Londoni põlengus hukkunute arv tõusis juba 79 inimeseni, ja see ei pruugi olla lõplik. See on kohutav tragöödia ja emotsionaalsed tundepuhangud on mõistetavad. Kuid just sellistel juhtudel on eriti suur vajadus ka kainema pilgu järele. Pisarad ei ole veel kuivanud, kui hakkasid vihased meeleavaldused, mis nõuavad süüdlaste karistamist. Küll on see Briti valitsus, küll kapitalistlik kord jne.
Tegemist on ennekõike ebakompetentsusega, sellega, mille kohta öeldakse, et heade kavatsustega on sillutatud põrgutee. Antud juhul on see metafoor täpsem kui tavaliselt: inimesed hukkusid tulepõrgus. Siin jooksid kokku kolm faktorit: demograafiline, ökoloogiline ja munitsipaalne. Et vältida poliitilist ebakorrektsust, tõdeme, et selle maja elanikkond on paljurahvuseline, kusjuures sotsiaal- ja päästeteenistustele oli see maja hästi tuttav. Kuid sealsed elanikud pidasid seda oma koduks ning elasid oma kogukondlikku elu vastavalt enda traditsioonidele. Seda peeti oluliseks ja isegi praegu ei tule kõne allagi päästetud laiali jaotada: nad peavad jääma samasse piirkonda. Selles majas olid korduvalt tulekahjud, kuid kunagi varem ei olnud tulekahju korruse piiridest väljunud, enamasti piirdudes sama korruse trepikoja või isegi ainult korteriga. Mis siis nüüd teisiti oli? Aasta tagasi tehti majas fassaadiremont, eesmärgiga muuta maja keskkonnasõbralikumaks: vähendada elektrienergia kasutamist ja CO2 emissiooni. Iseenesest hea, kuid saatan peitub detailides. Hanke võitnud firma Harley Facades Ltd kasutas Ameerika firma Reynobondi fassaadiplaate, mis olid spetsiaalselt selleks otstarbeks tehtud. Kuid Reynobond teeb selliseid plaate kahte tüüpi: ühed on veidi odavamad, teised veidi kallimad. Osteti muidugi odavamad, mille kasutamine elumajades, aga samuti ka haiglates on USAs keelatud. Neid tohib kasutada vaid ärihoonetes, mille kõrgus ei ületa kahtteist meetrit. Põhjus on nimelt tuleohtlikkuses. Halb kokkuhoid viis katastroofini. Siin tekib aga küsimus: kui palju siis kokku hoiti? Praegu on välja arvutatud, et kallimate paneelide kasutamine oleks läinud lisaks maksma viis tuhat naela. On see palju või vähe? Kui arvestada, et fassaadi renoveerimine läks linnale maksma kaheksa miljonit kuussada tuhat naela, siis ei ole saavutatud kokkuhoid eriti muljetavaldav.
Kus teiste häda, seal püüavad räpased poliitikud alati kasu saada. Leiboristide juht Jeremy Corbyn inspireerib protestijaid, süüdistades kõiges kapitaliste ja nende ahnust. Tal on suurepärane plaan, kuidas probleem lahendada: tuleb rikaste majad eksproprieerida ja jagada põlenguohvrite vahel. Eriti suurt pahameelt tekitavad temas omanikud, kes ostsid kinnisvara investeeringuna, aga mitte elamiseks: sellal kui vaesed on jäetud lageda taeva alla, seisavad sama piirkonna rikkurite luksuseramud tühjana või peaaegu tühjana. On pandud imeks, miks ta ei taha paigutada neid sama piirkonna pooltühjadesse munitsipaalmajadesse või ühiselamutesse, kus kohti on küll ja küll. Kuid see ilmselt pole Corbyni agenda. Tuleb meelde, kuidas pärast Oktoobrirevolutsiooni jagati Peterburi ülikute eramud revolutsiooniliste proletaarlaste, sõdurite (eilsete talupoegade) ja madruste vahel. Ei taha siin kirjeldada, mis sellest luksusest vähem kui paari aastaga sai. Asja teine aspekt on see, et kannatanuid ei tohi mingil juhul majutada kusagile teistesse piirkondadesse. Nad on juba juurdunud ning moodustavad oma kogukondi, millest eraldamine oleks suur tragöödia.
Tähelepanu väärivad ka järgnevad arengud. Esiteks, osa põlengus kannatanuid saidki juba endale uue luksusliku elamise. Osa, kuid mitte kõik, ning need, kes ei saanud, ei ole õnnelikud. Teiseks, selgus, et veel terves reas munitsipaalpilvelõhkujates on kasutatud sama keskkonnasõbralikku, kuid tuleohtlikku viimistlusmaterjali, ning esmajärjekorras vajavad ümberasustamist kaheksasada perekonda.
