MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Kristuseta Euroopa

8/31/2018

19 Comments

 
Seoses paavsti eeloleva visiidiga on paslik meenutada, mida tähendab kristlus üldse ja lääne kristlus eriti Euroopa identiteedi loomisele ja tänapäeva Euroopa kultuurile. Nendele küsimustel, vähemalt osaliselt, leiame vastuse hiljuti ilmunud Leszek Kołakowski raamatus “Naeruvääristatud Jeesus”[1]. Kołakowski arutleb teemal, mida tähendab Jeesus Euroopale ja milline oleks Euroopa ilma Jeesuseta. Leszek Kołakowski ei ole teoloog, vaid filosoof. Skeptiku ja agnostikuna ei kuulunud ta ühessegi konfessiooni ning analüüsib kristlust ja selle tähendust kui fenomeni, vältides igasuguseid teoloogilisi põhjendusi. Leszek Kołakowski oli filosoof. Tema filosoofiliste vaadete analüüs on väljaspool minu kompetentsi. Ent ta oli rohkem kui filosoof – ta oli suur mõtleja. Ma ei ole sugugi kõigi tema mõtetega päri ja see käib ka tema kristluse käsitluse kohta. Minu arvates vääriksid suuremat tähelepanu lunastuse ja armastusega seotud asjaolud. Kuid olen talle tänulik selle eest, kes ta oli ning mida ta jõudis teha ja öelda.
​
[1] Leszek Kołakowski. Naeruvääristatud Jeesus. Kaksteist esseed. Koostanud ja tõlkinud Hendrik Lindepuu. Halliste: Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017
Picture
Leszek Kołakowski (1927-2009)
Kołakowskit lugedes tuli mulle meelde üks teine raamat – nüüdisaja ühe juhtiva võitleva ateisti Richard Dawkinsi „Luul jumalast“. Dawkins alustab peaaegu nagu Kołakowski ja kutsub lugejat ette kujutama maailma ilma religioonita. Erinevalt Kołakowskist oleks tema arvates selline maailm aga imeliselt hea paik. Kujutage ette, kutsub Dawkins üles, et ei ole enesetaputerroriste, 11. septembri plahvatusi New Yorgis, 7. juuli plahvatusi Londonis, ristisõdu, nõiajahti, püssirohukeldri vandenõu, India jagamist, Iisraeli-Palestiina sõdu, serblaste, horvaatide ja moslemite hävitamist; juutide tagakiusamist Kristuse tapmise pärast, Põhja-Iiri konflikti, aumõrvu, teleevangeliste. Kujutage ette, et ei ole muistseid mälestussambaid õhkivaid taliibe, jumalateotajate avalikku hukkamist, naiste piitsutamist selle eest, et väike osa nende ihust on avatud võõrale pilgule.

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et raamatu aluseks on Dawkinsi stsenaariumi järgi tehtud dokfilm, mille pealkiri oli “Kõige kurja juur?” Ehkki pealkiri ei ole Dawkinsilt endalt ja ta ise ei pidanud seda eriti õnnestunuks, on filmi sõnum täiesti selge: kõige kurja juur on religioon ning sellest tuleb võimalikult ruttu ja radikaalselt loobuda.

Kogu ajaloo jooksul olevat religioon takistanud teaduse ja kunstide arengut ja seda eriti kesk- ja renessansiajal. Tundub, et see väide on selges vastuolus tegelikkusega, tolle aja suurimad kultuuritegelased olid eranditult kui mitte vaimulikud, siis vähemalt sügavalt religioossed inimesed ning see puudutab ka selliseid kuulsaid religiooni märtreid nagu Giordano Bruno ja Galileo Galilei. Seda vastuolu seletab Dawkins lihtsalt: esiteks halvad traditsioonid ja neil põhinev halb (st religioosne) haridus ning teiseks raha: kes maksab, see tellib muusika, kirik oli aga rikkaim tellija. Vastav lõik on nii ilmekas, et tsiteerin seda tervikuna:

„Iga kord kui religiooni arvele kantakse Sixtuse kabel või Raffaeli „Maarja kuulutamine“, tuleb meeles pidada, et ka suured kunstnikud peavad millestki elama ja nad võtavad vastu tellimusi, kust aga saavad. Mul ei ole põhjust kahelda, et Raffael ja Michelangelo olid kristlased – see oli nende ajal peaaegu ainuvõimalik, kuid see fakt on peaaegu juhuslik. Kiriku tohutu varandus oli sellest teinud peamise kunstide patrooni. Kui ajalugu oleks läinud teisiti ja Michelangelolt oleks tellitud suure teadusmuuseumi laemaaling, kas ei oleks ta siis loonud midagi vähemalt sama inspireerivat kui Sixtuse kabel? Kui kurb, et me ei kuule iialgi Beethoveni „Mesosoikumi sümfooniat“ või Mozarti ooperit „Paisuv universum“. Ja kui kahju, et me oleme jäänud ilma Haydn’i „Evolutsiooni oratooriumist“ <…>. Lähenedes väitele teisest küljest, mis oleks saanud siis – hirmutab mind mu naine – kui Shakespeare oleks pidanud täitma kiriku tellimustöid? Me oleksime kindlasti kaotanud „Hamleti“, „Kuninga Leari“ ja „Macbethi“. Ja mille me oleksime asemele saanud?“[1]

[1] Richard Dawkins. The God delusion. London etc.: Bantam Press, 2006, 86-87
Picture
Giotto di Bondone. Juuda suudlus (1304-1306)

