16. aprillil esines Putin järjekordsel telemaratonil, kus vastas ajakirjanike ja valitud rahvaesindajate küsimustele. Vaatlejad pöörasid tähelepanu Putini heale füüsilisele vormile ja meeleolule. Stuudiosse olid kutsutud ka mõned opositsiooni esindajad ning Putin väitles üsna sõbralikul toonil endise asepeaministri Kudriniga, kes esitas küsimuse, miks Putin ruineerib Vene majandust ja millised on edaspidised plaanid. Putin vastas stiilis sam durak: esiteks, kogu majandust juhitakse samadel põhimõtetel, mille formuleeris Kudrin asepeaministrina, teiseks, teoreetiliselt on selline lähenemine võib-olla isegi õige, aga tema, Putin, lähtub mitte teooriast, vaid elanikkonna soovidest. Kuid kordan taas, see kõik oli öeldud ootamatult sõbralikult.
Nüüd on vaatlejad kimbatuses: mida see kõik võib tähendada? Kas Venemaa poliitiline kurss muutub? Arvan, et tähendus võib paraku olla vastupidine. Ühelegi Putini agressiivsele teole ei eelnenud sõjakas retoorika. Vastupidi, see oli alati ootamatu. Näiteks nii Gruusia kui Krimmi invasioon otsustati olümpiamängude ajal, siis kui vene propagandistid ei väsinud rääkimast, et juba antiikajal peatati olümpiamängudeks kõik sõjad. Oleks suur viga ka praegu valvsus kaotada.
Nüüd on vaatlejad kimbatuses: mida see kõik võib tähendada? Kas Venemaa poliitiline kurss muutub? Arvan, et tähendus võib paraku olla vastupidine. Ühelegi Putini agressiivsele teole ei eelnenud sõjakas retoorika. Vastupidi, see oli alati ootamatu. Näiteks nii Gruusia kui Krimmi invasioon otsustati olümpiamängude ajal, siis kui vene propagandistid ei väsinud rääkimast, et juba antiikajal peatati olümpiamängudeks kõik sõjad. Oleks suur viga ka praegu valvsus kaotada.
Reaalselt aga on astutud järjekordne samm stalinismi reanimeerimise suunas. Siberis möllavad metsatulekahjud. Suured põlengud on nii Hakassias kui ka Baikali taga. Põlevad mitte üksnes metsad, hävinud on mitu asulat, on kümneid inimohvreid. Putini täievoliline esindaja Siberi föderaalringkonnas Nikolai Rogožkin süüdistab põlengutes opositsiooni: kes muu võiks sellise sabotaaži korraldada? Tuletame meelde, et Stalini terror ei hakanud mitte Kirovi mõrvaga (1934), vaid nn Šahtõ protsessiga Donbassis (1928): kaevanduses tekkis plahvatus. Sabotaažis süüdistati kaevanduse emigratsioonis viibivaid omanikke ja nende kohalikke käsilasi -- insenere, kvalifitseeritud töölisi ja esseere. Osa süüaluseid mõisteti mahalaskmisele. Perestroika ajal vaadati protsessi materjalid üle ja leiti, et need on falsifitseeritud ning kõik süüalused rehabiliteeriti (postuumselt). Kuid oluline pole niivõrd kohtuprotsess iseenesest, kuivõrd ajakirjandusest inspireeritud massihüsteeria, mis sellega kaasnes. Jälgime huviga, kuidas seekord läheb.
RSS Feed