MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Piinlikud lood Tartu aukodanikuga

2/20/2016

8 Comments

 
Plaanist esitada Mart Kadastik Tartu aukodanikuks sain teada linnapea Urmas Klaasilt, kes helistas ja küsis minu arvamust. Ütlesin, et minu meelest pole see hea mõte ja mõjub Tartu mainele halvasti. Samas lisasin, et juhul kui ta aukodanikuks valitakse, ma tagantjärele protestima ei hakka. Et ma kahjuks ise ei saanud sellel istungil osaleda (pidasin samal ajal Tallinnas konverentsil ettekannet), informeerisin fraktsioonikaaslasi oma seisukohtadest. Siinkohal tahan rõhutada, et minu seisukohad ei ole kuidagi seotud Indrek Tarandi sõnavõtuga ega sellest mõjutatud.

Edasised sündmused -- dramaatilised hääletused Tartu Linnavolikogus ja Mart Kadastiku otsus aunimetusest loobuda -- küll kahjustasid minu meelest Tartu linna mainet, kuid neis ei olnud midagi, mis oleks mind sundinud sõna võtma. Küll aga teeb seda Mart Kadastiku avaldus. Nimelt kuulutab ta: "Aga ühte võin kinnitada: ma ei ole kunagi kirjutanud teadvalt valet, mitte ainsatki rida. Mõtted, mida olen jaganud, on enamasti olnud need, mida on mõelnud tartlaste valdav enamus." Minu jaoks on aga olulisem kui need valed ja laim, mida Kadastik on "Edasis" ja "Kodumaas" levitanud, asjaolu, et ta tegi seda KGB ülesandel, kasutades KGB poolt talle usaldatud materjale, mis sisaldasid Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja teiste iseseisvuslaste kirjavahetust, mida KGB oli ebaseaduslikult (ka Nõukogude seaduste kohaselt) avanud ja kopeerinud. Ning see, et härra Kadastik arvab, et ausa mehena võib nii käituda, on omaette märkimisväärne avaldus.

Picture

Igor Rõtov, üks Mart Kadastiku kandidatuuri esitajaid, teatas, et ta on Mart Kadastikule andestanud. See on muidugi liigutav. Mina olen ka valmis Mart Kadastikule andeks andma. Kuid andestamise puhul tuleb arvesse võtta kaht asja. Esiteks, kas see, kellele me andestame, palub andestust või arvab endiselt, et ta käitus õigesti. Ning teiseks: andestama peaksid kõigepealt need, kellele on liiga tehtud: st Lagle Parek, Heiki Ahonen, Mart Niklus, Enn Tarto (kadunud Arvo Pesti enam andestada ei saa). Ma ei tea, mida arvab suurem osa nimetatud inimestest, kuid Mart Niklus juba väljendas sotsiaalmeedias oma ülimalt nördinud arvamust, millest ma mingit andestust välja lugeda ei saanud.

Järjekordselt paneb mind aga imestama hämmastav üksmeel, mis valitseb Reformierakonna ja Keskerakonna vahel -- eriti nendes sensitiivsetes küsimustes, mis puudutavad Eesti lähi-, aga ka kaugemat minevikku.
8 Comments
ckrabat link
2/21/2016 01:19:42 am

Ma siiski ütleksin, et kui riik valib presidendiks Arnold Rüütli, siis miks ei või Tartu linn Mart Kadastikku valida oma aukodanikuks? Ma soovitan järgmisena proovida näiteks Antti Talurit. See on teatavate protsesside loomulik tagajärg ning üks osa neukkurežiimi rehabiliteerimise kavast.
Samuti ei saa eitada Mart Kadastiku ja tema vaimu loovat tegevust iseseisvumise järgsel ajal, nende panust Eesti ajakirjanduse kolletumisele ning ühiskonna radikaliseerumisele, mis vastab samuti kehtivale sotsiaalsele tellimusele. See on ikkagi teatavate protsesside käivitamine. Kui Hardo Pajula sai vist üheks päevaks Postimehe peatoimetajaks, siis võttis teda toimetuses Kadastiku vaim, kuigi Kadastikku ennast polnud enam näha.
Küsimus ei ole siin selles, et neukkurežiimi tegelasi peaks kuidagi karistama või neid päevast päeva hukka mõistma, kuid ma ei ole kindel, et neid peaks kuidagi legitimiseerima. Pigem vääriksid nad unustust. Ma iseenesest hindan väga, et Kadastik suutis sellest tiitlist loobuda, kuid no see põhjendus muutis selle otsuse värvi kardinaalselt.