Moodsa lääne inimesena näeb Dawkins raha võimu liialdatult: keskaegsele kunstnikule oli kirikus maalimine tihtipeale auasi ja askees. Giotto, keda peetakse esimeseks renessanslikuks kunstnikuks, töötas peaaegu eranditult frantsiskaani kloostrite ja kirikute heaks ja nimelt sellepärast, et püha Franciscus oli talle nii südamelähedane ning kui me räägime kiriku rikkusest, siis frantsiskaanid polnud kindlasti kõige rikkam tellija. Ma ei räägi juba kuulsatest ikonograafidest nagu Andrei Rubljov, kes olid ise mungad ning oma meistriteoste eest mingit materiaalset tasu ei saanud. Vastupidi, ikoonide maalimine on ränk askees, millele eelneb paastu ja palvetamise periood. Kuid öeldu ei käi üksnes kunstnike kohta. Mikołaj Kopernik, vaimulik ja kanoonilise õiguse doktor, oli kahel oma eluperioodil piiskopikohustuste täitja, mis oli materiaalse kindlustatuse seisukohalt väga tõhus. Oma teadusuuringuid, mis ei piirdunud sugugi üksnes astronoomiaga, finantseeris ta ise, rahalises mõttes tähendas teadus talle mitte sissetulekut, vaid väljaminekuid; liikumapanevaks jõuks ei olnud tema puhul mingid väljaspoolt tulnud tellimused, vaid janu tõe järele, mis viis ta nii teoloogiasse kui ka teadusesse. ​
​

Huvitaval kombel ei kiirusta heliloojad ka praegu, kui kirik pole enam ammu monopoolne kunstide sponsor (tegelikult polnud ta seda ka kesk- ja renessansiajal), looma „Evolutsiooni oratooriume“, ka teadusmuuseumite laemaalingud ei saa millegipärast konkureerida Sixtuse kabeliga – kas siis ei ole aine ise nii haarav või on ateistlik kunst religioossega võrreldes nii degradeerunud. Pealegi tuletan igaks juhuks meelde, et praegugi loovad kunstnikud ja heliloojad väljapaistvaid teoseid liturgilisel või muul religioossel ainel, ning sugugi mitte sellepärast, et kirik neile maksab, vrd kas või Arvo Pärdi loomingut. Tõeline kunst – ja see ei käi üksnes religioosse kunsti kohta – on ennekõike askees ja alles siis, ehkki sugugi mitte alati, ka rahateenimisvõimalus.
​
Eraldi tahaks öelda paar sõna Shakespeare’i kohta. Mul hakkab kahju inimesest, kes ei taju Shakespeare’i pidevaid kristlikke alltekste. Kui rääkida ainuüksi „Hamletist“, siis selle ehk kuulsaima monoloogi „Olla või mitte olla“ tõlgendamine muutub väga primitiivseks, kui selles mitte märgata viiteid meie isa palvele ja Ketsemani hingevõitlusele. Muide, väga peenelt tajus seda Boriss Pasternak oma luuletuses „Hamlet“, mis avab „Doktor Živago“ luulekogu. 
Picture
Amblett (17. sajandi Taani manuskript)

​Shakespeare’i „Hamleti“ puhul aga on meil unikaalne võimalus võrrelda Shakespeare’i käsitlust mittekristliku algtekstiga, mille pani kirja Saxo Grammaticus (11.–12. saj.). Selle Hamlet (Amleth) ei tundnud kõhklust ega vaevelnud moraaliprobleemide küüsis. Seal, kus Shakespeare’i tegelane mõtiskleb selle üle, kas olla või mitte olla, seksib Saxo Grammaticuse Amleth neiuga, kellest saab Ophelia prototüüp. Amlethi ainus mure on siin, et keegi ei saaks sellest teada, sest ta teeskles hullu. Ka ei kõhkle ta hetkegi kätte maksmast, tema viivitus on seotud sellega, et tal ei ole selleks head võimalust. Amleth korraldab jõhkraid tapatalguid, tükeldades mõõgaga oma onust kasuisa ning põletades elusalt tema õukondlased. Pärast seda valitseb ta ilma igasuguste süümepiinadeta kaua ja õnnelikult. Ma ei räägi juba sellistest episoodidest nagu Claudiuse palvetamine. Sündmustiku kondikava on Shakespeare’il sama mis Saxol, kuid tegelaste psühholoogia, nende motivatsioonid on hoopis teistsugused. Ilma kristliku taustata ei ole võimalik mõista, miks Hamlet kättemaksuga viivitab või miks Opheliat ei saa matta pühitsetud mulda. Muidugi pole Shakespeare’i tekstid sõna otseses mõttes religioossed ning kindlasti ei kirjutanud ta neid kiriku tellimusel. Veelgi enam, kristliku dogmaatika seisukohalt on paljud Shakespeare’i mõtteavaldused vähemalt riskantsed. Ent pole kahtlust, et Shakespeare kuulub kristlikku kultuuriruumi ning tema teoste vähegi adekvaatne mõistmine pole võimalik väljaspool kristlikku sümboolikat, kõike seda, mida Kołakowski käsitleb kristliku fenomenoloogia lahutamatu osana. 

Richard Dawkins on andekas ja kirglik publitsist. Teda on huvitav kuulata, paraku kaotavad kirja pandult tema mõtted suure osa oma veenvusest. Tõepoolest, kui Jumalat pole olemas, siis milleks raisata palju energiat ja paberit tõestamaks, et kristlaste, juutide ja moslemite Jumal on väga ebameeldiv, lausa kuritegelik tüüp. Dawkins ilmselt ei pane tähele, et tema argumentatsioon meenutab karikatuursel viisil üht keskaja teoditseiat: kui Jumal on definitsiooni järgi kõikide hüvede kogum, siis peab ta eksisteerima, kuna eksisteerimine on parem kui mitteeksisteerimine. Dawkins küll seda otseselt ei ütle, kuid tema loogika järgi tuleb välja, et kuna Jumal on nii halb, siis ta ei saa eksisteerida.

Dawkinsi arutlus on teravmeelne, kuid asjatundmatu. Pealegi ei ole ta oma arutlustes päris aus. Näiteks kui ta kirjutab muistsetest mälestussammastest, mida õhivad taliibid, jätab ta ütlemata, mis mälestussambad need on. Need aga on hiiglaslikud Buddha kujud, mille kindlasti ei rajanud ateistid tulevase teadusmuuseumi jaoks. Dawkinsi tviitidest leiab aga veelgi naljakamaid asju. Näiteks kirjutas ta, et moslemi barbarid hävitasid Timbuktu hindamatu pärandi. Tõepoolest, need, kes hävitasid unikaalsed manuskriptid, olid moslemitest barbarid, täpsemini, Boko Harami liikmed. Asi on aga selles, et nendest üliväärtuslikud raamatutest ja muudest dokumentidest (neist suurema osa moodustasid koraani eksemplarid) lõid samuti moslemid. Islami kultuur üldse, aga keskaegne eriti oli läbinisti religioosne ja see puudutas ka Timbuktus hävitatud kunsti-, meditsiini- või astronoomia teemalisi traktaate. Igal juhul ei toeta see traagiline juhtum arusaama islami lausbarbaarsusest.

