MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Teadusraha ja rahapuu

9/8/2019

6 Comments

 
Kahetsusväärne lugu TalTechi grandirahade väärkasutusega on tegelikult jäämäe tipp. Ma ei hakka siin kedagi õigustama: see, et teised teevad ka, ei vabanda seda välja. Probleemi tuum on aga Eesti teaduse krooniline alarahastamine või õigemini, kahvel meie ambitsioonide ja rahaliste võimaluste vahel. Me tahame olla edumeelne, haritud ja innovatiivne ühiskond, aga unustame ära, et need väärtused ei tule taevast või, kasutades ühe ministri sõnavõttu, ei kasva puu otsas.

Eesti teadusarengu kontseptsioon on projekti- ja grandikeskne (ka nn baasfinantseerimine on tegelikult varjatult projektipõhine). Kui tekib uus perspektiivne teema, pannakse kokku uus innovatiivne teadlaste grupp, kes saab (või ei saa) sellega tegelemiseks grandi. See on hea, kuid see ei saa olla teaduse jätkusuutliku arengu põhivahendite allikaks. Ka kõige innovatiivsemad projektid on tavaliselt seotud teadus- ja haridusinstitutsioonidega, mille raames neid teostatakse ja mis tagavad tööks vajaliku keskkonna. Ja mis siin salata, ka õppe- või teadusasutuse prestiiž ei ole siin vähetähtis faktor. Samal ajal peab struktuuriüksuse juht aga otsima vahendeid, et üleval pidada ka neid teadlasi (kes võivad olla väga mainekad ja asutuse jaoks vajalikud), kes sellel aastal granti ei saanud. Siin on väga kerge astuda libedale teele ja kasutada selleks mitteotstarbeliselt teiste grantide vahendeid. Igaks juhuks ütlen veel kord, et ei taha siin kedagi õigustada ning selline praktika on minu meelest väär.

Enne valimisi lubasid hiljem koalitsiooni moodustanud erakonnad tõsta teadusrahastust (Keskerakond ja Isamaa 1%ni SKT-st, EKRE koguni 2%ni). Pärast valimisi aga selgus äkki, et Eesti rahaline olukord ei ole nii roosiline kui valimislubaduste andmise ajal, ning otsustati, et vähemalt sellel aastal jääb teadusrahastus tõstmata: see jääb 0.79% juurde. Pean tunnistama, et mul on väga raske sellest loogikast aru saada. Protsendinumber ei sõltu absoluutarvudest. Ükskõik kui palju või vähe on raha laekunud ja ükskõik mis allikast (kas või rahapuu otsast), on seda ikka 100%. Väike teadusrahastuse kasv näitaks aga ühiskonna orientatsiooni – kas stagneerumisele või edule.
​
Toon nüüd orienteerumiseks mõned näiteks võrdluseks. Kõige suurem SKT protsent teadusele on Iisraelil ja Lõuna-Koreal, mõlemal üle 4%. (NB! Mõlema riigi julgeolekuolukord on selline, et nad peavad pöörama suurt tähelepanu riigikaitsele. Sellegipoolest on mõlemas ühiskonnas konsensus, et tegeleda tuleb mitte üksnes tänase päeva kindlustamisega, vaid ka homse päeva eduga.)

​Edasi tuleb grupp riike, mis kulutavad teadusarengule 3 kuni 3,5% SKT-st: Šveits, Rootsi, Taiwan (millel on samuti suured kaitsekulutused), Taani, Jaapan, Austria, Saksamaa. Minu meelest peaks just nende riikide hulka kuuluma ka Eesti. Seejärel tulevad riigid, kes kulutavad 2-3% SKT-st: USA, Soome, Prantsusmaa, Hiina, Austraalia, Belgia, Madalmaad, Singapur.

Eesti aga oma 0.79 protsendiga kuulub nende riikide hulka, mis kulutavad 0,5-1%: Türgi (0,88%), Leedu (0,88%), Marocco (0,73%), Serbia (0,71%), Valgevene (0,67%). Isegi Venemaa oma 1,1%ga pöörab meist olulisemalt rohkem teadusele tähelepanu.

