Kujutan juba ette reaktsioone sellele postitusele: Lotman on ajupestud parteisõdur, seepärast ta kirjutabki nii. Nagu paljudes sedalaadi heietustes, on selles osa tõtt, aga osa ka valet. Algul olin pensionireformi vastane ning olen sel teemal sõna võtnud ka erakonna volikogus. Usun siiamaani, et kolme samba süsteem on põhimõtteliselt õige. Samuti vastab tõele, et olen oma seisukohta muutnud suurel määral tänu selgitavatele vestlustele erakonnakaaslastega, eriti nendega, kes erinevalt minust on majanduses ja rahanduses pädevad. Sellegipoolest poleks ma iialgi hakanud sel teemal sõna võtma, kui see ei väljendaks minu enda sügavaid veendumusi. Mis aga puutub parteisõdurisse, siis suhe on siiski vastupidine: mitte sellepärast ei avalda ma neid ja neid arvamusi, et erakond mulle need ette kirjutab, vaid sellepärast kuulun ma Isamaasse, et minu veendumused langevad suurel määral erakonna ideoloogiaga kokku.
Kogu diskussioon teise samba reformimise üle on kattunud valemetafoorika ja demagoogiapilvega. Püüangi selles asjas natuke selgust luua.
Mida kujutab endast nn teine sammas?
Kogu diskussioon teise samba reformimise üle on kattunud valemetafoorika ja demagoogiapilvega. Püüangi selles asjas natuke selgust luua.
Mida kujutab endast nn teine sammas?
Esiteks, inimene "investeerib" sellesse kaks protsenti oma palgast. Miks ma panin selle sõna jutumärkidesse? Investeerimine on vabatahtlik tegevus ning ma olin ja olen teise pensionisamba pooldaja, kuid ainult sellisel kujul, et tegemist on tõepoolest vabatahtliku investeeringuga. Kui aga raha eraldamine on sunniviisiline, nagu see praegu on, siis see ei ole investeerimine, vaid kannab teist nimetust: maks. Isamaa ettepanek ongi maksumaksja maksukoormuse vähendamine. Ma saan aru, miks sotsid on sellise sammu vastu, kuid mul on palju raskem aru saada "liberaalsest" Reformierakonnast.
Teiseks, sellele kahele protsendile "paneb riik omalt poolt neli protsenti" juurde. See ei ole lausvale, kuid see on tõest kaugel. Riigieelarves ei ole ühtegi rida, mis kajastaks seda nelja protsendi eraldamist. Need neli protsenti võtab riik inimese esimese samba vahenditest ja paigutab need ümber teise sambasse. Niisiis, riik ei pane midagi juurde, vaid tõstab vahendid maksumaksja ühest taskust teise taskusse. Mis selles halba on, peale eksitava retoorika? Kaks asja. Esiteks on esimene ja teine pensionisammas allutatud erinevate finantsmehhanismidele. Teine sammas on seotud maailmaturgude konjunktuuriga: majanduse tõusu ajal see tõuseb, languse ajal langeb, kriisi ajal võib aga üldse kokku kuivada. Mis aga puudutab esimest sammast, siis erinevalt teisest sambast kuulub see indekseerimisele ning just see mehhanism tagab praegustele pensionäridele väikese, kuid stabiilse pensionikasvu. Teiseks, eksitav on väide, nagu oleks Eestiga sarnane süsteem mitmes riigis edukas. Minu teada täpselt sellist süsteemi nagu Eestis ei esine kusagil (kui ma eksin, siis hea meelega tutvuksin vastavate näidetega): pensionifonde kasvatatakse kas tõepoolest eelarvelistest allikatest või teeb seda tööandja. Pensionivahendite ümbertõstmine maksumaksja ühest taskust teise on omamoodi Eesti Nokia.
Kolmas asi, mis oli seotud teise sambaga, on see, kuidas ja kuhu need vahendid investeeriti ja kuidas pensionär selle "oma raha" kätte saab. On avalik saladus, et sellisel kujul teine sammas oli kasulik ennekõike pankuritele ja kindlustusseltsidele, kes millegipärast määrati vahelüliks fondide ja pensionäride vahel. Selle süsteemi üle nuriseti juba ammu, kuid mingisuguseid konkreetseid samme selle vastu ei võetud. Alles siis, kui Isamaa tuli oma reformiplaaniga välja, tekkis arvustajate koor, kelle sõnul "seda oleksid nad nagunii muutnud". Ei ole aga selge, miks nad siiamaani seda pole muutnud ning kes vastutab nende arvatavasti miljonitesse (või isegi kümnetesse miljonitesse) ulatuva kahju eest, mida juba pensioneerunud teise samba omanikud on kannatanud, kui on oma sambaraha kindlustusseltsidele üle andnud. Seletuseks vaid niipalju, et kindlusseltsides see raha lihtsalt seisab ja kaotab oma väärtust inflatsiooni tõttu; ükskõik milline investeerimisviis oleks pensionärile märgatavalt soodsam.