Reply
Heiki
3/3/2016 09:39:40 am

Rüütel on täiesti teistsugune mees. Tema pole kunagi teinud sigadusi isikliku kasu eesmärgil.
Antti Talur Tartu aukodanikuks on väga hea idee.

Reply
xxx
2/21/2016 02:16:03 am

Nõustun ülalkommenteerijaga. Mind hämmeldab sügavalt Tartu volikogu otsus: sellega vaimses plaanis taasrepresseeriti neid, kes kord, 70.-80ndatel juba represseeritud said. Uskumatu ignorants või siis küünilisus ja truualamlik partei joone järgimine suure osa volinike poolt. Hämmeldas linnapea idee üleüldse Kadastik aukodanikuks valida. Hämmastas ka Astoki esinemine Kuku keskpäevatunnis, kus ta püüdis kõnealust juhtumit esitada kui midagi vähetähtsat ja üledramatiseeritut ning esitleda valitud aukodanikku kui suurte teenetega isikut. Tegelikult ei ole tolleaegseid sündmusi ajakirjanduses põhjalikult lahti räägitud, sest see põlvkond, kes tegi koostööd KGB-ga. alles elab. Puhastus on tegemata. Selle mitterääkimatuse tagajärg on aga, et inimesed, kes omal ajal kasutasid oma võimupositsiooni (ja lehetoimetaja positsioon oli samuti võimupositsioon) kannuste teenimiseks ja nõrgema osapoole tagakiusamiseks (otse või kaude inimsusevastasteks kuridegudeks), on saanud ka taasiseseisvunud Eestis oma sidemete tõttu kõrgetele positsioonidele ja/või majandusliku võimu ning on tasalülitanud selleteemalise arutelu. Mul ei lähe silma eest üks meediateemaline konverents KUMUs 90ndate lõpul. Kadastiku ettekande lõppedes esitas küsimuse inimene publiku hulgast, eakas naine, kes ütles, et ta esindab küüditatud inimesi ja on püüdnud ajakirjanikega kontakti saada, et tolleaegsetest sündmustest rääkida, aga ajakirjanikud tõrjuvad seda teemat. Oli üsnagi piinlik ja masendav vaadata, kuidas suure meediakontserni juht eakat naist halastamatult naeruvääristas selle küsimuse eest. Tõsi, oli aeg, mil noorte ajakirjanike jaoks ei olnud see teema seksikas. Ent teisalt, Kadastik võinuks küsijasse suhtuda mõistvalt, inimlikult, vähemalt viisakalt. Mõistagi, kui suur osa ajakirjandusest kuulus Eesti Meediale, keda juhtis Kadastik, siis teatud mõttes on ka ajakirjanikel olnud enesealalhoiuinstinkt: sa ei tohi muutuda tülikaks, et mitte tööd kaotada. Samuti teatud lojaalsus inimesele, keda ju meie väikeses seltskonnas isiklikult tunned. Selle tulemus on, et noorem põlvkond ei tea enam, mis omal ajal toimus, ja arvab, et mis vanades asjades ikka sorkida. See on aga otsene oht riiklusele. Seega, kas omaaegne otsus sulgeda need materjalid avalikkuse eest oli ikka õigustatud? Oleme saanud läbipaistmatu ja kalgi ühiskonna, kus inimesed kannatavad, sest tajuvad mingil hämaral moel nõuka-aegse ebaõigluse jätkumist. Ja mitte ainult ei kannata, vaid paraku ka radikaliseeruvad, kui vaadata EKRE menu. Aukodaniku loobumiskiri kahjuks kinnitab kõiki halbu aimdusi: pole ei kahetsust ega süütunnet. Inimestel on kalduvus oma minapildi kaitseks üles ehitada eneseõigustuste süsteem. Ühiskonna asi oleks avalikustamise abil seda raudset süsteemi murendada, et õhk oleks klaarim.

Reply
Jüri
2/21/2016 04:20:11 am

Mulle meenutas MK avaldus ja selle lõpus olnud "Ma vabandan" pea üks-ühele Ansipi samasugust formaalset ütlemist Harta 12 järellainetuses. Justkui oleks vabandatud, justkui oleks kõik korras. Aga selle vabandamise ette ja taha käib jutt, mis viitab sellele, et inimene ei taju oma süüd, ta on oma arvates teinud kõik õigesti, teinud parima ning tunneb vabanduse esitamise ootust kui ebaõiglust. Lisaks on siin taustal tõenäoliselt ka arusaam, et vabandamine näitab nõrkust: tõeline mees ei vabanda.

Reply
PiretBCN
2/21/2016 06:29:42 am

Tegelikult näitab vabandamine tugevust. Seda on isegi võimalik edukalt tõestada. Mis on praegu Euroopa tugevaim riik ja miks sellele riigile andestati? Sest ta otsis seda andestust. Ta palus vabandust ja mitte ainult mokaotsast üks kord, et pärast ülbelt nähvata: "Me juba palusime andeks. Räägiks nüüd õige olevikust ja tulevikust?" See enesepiitsutamine kestis muide aastakümneid.

Eesti aga ootab siiani vabandust venelastelt ja vabandust ka nendelt eestlastelt, kes tegid okupatsioonirezhiimiga koostööd. Aga mida pole, seda pole. Ülbelt soovitatakse rääkida olevikust ja tulevikust ja lihtsalt sõbralikult (?!) elada. Vastik.

p.s. Mulle läheb muide siiani päris valusalt hinge, kui venelased naeravad 1944. aasta üle. Lugesin kunagi, et venelastel olevat nali, et eestlased elavad siiani 1944. aastas. Tegelikult oli see nali mingis mõttes isegi naljakas, aga märgatavalt rohkem nagu solvav ja mõnitav.

Reply
Inno
2/21/2016 09:14:55 am

Saksamaa avalikustas hiljem ka Stasi agentuuri. Eestis jäi repressiivorgan puutumata ja nagu näha, tegutseb see põranda all edasi.

Rünno Vissak
2/22/2016 01:31:06 am

Asi on jamaks kiskumas, härrased.
Täielikuks ja lausa "MÄÄÄRGILISE TÄHENDUSEGA" jamaks. Kaks uudist (esmapilgul juhuslikult) enam-vähem ühel ajal - Kadastik aukodanikuks ja Okupatsioonide muuseumi nimi ära muuta. Vastu võtavad sõna need, kes ei suuda vaikida siis, kui ülejäänud on jõuetult vait. 25 aastat tegemata tööd, et ühiskonnas oleks kujunenud (OMA) mentaliteet, iseteadvus. Nüüd siis hakkab õide puhkenud nostalgia ja salaigatsus brežnevi aegade järele viljuma. Mõnel on veel alles strateegia, et igasugune ignorantsus, idiootsus, lootusetu ebakompetentsus, on lihtsalt naljakas paras annus küünilisust aitab sellest lõbu tunda. Et siis "las teevad...", küll see ükskord mööda saab. Tegelikult, kui ei lõpeta, siis ei saa.

Reply
ain
3/3/2016 01:41:54 pm

Üle pika aja üks oluline teema,mida mõistame inimeste korralikkusena ja selle eest tänud lugupeetud professorile! Lugu muidugi keeruline ja seda enam sümpaatne, et väljus konsensuslikust omaringist.
Selles loos on üks oluline detail: M.Kadastik oma loobumisotsuses ütles, et me kõik oleme samasugused nagu tema. Mulle tundub, et üldjoontes on tal õigus. Niikaua, kui pole toimunud puhastust, nii ongi. Sest igasugune kuritegelik keskkond(nagu näiteks nõukogude võim) määrib kõiki.
Arnold Rüütel sai indulgentsi iseseisvuse taastajana, M.Kadastik arvas, et saab uue meedia loojana.
Asi ju selles, et kõik said nakatatud totaalselt, sest juba lasteaias hakkas peale kommunistlik kasvatus. See on epideemia, mis kestab veel praeguseni.
Aitaks kahetsus, aga M.Kadastiku puhul, vabatahtlikult seda ei tule. Ja ei tule ka paljude teiste puhul.
...

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman