Seoses minu viimase sõnavõtu ja hääletusega Riigikogus sattusid mõned mu tuttavad ja korrespondendid segadusse: kuidas ma võisin pärast seda, mis ma ütlesin, toetada Mart Helmet? Juba selline küsimuse püstitus näitab, et millestki on väga valesti aru saadud. Ma ei ole toetanud Mart Helmet, vaid hääletasin Riigikogu opositsiooni esitatud umbusaldusavalduse vastu. Seda ma lubasin ja seda ma ka tegin, mingit vastuolu sõnade ja tegude vahel siin ei ole. See hääletamine ei puuduta mitte kuidagi minu suhtumist Mart Helmesse.
Kuid kõigepealt natuke loogikast. Kuna tegemist pole ühe, vaid kahe positsiooniga (suhtumine opositsiooni poolt algatatud umbusaldusavaldusse siseministrile ja suhtumine siseminister Mart Helme sõnadesse ja tegudesse), siis seisukohti nendes asjades on rohkem kui kaks (vrd Aristotelese loogilist ruutu, eriti Frege variandis). Jättes kõrvale vahepealsed variandid (kollase nupu vajutamine, hääletuses mitteosalemine või saalist lahkumine -- viimane oleks minu meelest kõige mõistlikum, ka Ladõnskaja oli sellega nõus), jäävad meil kaks nuppu ja igaühe taga on kaks erinevat seisukohta (keeleteaduseks nimetatakse seda homonüümiaks):
A. Toetan Mart Helme umbusaldamist ja toetan Mart Helmet (roheline),
B. Toetan Mart Helme umbusaldamist ja ei toeta Mart Helmet (roheline),
C. Ei toeta Mart Helme umbusaldamist ja toetan Mart Helmet (punane),
D. Ei toeta Mart Helme umbusaldamist ja ei toeta Mart Helmet (punane).
On selge, et need seisukohad on üksteisest oluliselt erinevad (ma ei tea häid eestikeelseid termineid, inglise contradiction ja contrary vasteks on pakutud vasturääkivust ja kontrastsust, kuid selline tõlge pole vist üldtunnustatud). Igal juhul on nii punase kui ka rohelise tulukese taga kaks erinevat üksteisega kontrasteeruvat tähendust.
Nüüd võimalikest tõlgendustest. B ja C ei paku raskusi: B väljendab arvatavasti umbusaldajate seisukohta, C väljendab arvatavasti EKRE pooldajate positsiooni. Kõige huvitavam on ilmselt A. Olen koguni kohanud arvamust, et selline asi pole võimalik. Seepärast pakun siin kaks tõlgendusvarianti.
Arutluskäik 1. Mart Helme on töönarkomaan, kes pideva ületöötamisega kahjustab oma tervist, tema saadikutest võitluskaaslased teavad, et liiga kohusetundliku inimesena Mart oma tööpostilt iialgi ise ei lahku, ning haaravad kinni võimalusest, mille opositsioon neile annab.
Arutluskäik 2. EKRE radikaalse tiiva meelest oli valitsusse minek viga, tuleb minna opositsiooni, et jätkata valitsust lauskritiseerides oma ridade koondamist ja populaarsuse kasvatamist.
Ning lõpuks seisukoht D, mida jagan nii mõnegi koalitsiooniliikmega: ma ei toeta umbusaldusavaldust ja sellel ei ole pistmist minu hinnanguga siseministrile. Tema ütlused tekitavad minus protesti, mida ma pole ka väljendamata jätnud, ta on paar korda lähenenud minu nn punaste joonteni (need ei ole seotud poliitilise korrektsusega, vaid asuvad riikliku julgeoleku ja õigusriikluse valdkondades), kui ta aga ületab need, ei hakka ma end häbelikult peitma opositsiooni selja taha.
Mis aga puudutab Viktoria Ladõnskaja rohelist, siis seda sündmust on ajakirjandus ja sotsiaalmeedia kõvasti üle hinnanud. Kui me fraktsioonis hääletamist arutasime, oli ta nõus variandiga, et ei hääleta (sisuliselt tähendaks see vastuhäält, kuna umbusaldamiseks on vaja 51 poolthäält). Aga kui otsustati, et on vaja siiski vajutada punast, ütles ta, et Mart Helme on rääkinud nii vastuvõetamatuid asju ja ministri sõna on ka tegu, et tal ei jää muud võimalust kui toetada umbusaldamist. Samas kinnitas ta veel kord, et on parempoolsete vaadetega inimene ja ükski teine erakond ega akna all istumine teda ei köida. Selle ütles ta välja ka oma intervjuus Postimehele: «Ei, ma ei lähe ei oma erakonnast ega ka oma fraktsioonist. Ma olen isamaaline inimene ja ma jätkan koos oma fraktsiooniga.» Meie oponendid on kiitnud Viktoria julgust, EKRE toetajad laitnud tema reeturlust, minu meelest pole aga tegu ei julguse ega reeturlusega, vaid mõtlematusega. Kui Viktorial polnud kavas koalitsiooni kukutamine (ja seda ta kinnitas mulle ka ise), siis koalitsiooni vastu hääletamine osutab ennekõike sisekonfliktile. Ma tean, et Viktoria on aus inimene ning loodan, et ta teeb sellest loost ise omad järeldused.
* * *
Nõukogude dissident kirjanik Andrei Sinjavski ütles, et tal on Nõukogude võimuga ületamatud esteetilised vastuolud. Esteetilisi vastuolusid ei tohi alahinnata ning pean tunnistama, et sedalaadi vastuolud on minul nii Mart Helme kui ka teatud osaga tema erakonnast. Kuid see ei tähenda, et minu hinnangul on Mart Helme suurim probleem Eestis. Valitsuskoalitsioon moodustati kindlate eesmärkide saavutamiseks ning Isamaa sai oma eesmärgid vägagi nähtavalt koalitsioonilepingus ka esitada. Selles mõttes ei ole minu jaoks suurimaks probleemiks ei Mart Helme isiklikult ega EKRE erakond tervikuna, vaid hoopis see, et koalitsioonipartnerid on nii kergekäeliselt loobunud pidulikult antud lubadustest. Pean siin eriti silmas kurikuulsat 1% teadusele. 1% SKT-st on minu hinnangu järgi selgelt ebapiisav. Tahaksin (ja minu hinnangul oleks see reaalne) näha nelja aastaga 1,5% saavutamist. Kuid 1% oli pidulikult ja allkirjadega lubatud. Sellest loobumist ei taha ma küll lubada. On olemas veel terve rida võitlusi, mis on mulle palju tähtsamad kui Mart Helme imago.
RSS Feed