Minu hobid

Aeg-ajalt -- ja viimasel ajal eriti tihti -- on mind tüütatud küsimusega, mis on minu hobid, umbes, et tahaks näha ka minu inimlikumat poolt. Kuna olen avaliku elu tegelane, ei soovi ma midagi varjata.

Mu põhiline ja kõige lemmikum hobi on magamine. Harrastan seda pidevalt, kuid ikka ei saa küllalt. Kui pensionile jään, pühendun sellele kirglikult. Praegu paraku kõrvalised asjad (töö vms) segavad, arvutimängud raiskavad samuti kallist uneaega.

Veel meeldib mulle lugeda rumalaid raamatuid ja vaadata lollakaid filme. Häid raamatuid ja filme ei saa ma nautida, kuna see muutub kohe nende analüüsiks, st tööks, umbes nagu kirurg pärast rasket operatsiooni hakkaks ajaviiteks veel kedagi lõikama. Halvad filmid ja raamatud on head just nimelt seepärast, et ma ei pea neid analüüsima, vaid saan nautida nende idiootsust. Kuid mõnikord kipub kutseline analüütik minus siiski naudingut rikkuma. Halva kirjanduse lemmikžanr on mul kriminullid, kuid ka halb kriminull peab olema hästi tehtud. Igasugused fakti- ja loogikavead rikuvad lugemislusti ja teevad ruumi analüütikule, kelle ma oleksin selleks ajaks meeleldi saatnud hoopis magama. Erilises failis on mul naljakad tõlkevead (oma lemmikut halba kirjandust loen enamasti vene keeles, jättes originaalkeeled väärtkirjanduse jaoks). Tüüpiline näide: Stephen Kingi tegelane tuleb baari ja küsib baarmenilt, mida siin juua on. Baarmen osutab külastajatele ja ütleb: "Nende jaoks neli roosi, aga sinu jaoks metsik türklane." Ei ole vist raske aru saada, et jutt peaks tegelikult käima metskalkunist ("Wild Turkey"). Samas kõlab metsik türklane vingemalt.

 Metskalkun ja metsik türklane (klikitav)

Või siis üks viimaseid leide. Siin peaksin ma kõigepealt tsiteerima venekeelset tõlget:

"Она сидела [...] с книгой «Моя жизнь» Джакомо Казавеччо в руках и внимательно изучала воспоминания шпиона эпохи Возрождения о его знаменитом побеге из Лидса. Из этой страшной тюрьмы во дворце герцога Венеции не удавалось сбежать никому – ни до, ни после него."

Eesti keeles on see umbes nii, et tütarlaps istus Giacomo Casaveccio (sic!) raamatuga "Minu elu" ja uuris tähelepanelikult renessansiaegse spiooni kuulsat põgenemist Leedsist (sic!). Sellest hirmsast vanglast Veneetsia hertsogipalees ei õnnestunud põgeneda kellelgi -- ei enne ega pärast teda.

Tekitab küsimusi. Siin on nii palju huvitavat segadust, et lahenduseks pidin otsima üles originaali. Ning sealt loeme hoopis järgmist:

"She sat [...] before her My Life by Giacomo Casavecchio, and she was intently studying the Renaissance spy’s account of his celebrated escape from the Leads, the dreaded prison in the Venetian Ducal Palace from which no one had ever escaped before—or would escape again."

Ka originaalis on asjad segased, kuid ma arvan, et see on taotluslik. Giacomo Casavecchio nimelist renessansiaegset spiooni, kes oleks kirjutanud raamatu "Minu elu", kirjanduslugu ei tunne. Jutt on arvatavasti 18. sajandi kuulsast avantüristist ja spioonist Giacomo Casanovast (renessansiajal elas Itaalias küll tuntud libertiinist arhitekt Giacomo Casavecchia, kuid ta polnud ei spioon, vang ega kirjanik). Casanova põgenes tõepoolest kuulsast Veneetsia doodžide palee (Palazzo ducale ei ole hertsogipalee) vanglast, mida selle tinast katuse järgi nimetati Tinadeks ehk Plommideks (itaalia keeles Piombi, selline on ka selle vangla korrektne nimi vene keeles: Пьомби).

