Rein Raud kirjutas pika kommentaari minu eelmisele postitusele. See kommentaar kurvastas mind väga. Kõige rohkem sellepärast, et ilmselt ei suutnud ma end arusaadavaks teha. Minu eesmärk oli näidata, et sildistavate üldnimetuste taga (nagu nt 'vietnamlased', 'põgenikud' vms) on reaalsed inimesed reaalsete murede ja hirmudega ning tihtipeale väga traagilise saatusega. Tahtsin käsitleda probleemi (üksik)inimese tasandilt, vältides suuri üldistusi ja ideoloogiast motiveeritud süüdistusi. Minu jaoks on reaalne inimene alati tähtsam kui ükskõik millised ideologeemid. Seetõttu ei pakkunud ma mingit lahendust ega reeglit, lootsin, et minu sõnum on niigi selge: inimesesse tuleb suhtuda inimlikult, seda vajab mitte tema, vaid ennekõike sina ise. Põhja-Ameerika põliselanike ütluse kohaselt tuleb selleks, et mõista meest, käia tema mokassiinides. Tõingi näiteks paar sellist jalatsit, et soovijad saaksid neid omale jalga proovida.
Jääb mulje, et Rein Rauda "üksikud faktid" eriti ei huvita, tema huviorbiidis on hoopis üldistav pilt Vietnami sõjast ja selle põhjustest. Ning veel, mis jälle mulle korda ei lähe, on läbi kogu kirjutise kumav süüdlastele osutav sõrm.
Kõiges selles pole minu jaoks midagi uut, mõistan hästi vastava diskursuse loogikat, kuid pean tunnistama, et selle sõnum jääb mulle segaseks. Nt ma tõesti ei saa aru, kuidas "prantslaste koloniaalne ülbus ja ameeriklaste rassism" peaksid meid takistama Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist põgenikele kaasa tundmast.
Raud alustab umbes nii, et pisiasjades ("üksikutes faktides") võib mul isegi õigus olla, aga on tähtsamaid asju. Mis puudutab pisiasju, siis võib-olla mul on seal mõningaid ebatäpsusi. Nt on nii 1968. aasta 1. veebruari kui ka 1972. aasta 8. juuni sündmuste kohta palju vasturääkivaid versioone ning ma ei teinud nende kohta iseseisvat uurimust, vaid kasutasin sekundaarseid allikaid, mis teadustöös oleks lubamatu, kuid blogis aktsepteeritav. Kui keegi osutab mõnele veale, võtan parandused tänuga vastu. Kuid tahan kinnitada, et mul ei olnud vähimatki kavatsust lugejale valetada ja valeandmeid levitada.
Kahjuks näen ma Rein Raua kommentaaris üht suurt valet. See vale seisneb aga selles, et ameeriklased sekkusid Vietnami sündmustesse rassistlikel kaalutlustel. Tsiteerin: "...siis tuli Washingtonis korraga kellelegi pähe, et hei, need vietnamlased, need on meil ju pilukad, aga prantslased näevad peaaegu et inimese moodi välja." Seda juppi lugedes poleks uskunud oma silmi, kui poleks mõni aasta tagasi sama juttu juba Reinu suust kuulnud. Arvasin, et ta teeb nalja, kuid nüüd tundub, et asi on naljast kaugel. Mul on raske endale ette kujutada, et autor ise usub sellist asja. Kaldun arvama, et teda veab siin alt kirjanikufantaasia ja suur üldistusvõime. Mina aga püüan alati ka ajaloolisi sündmusi vaadelda läbi inimliku prisma. Kui ma loen, et kellelegi Washingtonis lõi mingi asi pähe, tahaksin vähemalt suuta oma mentaalses pilgus endale seda ette kujutada, kes see olla võis ja kuidas see asi käis.
Nt kutsub John Kennedy riigisekretäri Dean Ruski ja ütleb: "Hei, Rusk, üks teadja mees teatas mulle, et need vietnamlased, need on meil ju pilukad." "Oh sa poiss, härra president, see on tõesti terane tähelepanek, aga mida nüüd teha?" "Kõigepealt toetame prantslasi, nad näevad ju peaaegu et inimese moodi välja, või mis? Siis panustame Diemile." "Suurepärane, aga, oi, härra president, Diem ju ka pilukas." "Seda küll, aga teiselt poolt katoliiklane ja korruptant, mulle, katoliiklasele ja liiderdajale, sugulashing."
Minu teada olid Vietnami sõja põhjused täiesti teised ning rassistlik komponent ei figureerinud siin üldse. Tegemist oli Külma sõja kuumenemisperioodiga, mil USAle ja tema liitlastele tundus, et kommunism on asunud otsustavale rünnakule ning üks riik langeb teise järel nn doominoefektiga. Kommunistide pealetung Koreas õnnestus peatada, kuid poolsaare põhjaosas kehtestati diktatuur, mis kestab siiamaani. Kuuba revolutsioon omandas järjest enam sotsialistliku revolutsiooni jooni ning Kuuba juhtkond lubas Nõukogude Liidul oma territooriumile paigutada tuumalõhkepeadega raketid. See oli taust, millel arenes konflikt Vietnamis. Enne 1961. aastat oli USA sõjaline kohalolek Vietamis pigem sümboolne. 1960. aasta valimised võitnud president Kennedy näitab end otsustusvõimelise juhina ning plaanib kommunismile vastulööki nii moraalses kui sõjalises plaanis. Berliini müüri juures kuulutab ta end berliinlaseks, Kariibi kriisi ajal näitab Hruštšovile selgelt, et seekord järeleandmisi ei tule, ning saadab olulise vägede kontingendi Vietnami. (1960. aastal oli Lõuna-Vietnamis 900 Ameerika väeteenistujat, enamasti nõunikud, 1961. aastal oli neid juba üle 3000, 1963. aastal üle 15000.) Süüdistused, nagu oleksid Ngo Dinh Diemi võimuletuleku ja valimiste ärajätmise taga ameeriklased, on täiesti alusetud. Maailmas juhtub halbu asju ka ilma Ameerika sekkumiseta. Põhja-Vietnami kommunistide valitsus ei olnud USA sepitsetud, kuid selle kuriteod ei kurvasta lääne intellektuaale. Lõuna-Vietnami korrumpeerunud riik tekitas paljudes vastikust, kuid sealt elanikud ei pagenud. Vietnami põgenikud tekkisid peale ajaloolist võitu imperialismi üle ja Vietnami Sotsialistliku vabariigi moodustamist.
Jääb mulje, et Rein Rauda "üksikud faktid" eriti ei huvita, tema huviorbiidis on hoopis üldistav pilt Vietnami sõjast ja selle põhjustest. Ning veel, mis jälle mulle korda ei lähe, on läbi kogu kirjutise kumav süüdlastele osutav sõrm.
Kõiges selles pole minu jaoks midagi uut, mõistan hästi vastava diskursuse loogikat, kuid pean tunnistama, et selle sõnum jääb mulle segaseks. Nt ma tõesti ei saa aru, kuidas "prantslaste koloniaalne ülbus ja ameeriklaste rassism" peaksid meid takistama Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist põgenikele kaasa tundmast.
Raud alustab umbes nii, et pisiasjades ("üksikutes faktides") võib mul isegi õigus olla, aga on tähtsamaid asju. Mis puudutab pisiasju, siis võib-olla mul on seal mõningaid ebatäpsusi. Nt on nii 1968. aasta 1. veebruari kui ka 1972. aasta 8. juuni sündmuste kohta palju vasturääkivaid versioone ning ma ei teinud nende kohta iseseisvat uurimust, vaid kasutasin sekundaarseid allikaid, mis teadustöös oleks lubamatu, kuid blogis aktsepteeritav. Kui keegi osutab mõnele veale, võtan parandused tänuga vastu. Kuid tahan kinnitada, et mul ei olnud vähimatki kavatsust lugejale valetada ja valeandmeid levitada.
Kahjuks näen ma Rein Raua kommentaaris üht suurt valet. See vale seisneb aga selles, et ameeriklased sekkusid Vietnami sündmustesse rassistlikel kaalutlustel. Tsiteerin: "...siis tuli Washingtonis korraga kellelegi pähe, et hei, need vietnamlased, need on meil ju pilukad, aga prantslased näevad peaaegu et inimese moodi välja." Seda juppi lugedes poleks uskunud oma silmi, kui poleks mõni aasta tagasi sama juttu juba Reinu suust kuulnud. Arvasin, et ta teeb nalja, kuid nüüd tundub, et asi on naljast kaugel. Mul on raske endale ette kujutada, et autor ise usub sellist asja. Kaldun arvama, et teda veab siin alt kirjanikufantaasia ja suur üldistusvõime. Mina aga püüan alati ka ajaloolisi sündmusi vaadelda läbi inimliku prisma. Kui ma loen, et kellelegi Washingtonis lõi mingi asi pähe, tahaksin vähemalt suuta oma mentaalses pilgus endale seda ette kujutada, kes see olla võis ja kuidas see asi käis.
Nt kutsub John Kennedy riigisekretäri Dean Ruski ja ütleb: "Hei, Rusk, üks teadja mees teatas mulle, et need vietnamlased, need on meil ju pilukad." "Oh sa poiss, härra president, see on tõesti terane tähelepanek, aga mida nüüd teha?" "Kõigepealt toetame prantslasi, nad näevad ju peaaegu et inimese moodi välja, või mis? Siis panustame Diemile." "Suurepärane, aga, oi, härra president, Diem ju ka pilukas." "Seda küll, aga teiselt poolt katoliiklane ja korruptant, mulle, katoliiklasele ja liiderdajale, sugulashing."
Minu teada olid Vietnami sõja põhjused täiesti teised ning rassistlik komponent ei figureerinud siin üldse. Tegemist oli Külma sõja kuumenemisperioodiga, mil USAle ja tema liitlastele tundus, et kommunism on asunud otsustavale rünnakule ning üks riik langeb teise järel nn doominoefektiga. Kommunistide pealetung Koreas õnnestus peatada, kuid poolsaare põhjaosas kehtestati diktatuur, mis kestab siiamaani. Kuuba revolutsioon omandas järjest enam sotsialistliku revolutsiooni jooni ning Kuuba juhtkond lubas Nõukogude Liidul oma territooriumile paigutada tuumalõhkepeadega raketid. See oli taust, millel arenes konflikt Vietnamis. Enne 1961. aastat oli USA sõjaline kohalolek Vietamis pigem sümboolne. 1960. aasta valimised võitnud president Kennedy näitab end otsustusvõimelise juhina ning plaanib kommunismile vastulööki nii moraalses kui sõjalises plaanis. Berliini müüri juures kuulutab ta end berliinlaseks, Kariibi kriisi ajal näitab Hruštšovile selgelt, et seekord järeleandmisi ei tule, ning saadab olulise vägede kontingendi Vietnami. (1960. aastal oli Lõuna-Vietnamis 900 Ameerika väeteenistujat, enamasti nõunikud, 1961. aastal oli neid juba üle 3000, 1963. aastal üle 15000.) Süüdistused, nagu oleksid Ngo Dinh Diemi võimuletuleku ja valimiste ärajätmise taga ameeriklased, on täiesti alusetud. Maailmas juhtub halbu asju ka ilma Ameerika sekkumiseta. Põhja-Vietnami kommunistide valitsus ei olnud USA sepitsetud, kuid selle kuriteod ei kurvasta lääne intellektuaale. Lõuna-Vietnami korrumpeerunud riik tekitas paljudes vastikust, kuid sealt elanikud ei pagenud. Vietnami põgenikud tekkisid peale ajaloolist võitu imperialismi üle ja Vietnami Sotsialistliku vabariigi moodustamist.
OH-23 Raven. Sellisega lendas Hugh Thompson
Vietnami sõda oli halb sõda. Selles mõttes, et ehkki mõlemal poolel olid õilsad loosungid, olid sõja meetodid vähemalt praeguste kriteeriumide järgi vastuvõetamatud ning sellest on ka palju kirjutatud. Paraku on enamik kirjutisi ühepoolsed. Fookuses on ameeriklaste metsikused. Ehkki mul pole vähimatki soovi neid õigustada, tuleb siiski möönda, et vaid nendele kontsentreerumine loob väga ühekülgse pildi. Kõigile on teada Nõukogude ajal rohkem Son My nime all tuntud My Lai tapatalgud. Kuid palju vähemad tunnevad Dak Soni massimõrva, mis eelnes Son Myle. Või siis Hue massimõrva, kus ohvrite arv ületas mitmekordselt My Lai oma. Kaks viimast ja veel kümnetes teistes korraldatud massimõrvad olid vietkonglaste korraldatud karistusaktsioonid nendele asulatele selle eest, et nende elanikud olid lojaalsed Saigonile.
Mõrtsukad ja muud kurjategijad on ajakirjanduse lemmikaines. Mina tahan rääkida aga nendest, kes elusid päästsid. My Lai tapatalgudes oli ka kangelane: kopterikomandör allohvitser Hugh Thompson. Kui ta oma luurekopteriga lähenes My Lai külale, oli viimane juba tules. Ent siis märkas ta, et Ameerika sõdurid tulistavad relvastamata inimesi. Ta maandus ja pöördus operatsiooni läbiviija leitnant Calley poole, nõudes toimuva kohta seletust. Pärast ägedat sõnavahetust (Calley käskis Thompsonil tegeleda oma asjadega, siin on tema operatsioon) tõusis Thompson õhku ja maandus seekord end varjavate vietnamlaste ja neid ründavate ameeriklaste vahele, eesmärgiga rünnak peatada. Enne helikopterist väljumist andis ta oma pardalaskurile Lawrence Colburnile ja meeskonnaliikmele Glenn Andreottale käsu teda katta ning juhul kui "need värdjad" avavad tule tema või vietnamlaste pihta, avada nende vastu omakorda tuli.
Mõrtsukad ja muud kurjategijad on ajakirjanduse lemmikaines. Mina tahan rääkida aga nendest, kes elusid päästsid. My Lai tapatalgudes oli ka kangelane: kopterikomandör allohvitser Hugh Thompson. Kui ta oma luurekopteriga lähenes My Lai külale, oli viimane juba tules. Ent siis märkas ta, et Ameerika sõdurid tulistavad relvastamata inimesi. Ta maandus ja pöördus operatsiooni läbiviija leitnant Calley poole, nõudes toimuva kohta seletust. Pärast ägedat sõnavahetust (Calley käskis Thompsonil tegeleda oma asjadega, siin on tema operatsioon) tõusis Thompson õhku ja maandus seekord end varjavate vietnamlaste ja neid ründavate ameeriklaste vahele, eesmärgiga rünnak peatada. Enne helikopterist väljumist andis ta oma pardalaskurile Lawrence Colburnile ja meeskonnaliikmele Glenn Andreottale käsu teda katta ning juhul kui "need värdjad" avavad tule tema või vietnamlaste pihta, avada nende vastu omakorda tuli.
Hugh Thompson Jr (1943-2006)
Thompsonil õnnestus rünnak peatada. Seejärel kutsus ta teised helikopterid endale appi, nad evakueerisid elanikud, ennekõike haavatud, ja otsisid ellujäänuid. Andreotta leidiski laipade keskele peitunud 11-aastase poisi, kelle nad samuti evakueerisid. Olles tapatalgud peatanud, informeeris Thompson juba järgmisel päeval juhtunust ülemusi ning leitnant Calley ja tema ülemus kapten Medina astusid kohtu ette. Veelgi enam, nagu hiljem selgus, oli lisaks My Laile plaanitud rida teisigi karistusoperatsioone; Thompsoni sekkumine hoidis need ära. Leitnant Calley mõisteti süüdi sõjakuritegude eest ning talle määrati algul eluaegne vangistus, mida vähendati appellatsiooni järel 20 aastale. Vangis oli ta siiski vaid lühikest aega, vangistus asendati koduarestiga ning 1974. aastal sai ta president Nixonilt piiratult armu (limited Presidential Pardon). Kuid sõjakurjategija templist see teda ei vabastanud. Glenn Andreotta, Lawrence Colburn ja Hugh Thompson said aga USA kõrgeima sõjalise autasu Sõduri medali. Andreotta sai selle postuumselt, ta hukkus mõni nädal pärast My Lai operatsiooni. Lahingus, nagu sõdurile kohane.
RSS Feed