Ootamatult esile tõusnud probleemil on mitu tahku. Kõige olulisem on see, et poliitikud oskavad pahatihti mõelda vaid ühe käigu ette: on probleem ja siin on sellele lahendus. Kuid see, et lahendus ise võib tekitada hulganisti probleeme, mis on algsest probleemist hullemad, selgub alles hiljem, kui tekivad tagajärjed -- ja nende kõrvaldamisel mõeldakse taas vaid üks käik ette. On vajadus elamispinna järele -- ehitame neile sotsiaalmajad. On vajadus keskkonnasõbralikkuse järele -- vahetame ebaökoloogilised, kuid tulekindlad paneelid keskkonnasõbralike vastu. On vaja raha kokku hoida -- hoiame kokku. See, et praegu tulekahju tagajärjel ümberasutamise programm maksab kordades, isegi suurusjärkudes rohkem kui odavate paneelidega saavutatud kokkuhoid -- no mis siis ikka. Selline on juba munitsipaalne elu.
Ning teiseks: riik on halb omanik, ja seda ka kohaliku omavalitsuse näol. Selles veendumaks pole vaja kaugele minna: piisab, kui võrrelda Tallinna sotsiaalmaju ühistu hallatavate majadega, st majadega, kus elavad selle omanikud.
Eestiski on vasakerakondadel -- ja eriti väärib mainimist minister Palo -- munitsipaalmajade ehitamise kihk. Argumendile, et Eestis seisab niigi hulgaliselt tühju hooneid, millest osa on olnud pikka aega müügis ja millesse saaks vajaduse korral abivajajaid majutada, vastatakse, et nad seisavad tühjalt, kuna on koledad, tuleb ehitada häid ja ilusaid munitsipaalmaju.
Tegemist on ennekõike ebakompetentsusega, sellega, mille kohta öeldakse, et heade kavatsustega on sillutatud põrgutee. Antud juhul on see metafoor täpsem kui tavaliselt: inimesed hukkusid tulepõrgus. Siin jooksid kokku kolm faktorit: demograafiline, ökoloogiline ja munitsipaalne. Et vältida poliitilist ebakorrektsust, tõdeme, et selle maja elanikkond on paljurahvuseline, kusjuures sotsiaal- ja päästeteenistustele oli see maja hästi tuttav. Kuid sealsed elanikud pidasid seda oma koduks ning elasid oma kogukondlikku elu vastavalt enda traditsioonidele. Seda peeti oluliseks ja isegi praegu ei tule kõne allagi päästetud laiali jaotada: nad peavad jääma samasse piirkonda. Selles majas olid korduvalt tulekahjud, kuid kunagi varem ei olnud tulekahju korruse piiridest väljunud, enamasti piirdudes sama korruse trepikoja või isegi ainult korteriga. Mis siis nüüd teisiti oli? Aasta tagasi tehti majas fassaadiremont, eesmärgiga muuta maja keskkonnasõbralikumaks: vähendada elektrienergia kasutamist ja CO2 emissiooni. Iseenesest hea, kuid saatan peitub detailides. Hanke võitnud firma Harley Facades Ltd kasutas Ameerika firma Reynobondi fassaadiplaate, mis olid spetsiaalselt selleks otstarbeks tehtud. Kuid Reynobond teeb selliseid plaate kahte tüüpi: ühed on veidi odavamad, teised veidi kallimad. Osteti muidugi odavamad, mille kasutamine elumajades, aga samuti ka haiglates on USAs keelatud. Neid tohib kasutada vaid ärihoonetes, mille kõrgus ei ületa kahtteist meetrit. Põhjus on nimelt tuleohtlikkuses. Halb kokkuhoid viis katastroofini. Siin tekib aga küsimus: kui palju siis kokku hoiti? Praegu on välja arvutatud, et kallimate paneelide kasutamine oleks läinud lisaks maksma viis tuhat naela. On see palju või vähe? Kui arvestada, et fassaadi renoveerimine läks linnale maksma kaheksa miljonit kuussada tuhat naela, siis ei ole saavutatud kokkuhoid eriti muljetavaldav.