Minu arvates on pidulikult lubatud 1% miinimum, millest ei tohi taganeda. Kuid perspektiivis peaks olema järjepidev ja iga-aastane tõus kas või kümnendiku protsendi võrra, kuni jõuame nende riikide hulka, kuhu me tahaksime ja kuhu oleks meil loogiline kuuluda.
​
Picture
Crassula ovata e rahapuu
6 Comments
MF
9/8/2019 07:06:44 pm

Teadusagentuuri lehel on selline joonis 2017 aasta andmete põhjal: https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2019/07/joonis-1.4.png

Selle kohaselt on Eestis teaduse riiklik rahastamine Euroopa Liidu keskmise tasemel ja võrdne Prantsusmaaga (0,7%). Erinevus tuleb aga sellest sisse, et prantsuse teadlased suudavad sellele lisaks kaasata eraraha 1,5% ulatuses, Eesti teadlased vaid 0,6% ulatuses - peaaegu kolm korda vähem!

Teine eeskujuks toodud riik, Rootsi, rahastab riigieelarvest teadust 1,0%-ga ja erasektor 2,4%-ga. Eesti valitsus täidab juba 70% sellest tasemest, aga eesti teadlased suudavad erasektorit kaasata ainult 25% Rootsi tasemest.

Lõuna-Koreaga on sama seis. Teaduse rahastamine on 4,55% SKTst (2017), aga valitsus annab sellest 0,94% ja erasektor 3,61%. Lõuna-Korea teadusrahast 64% läheb kommertslahenduste väljatöötamisele, 22% rakendusuuringutele ja 14% fundamentaaluuringutele. Allikas: http://www.businesskorea.co.kr/news/articleView.html?idxno=26955

Ei saa peituda ka selle taha, et Eestis ei ole erakapitali, mis teadust finantseeriks. Eeskujuks toodud Iisraeli teadusrahastus on 4.5% SKTst (2017), aga valitsus annab sellest kõigest 0,63% ja ülejäänud 3,87% tuleb erasektorist, kusjuures 56% erarahast pärineb välismaalt, sest Iisraelil on tugev elektroonikatööstus, mis pälvib ülemaailmset tähelepanu, näiteks töötatakse Iisraeli arenduskeskustes välja Inteli protsessoreid. Mina kirjutan seda teksti ja teie ilmselt loete seda Iisraelis välja töötatud protsessoriga arvutist, ja meie arvutiostudest finantseeritaksegi seda unelmate 4.5% määra, mitte Iisraeli maksumaksja taskust. Allikas: https://www.calcalistech.com/ctech/articles/0,7340,L-3745147,00.html

G20 riikide hulgas ei ole mitte ühtegi, kes kulutaks teadusele avalikku raha 1% või rohkem nagu nõuavad Eesti teadlased: https://scienceogram.org/media/2013/05/international-gdp-research-government-business-other-conversation.png

Eesti teadlastel on aeg mõista rahanappuse põhjuseid: tehakse vähe kasulikku. Keegi ei soovi osta seda teadust, mida Eestis tehakse.

Minu arust võiks haridus- ja teadusminister raha üle kurtvatele teadlastele kinkida ühe suure ilusa kuldraamiga peegli.

Reply
-
9/8/2019 10:52:34 pm

Minu isiklik (anekdootlik) kogemus Eesti ülikoolide suhtumises on samuti kummastav. Üsna otseselt viidati, et lõputöödes soovitakse midagi "uudsat" või patendiväärilist, hoolimata töö tegelikust kvaliteedist või praktilisest väärtusest. Töö, mille läbiviimist oli palunud üks ettevõte ja oli oma teostuselt küllaltki rahuldaval tasemel, sai selgelt nõrgema hinde kui töö, mille üldine kvaliteet oli nõrgem ja reaalne praktiline väärtus oluliselt väiksem. Kuna aga tegu oli "analooge mitteomava" lahendusega, siis kiideti hinne paremaks.
Selline praktilisest orientatsioonist irdumine on aga nähtav üsna mitmetes aspektides. Eesti (tehniline) kõrgharidus paistab uitavat ilma selge sihita. On üksikuid erandeid, mis eksisteerivad osaliselt inimeste enda tulise entusiasmi ning osaliselt rahvusvahelise prestiiži saavutamise najal (tudengisatelliit, tudengivormel) ning nende projektide väljundiks on rahvusvahelisel tööturul kõrges hinnas insenerid/spetsialistid, kuid üldine foon tundub pigem nutune.

