Viimaste päevade tormilised sündmused jätavad veidra mulje. Suur kära on tõusnud väga väiksest asjast. Samas pean tunnistama, et mõistan kõiki tüli osapooli. Mis puudutab rände raamlepingut ennast, siis minu meelest on siin tegu ennekõike deklaratiivse dokumendiga, mille mõju Eestile on minimaalne, kui sedagi. Sealjuures (tahan seda rõhutada, kuna minu meelest pole seda veel selgelt artikuleeritud) pole Eesti jaoks suurt vahet, kas Eesti allkiri sellel lepingul seisab või mitte.
Nüüd aga konflikti osapooltest. Justiitsminister Reinsalu hinnangul kujutab leping endast potentsiaalset ohtu, sest selle sätted võivad millalgi muutuda tavaõiguse normideks. See arvamus ei ole laest võetud, vaid tugineb rahvusvahelise õiguse asjatundja Lauri Mälksoo arvamusele, millele võib lisada ka advokaadibüroo Sorainen ekspertiisi. Ehkki minu meelest on tegemist pigem teoreetilist laadi ohtudega, on Isamaa seisukoht see, et me ei luba teha ühtegi sammu, mis võiks nõrgestada Eesti julgeolekut. Siia tuleb lisada psühholoogiline moment: Eesti Valitsusele on selles küsimuses avaldanud survet mõned meie Euroopa Liidu ja NATO partnerid. On koguni väljendatud mõtet, et nüüd ei saa Eesti enam ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Meie erakonnas on avaldatud arvamust, et kui me allume sellisele survele juba siis, kui me alles kandideerime, siis millise surve alla satume veel siis, kui me liikmeks saame.
Samas ma saan hästi aru ka minister Mikseri ja Urmas Paeti seisukohtadest (viimane ei esinda vist tervet Reformierakonda, kuid kindlasti selle märkimisväärset osa). Nende tähelepanu keskmes on rahvusvaheline koostöö, ennekõike kooperatsioon meie partneritega. Ning siin on oluline vastastikune mõistmine ja usaldus. See tähendab, et ma ei näe siin ei isiklikku ega isegi poliitilist konflikti Mikseri ja Reinsalu vahel, vaid mõlemad esindavad oma vastutusala: rahvusvahelisi suhteid ja riikliku julgeoleku juriidilisi aspekte. See, et mõlemad ministrid teevad seda kirglikult, on pigem pluss mõlemale.
Küll aga tekitasid probleemi ja vääritimõistmist välisministeeriumi tegevused ja tegematajätmised seoses selle lepinguga. Ei üldsust ega isegi Riigikogu ei teavitatud õigeaegselt ja adekvaatselt. Eestikeelne tõlge (kus olevat isegi mõned olulised vead sees) ilmus siis, kui ühiskonna rahustamiseks oli juba hilja. See oli soodus pinnas erinevate vandenõuteooriate tekkeks, mille järgi Eestit tahetakse salaja siduda mingisuguse migratsiooni soodustava lepinguga, ning nende ohvriks langesid paljud toredad inimesed.
Teledebatis oli üks naljakas moment, kui Enn Eesmaa ütles midagi sellist, et praegu küll ohtu ei ole, kuid probleem tekib siis, kui selle dokumendi järgi muutub migratsioon inimõiguseks. Sellest haaras entusiastlikult kinni Mart Helme. Piinlik öelda, aga lugupeetud Riigikogu saadikud on vist midagi maha maganud. Nimelt selline inimõigus on fikseeritud 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, millega Eesti liitus 1991. aastal: artikkel 13, lõik 2: "Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik milliselt maalt, kaasa arvatud kodumaa ja kodumaale tagasi pöörduda." Samad põhimõtted on fikseeritud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millega Eesti on samuti liitunud, vrd protokoll 4, artikkel 2, lõik 2: "Igaühel on õigus vabalt lahkuda igalt maalt, kaasa arvatud kodumaalt."
Mitte ühelgi normaalsel inimesel vist ei tuleks pähegi, et need põhimõtted seadustavad kontrollimatu massimigratsiooni (jutt on inimõigustest, mitte massiõigustest). Ka üksikinimese puhul ei tähenda need seda, et igaüks võib elama minna sinna, kuhu ta tahab: Ahmedi, Itzaki, Ivani või Juhani liikumisvabadus ei tähenda seda, et mul on kohustus lubada nad elama enda koju. Inimõigused kaitsevad põhjendamatute piirangute eest, mis on omased totalitaarsetele ja autoritaarsetele režiimidele. Demokraatlikes riikides on elukoha valimine reglementeeritud seadustega, mitte ametnike või valitseja suvaga.