Eriti suur vale peitub aga väljendis "pensionisüsteemi lammutamine". Pakutav reform ei ole pensionisüsteemi lammutamine, vaid kapitaalremont ja ehitamine. Kui rääkida lammutamisest, siis lõhutakse ehk üksnes osa maksuorjuse ahelatest. Teine sammas jääb, võimalus sellesse raha koguda on inimestel endiselt olemas ja riiklikult soodustatud, eriti kui kaob kindlustusseltside vahelüli. Igaks juhuks märgin, et mina ise olen (vabatahtlikult, kui see veel võimalik oli) teise sambaga liitunud ega kavatse sealt väljuda, kuna mul endal ei ole huvi, kompetentsi ega aega ise investeerimisega tegeleda. Küll aga paneb mind imestama, et suur osa teise samba puutumatuse kaitsjatest ei ole teise sambaga liitunud ning eriti küüniline tundub mulle see, et teise sambaga pole liitunud mitmed Reformierakonna riigikogusaadikud, eriti need, kes on kompetentsed majanduses ja rahanduses. Ei tea, miks?
Samuti küünilised on väited, nagu tooks kavandatav pensionireform tulevikus kaasa vaesuse ja igasugused sotsiaalmajanduslikud katastroofid. Nii Eesti Pank kui ka mõningad eksperdid on esitanud graafikuid, mis näitavad, kuidas teise samba kaotamine mõjutab 25-30 aasta pärast negatiivselt pensione. Enamik andmeid on tuletatud lihtsa ekstrapoleerimismeetodiga, eriti suurt oletavat mõju avaldab demograafiline faktor. Kuna Eesti ühiskond vananeb, pensionäre on aina rohkem, iga pensionäri kohta aina vähem maksumaksjaid, heietatakse kolme lahenduse teemal: mida nüüd teha pensionäride elamisväärse elu tagamiseks, kas tõsta pensioniiga või makse või siis tuua massiliselt võõrtööjõudu.
Kõigepealt tahan osutada asjaolule, et teine sammas oma reformimata kujul ei suudaks mitte mingil määral tagada tulevastele pensionäridele väärikat vanaduspõlve. See pole isegi mitte demagoogia, vaid lihtsalt vale. Edasi, vaikimisi lähtutakse asjaolust, et rahvaarv ja SKP on võrdelises seoses. Et see ei ole nii, tuleb heita pilk mitte udusesse tulevikku, vaid võrdlemisi selgesse minevikku: veerand sajandit tagasi oli Eesti rahvastik praegusest märkimisväärselt suurem ja noorem. Kas keegi tahab väita, et ka Eesti SKP oli tollal proportsionaalselt suurem, võrreldes praegusega? Demagoogia? Jah: me ju teame, mis oli minevikus ja mis põhjustas sellised proportsioonid. Teame küll minevikku, aga suhtun väga ettevaatlikult nendesse, kellele on tuleviku asjaolud täiesti selged. Teame, miks ei olnud minevikus rahvaarv ja SKP võrdelises seoses, aga millegipärast peame uskuma, et tulevikus nad on. Mitte ükski arvutus -- ei Eesti Panga ega kellegi teise -- ei arvesta tööviljakuse kasvuga, tehnilise progressi ega tehisintellekti võimalike mõjudega majanduskasvule.
Siin aga tuleme väidetava massiimmigratsiooni juurde. Mind paneb üllatuma, kuidas liberaalid arvavad, et praegu on kõige pakilisem aeg niigi EKRE poolt ärahirmutatud inimesi veel rohkem migrantidega hirmutada. Tuletan igaks juhuks meelde, et paar aastat tagasi oli eesti meedias hoopis teistsugune paanika: tehisintellekt võtab kõik töökohad ära ja siis jäävad inimesed (sh Eesti inimesed) töötuks. Niisiis, kumb kohutav tulevik meid siis ees ootab? Kas õudne tööjõupuudus, mille leevenduseks oleme sunnitud tooma sisse migrantide hordid, või vastupidi, kõik töö teevad ära automaadid ja mitte ühegi migrandi jaoks tööd ei enam leidugi? Või siis ökoloogilised faktorid: miks pole prognoosides üldse arvestatud nendega?
Ning lõpetuseks. Kogu pensionireformi kriitikat läbib üks fundamentaalne paralogism: ühelt poolt pidi teine sammas olema ülimalt hea ja kasulik, teiselt poolt aga toob selle vabatahtlikuks tegemine kaasa massilise sambast põgenemise. Kas inimesed on massiliselt lollid või on tõepoolest teises sambas mingi viga?
Kui see teema oli Riigikogus arutlusel, tõi sotside esindaja Riina Sikkut ilmeka paralleeli: laps ei taha lasteaeda minna, aga lasteaed on talle kasulik. Nii ka siin: rumal maksumaksja ei saagi aru, kui kasulik talle teine sammas on, aga targad riigiisandad ja -emandad viivad ta vägisi sinna, ehk ta ükskord oskab neid tänada.
Jällegi, kõrged maksud ja inimeste sunniviisiline õnnelikuks tegemine vastab sotsialistlikule ideoloogiale. Parempoolne ideoloogia lähtub vabaduse presumptsioonist: inimesel peab olema vabadus teha oma valikuid ka finantsvaldkonnas, ning see puudutab ka teise pensionisambaga liitumist. Nagu öeldud, mina olen teise sambaga liitunud, aga see ei tähenda, et kõik peavad tegema nagu mina.
RSS Feed