Nagu teada, harrastavad paremäärmuslikud grupid ja üksikud entusiastid kirglikult kodukootud rakendussemiootikat. Nad otsivad ja näevad igal pool vabamüürlikke, illuminaatlike, globalistlikke, jewhadistlikke jm märke. Vasakpoolsed kommentaatorid saavad selle üle palju nalja. Aga kuidas on nende endaga? Teadagi, igal pool otsivad ja leiavad natsimärke, et siis nendest ehmuda. Nt isegi IRLi rukkilillekujulises embleemis on nähtud svastikat (meenus kuulus Stalini-aegne lugu, kus Bulgaaria kompartei juhi Georgi Dimitrovi soengus suudeti tuvastada svastika, vt pilti).
Viimaste päevade suurim natsiskandaal leidis aset hoopis tenniseväljakul, kui Fed Cupi mängu eel esitati natsihümni. Seda uudist levitasid paljud agentuurid, ja ma pean ütlema, et Eesti väljaannete kajastused olid ühed korrektsemad. Kuid siiski on võib-olla mõtet avada laiemat tausta.
Nimelt lõi kõnealuse natsihümni teksti 1841. aastal filoloog ja luuletaja August Heinrich Hoffmann von Fallersleben, kes osales romantilises liikumises Noor-Saksamaa. Luuletuse nimi on "Sakslaste laul" ("Das Lied der Deutschen"). Selle viisina aga kasutati veel varem, 1797. aastal loodud Joseph Haydni hümni ("Gott erhalte Franz, den Kaiser"). Kui arvestada Noor-Saksamaa demokraatlikku ja muuseas ka juudisõbralikku hoiakut, siis oleks siin millegi spetsiifiliselt natsliku nägemine ülepingutatud. Riigihümnina hakati seda kasutama Weimari vabariigi ajal 1922. aastal sotsiaaldemokraatliku presidendi Friedrichi Eberti korraldusel. Natsiajal seda tõepoolest kärbiti ja lauldi vaid esimest salmi. Just seda salmi esitatigi eksikombel USA-Saksamaa Fed Cupi matši eel. Pärast II maailmasõda aga kärbiti see luuletus teistmoodi, nimelt jäeti välja esimene ja teine salm ning lauldakse ainult kolmandat, vältimaks assotsiatsioone Natsi-Saksamaaga. Siiski ei loonud August Heinrich Hoffmann natsliku teksti ning enamik sakslasi teab ka esimeste salmide sõnu peast, mida muuseas on selgelt näha ka videost. Mõned saksa näod on küll nõutult pikaks veninud, teised, k.a tennisistid laulavad kaasa.
Sellegipoolest on luuletuse sõnad märkimisväärsed ja solvatuna võivad end tunda ehk hoopis Saksamaa naabrid, kusjuures problemaatilised ei ole mitte salmi esimesed sõnad, vaid selle lõpuosa:
Von der Maas bis an die Memel,
Von der Etsch bis an den Belt –
Deutschland, Deutschland über alles,
Über alles in der Welt!
Saksamaa algab läänes Maasist (jõgi Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi territooriumil), ulatub kuni Klaipedani (Memel) idas, Itaalias voolava Adige jõeni (Etsch) lõunas ja Belti asulani Põhja-Hollandis põhjas. Sealjuures on luuletus kirjutatud juba enne Preisi-Prantsuse sõda, mille tulemusel Alsace ja Lorraine (Elsass ja Lotring) läksid üle Saksamaa koosseisu. Nii et kulmu võiksid kergitada prantslased, belglased, hollandlased, itaallased ja leedukad.