Doodžide palee vangla: ülemisel korrusel on Tinad (Piombi), keldris asuvad Kaevud (Pozzi)

Niisiis, suure osa jamadest saab originaali vaadates lahendada, kuid miks sai Casanovast Casavecchio, jääb arusaamatuks. See mõistatus ootab oma Holmes'i.

Või siis kino. Teoreetiliselt peab seal veel vähem pingutama kui lugedes: kõik näidatakse ja loetakse sulle ette, muudkui istu ja lõõgastu. Nii läksingi lapselastega uut "Robin Hoodi" vaatama: see peaks olema kindel värk, mingi action. Uuest filmist ootasin ka häid eriefekte jne, mida vanad "Robin Hoodid" ei saanud pakkuda. Ning pean kohe tunnistama, et efektide osas mul pretensioone ei ole, küll aga filmi sõnumi osas. Filmi autorid tahtsid teha meelelahutusest ideoloogiast üleküllastunud poliitilist propagandat. Kui filmi algul selgus, et Ristisõdade tagajärjel tuleb Euroopasse suur pagulasvoog ja karikatuurselt negatiivne tegelane esitab pagulasvastast retoorikat, suhtusin sellesse kerge muigega. Kuid mida edasi, seda selgemalt joonistus välja filmi ideoloogiline sõnum. See sõnum on ennekõike kristlusevaenulik (negatiivseim tegelane pole isegi Nottinghami šerif, vaid kardinal), seejärel kommunistlik: õige eesmärk ei ole ei kättemaks ega isegi rikaste röövimine, vaid sotsiaalne revolutsioon, mille juhtivaks jõuks on söekaevanduses ja tehastes töötavad töölised, kes on suurel määral mitte kohalikud, vaid võõramaalased. Peab ütlema, et Robin Hood ise ei ole filmis nii läbinägelik ja küps sotsiaalne mõtleja. Ta kujuneb selleks tänu oma kaaslasele, mustanahalisele moslemile Yahyale, kellest on saanud tema mentor. Sellise taiese vaatamine ei pakkunud lõõgastust ega parandanud ka tuju.

Robin (tagaplaanil) ja Yahya

Paluks mind mitte valesti mõista: ma ei ole ideoloogilise kinematograafia vastane, ka siis, kui see ideoloogia pole mulle vastuvõetav. Kui rääkida konkreetselt kommunistlikust ideoloogiast, siis hindan väga kõrgelt Itaalia neorealistlikku filmikunsti, mis on enamasti sellest ideoloogiast läbi imbunud. Kuid need olid ausad ja kunstiliselt kõrgetasemelised teosed. "Robin Hood" pole aga ei aus ega andekas. Samuti pole mul midagi selle vastu, kui filmis või raamatus on selgeid anakronisme: minevikust tuntud kujundite abil esitatakse päevakajalisi asju. Nt vaatasin suure mõnuga "Holmes'i ja Watsonit", kui rääkida kõige värskematest muljetest. Mis aga mind ärritab "Robin Hoodi" taoliste teoste puhul, on nende sügav silmakirjalikkus: staaridest kubisev Hollywoodi toode, mille tegemine maksis 100 miljonit dollarit, ei aita grammigi kaasa sotsiaalsete probleemide lahendamisele ega vaeste olukorra leevendamisele. Kuid eesmärk polegi selles, vaid läbi meelelahutuse kinnistada väga primitiivseid sotsiopoliitilisi stereotüüpe.

Tahaks veel muusikast kirjutada, aga muud kohustused kutsuvad ja uni tuleb ka peale.

Head vana-aasta lõppu!