Süngete poliitiliste uudiste taustal rahustan ma meeli möödunud aegade suurte klaverikunstnike kuulamise ja vaatamisega. Tänu internetile on ligipääs vastavatele ressurssidele (nt Youtube'is) avatud igaühele. Klaverimängu visuaalne külg ei ole muidugi nii oluline kui akustiline, kuid siiski tähtis. Ja paljud klaverimängijad on sellest teadlikud (mõnest märkimisväärsest erandist räägime edaspidi).
Francis Plante (1839-1934), Liszti õpilane, oli üks esimesi, kes mõistis oma kunsti visuaalse jäädvustamise tähtsust ning salvestas oma mängu nii helis kui pildis, olles ise 90-aastane. Siin on väike fragment tema mängitud Chopini teosest (Etude Op.10 No.7), mida ta olevat kuulnud Chopini enda esituses. Kahjuks on lingitud video, mis pärineb dokfilmist "The Art Of Piano Great Pianists Of The 20Th Century", väga lühike ning rikutud diktori teksti pealelugemisega.
Francis Plante (1839-1934), Liszti õpilane, oli üks esimesi, kes mõistis oma kunsti visuaalse jäädvustamise tähtsust ning salvestas oma mängu nii helis kui pildis, olles ise 90-aastane. Siin on väike fragment tema mängitud Chopini teosest (Etude Op.10 No.7), mida ta olevat kuulnud Chopini enda esituses. Kahjuks on lingitud video, mis pärineb dokfilmist "The Art Of Piano Great Pianists Of The 20Th Century", väga lühike ning rikutud diktori teksti pealelugemisega.
Surematu Franz (Ferenc) Liszt Klaverimäng on minu salajane kirg, millega mul on keeruline armastuse-vihkamise suhe. Lapsena sunniti mind klaverit mängima ja see ei meeldinud mulle sugugi. Tahtsin hoopis tšellot. Aga kukkusin (õnneks) Muusikakooli sisseastumiseksamil läbi ja seega lõppes mu pianistikarjäär mingisuguse Haydni Andantega. Kuid see, et ma ise mängimist vihkasin, ei tähenda, et mulle ei meeldinud klaverit kuulata, ning tänu mu vanemate heale plaadikollektsioonile sain ma seda teha. (Käisin ka kontsertidel nii Tartus kui Leningradis, aga eelistasin ikkagi grammofoni seltskonda -- muusika kuulamine oli ja on mulle liiga intiimne asi, et sellega teiste nähes tegeleda). Tänu internetile on mul aastatega tekkinud lausa sõltuvus, mille üle ma ei ole sugugi uhke ega rõõmus, kuna nii mõnigi kord raiskan raamatu kirjutamiseks plaanitud aega hoopis Rahmaninovi kontserdi järjekordsele kuulamisele ja vaatamisele.
Ma ei taha kirjutada elavatest klaverikunstnikest, aga ka mitte surnutest -- minu vestluskaaslasteks on need, kes on saavutanud surematuse. Alljärgnevad on asjaarmastaja märkused, mis ei pretendeeri ei asjatundlikkusele ega objektiivsele, kusjuures asjaarmastuses ei eita ma oma diletantismi, kuid rõhutaks nimelt armastuse komponenti. Armunu on omamoodi pimestatud ja temalt on mõttetu küsida objektiivseid hinnanguid.
Kõigist pianistidest suurkujudest on minu jaoks viimastel aastatel esikohal Vladimir Horowitz ja Arturo Benedetti Michelangeli. Ja veel on mulle väljaspool kategooriaid juba aastakümneid Glenn Gould. Temast ei julge üldse kirjutada. Mis aga puudutab Horowitzi ja Benedetti Michelangelit, siis nende kõrvutamine võib asjatundjaid üllatada. Esiteks on nad nii erinevad ja teiseks ei ole nende kuulsus võrreldav. Kui Horowitz figureerib igas väljapaistvate pianistide topis, siis Benedetti Michelangeli on laiale publikule vähem tuttav.
Horowitzi võrreldakse ja vastandatakse tavaliselt Artur Rubinsteiniga. On mitu foorumit, kus on arutluse all probleem, kes oli ikkagi parim, kas Rubinstein või Horowitz, palavaid pooldajaid ja vastaseid leidub mõlemal. Serbia kirjanik Aleksandar Gatalica on kirjutanud koguni raamatu "Rubinstein vs Horowitz" (1999). Paraku on see serbia keeles ja mulle kättesaamatu.
Sellegipoolest arvan ma, et Benedetti Michelangeli näol on tegemist absoluutselt fenomenaalse nähtusega klaverikunsti ajaloos ja minu jaoks markeerib ta Horowitzi vastaspoolust. Nii Horowitzist kui Benedetti Michelangelist tahan kirjutada hiljem, kohe nendest alustada ma ei saa.
* * *
Horowitzi võrreldakse ja vastandatakse tavaliselt Artur Rubinsteiniga. On mitu foorumit, kus on arutluse all probleem, kes oli ikkagi parim, kas Rubinstein või Horowitz, palavaid pooldajaid ja vastaseid leidub mõlemal. Serbia kirjanik Aleksandar Gatalica on kirjutanud koguni raamatu "Rubinstein vs Horowitz" (1999). Paraku on see serbia keeles ja mulle kättesaamatu.
Sellegipoolest arvan ma, et Benedetti Michelangeli näol on tegemist absoluutselt fenomenaalse nähtusega klaverikunsti ajaloos ja minu jaoks markeerib ta Horowitzi vastaspoolust. Nii Horowitzist kui Benedetti Michelangelist tahan kirjutada hiljem, kohe nendest alustada ma ei saa.
* * *
Poola delegatsiooni juht Versailles' rahukonverentsil (1919) 19. sajand oli revolutsiooniline muuseas ka klaverimängu seisukohalt. Robert Schumann, Frédéric Chopin ja Ferenc Liszt viisid esitamiskunsti täiesti uuele tasemele. Ja jutt ei ole üksnes mängutehnikast. Nad olid suured isiksused, kes allutasid kuulajad täielikult oma tahtele. Nende puhul oli kõik oluline: ekstsentriline käitumine, kummaline "artistlik" väljanägemine, esinemismaneer ning heliloojakuulsus. Chopin või Liszt astusid haudvaikse publiku ees lavale ümbritsetult kustumatu kuulsuse aurast, tundus, et see resoneerib klaverihelidega ja loob igast kontserdist täiesti ainulaadse kunstisündmuse.
Selle traditsiooni väljapaistvaim esindaja 20. sajandil oli Ignacy Jan Paderewski (1860-1941). Ta oli legend juba oma eluajal. Ka tema puhul on räägitud, et kui ta oma punase lõvilakaga lavale astus, siis publik teadis, et tegu ei ole üksnes klaverimängijaga, vaid ka eduka helilooja ning ühiskonna- ja poliitikategelasega (ta oli taasiseseisvunud Poola esimene pea- ja välisminister jne). Hiljem tema Ameerikas elamise ajal hakati rääkima (ei tea, mil määral ta seda ise levitas) tema aristokraatlikust päritolust. Mis ei vasta tõele: tema vanemad olid Poola talupojad. Perekond oli väga rahvuslikult meelestatud, Paderewski isa arreteeriti osalemise eest 1863. aasta revolutsioonis ja saadeti Siberisse. Paderewski ise oli kogu elu kõva Poola rahvuslane, samas aga veendunud demokraat. Kui Piłsudski 1926. aastal kehtestas riigis oma diktatuuri, oli Paderewski üks demokraatliku opositsiooni liidritest.
Selle traditsiooni väljapaistvaim esindaja 20. sajandil oli Ignacy Jan Paderewski (1860-1941). Ta oli legend juba oma eluajal. Ka tema puhul on räägitud, et kui ta oma punase lõvilakaga lavale astus, siis publik teadis, et tegu ei ole üksnes klaverimängijaga, vaid ka eduka helilooja ning ühiskonna- ja poliitikategelasega (ta oli taasiseseisvunud Poola esimene pea- ja välisminister jne). Hiljem tema Ameerikas elamise ajal hakati rääkima (ei tea, mil määral ta seda ise levitas) tema aristokraatlikust päritolust. Mis ei vasta tõele: tema vanemad olid Poola talupojad. Perekond oli väga rahvuslikult meelestatud, Paderewski isa arreteeriti osalemise eest 1863. aasta revolutsioonis ja saadeti Siberisse. Paderewski ise oli kogu elu kõva Poola rahvuslane, samas aga veendunud demokraat. Kui Piłsudski 1926. aastal kehtestas riigis oma diktatuuri, oli Paderewski üks demokraatliku opositsiooni liidritest.
Paderewski pani end kuulama mitte ainult kontserdisaalis (Pittsburgh, USA, 1917)
Paderewski oli juba lapsena mitmekülgselt andekas ja ka täiskasvanuna ei olnud ta kunagi pühendunud üksnes klaverimängule. Ta oli märkimisväärne kultuuri- ja ühiskonnategelane, poliitik, metseen. Ka helilooja, kusjuures kirjutas mitte üksnes klaveripalu, vaid ka ooperi. Tema omapärane mängumaneer tõi talle suure romantilise pianisti kuulsuse. Tema lindistusi on säilinud üsna palju, nii kontsertidelt kui stuudiost. Ta esines kontsertidega kuni surmani, 1941. aasta kontserditurnee ajal haigestus ta kopsupõletikku ja suri.
Juba eakana (77-aastasena) nõustus ta mängima peaosa filmis "Kuupaistesonaat" (1937). Film iseenesest ei ole midagi väärt, ehkki osalevad sellised tuntud näitlejad nagu Charles Farrell ja Marie Tempest. Paderewski mängib iseennast ja olgugi et ta peaaegu midagi ei tee, on tema presence nii võimas, et pole vähimatki kahtlust, kes on siin tõeline staar ka kinematograafilises mõttes. Põhiline on aga loomulikult tema mäng. Filmis on osaliselt kasutatud fonogrammina varasemat, 1922. aasta salvestust, kuid tema mäng on ka visuaalselt väga võimas. Siin on Liszti "Ungari rapsoodia nr. 2", kusjuures seda esitust peetakse siiamaani üheks paremaks.
Juba eakana (77-aastasena) nõustus ta mängima peaosa filmis "Kuupaistesonaat" (1937). Film iseenesest ei ole midagi väärt, ehkki osalevad sellised tuntud näitlejad nagu Charles Farrell ja Marie Tempest. Paderewski mängib iseennast ja olgugi et ta peaaegu midagi ei tee, on tema presence nii võimas, et pole vähimatki kahtlust, kes on siin tõeline staar ka kinematograafilises mõttes. Põhiline on aga loomulikult tema mäng. Filmis on osaliselt kasutatud fonogrammina varasemat, 1922. aasta salvestust, kuid tema mäng on ka visuaalselt väga võimas. Siin on Liszti "Ungari rapsoodia nr. 2", kusjuures seda esitust peetakse siiamaani üheks paremaks.
Tal oli väga omapärane mängutehnika. Mängima õppis ta lapsena iseseisvalt, veetes klaveri taga sama entusiastlikult aega kui tänapäeva koolieelikud nutiseadmetes, ning saavutas suure virtuoossuse, ehkki käsi hoidis valesti. Hiljem õppis ta kuulsate maestrote käe all, neist olulisim Teodor Leszetycki. Mõnikord nimetatakse teda Leszetycki lemmikõpilaseks, mis on siiski vähetõenäoline juba seetõttu, et Leszetyckil oli üle 2000 õpilase. Igatahes võib kindlalt väita, et Leszetycki ei õpetanud teda niimoodi sõrmi kõverdama (Horowitzil oli komme kõverdada parema käe väikest sõrme, mis omal ajal šokeeris Rahmaninovi, eriti kombinatsioonis suurepärase tulemusega; Paderewski kõverdab aga mitut sõrme mõlemal käel). Kuid Paderewski põhiline originaalsus seisnes rikkalikes intonatsioonides, romantilises dünaamikas ja tempos. Siin võtab ta suuri riske ning tundub, et veel veidi ja ta ületab hea maitse piirid. Kuid Paderewski ei ületanud neid kunagi.
Tagasi "Kuupaistesonaadi" juurde. Film algab Chopini "Poloneesiga nr 53" (Heróica), millele järgneb Liszti "Ungari rapsoodia" ja seejärel Beethoveni "Kuupaistesonaat". Valik on erakordselt õnnestunud, avab hästi Paderewski mitmekülgset annet ja ma pean tunnistama, et kui pärast tormilist Liszti kõlasid Beethoveni helid, jooksid mul külmajudinad.
Film ise, nagu ma juba ütlesin, ei ole suurem asi, ainus naljakas koht on siis, kui Paderewski peab asendama amatöörklaverimängija ja ütleb, et ta saab seda teha ainult, kui pala ei ole liiga keeruline. Läheb klaveri juurde, võtab noodid, kuhu on peale kirjutatud Paderewski "Menuett" ja nendib, et sellega saab ta vist hakkama.
Filmi saab tervikuna samuti Youtube'is vaadata, aga klaverimängu ajaloo seisukohalt on olulised vaid selle algus, kus Paderewski esineb kontserdil, ja lõpp, kus ta mängib "Kuupaistesonaati".
jätkub...
03.03.2019. Video kahjuks ei mängi, aga filmi võib näha siin.
RSS Feed