Picture
Põletatud raamatud ja muistsed manuskriptid Timbuktus (2013)

Dawkinsi raamat tekitas suure poleemika ning kristluse apologeedid heitsid talle ette teoloogia mittetundmist. See etteheide on õigustatud vaid osaliselt. Oma kriitikutele vastas Dawkins, et ateism ei vaja teadmisi teoloogias, nagu ka nt päkapikkude mitteuskumine ei nõua teadmisi päkapikuloogias. Vastus on dawkinslikult teravmeelne ja pealiskaudne. Päkapikkude mitteuskumine ei nõua spetsiaalseid teadmisi, ent kui inimene kuulub päkapikuvastasesse seltsi, kui ta pühendab oma elu päkapikkude paljastamisele ja kirjutab raamatuid sellest, kui halvad need päkapikud tegelikult on, peaks ta ilmselt veidi tundma ka ainest. Siiski on Dawkinsi raamatust kasu, kuigi arvatavasti mitte päris selline, mida lootis autor. Ma ei tea, mitmel religioossel inimesel on Dawkins silmad avanud, nii et neist said ateistid. Kõik positiivsed vastukajad tema kirjutistele on nende autorite sulest, kes niigi Jumalat ei usu. Küll aga on tema raamat kasvatanud huvi religiooni ja kristliku kirjanduse vastu. Siin võime me toetuda statistikale. Dawkinsi raamat ilmus 2006. aastal ja sai bestselleriks. Samal aastal kasvas USAs ateistliku kirjanduse läbimüük 50%, samas kui Pühakirja läbimüük kasvas 150%.

Tuleme nüüd Kołakowski juurde. Filosoof ei hakka tõestama, et väljapaistvad kunstiteosed ja kuulsad arhitektuurirajatised on nii või teisiti seotud kristlusega. Need asjad on niigi selged, nad on tähtsad, kuid nad on tagajärjed. Kołakowski aga püüab välja selgitada põhjused. 

Kõigepealt tuleb rõhutada, et Kołakowski käsitlusel ei ole mingit pistmist teoloogiaga. Eriti puudutab see radikaalset protestantlikku piiblikriitikat, mis roogib kristlusest välja kõik imed ja muud tavamõistusele vasturääkivad seigad. Kuid ta heidab kõrvale ka teoloogia tervenisti, tema käsitluse keskmes on Kristus ise kui euroopaliku kultuuri alus, aga mitte teoreetilised konstruktsioonid:

„Ma jätan kõrvale ka teoloogia – kristoloogilised vaidlused on köitev ajalooline teema, aga ma ei pea oma küsimuste üle mõtiskledes neid arvesse võtma. Ja sõnastan nüüd lühidalt need oma küsimused. Kas meie kultuur elaks selle üle, kui unustaksime Jeesuse? Kui Jeesus aetakse meie maailmast välja, kas see maailm kukub siis kokku? Miks me vajame Jeesust?“ (Naeruvääristatud Jeesus, lk 119)

Kołakowskit huvitab Jeesuse fenomen Euroopa kultuuris kogu oma täiuslikkuses, kõikide imede ja pärimuslugudega:

„Ma mõtisklen sellisest Jeesusest, nagu ta euroopalikus tsivilisatsioonis on avaldunud, toetun sellele, millisena teda paljude sajandite jooksul on nähtud, sealhulgas hõlmates ettekujutusi ja stereotüüpe, mis on meile tuntud mitte üksnes Uuest Testamendist, vaid ka lõputult hulgalt piltidelt, kujudest kirikutes, jutlustest, kirikutraditsioonidest, isegi jõululauludest. Ma pean siis silmas sellist Jeesust, millisena ta on olemas kõigi meie mälus, kes me oleme selles kultuuris elanud ja uskunud. <...> Ma pean silmas tõelist Jeesust, see tahendab: tõeliselt, tegelikult ja lahutamatult meie ajaloos kohalolevat. See kohalolek hõlmab kõiki tema sõnu, kõiki imesid, palveid ja õpetusi.“ (lk 118) 
​
Picture
Kołakowski ei lähe lihtsat teed, ei hakka näitama, kui tähtis on Kristus ja kristlus Euroopa kunstis või kirjanduses. Need on tagajärjed, kuid teda huvitavad põhjused. Ja need on tema meelest järgmised. Esimest nimetaksin ma traagiliseks optimismiks. Nii iga üksikisiku elu kui ka Päikesesüsteemi või kogu universumit ootab lõpp, ja see memento mori on üks kristliku maailmavaate olulisemaid komponente. Kuid see ei tähenda ei meeleheidet, budistlikku ükskõiksust ega ka epikuurlikku hedonismi, vaid toob endaga kaasa pideva mõtiskluse elu mõtte üle ja vastutuse iga läbielatud hetke üle.
​
Sellega on lahutamatult seotud teine komponent: transtsendentaalsus. Kõik inimlikud institutsioonid, kogu sotsiaalne elu, kõik see, mida Püha Augustinus nimetas maiseks riigiks, on olulises, ehkki nähtamatus seoses taevariigiga. Ka kõige ateistlikumad riikluse arhitektid Euroopas lähtuvad sellest, et nende praegune valitsemine ei ole veel ideaalne. Ideaal tuleb alles saavutada. Tundub, et selliste riikluse teoreetikute ja valitsejate intentsioonides pole midagi kristlikku, kuid juba mudelil enesel, et maine elukorraldus peab alluma ideaalsele mudelile, on kristlikud juured. Veelgi enam, kui analüüsida näiteks kommunistlikke projekte sisuliselt, siis ei ole raske leida neis kristlike doktriinide parafraase, ehkki tavaliselt on tegu nende moonutatud ja lausa perverssete transformatsioonidega (vrd ka „tuhandeaastase riigi“ kontseptsiooni Natsi-Saksamaal). 


Ka kolmas aspekt on tihedalt seotud eelmistega. See on püha ja profaanse vastandamine:

„Me puudutame siin võtmeküsimust ja samas kristliku kultuuri väga valulikku punkti: sacrum’i ja profanum’i omavahelist suhet ja pinget. See, et sellised pinged on olemas, on paratamatu, need tulenevad juba asja enda olemusest, sellest lihtsast põhjusest, et sacrum on meile tuntud profanum’i vormi ümberpandult, sest me elame oma kehas, maailmas ja ühiskonnas.“ (lk 131)

Jällegi, nagu eelmiste vastandite puhul, on olulised mõlemad poolused: vastandumine ise pole vähem tähtis kui kumbki nendest. Ehkki elul on suurem väärtus kui surmal, taevariigil suurem väärtus kui maisel riigil ja sakraalsel suurem väärtus kui profaansel, ei saa kristlikust kultuurist elimineerida vastanduse vähemväärtusliku osa. Kui Euroopa kultuur kaotab täielikult oma sakraalse tähenduse ja transtsendentsuse mõõtme – ja nimelt seda taotlevad Kristuse naeruvääristajad – lakkab ta olemast. Euroopast jääb alles vaid geograafiline mõiste, kultuuriline tühermaa (kui kasutada Ossip Mandelštami väljendit). Kuid peaaegu sama vastuvõetamatu on klerikalism, milles kõik maine on halvustavalt maha surutud, milles maine võim on samas ka vaimne võim. Kołakowski järgi ei saa teokraatia olla kristlik projekt. „Keisrile keisri oma, Jumalale Jumala oma“ tähendab mitte üksnes seda, et keiser pole Jumal, vaid ka seda, et Jumal ei ole keiser. Keisrile ei tohi anda seda, mis on Jumala oma, aga ka Jumalale ei saa omistada keisri oma. 

Picture

Oma põhimõttelise pluraalsuse poolest eristub Euroopa kultuur islami totaalsusest:

„Teokraatia on islamimaailma probleem, kus religiooni ja riigi lahutamise idee pole kunagi juurdunud ja sellele ei leia ka koraanis põhjendust. Ent see ei ole enam kristliku maailma probleem.“ (lk 133)

Kristlus ei ole totalitaarne religioon, ei ole olemas spetsiifilist kristlikku loodusteadust, meditsiini ega juurat, ning selle poolest eristub ta mitte üksnes islamist ja judaismist, vaid ka näiteks konfutsiaanlusest. Kuid samasuguseid tendentse on täheldatud ka ilmalikes totalitaarsetes ideoloogiates (vrd aaria füüsikat Natsi-Saksamaal või marksistlikku bioloogiat ja keeleteadust kõrvuti imperialistliku küberneetika keelustamisega Nõukogude Liidus). Euroopa kultuur on kristlik, st me võime Kołakowski vaimus öelda, et kristlus on selle sakraalne alus, samas kui sekulaarne ja ennekõike juriidiline alus on pärit antiigist: Euroopa on kristliku kultuuri ja Rooma seaduse ala. Kristlus (vähemalt pärast Püha Augustinust) ei tõuka eemale paganlikku tarkust – üks tähtsamaid katoliiklikke filosoofilisi koolkondi on tomism (nüüdisajal ennekõike uustomismi variandis), mis käsitleb kristlust läbi aristotelliku prisma. Ma ei räägi juba kristlikust kunstist ja arhitektuurist, mis orgaanilise osana integreerivad endasse antiigi pärandit.

Tuleksin aga nüüd veel korraks Dawkinsi unistuse juurde, maailma juurde, kust oleksid kadunud kõik religioonid. Mul ei ole vaja oma kujutlusvõimet eriti pingutada, kuna elasin sellises maailmas pool oma elust. Ja see on küll maailm, mida ma kõige vähem igatsen ning kõige vähem soovin oma lastele ja lastelastele. Dawkins toob nimekirja religiooni kuritegudest. Ehkki nimekiri pole kaugeltki ammendav, on see muljetavaldav. Religioonide arvele võib ajaloos tõepoolest kirjutada palju kuritegusid. Ja mul pole vähimatki soovi ega vajadust neid õigustada. Kuid ilma religioonita maailm pole vähem, vaid on sootuks rohkem vägivaldne. Ja ma ei hakka siin mingit nimekirja tooma. Pealegi on siin üks huvitav aspekt: religioonist vabanenud ühiskonnad loovad otsekohe omaenda parareligioossed institutsioonid, talitused ja kombestiku. Selle kohta kirjutab Kołakowski:

„Sel grotesksel kombel saab teoks vastandite ühtsus: kaotatud sacrum kehastub türanlikeks iidoliteks, kaotatud profanum saab võimu nende üle, kes selle hävitasid, ja teeb neist oma teenrid. Tagajärjed on samasugused: näilisuse diktatuur – ei sacrum ega profanum ei ole hävitatavad, sest mõlemad on tegelikud ja seega vältimatud. Võib üht või teist nõrgendada, võib nende ilminguid keelata, aga muuta seda, mis on tegelik, in nihilum, on inimese jaoks sama võimatu, kui luua seda ex nihilo.“ (lk 131) 

Prantsuse revolutsiooni käigus tapeti vaimulikke, rüüstati kirikuid ja kloostreid. Ning peaaegu kohe hakati nende varemetel looma Mõistuse templeid, kus sooritati rituaale Mõistuse, Tarkuse ja teiste parajumaluste auks. Kommunistlikus Nõukogude Liidus olid usklike ristikäikude asemel töölisklassi demonstratsioonid, ikoonide ja kirikulippude asemel olid partei- ja valitsusjuhtide pildid (NB! Ka surnute omad) ning transparendid loosungitega. Ning suure impeeriumi tähtsaimale väljakule ehitati tsikuraadikujuline rajatis, kus säilitati profaanse riigi rajaja profaanset laipa. ​
Picture
Mõistuse jumalanna Mõistuse templis (1793)

Üks ilmekas näide on aga kristluse keelustamine Mehhikos. Antiklerikalismi laine tekkis juba 1820. aastate lõpul. Pärast 1854. aasta revolutsiooni moodustus valitsus, mille juhtfiguurid olid progressiivsed vabamüürlased. Varsti võeti kirikult ära omandiõigused. Pärast lühiajalist prantslaste valitsemist pani Juáreze valitsus katoliku kiriku praktiliselt lindpriiseisu. Katoliiklaste tagakiusamine ja nendevastane füüsiline vägivald toimus mitmes laines, millest iga järgmine oli eelmisest tugevam ning mis kestsid kuni 1946. aastani. Samal ajal toimusid aga Mehhikos mitmed valitsusvastased rahvaülestõusud. Kui valgustatud riigieliit, milles mängisid suurt rolli ateistid ja vabamüürlased, olid kiriku radikaalsed vastased, siis nende vastu võitlev lihtrahvas oli krüptokatoliiklik (nüüdisaegse statistika järgi on üle 90% mehhiklastest katoliiklased). Muide, Mehhiko vaimset atmosfääri annab suurepäraselt edasi Graham Greene’i romaan „Vägi ja au“ (tõlgitud ka eesti keelde). On huvitav, et katoliku kirikust vabaks jäänud koht ei jäänud tühjaks. Selle asendas surmakultus ja uuspaganlik mütoloogia, mille juuri otsiti põlisameeriklaste kristluse-eelsest kultuurist.
Picture
Isa Francisco Vera pühitses keelust hoolimata Missat (1927)
Picture
Ülespoodud katoliiklased
Picture
See pole ISIS, vaid Mehhiko valitsussõdur cristero peaga

Ning lõpetuseks. Kristlus on paradoksaalne.

„See, et Galilea juudi nõrkadest, kallite sõrmustega kaunistamata kätest kerkis uus maailm, see on käsitamatu, kui vaatame sellele Jeesuse ajajärgu perspektiivist. Selle muutuse juureks – kristlik maailm on selles punktis alati üksmeelel olnud – on armastus. Mitte armastuse idee kaudu, vaid armastuse jagamise kaudu: armastus kui fakt, kui tõeline energia, mille Jumal valas maailma ja mille peegelduseks on see pisku, mida inimesed kannavad endas – kahvatu, ebatäiuslik ja kurjaga segatud peegeldus, aga alati elav. Mäejutlus ei ole moraalne “õpetus”; kui see oleks üksnes seda, siis miks kuulajad, aga samuti ka pärast neid sündinud põlvkonnad oleksid pidanud võtma tõsiselt neid veidraid, teostamatuid ja võimatuid õpetusi? Aga, nagu ütleb evangeelium, õpetas Jeesus mitte nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald (Mk 1, 22). Teisisõnu, kuulajad võtsid Jeesust kui prohvetit, võtsid tema sõnu Jumala sõnumina. Ja selline Jumala sõna ei ole mitte üksnes siduv tõde, vaid me nõustume sellega, sest mõistame selle vääramatut õigsust: see annab jõu, mis muudab hinge, see võimaldab hingel asuda talle määratud eluteele – ja kui ta sellele teele ei astu, siis tunneb ta vähemalt süüd. Mäejutlus ei olnud piibli tõlgendus ega selle korrigeerimine, samuti mitte eetiline süsteem: see oli tegu, mille kaudu sai armastus külvatud maailma.“ (lk 156-157)

Juba Tertullianus (2.-3. sajand) rõhutas seda paradoksi: Jumala poeg on surnud, kuna see on mõttetu. Maetuna ärkas ta ellu, mis on võimatu. Jumala poeg suri, mis on kindel, kuna see on absurdne. Kristus, vaeses perekonnas sündinud, väga lihtsat elu elanud ja häbiväärselt piinarikast surma surnud inimene, sobib ehk kõige vähem universumi looja ja selle valitseja tiitlit kandma. See on lihtsalt naeruväärne. Tema üle naerdi Tema eluajal, Teda mõnitasid Rooma sõdurid, Teda naeruvääristasid haritud filosoofid, neoplatoonikud, gnostikud ja teised. Tema üle naersid valgustatud pead uuel ja uusimal ajal, Teda naeruvääristatakse ka praegu.

Peab olema suur vajadus ja tung, et sajandeid järjest ikka ja jälle naeruvääristada kedagi, kes naeruvääristajate meelest ei kujuta endast mitte midagi.

19 Comments
K_V
8/31/2018 02:37:33 pm

Tänapäeva teadmistepõhisel maailmal paistab olevat järjest rohkem sarnasust ettekujutatava "pimeda keskajaga".
Kui ühiskonna süvaanalüüsile pretendeerivates jutusaadetes tegeldakse vaid ühise hariduse ja lugemuse imetlemisega, ei erine see palju piiblitundjate vestlusest.
Loob ainult aluse uskuda, et esinejatel on (teadmispõhise maailma arusaamade kohaselt) olemas kõik eeldused nende probleemide lahendamiseks, mis tänapäeval ja lähemas tulevikus ette tulevad.
Kui mõni selline probleem tõesti lõpuks ülesse leitakse ja lahendust otsima hakatakse, siis saab näha, kas teadmistest ka mõtlemise juures abi on. Või ainult segavad.

Reply
Jüri
9/1/2018 11:47:45 am

Kas ainult mina panen tähele, et neil isehakanud teaduse eestkõnelejad osutuvad lähemal uurimisel lihtsalt ideoloogideks ja demagoogideks kes serveerivad oma poliitilisi vaateid teaduse sildi all.

Ja pärast kaebavad, et teised on nende enda väla mõeldud demagoogias osavamad.

Nagu meie kanepiaktivistid, kes on õnnetud, et meditsiinilise kanepi asemel on meil hoopis meditsiiniline MMS.

Reply
Veiko
9/1/2018 01:01:52 pm

Mulle jättis see Dawkinsi tsitaat mulje, et samamoodi võiks kirjutada, et kõigis inimkonna hädades on süüdi käed - eks ole kõik halvad asjad ikka käte poolt tehtud ja küll oleks maailma ajalugu ilus olnud, kui käed poleks seda rikkunud.

Reply
ML
9/9/2018 06:58:07 am

Sain tagasisidet kahelt lugejalt. Tähelepanelik AL juhib tähelepanu veale: ajasin segamini kaks islamistlikku terroriorganisatsiooni. Seal, kus kirjutan Boko Haramist, peab olema Ansar Dine. See grupeering hävitas Timbuktus raamatuid ja muid muistseid esemeid.

Samuti küsiti minult, miks ma kirjutan kristlaste tagakiusamisest Mehhikos ja vaikin maha nende tagakiusamise Nõukogude Liidus. Tagakiusamistest Nõukogude Liidus on palju kirjutatud ja selle kohta on rohkelt teavet. Jutt käib kümnetest tuhandetest tapetud preestritest, munkadest, nunnadest ja ilmikutest. Siin on aga veel üks ebameeldiv aspekt, nimelt paljud Moskva patriarhaadi juhtivad hierarhid, k.a patriarh ise on kas julgeolekutöötajad või kaastöötajad.

Reply
HH
9/13/2018 12:06:11 pm

De las Casase kirjeldusi on kritiseeritud, tõsi. Samas polnud ta ainus kaasaegne, kes vägivalda Lääne-Indias kirjeldas&taunis, näiteks võib tuua veel dominiiklase Antonio de Montesinose. Mis puutub Valladolidi debatti, siis vaevalt, et Hispaania kroon (toona Habsburgid) oli ülemäära huvitatud oma alamate poolt sooritatud metsikuste liiga suure kella külge panemisest. Ega see Valladolidi debatt millegi suuremaga lõppenudki. Tagantjärgi huvitav teema n-ö oponentide poolt vaadates, et mis oli de las Casase propagandistlik huvi conquista julmusi liialdada? See justkui väga loogiline ei tundu ühe hispaania kleeriku poolt.

Arvudest. Mille üle ajaloolased liiga palju ei diskuteeri - Hispaniola (Haiiti) saarel elas enne conquistat veidi üle miljoni põlisameeriklase (tainod, aravaki keelkond). 16 saj keskpaigaks oli populatsioonist alles vähem kui 1000 isikut, v.a. segaverelised. Kõige suurem roll sellel oli eurooplaste toodud haigustel (eriti rõuged). Kui suur osa hukkus vägivalla läbi teab taevas ise. Vaevalt see number siiski väike oli. Kokkuvõttes: kui tahes liialdatud olid või ei olnud de las Casase kirjeldused, vaevalt on võimalik vaielda, et katoliiklikud konkistadoorid kohalike jaoks hukatust tõid.

Reply
Revo Jaansoo
1/17/2019 05:11:22 pm

"Vaikin maha nende tagakiusamise Nõukogude Liidus." Millised on Balti riikide osaluslahendused tekkinud olukorra normaliseerimisel. Kas tuleks alustada ehk ühiselt reparatsiooniprotsessi kavandamist rahvusvahelise õiguse kohaldamisalas seoses Venemaa Föderatsiooni rikkumistega, mis puudutavad okupatsiooni? Leedu on juba vastavaid samme astunud. Seega on mõistlik, kui ka Eesti ja Läti selles reparatsiooniprotsessis osalevad. Sellisel juhul saadakse arvestada ‎ÜRO ja Euroopa Nõukogu arvestatava toetusega.

Oluline on siinjuures 1920. aasta Tartu rahuleping, kus pandi esmakordselt kirja rahvaste enesemääramise õigus. 1941. aasta 14. augustil, kui avaldati Atlandi harta, kuulutati välja keeldumine “territoriaalsetest muudatustest, mis ei ole kooskõlas vastavate rahvaste vabalt väljendatud soovidega” ning otsustati “respekteerida kõikide rahvaste õigust valida valitsemisvormi, mille all nad tahavad elada”. Atlandi hartale 1941. aasta 24. septembril andis oma allkirja Nõukogude Liit, ja Washingtoni deklaratsiooni alusel ühines sellega 1. jaanuaril 1942. aastal veel 26 riiki.

USA riigisekretär andis 18. septembril 1941 Eesti Vabariigi peakonsulile “uuendatud kinnituse”, et USA loeb Atlandi deklaratsiooni põhimõtted kehtivaks Eesti kohta. ÜRO põhikiri kinnistas rahvaste enesemääramise põhimõtte. Alates 1952. aastast muutus see “põhimõte” kirjalikuks “õiguseks”, mis kuulub kõigile rahvastele ja seisab sellisena kirjas ÜRO dokumentides.

1975. aastal Helsingis, Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise (CSCE) käigus võeti rahvaste enesemääramisõigus Helsingi 1975. aasta lõppakti “põhimõtete kataloogi” koosseisu. See rõhutas, et tegemist on universaalse õigusega, mis on maailma riikidele siduv. Rahvaste enesemääramise õigusesele tuginevad 1983. aastal Europarlamendi resolutsioon ja Kopenhaageni manifest ning USA presidendi Ronald Reagani teadaanne. Balti riikide puhul lääne tsivilisatsiooni riigid ei tunnustanud nende “inkorporeerimist”, mistõttu nende seisund rahvusvahelise õiguse subjektidena säilis. Eesti Vabariigi õigused kullavarudele teiste riikide pankades ja saatkonnahoonetele ei säilisid.

USA ja Kanada kohtupraktikast aastatel 1940 kuni 1947 on pärit Eesti riigi järjekestvust kinnitavaid lahendeid. Kui kohtutele esitati USA ja N. Liidu vastastikuse õigusabi lepingu alusel Nõukogude Liidu kohtu tõend, et Eestis viibiv omanik on ikka veel tõeline omanik, siis USA kohus otsustas, et Nõukogude kohus ei saa anda tõendeid teise riigi, nimelt Eesti Vabariigi territooriumil. N. Liidu nõudmistes Eesti Panga vastu otsustas New Yorgi Ülemkohus kaitsta Eesti Panga huve “ka ilma kostja volituseta ja ilma ühenduseta viimasega”. Kohus leidis, et rahvusvahelise õiguse rikkumine tekitab kohustuse selle tagajärgi mitte tunnustada, isegi kui õigusvastane olukord jääb kestma kauaks. “Ameerika natsioon ei tunnusta mingeid territoriaalseid muudatusi, kui need pole tekkinud rahumeelsete meetmete tulemusena, ega mingi territooriumi okupeerimise või omandamise õiguspärasust, kui see toimus relvajõu kasutamise abil”. (vt nt USA Stimsoni doktriin aastast 1931).

Seevastu Vene Föderatsioon on N. Liidu kokkuvarisemisel tekkinud uus riik, keda alles nüüd on tunnustatud rahvusvahelise õiguse subjektidena. Kui Eesti riiki poleks taastatud järjepidevuse alusel, siis oleks riigi seisund samasugune nagu SRÜ riikidel. See oleks tähendanud kodakondsuse andmist kõigile ENSV elanikele, kahte riigikeelt.

Eesti Vabariigi järjekestvus 1918. aastast kuni tänaseni on tõsiasi, mis põhiseaduses moodustab riikluse põhialuse. Sellest loobumine või selle eiramine on põhiseaduse rikkumine ja ühtlasi ka eksimus kodanike vastu, kes 3. märtsil 1991. a. korraldatud rahvaküsitlusel andis juhendi Eesti Vabariigi sõltumatuse taastamiseks. Tollal hääletuses osalenuist pooldas seda 77.83%. Rahva otsese enesemääramise akt oli ka Eesti Kongressi valimine 1990. aastal.

Vene Föderatsioon tunnustab Eestit kui Nõukogude Liidust lahkulöönud riiki ja on asunud postisoonile, et Nõukogude okupatsiooni pole olnud, kuna “Eesti parlament” otsustas vabatahtlikult Nõukogude Liitu astuda. Inkorporeerimisega Nõukogude Liitu lakkas Eesti riik olemast rahvusvahelise õiguse subjekt, millega muutus kehtetuks Tartu rahuleping.

Reply
HH
9/9/2018 12:37:51 pm

Mehhiko (laiemalt Ladina-Ameerika) ja katoliikluse suhe on algusest peale olnud veidi... ambivalentne. 16 saj alguse Kuubalt, Haiitilt ja mujalt esimestest kolooniatest on teada lood, kuidas hispaania konkistadoorid proovisid omavahel käeosavust indiaanlaste peade mahalöömise puhtuse ja tehnika vallas, kuidas nn metslasi poodi 13 kaupa - Kristuse ja tema 12 apostli auks. Ja lõpuks - piiskop Diego de Landa - mees, kes hävitas suure osa maiade ajaloost, põletades kõik tekstid, mis kätte sattusid. Hüpates nüüd Lõuna-Ameerikasse ja Boliiviasse, siis Evo Moralese esiletõus oli niivõrd loogiline, et sõltus ainult poliitilise olukorra piisavast liberaalsusest, kuna indiaani rahvastiku proportsioon seal on demokraatlikult piisav. Mida tahan öelda? Mehhikos läbiviidud jubedused olid jubedad. Ameerika põliselanike talutud ajalooline ebaõiglus koletu. Neid asju ei pea võrdlema, see oleks isegi ebamoraalne. Aga taustüsteemi mõistmiseks on see võibolla oluline.

Reply
Jüri
9/11/2018 03:12:24 am

Selle jutu mingisuguste põliselanikele tehtud kurjusest võiks ära unustada.

Peaaegu kõik lahingud läksid lahti metslaste kallaletungidest ja tol ajal ei olnud kurjategijate avalik hukkamine teiste hirmutamiseks mitte midagi erilist.

Jõle mõrtsukas ei ole põliselanik. Jah muidugi, tolleaegsete süü tõendamise metoodikad olid kehvapoolsed. Ja kindlasti ei olnud ohtliku okkeanisõiduga riskivad aferistid just erilised inimõiguslased.

Aga sellegi poolest ei saa indiaanlastest parimal juhulgi teha ei põliselanikke ja veelvähem süütuid kannatajaid. Jõledad metslased olid nad ja on praegugi. Vaata ainult mis Ladina Ameerikas toimub.

Reply
HH
9/11/2018 09:31:31 am

Põhiallikaks on piiskop de las Casas, lühiülevaade palun vt siin https://en.wikipedia.org/wiki/Bartolom%C3%A9_de_las_Casas

ep
9/12/2018 11:47:00 am

Bartolomé de las Casase kirjeldustesse tuleks siiski suhtuda teatava kriitikaga. Enamasti peetakse tema indiaanlaste kallal toime pandud metsikuste kirjeldusi kas poliitiliseks seisukohavõtuks (vt Valladolidi debatt) või lausa propagandaks. Kindlasti on ta liialdanud tapetute arvuga (nii palju elanikke mõnes piirkonnas lihtsalt polnud) ja lisanud kirjeldustele värvi, sageli lähtunud allikatest, mida me tänapäeval nimetaksime folklooriks; näiteks see näide: "kuidas nn metslasi poodi 13 kaupa - Kristuse ja tema 12 apostli auks" kuulub peaegu kindlasti folkloori valdkonda. Mis ei tähenda, et metsikust ja julmusi ei olnud, aga tõepärasema pildi saamiseks tuleks tema kirjeldustest värvi kõvasti vähemaks keerata.

Jüri
9/13/2018 01:32:09 pm

Allikate koha pealt peaks silmas pidama, et kultuurimarkistlikul tõe monopolil on praegu mitte ainult Vikipedias vaid igal pool mujal ka kole häda käes.

Ega iniolemus ju muutu. Sallivust polnud mitte ainult 500 aastat tagasi vaid ka tänapäeval .

Ma arvan, et me näeme selle päeva ka ära, kus Delfi ja Postimees kirjutavad, et Poolas ja Ungaris tõmmatakse 12 homot või neegrit oksa niisama heast peast.

Inimlik lugeja on muidugi Las Lobjakase objektiivsest vaatlusest täiesti novishokeeritud.

