19. sajandi teisel poolel - 20. sajandi algul oli käibel termin 'gunboat diplomacy': diplomaatilisi jõupingutusi toetati väikeste, kuid hästirelvastatud laevade saatmisega huvipakkuva riigi territoriaalvetesse. Nagu väljendas toonane USA president Theodore Roosevelt: "Räägi pehmelt, kuid kanna suurt kaigast." President Trumpi poliitika on aga teistsugune: "Ähvarda valjuhäälselt, kuid ole ettevaatlik oma kaigastega." Mis on ühelt poolt hea, näidates teatud vastutustundlikkust, teiselt poolt aga ohtlik, kuna devalveerib suurriigi seisukohad.
Mis teeb minu jaoks selle olukorra eriti ebameeldivaks, on suurriikide impulsiivne käitumine. Paraku tekib kahtlus, et õhulöögid olid president Trumpile vajalikud selleks, et summutada või vähemalt viia tähelepanu keskpunktist eemale oma siseriiklikud ja isiklikud probleemid. Mis pole muidugi hea. Ka Putinile on see olukord tegelikult kasulik. Tema triumfaalsele valimisvõidule mõjusid rahutused Moskvat ümbritsevates linnades külma dušina. Neile vastas ta tavapäraselt repressioonidega ja sõnavabaduse piiramisega.
Ma ei taha öelda, nagu ei oleks öisel aktsioonil suuremat tähtsust. See tegi niigi ebastabiilse olukorra veel ettearvamatumaks. Ühes võib olla kindel: kui Venemaa esimene reaktsioon oli, et rünnak Süüriale on tohutu solvang Vladimir Putini vastu, siis ei ole see lihtsalt sõnakõlks. Venemaa president on suure egoga, väiklane ja pika vihaga inimene. Kusagil ja kunagi teeb ta midagi vastu ning suure tõenäosusega ei ole see Süürias. Relvajõudude kontsentreerimine Ukraina piirile ei tõota selles mõttes midagi head.
Kuid kõigil asjadel on ka koomilisem külg. Nagu iga head nalja, peab seda esitama hästi tõsiselt. Nagu teada, võtsid Peterburi kasakad 2016. aastal äsjavalitud president Trumpi oma ridadesse; talle olevat isegi antud jessauuli auaste. Nüüd aga kasakad degradeerisid ta ja viskasid häbiga oma ridadest välja. Kuid sellega Trumpi ebameeldivused ei lõpe: kasakad lubasid ka süüdata tema õlenuku koos Ameerika lipuga. Et ta teaks.