Postituse pealkiri ei ole üksnes provokatiivne, vaid otseselt vale. Tahan sellega näidata, kuidas töötab suur osa eesti ajakirjanikke, kelle eesmärk pole tõde, vaid kõmu. Pealkiri ongi mõeldud kõrvakiiluna neile.
Poleks veel hiljuti arvanud, et olen sunnitud sõna võtma Eesti presidendi – kusjuures korraga nii institutsiooni kui inimese – kaitseks. Eriti paradoksaalseks aga selle teema käsitlusel teevad minu jaoks kaks asjaolu. Esiteks on minu sõnavõttu ajendiks Mikk Salu artikkel. Mikk Salu on minu hinnangul üks parimaid kirjutavaid eesti ajakirjanikke, veelgi enam – üks väheseid, kes seda ametinimetust väärib. Seda häirivam oli minu jaoks tema kriitika presidendi aadressil. Teiseks, olles resoluutselt vastu presidendi suukorvistamise katsetele, ei taha ma nõustuda ka mõne Kersti Kaljulaidi EKRE-vastase ütlusega.
Alustaksingi viimasest. Osa Eesti ühiskonnast ja poliitilisest eliidist on arvamusel, et EKRE on Eesti suurim probleem: see erakond tuleks võimalikult kiiresti võimult kõrvaldada ja seejärel hoida alatiseks võimust nii kaugel kui saab. Minu meelest oleks see ebaõiglane EKRE valijate ja toetajate suhtes, kes siiski moodustavad Eesti ühiskonnas märkimisväärse vähemuse.
Vahemärkus. Eesti ühiskonnale paraku tüüpiline paradoks: EKRE kujutab endast märkimisväärset, kuid ikkagi vähemust; EKRE lepitamatud vaenlased on aga need, kes sõnades võitlevad vähemuste õiguste eest, süüdistades seda konkreetset vähemust selles, et tema dikteerib agressiivselt oma arusaamu ja seisukohti ülejäänud ühiskonnale. See süüdistus on iseenesest suurel määral õigustatud, aga sama üritavad teha ka nii mõnegi teise vähemuse esindajad.
Nüüd aga Mikk Salu artiklist. Salu teeb sama vea, mille teeb ka suur osa presidenti halvustavaid kommentaatoreid sotsiaalmeedias: ta loetleb Põhiseaduses fikseeritud presidendi funktsioone ja leiab, et midagi muud president teha ei tohikski. Mikk Salu on vastutustundlik autor ja mulle imponeerib tema põhjalikkus. Erinevalt mainitud kommentaatoritest ei piirdu ta üksnes Põhiseaduse tekstiga, vaid kasutab ka kommenteeritud väljaannet ja Riigikohtu lahendeid. Sellele vaatamata satub ta oma Põhiseaduse tõlgendusega rappa. Tsiteerin:
Eesti põhiseadusliku korra järgi toimetavad valitsus ja parlament maailmas „kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja me võime ise lubatut-keelatud muuta“, kuid president tegutseb märksa kitsamas raamistikus „kõik, mis pole lubatud, on keelatud“.
Eesti põhiseadus nii karmi piiranguid presidendile ei sea. Ei hakka siin demagoogitsema teemadel, kas presidendil on õigus süüa või magada, oluline on see, et keegi ei saa ka presidendilt ära võtta õigust „vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil“ (Põhiseadus, § 45).
Samuti on minu meelest eksitav arvamus, et Kersti Kaljulaid loob oma sõna ja tegevusega ohtliku pretsedendi tuleviku presidentide tarvis. Mikk Salu:
Kuidas näiteks meeldiks, kui peaminister oleks Kaja Kallas ja presidendiks keegi Mart Helme taoline? President Helme passiks üle peaminister Kallase õla, kutsuks teda vaibale (nagu praegu kirjeldatakse Ratase-Kaljulaidi suhet), õpetaks peaministrit, millised on head ja millised halvad ministrid, teataks, milliseid riigiametite juhte president usaldab ja milliseid mitte?
Ma ei tea, kuidas oleks üks või teine talitanud kirjeldatud hüpoteetilises olukorras, kuid kahes asjas olen ma kindel. Esiteks, iga Eesti presidendil on oma stiil, Rüütel ei sarnanenud Meriga, Ilves ei sarnanenud Rüütliga; ka Kaljulaidil on oma selgesti äratuntav stiil. Teiseks, kui ükskord saab Eesti presidendiks Mart Helme, siis ei hakka ta oma tegevuses orienteeruma sellele, mida endale lubas või ei lubanud Kersti Kaljulaid.
Mis aga puudutab Mikk Salu (ja ka mind) ärritanud pealkirju stiilis „Kaljulaid kutsus Ratase vaibale“, siis nende eest peaks ta tänama mitte presidenti, vaid oma kolleege. Mitte ükski põhiseaduse säte ei takista presidenti kutsumast konsultatsioonile ükskõik millise poliitiku ega ministri. (Ise olen käinud erinevate Riigikogu komisjonide koosseisus nii Arnold Rüütli kui Toomas Henrik Ilvese ja Kersti Kaljulaidi juures ja ei tunne, et „käisin vaibal“.) Eestile on kombeks üks peaminister korraga ja häbiväärne vahejuhtum ühe agara ministriga näitas selgelt, kes on meil praegu valitsuse juht.
PS. 01.09.19. Kahjuks lubasin selles kirjutises endale väite, mis võib mõjuda eesti ajakirjanike solvamisena. Pean silmas lauset: "Tahan sellega näidata, kuidas töötab suur osa eesti ajakirjanikke, kelle eesmärk pole tõde, vaid kõmu." Igaks juhuks seletan, et ei tahtnud öelda, et enamikule eesti ajakirjanikule on kõmu tõest tähtsam, vaid et sellised võtted on omased enamikule kõmuajakirjanikkele, vaid nendele oligi mu torge mõeldud. Kuid isegi see pole mulle praegu oluline. Vastuvõetamatu on see, et tahtsin teha solvava märkuse ja tegingi seda. Mul on häbi ja ma palun vabandust.
Poleks veel hiljuti arvanud, et olen sunnitud sõna võtma Eesti presidendi – kusjuures korraga nii institutsiooni kui inimese – kaitseks. Eriti paradoksaalseks aga selle teema käsitlusel teevad minu jaoks kaks asjaolu. Esiteks on minu sõnavõttu ajendiks Mikk Salu artikkel. Mikk Salu on minu hinnangul üks parimaid kirjutavaid eesti ajakirjanikke, veelgi enam – üks väheseid, kes seda ametinimetust väärib. Seda häirivam oli minu jaoks tema kriitika presidendi aadressil. Teiseks, olles resoluutselt vastu presidendi suukorvistamise katsetele, ei taha ma nõustuda ka mõne Kersti Kaljulaidi EKRE-vastase ütlusega.
Alustaksingi viimasest. Osa Eesti ühiskonnast ja poliitilisest eliidist on arvamusel, et EKRE on Eesti suurim probleem: see erakond tuleks võimalikult kiiresti võimult kõrvaldada ja seejärel hoida alatiseks võimust nii kaugel kui saab. Minu meelest oleks see ebaõiglane EKRE valijate ja toetajate suhtes, kes siiski moodustavad Eesti ühiskonnas märkimisväärse vähemuse.
Vahemärkus. Eesti ühiskonnale paraku tüüpiline paradoks: EKRE kujutab endast märkimisväärset, kuid ikkagi vähemust; EKRE lepitamatud vaenlased on aga need, kes sõnades võitlevad vähemuste õiguste eest, süüdistades seda konkreetset vähemust selles, et tema dikteerib agressiivselt oma arusaamu ja seisukohti ülejäänud ühiskonnale. See süüdistus on iseenesest suurel määral õigustatud, aga sama üritavad teha ka nii mõnegi teise vähemuse esindajad.
Nüüd aga Mikk Salu artiklist. Salu teeb sama vea, mille teeb ka suur osa presidenti halvustavaid kommentaatoreid sotsiaalmeedias: ta loetleb Põhiseaduses fikseeritud presidendi funktsioone ja leiab, et midagi muud president teha ei tohikski. Mikk Salu on vastutustundlik autor ja mulle imponeerib tema põhjalikkus. Erinevalt mainitud kommentaatoritest ei piirdu ta üksnes Põhiseaduse tekstiga, vaid kasutab ka kommenteeritud väljaannet ja Riigikohtu lahendeid. Sellele vaatamata satub ta oma Põhiseaduse tõlgendusega rappa. Tsiteerin:
Eesti põhiseadusliku korra järgi toimetavad valitsus ja parlament maailmas „kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja me võime ise lubatut-keelatud muuta“, kuid president tegutseb märksa kitsamas raamistikus „kõik, mis pole lubatud, on keelatud“.
Eesti põhiseadus nii karmi piiranguid presidendile ei sea. Ei hakka siin demagoogitsema teemadel, kas presidendil on õigus süüa või magada, oluline on see, et keegi ei saa ka presidendilt ära võtta õigust „vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil“ (Põhiseadus, § 45).
Samuti on minu meelest eksitav arvamus, et Kersti Kaljulaid loob oma sõna ja tegevusega ohtliku pretsedendi tuleviku presidentide tarvis. Mikk Salu:
Kuidas näiteks meeldiks, kui peaminister oleks Kaja Kallas ja presidendiks keegi Mart Helme taoline? President Helme passiks üle peaminister Kallase õla, kutsuks teda vaibale (nagu praegu kirjeldatakse Ratase-Kaljulaidi suhet), õpetaks peaministrit, millised on head ja millised halvad ministrid, teataks, milliseid riigiametite juhte president usaldab ja milliseid mitte?
Ma ei tea, kuidas oleks üks või teine talitanud kirjeldatud hüpoteetilises olukorras, kuid kahes asjas olen ma kindel. Esiteks, iga Eesti presidendil on oma stiil, Rüütel ei sarnanenud Meriga, Ilves ei sarnanenud Rüütliga; ka Kaljulaidil on oma selgesti äratuntav stiil. Teiseks, kui ükskord saab Eesti presidendiks Mart Helme, siis ei hakka ta oma tegevuses orienteeruma sellele, mida endale lubas või ei lubanud Kersti Kaljulaid.
Mis aga puudutab Mikk Salu (ja ka mind) ärritanud pealkirju stiilis „Kaljulaid kutsus Ratase vaibale“, siis nende eest peaks ta tänama mitte presidenti, vaid oma kolleege. Mitte ükski põhiseaduse säte ei takista presidenti kutsumast konsultatsioonile ükskõik millise poliitiku ega ministri. (Ise olen käinud erinevate Riigikogu komisjonide koosseisus nii Arnold Rüütli kui Toomas Henrik Ilvese ja Kersti Kaljulaidi juures ja ei tunne, et „käisin vaibal“.) Eestile on kombeks üks peaminister korraga ja häbiväärne vahejuhtum ühe agara ministriga näitas selgelt, kes on meil praegu valitsuse juht.
PS. 01.09.19. Kahjuks lubasin selles kirjutises endale väite, mis võib mõjuda eesti ajakirjanike solvamisena. Pean silmas lauset: "Tahan sellega näidata, kuidas töötab suur osa eesti ajakirjanikke, kelle eesmärk pole tõde, vaid kõmu." Igaks juhuks seletan, et ei tahtnud öelda, et enamikule eesti ajakirjanikule on kõmu tõest tähtsam, vaid et sellised võtted on omased enamikule kõmuajakirjanikkele, vaid nendele oligi mu torge mõeldud. Kuid isegi see pole mulle praegu oluline. Vastuvõetamatu on see, et tahtsin teha solvava märkuse ja tegingi seda. Mul on häbi ja ma palun vabandust.
RSS Feed