Kus teiste häda, seal püüavad räpased poliitikud alati kasu saada. Leiboristide juht Jeremy Corbyn inspireerib protestijaid, süüdistades kõiges kapitaliste ja nende ahnust. Tal on suurepärane plaan, kuidas probleem lahendada: tuleb rikaste majad eksproprieerida ja jagada põlenguohvrite vahel. Eriti suurt pahameelt tekitavad temas omanikud, kes ostsid kinnisvara investeeringuna, aga mitte elamiseks: sellal kui vaesed on jäetud lageda taeva alla, seisavad sama piirkonna rikkurite luksuseramud tühjana või peaaegu tühjana. On pandud imeks, miks ta ei taha paigutada neid sama piirkonna pooltühjadesse munitsipaalmajadesse või ühiselamutesse, kus kohti on küll ja küll. Kuid see ilmselt pole Corbyni agenda. Tuleb meelde, kuidas pärast Oktoobrirevolutsiooni jagati Peterburi ülikute eramud revolutsiooniliste proletaarlaste, sõdurite (eilsete talupoegade) ja madruste vahel. Ei taha siin kirjeldada, mis sellest luksusest vähem kui paari aastaga sai. Asja teine aspekt on see, et kannatanuid ei tohi mingil juhul majutada kusagile teistesse piirkondadesse. Nad on juba juurdunud ning moodustavad oma kogukondi, millest eraldamine oleks suur tragöödia.
Tähelepanu väärivad ka järgnevad arengud. Esiteks, osa põlengus kannatanuid saidki juba endale uue luksusliku elamise. Osa, kuid mitte kõik, ning need, kes ei saanud, ei ole õnnelikud. Teiseks, selgus, et veel terves reas munitsipaalpilvelõhkujates on kasutatud sama keskkonnasõbralikku, kuid tuleohtlikku viimistlusmaterjali, ning esmajärjekorras vajavad ümberasustamist kaheksasada perekonda.
Ootamatult esile tõusnud probleemil on mitu tahku. Kõige olulisem on see, et poliitikud oskavad pahatihti mõelda vaid ühe käigu ette: on probleem ja siin on sellele lahendus. Kuid see, et lahendus ise võib tekitada hulganisti probleeme, mis on algsest probleemist hullemad, selgub alles hiljem, kui tekivad tagajärjed -- ja nende kõrvaldamisel mõeldakse taas vaid üks käik ette. On vajadus elamispinna järele -- ehitame neile sotsiaalmajad. On vajadus keskkonnasõbralikkuse järele -- vahetame ebaökoloogilised, kuid tulekindlad paneelid keskkonnasõbralike vastu. On vaja raha kokku hoida -- hoiame kokku. See, et praegu tulekahju tagajärjel ümberasutamise programm maksab kordades, isegi suurusjärkudes rohkem kui odavate paneelidega saavutatud kokkuhoid -- no mis siis ikka. Selline on juba munitsipaalne elu.
Ning teiseks: riik on halb omanik, ja seda ka kohaliku omavalitsuse näol. Selles veendumaks pole vaja kaugele minna: piisab, kui võrrelda Tallinna sotsiaalmaju ühistu hallatavate majadega, st majadega, kus elavad selle omanikud.
Eestiski on vasakerakondadel -- ja eriti väärib mainimist minister Palo -- munitsipaalmajade ehitamise kihk. Argumendile, et Eestis seisab niigi hulgaliselt tühju hooneid, millest osa on olnud pikka aega müügis ja millesse saaks vajaduse korral abivajajaid majutada, vastatakse, et nad seisavad tühjalt, kuna on koledad, tuleb ehitada häid ja ilusaid munitsipaalmaju.
Selline laristamine ei ole kaugeltki süütu. Tegemist ei ole üksnes murega vaeste elutingimuste parandamise pärast, vaid olulise sotsiaalpoliitilise projektiga. Pärast taasiseseisvumist peeti Eestis vajalikuks tekitada võimalikult laiapõhiline omanike kiht. Riikliku iseseisvuse ja selle stabiilsuse kandjaks on keskklass, st omanikud, inimesed, kellel peale ideaalide on midagi ka reaalselt kaotada. Iseseisev riik vajab iseseisvaid kodanike. Seevastu Eesti vasakjõududel on teine agenda: tekitada võimalikult suur inimmass, mis oleks sõltuvuses toetustest ja sotsiaalelamutest, teisisõnu, kasvatada vasakparteide valijaskonda. Tegelikult on see aga lõks, mis takistab inimeste iseseisvumist.
Tõeline hoolitsemine ja jätkusuutlik lahendus oleks hüljatud majade kordategemine ja nende soodsatel tingimustel abivajajatele (ma pean siin silmas ennekõike noori peresid) erastamine.
Tühjade hoonete kasutuselevõtt aitaks ka tondilosside probleemi lahendamisele kaasa.
RSS Feed