Francis Plante (1839-1934), Liszti õpilane, oli üks esimesi, kes mõistis oma kunsti visuaalse jäädvustamise tähtsust ning salvestas oma mängu nii helis kui pildis, olles ise 90-aastane. Siin on väike fragment tema mängitud Chopini teosest (Etude Op.10 No.7), mida ta olevat kuulnud Chopini enda esituses. Kahjuks on lingitud video, mis pärineb dokfilmist "The Art Of Piano Great Pianists Of The 20Th Century", väga lühike ning rikutud diktori teksti pealelugemisega.
Klaverimäng on minu salajane kirg, millega mul on keeruline armastuse-vihkamise suhe. Lapsena sunniti mind klaverit mängima ja see ei meeldinud mulle sugugi. Tahtsin hoopis tšellot. Aga kukkusin (õnneks) Muusikakooli sisseastumiseksamil läbi ja seega lõppes mu pianistikarjäär mingisuguse Haydni Andantega. Kuid see, et ma ise mängimist vihkasin, ei tähenda, et mulle ei meeldinud klaverit kuulata, ning tänu mu vanemate heale plaadikollektsioonile sain ma seda teha. (Käisin ka kontsertidel nii Tartus kui Leningradis, aga eelistasin ikkagi grammofoni seltskonda -- muusika kuulamine oli ja on mulle liiga intiimne asi, et sellega teiste nähes tegeleda). Tänu internetile on mul aastatega tekkinud lausa sõltuvus, mille üle ma ei ole sugugi uhke ega rõõmus, kuna nii mõnigi kord raiskan raamatu kirjutamiseks plaanitud aega hoopis Rahmaninovi kontserdi järjekordsele kuulamisele ja vaatamisele.
Ma ei taha kirjutada elavatest klaverikunstnikest, aga ka mitte surnutest -- minu vestluskaaslasteks on need, kes on saavutanud surematuse. Alljärgnevad on asjaarmastaja märkused, mis ei pretendeeri ei asjatundlikkusele ega objektiivsele, kusjuures asjaarmastuses ei eita ma oma diletantismi, kuid rõhutaks nimelt armastuse komponenti. Armunu on omamoodi pimestatud ja temalt on mõttetu küsida objektiivseid hinnanguid.
Horowitzi võrreldakse ja vastandatakse tavaliselt Artur Rubinsteiniga. On mitu foorumit, kus on arutluse all probleem, kes oli ikkagi parim, kas Rubinstein või Horowitz, palavaid pooldajaid ja vastaseid leidub mõlemal. Serbia kirjanik Aleksandar Gatalica on kirjutanud koguni raamatu "Rubinstein vs Horowitz" (1999). Paraku on see serbia keeles ja mulle kättesaamatu.
Sellegipoolest arvan ma, et Benedetti Michelangeli näol on tegemist absoluutselt fenomenaalse nähtusega klaverikunsti ajaloos ja minu jaoks markeerib ta Horowitzi vastaspoolust. Nii Horowitzist kui Benedetti Michelangelist tahan kirjutada hiljem, kohe nendest alustada ma ei saa.
* * *
Selle traditsiooni väljapaistvaim esindaja 20. sajandil oli Ignacy Jan Paderewski (1860-1941). Ta oli legend juba oma eluajal. Ka tema puhul on räägitud, et kui ta oma punase lõvilakaga lavale astus, siis publik teadis, et tegu ei ole üksnes klaverimängijaga, vaid ka eduka helilooja ning ühiskonna- ja poliitikategelasega (ta oli taasiseseisvunud Poola esimene pea- ja välisminister jne). Hiljem tema Ameerikas elamise ajal hakati rääkima (ei tea, mil määral ta seda ise levitas) tema aristokraatlikust päritolust. Mis ei vasta tõele: tema vanemad olid Poola talupojad. Perekond oli väga rahvuslikult meelestatud, Paderewski isa arreteeriti osalemise eest 1863. aasta revolutsioonis ja saadeti Siberisse. Paderewski ise oli kogu elu kõva Poola rahvuslane, samas aga veendunud demokraat. Kui Piłsudski 1926. aastal kehtestas riigis oma diktatuuri, oli Paderewski üks demokraatliku opositsiooni liidritest.
Juba eakana (77-aastasena) nõustus ta mängima peaosa filmis "Kuupaistesonaat" (1937). Film iseenesest ei ole midagi väärt, ehkki osalevad sellised tuntud näitlejad nagu Charles Farrell ja Marie Tempest. Paderewski mängib iseennast ja olgugi et ta peaaegu midagi ei tee, on tema presence nii võimas, et pole vähimatki kahtlust, kes on siin tõeline staar ka kinematograafilises mõttes. Põhiline on aga loomulikult tema mäng. Filmis on osaliselt kasutatud fonogrammina varasemat, 1922. aasta salvestust, kuid tema mäng on ka visuaalselt väga võimas. Siin on Liszti "Ungari rapsoodia nr. 2", kusjuures seda esitust peetakse siiamaani üheks paremaks.
Film ise, nagu ma juba ütlesin, ei ole suurem asi, ainus naljakas koht on siis, kui Paderewski peab asendama amatöörklaverimängija ja ütleb, et ta saab seda teha ainult, kui pala ei ole liiga keeruline. Läheb klaveri juurde, võtab noodid, kuhu on peale kirjutatud Paderewski "Menuett" ja nendib, et sellega saab ta vist hakkama.
Filmi saab tervikuna samuti Youtube'is vaadata, aga klaverimängu ajaloo seisukohalt on olulised vaid selle algus, kus Paderewski esineb kontserdil, ja lõpp, kus ta mängib "Kuupaistesonaati".