Pärast lühiajalist haigust suri New Yorgis kuulus maletaja ja kirjandusteadlane Larissa Volpert, kes oma elu kõige õnnelikuma perioodi elas Tartus. Tema 85. sünnipäeva puhuks tegin väikese postituse, mida saab lugeda siit.
Larissa Volpert oli üks energilisemaid ja elurõõmsamaid inimesi, keda ma olen tundnud. Tema elu ei olnud aga sugugi kerge ei sõjaeelses noorpõlves ega sõjajärgsel perioodil. Holokaustis hävitati kõik tema Lätis elanud sugulased (aga neid oli kolmekümne ringis), kes ei tahtnud evakueeruda Nõukogude Liitu, kuna sakslased on kultuurne rahvas ja Saksa okupatsioonis ei olevat midagi hirmsat -- I maailmasõja ajal nad elasid selle juba üle. Vastupidi, nad soovitasid ka temal jääda, kuid Larissa, nagu ta ise ütles, hüppas viimasel hetkel viimasele rongile, et olla siiski oma vanematega. Kuid Larissa ei murdunud: ta otsis elus pidevalt väljakutseid ja tal oli lausa tung teisi abistada. Õpetamine oli tema kirg ja ehkki tal oli ülikoolides suur koormus, andis ta kodus pidevalt suurematele või väiksematele gruppidele nii male- kui ka prantsuse keele tunde.
Larissa Volpert oli üks energilisemaid ja elurõõmsamaid inimesi, keda ma olen tundnud. Tema elu ei olnud aga sugugi kerge ei sõjaeelses noorpõlves ega sõjajärgsel perioodil. Holokaustis hävitati kõik tema Lätis elanud sugulased (aga neid oli kolmekümne ringis), kes ei tahtnud evakueeruda Nõukogude Liitu, kuna sakslased on kultuurne rahvas ja Saksa okupatsioonis ei olevat midagi hirmsat -- I maailmasõja ajal nad elasid selle juba üle. Vastupidi, nad soovitasid ka temal jääda, kuid Larissa, nagu ta ise ütles, hüppas viimasel hetkel viimasele rongile, et olla siiski oma vanematega. Kuid Larissa ei murdunud: ta otsis elus pidevalt väljakutseid ja tal oli lausa tung teisi abistada. Õpetamine oli tema kirg ja ehkki tal oli ülikoolides suur koormus, andis ta kodus pidevalt suurematele või väiksematele gruppidele nii male- kui ka prantsuse keele tunde.
Nõukogude Liidu meister, rahvusvaheline suurmeister
Sõja järel Nõukogude Liidus toimunud antisemiitliku kampaania ajal oli temal ja ta abikaasal võimatu leida erialast tööd Leningradis, kuid Pavel Reifman sai tööd Tartu Ülikoolis. Larissa Volpertile oli aga Tartule lähim võimalik töökoht Pihkva Pedagoogiline Instituut, kus ta õpetas prantsuse keelt ja väliskirjandust. Samas jätkas ta aktiivset maletamist ja kui ta viimast korda tuli Nõukogude Liidu meistriks, kutsuti ta Pihkva raadiosse intervjuud andma. Intervjuu ajal aga küsiti temalt, millist soovilugu ta kuulata tahaks. Larissa pakkus midagi. Seepeale kostis saatejuht, et seda neil kahjuks pole, küsigu midagi muud. Larissa küsis. Sama lugu. Ja nii mitu korda. Siis aga uuris Volpert ise, millised palad neil olemas on, et ta saaks nende seast valida. Selgus, et pala on ainult üks, nimelt Ogiński Polonees. Noh, kui Ogiński, siis Ogiński.
Pavel Reifman ja Larissa Volpert
Paar sõna Larissa Volpertist ja Eestist. Nagu paljudel teistel juudi intellektuaalidel oli ka temal pärast sõda Leningradis võimatu tööd leida ja Eesti oli sarnaselt teistele okupeeritud Balti riikidele neile õnnelik väljapääs. Kuid varsti sai osa neist aru, et see pole õnnelik juhus. Antisemiitliku kampaaniaga Venemaal kaasnes natsionalismivastane venestamiskampaania Baltikumis. See oli Stalini tavaline poliitika: represseeritu peab osalema teiste represseerimisel. Ning Venemaalt väljatõrjumisega nähti neis venestamispoliitika instrumente okupeeritud Baltimaades.
Pavel Reifman oli üks esimesi, kes seda mõistis, ja keeldus selles osalemast. See oli isegi enne seda, kui analoogilisele järeldusele ja seisukohale jõudsid minu vanemad, st enne XX Kongressi ja Budapesti ülestõusu verist allasurumist (1956). Larissast sai Tartu püsielanik alles 1977. aastal, enne seda sai ta oma abikaasat näha vaid nädalavahetustel. Ning ta hakkas kohe õppima eesti keelt, mõnikord oli see vahetuskaup: tema õpetab prantsuse keelt, vastu saab eesti keelt. Kuid ta õppis ka ise. Kõrge vanuseni käis ta Tähtvere pargis sporti tegemas ning tavaliselt oli tal kaasas paberileheke eesti sõnadega. Nagu nii mõnelgi teisel vanemal inimesel ei läinud tal eesti keele õpingud nii hästi, kui ta lootis, kuid ta ei süüdistanud selles kunagi kedagi teist peale oma vanaks jäänud ajude. Perestroika ajal osalesid Reifmanid aktiivselt demokratiseerumisprotsessis ning tervitasid entusiastlikult Eesti taasiseseisvumist.
Reifmanite kodus (1984)
Reifmanite kodus oli pidevalt noori. Larissa korraldas improviseeritud teatrietendusi, igasuguseid intellektuaalseid pidusid ja mänge ning püüdis oma energiat ja optimismi süstida ka noortesse. Siiski lõi Pavel Reifmani surm 2012. aastal ta rööpast välja. Ta oli kogu elu vapper naine, kuid nüüd hakkas ta pelgama üksinda korteris olemist ning sõitis oma poja juurde New Yorki. Kuid seal tõusis tal uus optimismilaine. Tähtvere pargi asemel jalutas ta nüüd Hudsoni jõe kaldal ja hakkas päris vanast peast luuletama. Erinevalt Tartust pidi tema meelest iga newyorklane autot juhtima ja valmistudes saama ameeriklannaks tegi ta kaheksakümnendate eluaastate teisel poolel ära autojuhieksami. See on tüüpiline Larissa Volpert.
Lähtudes tema soovist, maetakse Larissa Volperti tuhk Tartus Raadi kalmistule Pavel Reifmani kõrvale.
Larissa Volperti ärasaatmine toimub Raadi kalmistu kabelis 28. oktoobril 12:00.
Larissa Volperti ärasaatmine toimub Raadi kalmistu kabelis 28. oktoobril 12:00.
RSS Feed