Reply
ML
9/9/2019 08:41:25 am

MF-le

Teie lähenemine on õigustatud vaid osaliselt. Ma ei käsitlenud mitte seda, millisest allikast raha tuleb, vaid üksnes selle osakaalu SKTst; kust see tuleb, on teisejärguline küsimus.

Avaliku sektori ja erasektori vastandamine teadusrahastuses on mitmel juhul eksitav, kuna mitmes riigis on teaduse rahastamine erasektorist seotud erinevate privileegide ja soodustustega, mis algavad maksu- või rendisoodustustega ja lõpevad riigi osalusega teadust rahastavates riskifondides, st lõppkokkuvõttes tegu on ikkagi maksumaksja rahaga. Mis puutub aga Iisraeli ja Lõuna-Koread (mõlemal kuulub teaduse toetamiseks ca 4,25% SKPst), siis seal on teatud eripärad teaduse ja äri vahekorras. Nii on Iisraeli ülikoolidel ja nende allasutustel võimalik tegeleda äridega, mis finantseerivad nende ülikoolide teadustegevust, Koreas aga on suur osa teaduse erakapitali poolt rahastamine seotud suurte konglomeraatidega (chaebol'ga), mis ELi või USA seadusruumis pole võimalikud.

Millega aga ei saa ma kategooriliselt nõustuda, on Eesti teaduse ja teadlaste halvustamine. Teaduse ja majanduse suhted ei ole ühepoolsed stiilis "kõigepealt tehke midagi kasuliku". Vastupidi: majandus õitseb enamasti nendes ühiskondades, kus saadakse aru teaduse otsustavast tähtsusest.

Reply
MF
9/10/2019 12:29:57 am

Teadusrahastus on Eestis juba üle ühe protsendi, täpsemalt 1,3% SKTst (2017), millest 0,7% tuleb riigieelarvest ja 0,6% erakapitalilt. Võrdlused Venemaa, Valgevene, Serbia ja teiste riikidega on seetõttu eksitavad, sest võrdlesite Eesti üht komponenti teiste riikide kogumahtudega.

Kui nõutakse "1% saavutamist" nagu kevadistel meeleavaldustel, mõeldakse selle all riigieelarvest tehtavate kulutuste suurendamist, mida on raske põhjendada, sest eeskujuks toodavates kõrge teadusrahastusega riikides on ülekaalukalt suurimaks teadusraha allikaks erakapital, mitte valitsus. Valitsuse osa on igal pool vahemikus 0,5-1%, kus asub ka Eesti.

Samuti tarbivad selle eraraha peamiselt eraõiguslikud teadusasutused nagu firmade arendusosakonnad ja R&D ettevõtted, mitte ei liigu eraraha ülikoolidele.

Näited:

Prantsusmaa teadusrahastus: avalik raha 0,7% + era 1,5% = 2,2%.
Selle tarbivad: avalikud asutused 0,8% + R&D ettevõtted 1,4%.

Eesti teadusrahastus: avalik raha 0,7% + era 0,6% = 1,3%.
Selle tarbivad: avalikud asutused 0,7% + R&D ettevõtted 0,6%.

Nii et hoolimata Prantsusmaa 2,2% teaduse kogurahastusest ja Eesti 1,3%-st jääb mõlemas riigis avalike asutuste teadlastele 0,7-0,8% SKPst ja ei ole mitmekordset vahet nagu proovitakse näidata. Eestis on erasektor lihtsalt väiksem, puuduvad Airbus ja Renault, mis firmasisese R&Dga riigi tervikstatistikat kergitaksid.