HH
9/13/2018 12:11:05 pm

Vabandust, see postitus oli mõeldud ep kommentaari vastuseks

Reply
ML
9/17/2018 09:07:33 am

Ma ei taha kuidagi õigustada konkistadooride julmusi, praegu need kvalifitseeruksid genotsiidina ja inimsusvastaste kuritegudena, kuid sellel ei ole mingit (või peaaegu mingit) seost katoliikliku kiriku keelustamisega Mehhikos. Igaks juhuks tuletan meelde, et keelustajad olid valgustatud valged, mõned neist konkistadooride otsesed järeltulijad. Nende vastu võitlesid aga kas põliselanikud või segaverelised. Võitlus kirikuga käis valgustuse ja progressi nimel ja oli suunatud väidetava obskurantismi vastu. Nagu Prantsuse revolutsiooniski tõi võitlus valgustuse nimel endaga kaasa verise pimeduse.

HH
9/17/2018 12:57:25 pm

Ei tahaks nõus olla, et puudub oluline seos vallutuse ja katoliku kiriku keelustamise vahel Mehhikos. Esiteks, president B.Juarez, kelle ajal katoliku kirik muutus "lindpriiks" oli ise indiaanlane. Teiseks, küllalt oluline osa tema liberaalsest progammist oli pühendatud just n-ö ajaloolise ebaõigluse silumisele, st elanike võrdsete õiguste kindlustamisele riigis. Seda ideed kandis suures osas ka soov rikka maadeomaniku - kiriku - varade võõrandamiseks. Kolmandaks, hilisemad kirikuvastased kampaaniad said olulist inspiratsiooni just Suarezest. Paradoks (kuigi samas väga loogiline), et just põliselanike järeltulijad ehk lihtrahvas oli taas põhikannatajaks. Valgustuse ja verise pimeduse paralleeliga tuleb kindlasti nõustuda.

Jüri
10/5/2018 11:54:55 am

""..Ma ei taha kuidagi õigustada konkistadooride julmusi, praegu need kvalifitseeruksid genotsiidina ja inimsusvastaste kuritegudena...""

Praegu need kvalifitseeruvad immigrantide rassismivastasteks vägivallatuteks protestideks. Vaesed pagulased juhtisid tähelepanu, et Ameerika on immigratide riik ja ksenofoobia ei ole ok.

Ma hetkel allikat ei leia aga päris kindlasti Hernan Cortez ütles, et Atsteekide riik ei saa eksisteerida pimeduses müüride taga ja kellele avatud ja multikultuurne riik koos vajaliku võõrtööjõu ja välistudengitega ei meeldi, võib Venemaale kolida.

Mart
9/10/2018 01:55:06 am

Minu teada ei ole kristlust Mehhikos kunagi keelustatud. 1857 ja 1917 aastate liberaalsete konstitutsioonide antiklerikaalseid sätteid suures osas ei rakendatud, neid hakkas rakendama alles Callese valitsus, ja see viis Cristero sõjani. See oli ka vägivalla kõrgpunkt, niisiis ei olnud nõnda, et 1946 aastani esinenud vägivallalained muudkui tugevnesid. Minu arust ei ole ka õige öelda, et lihtrahvas oli "krüprokatoliiklik", kuna katoliiklus ei olnud keelustatud ning katoliiklane-olemist ei pidanud varjama (vbl ainult Cristero sõja haripunktis kohati), selle praktiseerimisele lihtsalt seati piirid (nt ei tohtinud religioosseid riitusi pidada vabas õhus jne).

Reply
ML
9/17/2018 09:10:24 am

Teil on osaliselt õigus, kuid mitte täiel määral. Tõepoolest ei toimunud lausrepressioone kiriku vastu enne 1920. aastaid, kuid erinevad ekstsessid, mis toetusid uuele progressiivsele konstitutsioonile ja pälvisid keskvalitsuse heakskiidu, toimusid eri intensiivsusega eri aegadel ja eri kohtades.

Reply
Revo Jaansoo
1/17/2019 04:50:05 pm

Euroopa ühinemist hakati kavandama 20. sajandi teise dekaadi alguses. Sajandi keskpaiku sõlmiti majanduslike kokkuleppeid ning alles 1970ndatel esitati ühiste väärtuste doktriin: inimese elu väätustamine, õiglus, demokraatia. Tegemist on demokraatiaga, mida juurutasid Euroopas ordud ning teadmisi aitasid süvendada peaasjalikult kloostrid ja nende juurde rajatud hariduskantsid. Niisiis, Euroopa väärtused sündisid ja kasvasid kristluse kaudu. Kui seda tõsiasja ei taibata, siis lõikab Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu endal ise juured alt ning on kollektiivselt määratud kõngema.

Reply
Revo Jaansoo
1/17/2019 04:55:28 pm

Teisteseas Johannes Paulus II osutas 2003. aastal augustis ja edaspidi tähelepanu, et Euroopa Liidus (hetkel 28 riiki) ja Euroopa Nõukogus (hetkel 47 riiki) on teatav väärtuskriis, kuna salatakse maha oma kristlikud juured. 5.–7. septembril 2003. aastal toimunud kohtumisel Riva del Gardas arutati seda asja, kas lisada viide kristlusele Euroopa põhiseaduse lepingus. Kuigi seda ei tehtud on see küsimus on endiselt aktuaalne.

Nimelt Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan on avaldanud korduvalt soovi, et Euroopa Liit kaaluks Türgi liitumist Euroopa Liiduga. Erdogani arvates Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu peaks lakkama olemast "kristlik klubi", mida ta ”siiani on olnud”. Põhjenduseks ütles Erdogan, et Türgis on au sees demokraatlikud väärtused, ja Türgi on inimõiguste valdkonnas eeskuju kogu islamimaailmale. Kusjuures selle aasta alguses eraldas Euroopa Liit 10 miljonit eurot uurimaks islami rolli Euroopa riikide arengus. Euroopa Teadusnõukogu teatel on esitatud teadus-kriitiline hüpotees, kas islamil on olnud arvestatav mõju Euroopale. Uuringu eesmärgiks on koraani osakaalu tuvastamine “kristlaste, juutide, vabamõtlejate, ateistide ja Euroopa moslemite mõtlemises.” Tegemist on peaasjalikult Hispaania, kuid ka Suurbritannia, Prantsusmaa ja teiste riikide projektiga. Kõnealune summa eraldati neile riikidele Euroopa väärtuste ja identiteedi kinnistamise huvides (vt nt Claudio Cartaldo - 09/01/2019 - 11:02) http://www.ilgiornale.it/.../lue-spende-10-milioni...).

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman