain korraga väga selgelt aru terroristidest. Mitte et mul oleks kunagi endal olnud eeldusi selliseks saada, aga ma sain aru, mis neid liigutab - et kõigil ümberringi on su rahvast ja su saatusest sügavalt ükskõik, aga ometi on just need see kõige põletavam probleem, mis sind ennast kui inimest määratleb. Ja see võib tõugata meeleheitlikele ja meeletutele tegudele küll. Ma oletan, et midagi sarnast võis ka Ho trajektoori suunata liikuma sinna, kuhu see kulges. (Ah jaa, ja siis veel see wishful thinking: kui sa lülitad kriisiolukorras välja ratsionaalsed argumendid, et kuidagi olevaga toime tulla. Sest eks ole, džunglivendlust korraldades annab teadmine, et USA tunnustab meid ja meie tulevast riiki ikka palju rohkem jõudu kui mõte, et äkki me oleme nende jaoks ikkagi ainult ostetav kahuriliha.)

3/30/2013 02:49:03 am

Päris hea diskussioon kujunes, aga kuna argumentatsioon kipub minema teisele ringile, on aeg hakata otsi kokku tõmbama.
Kõigepealt fikseeriks ära meie kokkupuutepunktid ja lahkarvamused.
1. Vietnami sõda oli halb sõda. Mõlemad pooled sõdisid vabaduse lipu all, kuid vastaspool nägi selle varjus kas neokolonialismi või kommunismi.
Kumb on halvem (neo)kolonialism või kommunism, on veendumuste või maitse asi.
2. Nii Põhja- kui Lõuna-Vietnam olid kaugel demokraatliku ühiskonna standardist. Kumb kaugem, on jällegi veendumuste või maitse asi.
3. Ho Chi Minh ("Lucius") varustas OSSi informatsiooniga: kas sellest piisab, et pidada teda agendiks e. spiooniks? Meie arvamused lähevad lahku.
4. Kui palju USA määras sündmuste kulgu Indohiinas 1954. ja 1956. aastatel, jääme vist eriarvamusele.
5. Ei ole mingeid andmeid (ka Sinu allikates), et USA sekkumine oli ajendatud rassistlikust argumentatsioonist.

Su märkus terroristi psühholoogiast on väga huvitav, aga see on eraldi teema, millest plaanin veel kirjutada; korra juba olen seda puudutanud, aga vaid ühest küljest (vt. "Vene jälg terrori ajaloos" http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&no_cache=1&no_cache=1&tx_ttnews%5Btt_news%5D=950&tx_ttnews%5BbackPid%5D=514&cHash=1219450d84).

Kaur Kender

4/1/2013 09:35:20 pm

Ma tulen appi 5. punkti selgitamisel. Mida Rein ilmselgelt öelda tahtis oli see, et "mis tunne peab olema enamusel maailma inimestel elada, kui nad arvavad, et ameeriklased sekkusid Vietnami sõtta, kuna nad on rassistlikud värdjad."

Väikesed inimesed suures plaanis

Leave a Reply.

Autor

Arhiiv

Rubriigid