Kui Eesti ülikoolide teadlased kujutavad välismaise statistika pinnapealsest sirvimisest ette, et peaksid valitsuselt saama minimaalselt 1% ja ideaalis 2-3% SKPst, siis ei ole nad aru saanud, kust maailmas teadusraha tuleb ja kuidas jaguneb.

js
9/8/2019 11:44:14 pm

Kõrvaline, ehk ometi seotud. Jaak Aaviksoo püstitas Vabaduse samba, keskmise sõrme kogu eesti kunstile ja kunstiteadusele laias mõttes. Seisab too seal ja ilmutab peaväljakul igapäevaselt oma üleolekut kõikide nende püüdluste ja pingutuste suhtes, mida vaimuinimesed nõukogude ajal tegid ja võivad teha praegu vabas maailmas.

Kuskil on mingi puritaanlik-kalvinistlik-džihadistlik hoiak Eesti riigi ja rahva osast maailmas. Ma pelgan, et see on äärmuslikult redutseeritud ja avalikkuse eest rangelt varjatud. Kuna ta on väga range, siis jääb inimesi lihtsalt üle ja nendega pole midagi huvitavat peale hakata. Ilus pilt inimtühjast maast, kolmekesi kõnnumaal, selline oli viimane riiklik mainekujundusprojekt oma ilmumise ajal.

See kõik on võibolla seotud väikese, lihtsalt pööratava laeva kujundiga. Kapten roolis, meeskond kuulekas. Aga selle kujundiga on midagi kapitaalselt valesti. Midagi on vabadusega valesti.

Reply
ckrabat
9/12/2019 12:09:02 pm

Kogu see jama TalTechi ümber on seotud ka grandi ülesehituse loogikaga. Selleks, et projekt oleks edukas, kaasatakse sinna nimekaid teadlasi, kellel on küll head näitajad, kuid kelle tegelik panus pole selle konkreetse projekti teostamise eesmärgil üldse oluline. Pingelise eelarve juures mõjutab see loomulikult projektis osalejate rahastatust. Teiseks eksisteerib ja vohab selline nähtus nagu teadusbürokraatia. Projekti juhi koormusest läheb suur osa kõiksuguseks aruandluseks ja loomulikult kannatab selle all projekt tervikuna. Selle konkreetse projekti juures oli üheks puuduseks, et aruandlust ei oldud korrektselt läbi viidud, mingid tööajatabelid olid täitmata. Need ei näita siiski kellegi tegelikku panust, mida saab normaalses ühiskonnas siiski mõõta tulemustega, mitte sellega kaua mingi tüüp töölaua taga istus. Teadlase tööaeg ei ole tegellikult normeeritav 40 tunnise töönädala sisse, sest ta peab tavaliselt tegelema klienditeeninduse (ehk õppetööga), aruandlusega, teadustöö enesega, sh masstiraažis teadustööde produtseerimisega, sest siingi on teadusbürokraatia edukalt juurutanud kvantitatiivse süsteemi, sest kedagi ei huvita, mida sa kirjutad (lollid ei saa ju teaduslikust tekstist aru, see paneb pea valutama), vaid kui palju sa kirjutad ja millisesse väljaandesse. Oleks muidugi tore kui ta viib läbi mingisuguseid uuringuid, mis võtavad samuti aega, millegi kirjutamiseks tuleks tegelikult seoitse korda niipalju lugeda, Tihtipeale on tal ka administratiivsed ülesanded. See näitab väga ilusasti, kuidas kuulsusrikas Lollide Koda (ja see ei ole nali) on suutnud teaduse väga edukalt ära kodustada ja vähemalt Eesti näitel muutnud selle lennuvõimetuks linnuks. Ma olen sellest vist kunagi isegi kirjutanud https://personainfieri.wordpress.com/2015/01/05/lollide-koda-eesti-teadust-manageerimas/

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman