Veel poliitikast ja eetikast

Tänases Postimehes on meie vestlus avaldatud kummaliste kärbetega. Suht tühjad naljad on jäetud alles, aga tähtsad lõigud on välja jäänud. Nt kaks minu jaoks olulist seisukohta. Kõigepealt:

"Eetika algab mitte kosmiliselt korrast, vaid alles sealt, kust algab vaba valik. Planeedil ei ole vaba valikut – ta ei saa öelda, et täna teen ebaeetiliselt ja keeran teise külje. Üldse, see on minu meelest väga vale lähenemine. Riik ja poliitika ei ole üks ja sama."

See oli vastuväide Tõnu Viigi poolt välja toodud Sokratese seisukohale "kosmiline kord on ühtlasi ka hea kord eetilises mõttes." Eetika ei ole kosmoloogiline printsiip, taevakehad ei saa oma orbiiti valida, inimene teatud piirides saab ja peab valima oma elu trajektoori. Need piirid tähistavadki eetika valdkonda.

Teine aga, vastupidi, illustreerib eetika universaalsust: ühed ja samad põhimõtted kehtivad nii üksikindiviidi, perekonna kui ka riigi ülesehitamise tasandil. Nii nagu majandusliku kitsikuse olukorras ei tohi võtta sms-laenu, et see kasiinos panuseks panna, pole ka tasakaalustamata riigieelarve mitte üksnes majanduslik, vaid ka ühiskonnaeetiline probleem.

"See kehtib ka riiklikul tasandil. On väidetud, et tasakaalustatud riigieelarve on ebaeetiline seepärast, et see on seotud suurte ohvritega sotsiaal- ja muudes sfäärides. Ma ei ole sellise probleemiasetusega kategooriliselt nõus. Ebaeetiline on elada üle jõu ja ebaeetiline on võtta võlgu, mida peavad maksma järgmised generatsioonid."

Minu jaoks oli see vestlusring huvitav ka seetõttu, et selgelt eristusid kaks gruppi: esimeses need, kellele on eetikaprobleem pigem filosoofiline arutlus ja intellektuaalne konstruktsioon, mida nad ühel või teisel põhjusel ei rakendanud Eesti aktuaalsele poliitilisele maastikule. Teisele, kuhu kuulusid ennekõike Rein Raud, Mikko Lagerspetz ja mina, oli eetika valdkonnas oluline nimelt analüüsida Eesti poliitilisi otsuseid ja valikuid. Mis mind üllatas ja rõõmustas, oli see, et ehkki meil Reinuga on põhimõtted üsna erinevad, on reaalsed lahendused aga väga sarnased. See on just see, mida ma kogu aeg püüdsin väljendada: tähtsad ei ole niivõrd eetiliste normide formuleeringud, kui teod, mida sa neist lähtudes teed. Minu jaoks ei ole verbaalne ja operatsionaalne tasand nii rangelt eristatud nagu enamikus intellektuaalsetes konstruktsioonides: sõna on ka tegu, mille eest sa pead vastutama, ja tegu võib olla tõene ja vale nagu verbaalne konstruktsioon.
P.S. Juhiksin tähelepanu ka ilmselt meie vestlusest välja kasvanud väga sisukale artiklile, mille autor on Margus Vihalem.