Mis aga puudutab valitsuskriisi, siis olen selle valitsusliidu vastane olnud algusest peale ja palju tõsisematel põhjustel. Kui see valitsus läheb laiali, siis on see minu arust õige samm, ehkki valel ajal. Praegu jätaks see mulje, et tegu on ettevalmistusega järgmisteks parlamendivalimisteks, aga selliseid asju lubada ei tohiks.
Nüüd aga konflikti osapooltest. Justiitsminister Reinsalu hinnangul kujutab leping endast potentsiaalset ohtu, sest selle sätted võivad millalgi muutuda tavaõiguse normideks. See arvamus ei ole laest võetud, vaid tugineb rahvusvahelise õiguse asjatundja Lauri Mälksoo arvamusele, millele võib lisada ka advokaadibüroo Sorainen ekspertiisi. Ehkki minu meelest on tegemist pigem teoreetilist laadi ohtudega, on Isamaa seisukoht see, et me ei luba teha ühtegi sammu, mis võiks nõrgestada Eesti julgeolekut. Siia tuleb lisada psühholoogiline moment: Eesti Valitsusele on selles küsimuses avaldanud survet mõned meie Euroopa Liidu ja NATO partnerid. On koguni väljendatud mõtet, et nüüd ei saa Eesti enam ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Meie erakonnas on avaldatud arvamust, et kui me allume sellisele survele juba siis, kui me alles kandideerime, siis millise surve alla satume veel siis, kui me liikmeks saame.
Samas ma saan hästi aru ka minister Mikseri ja Urmas Paeti seisukohtadest (viimane ei esinda vist tervet Reformierakonda, kuid kindlasti selle märkimisväärset osa). Nende tähelepanu keskmes on rahvusvaheline koostöö, ennekõike kooperatsioon meie partneritega. Ning siin on oluline vastastikune mõistmine ja usaldus. See tähendab, et ma ei näe siin ei isiklikku ega isegi poliitilist konflikti Mikseri ja Reinsalu vahel, vaid mõlemad esindavad oma vastutusala: rahvusvahelisi suhteid ja riikliku julgeoleku juriidilisi aspekte. See, et mõlemad ministrid teevad seda kirglikult, on pigem pluss mõlemale.
Küll aga tekitasid probleemi ja vääritimõistmist välisministeeriumi tegevused ja tegematajätmised seoses selle lepinguga. Ei üldsust ega isegi Riigikogu ei teavitatud õigeaegselt ja adekvaatselt. Eestikeelne tõlge (kus olevat isegi mõned olulised vead sees) ilmus siis, kui ühiskonna rahustamiseks oli juba hilja. See oli soodus pinnas erinevate vandenõuteooriate tekkeks, mille järgi Eestit tahetakse salaja siduda mingisuguse migratsiooni soodustava lepinguga, ning nende ohvriks langesid paljud toredad inimesed.
Teledebatis oli üks naljakas moment, kui Enn Eesmaa ütles midagi sellist, et praegu küll ohtu ei ole, kuid probleem tekib siis, kui selle dokumendi järgi muutub migratsioon inimõiguseks. Sellest haaras entusiastlikult kinni Mart Helme. Piinlik öelda, aga lugupeetud Riigikogu saadikud on vist midagi maha maganud. Nimelt selline inimõigus on fikseeritud 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, millega Eesti liitus 1991. aastal: artikkel 13, lõik 2: "Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik milliselt maalt, kaasa arvatud kodumaa ja kodumaale tagasi pöörduda." Samad põhimõtted on fikseeritud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millega Eesti on samuti liitunud, vrd protokoll 4, artikkel 2, lõik 2: "Igaühel on õigus vabalt lahkuda igalt maalt, kaasa arvatud kodumaalt."
Mitte ühelgi normaalsel inimesel vist ei tuleks pähegi, et need põhimõtted seadustavad kontrollimatu massimigratsiooni (jutt on inimõigustest, mitte massiõigustest). Ka üksikinimese puhul ei tähenda need seda, et igaüks võib elama minna sinna, kuhu ta tahab: Ahmedi, Itzaki, Ivani või Juhani liikumisvabadus ei tähenda seda, et mul on kohustus lubada nad elama enda koju. Inimõigused kaitsevad põhjendamatute piirangute eest, mis on omased totalitaarsetele ja autoritaarsetele režiimidele. Demokraatlikes riikides on elukoha valimine reglementeeritud seadustega, mitte ametnike või valitseja suvaga.
Mis aga puudutab valitsuskriisi, siis olen selle valitsusliidu vastane olnud algusest peale ja palju tõsisematel põhjustel. Kui see valitsus läheb laiali, siis on see minu arust õige samm, ehkki valel ajal. Praegu jätaks see mulje, et tegu on ettevalmistusega järgmisteks parlamendivalimisteks, aga selliseid asju lubada ei tohiks.
RSS Feed