Ta oli väga särav ja aktiivne inimene. Minu isa tööde vastu huvi tundes ei piirdunud ta tekstide tudeerimisega, vaid tuli esimesel võimalusel ise Tartusse. Nagu nii mõnelgi Tartu semiootika koolkonna huvilisel tekkis tal elav huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Mul oli hea meel avaldada tema artikkel "Verse diversification: Frequencies and variations of verse types in Vana kannel and Kalevipoeg" meie ajakirjas (Studia Metrica et Poetica 3.2, 2016, 50–98).
Peter õppis entusiastlikult eesti keelt ja kasutas igal kohtumisel võimalust seda praktiseerida.
Me tutvusime Inglismaal 1992. aastal mu isale pühendatud konverentsil, kuid saime sõpradeks aastaid hiljem ühel semiootikakonverentsil Frankfurtis Oderi ääres. Ta külastas tihti Eestit, osales nii semiootika osakonna kui ka folkloristide ettevõtmistel... Üks viimaseid kordi, kui kohtusime, oli Grazi Ülikoolis, kui käisin Peteri korraldatud seminaril esinemas.