Juba rohkem kui veerand sajandit on Eesti trikoloor jälle Toompeal lehvinud. Peaks juba olema harjunud, seda mitte märkama. Sellegipoolest tõstan alati pilgu Pika Hermanni torni poole ja vaatan Eesti lippu harduse ja liigutusega. Eesti taasiseseisvus tuli veretult, kuid sugugi mitte enesestmõistetavana. Asjassepühendatud teavad, kuivõrd üle noatera see tuli ja millised olid alternatiivid (Karl Vaino poleks kõhelnud Eesti iseseisvuspürgimusi verre uputamast).
Eesti iseseisvus on üks meie tähtsamaid ühisvarasid, kuid minu jaoks on see ka väga isiklik asi. Mul on valus kohata inimesi, kes mõtlevad ja räägivad teisiti, eriti kui neid jutte aetakse puhtas eesti keeles.
Hiljuti leiti ja avaldati president Konstantin Pätsi viimane avalik kõne. Ma ei hakka praegu andma hinnangut Pätsile kui riigitegelasele, ma ei hakka isegi rääkima võimukukutajatest. Jutt on sellest kisakoorist, mis Kadrioru lossi ees ei lasknud Pätsil rääkida ja ei allunud isegi oma kommunistidest ninameeste korraldustele. Need inimesed ei ole kadunud. Nii mõnigi on aktiivne sotsiaalmeedias ja ajalehtede kommentaariumides.
RSS Feed