Kiri senatile

10/15/2014

Olen aastaid esitanud Ristija Johannese aariat "Hüüdja hääl kõrbes". Ikka valutades südant arengute pärast Eesti ülikoolides. Kaks aastat tagasi saatsin kirja Tallinna Ülikooli senatile, mis minu arvates pole siiamaani aktuaalsust kaotanud ja mille ma avaldan siin vaid veidi redigeeritud kujul.

Tallinn,
20.01.2012

Austatud kolleegid,

Viimased arengud Euroopa ja Eesti kõrgharidusstrateegias tekitavad minus sügavat muret. Juba nn Bologna protsess on selgelt samm vales suunas ning seda tõestavad ilmekalt muuseas kaks asjaolu.

Esiteks, isegi selle kavandajad ja läbiviijad ei uskunud, et nendest meetmetest on kasu, kuna näiteks arsti, aga ka inseneri jt ettevalmistamine on jäetud sellest protsessist välja. Ning põhjus on korraga nii ilmne kui küüniline: keegi ei läheks arsti juurde, kes on saanud Bologna süsteemi järgi hariduse. Samamoodi ei usaldaks me vastavaid insenere, arhitekte jne. Seega, ehkki deklareeritakse kõrghariduse kvaliteedi tõstmist ja elulähedaseks muutmist, on tulemuseks erialaselt ebaküpsete inimeste masstootmine. Seda järeldust toetab ka teine asjaolu: üks reformi eesmärke oli vähendada EL ülikoolide mahajäämust USA ülikoolidest.

Pärast selle edukat läbiviimist on tõdetud ka Euroopa komisjoni tasemel, et mahajäämus on juba kõvasti suurenenud ja jätkab suurenemist. Kuid EL ongi kuulus selle poolest, et valeks osutumine ei ole siin kunagi otsuste muutmise põhjus. „Eteenpäin, sano mummo lumessa”, nagu ütlevad soomlased. Paraku on ka Eestis korduv sama reha peale astumine muutunud reformaatorite seas millegi rahvusspordi taoliseks.

Kui rääkida konkreetselt Eestist, siis nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis näen ühte ja sedasama, minu meelest väga kahjulikku protsessi: kitsaste erialaainete piiramine, nende asendamine üldkursustega, millel on massiline osalus. Sellega kaasneb ülikooli õppetöö digitaliseerimine, mis iseenesest võib olla isegi kasulik, kuid muutub kindlasti kahjulikuks, kui loengute salvestused saavad abimaterjalide asemel nende asendajateks. See trend lähtub minu meelest täiesti väärast visioonist, et ideaalne tulevikuülikool on kas õppematerjalide arvutist ettemängimine või parimal juhul midagi arvutimängu taolist: quest, milles pärast lõksude vältimist, koletiste tapmist ja preemiapunktide kogumist, saad esimesel levelil BA, teisel levelil MA ja kolmandal levelil PhD (mängu)tiitli.

Selliste visioonide suurim puudus ei ole isegi see, et loodetav ideaalpilt on vähemalt humanitaarvaldkonnas teaduse surm, vaid see, et need lähtuvad praegu kehtivate tendentside ekstrapoleerimisest, st muuhulgas, et need on fantaasiavaesed. Ka minul on visioon tulevikuülikoolist, kus on õppeainete ja meetodite suur diversiteet ning põhirõhk kas tööl väikestes gruppides või lausa individuaalõppel. Igal juhul peab põhirõhk olema mitte standardiseeritud, vaid isiklikul lähenemisel ja mitte eelnevalt produtseeritud õppematerjalidel (st teaduse seisukohalt üleeilse, parimal juhul eilse päevaga), vaid nendel teemadel ja projektidel, millega õppejõud parasjagu ise tegeleb, seega need teemad ei ole talle mitte üksnes tuttavad, vaid isiklikult haaravad ning tegu on teaduse tänase või isegi homse päevaga.

Neid ohtusid näen ka mujal ja olen nende üle arutlenud oma Lääne-Euroopa kolleegidega (erinevatest riikidest ja ülikoolidest) ning meie arusaamad ja hinnangud on väga lähedased. Eestis lisandub paraku üldistele negatiivsetele tendentsidele veel oma spetsiifika. Nimelt katse piirata üldainete valikut kitsatest institutsionaalsetest huvidest lähtuvalt. Praegu saavutatud keeruline ja habras kompromiss lähtub institutsionaalsetest, mitte sisulistest huvidest. Sisuliste huvide all pean ma silmas õppurite huvi saada nii head erialast kui ka laiapõhjalist haridust.

Veel üks oluline aspekt. Olen korduvalt väljendanud, et õppeasutus, mis kujutab endast üksnes spetsialistide koolitamise kombinaati, ei saa olla ülikooli nime vääriline. Üks ülikooli tähtsamaid funktsioone ühiskonnas on olla teaduskeskus, kusjuures ülikooli spetsiifika teaduskeskusena seisneb nimelt selles, et teadus ja õppetöö mitte üksnes ei sega teineteist ega isegi mitte ei eksisteeri paralleelselt, vaid on omavahel lahutamatult seotud: teadusuuringud leiavad oma väljundi ja esmase aprobatsiooni loengutes ja loengukursused omakorda inspireerivad teadusuuringuid. Ma ei tea, võib-olla reaalainete puhul pole see nii oluline, kuid humanitaarainetes teadlane, kes ei ole samal ajal õppejõud, üldjuhul lihtsalt ei kvalifitseeru. Kui „kitsad“ kursused jäävad välja, siis paratamatult tõmbab see ülikooli üldtaset alla.

Palun mitte suhtuda sellesse kirja kui reaktsionääri hädaldamisse. Saan väga hästi aru reformi vajadusest ning reformijate headest kavatsustest. Aktsepteerin isegi soovi osaleda valitsevates protsessides... Ent ma näen, millisesse mülkasse pärivoolu ujumine lõpuks viib, ja tahaksin, et reformid Eesti ülikoolides lähtuksid sisulisest vajadusest, isegi kui see tähendab, et ujuda tuleb vastuvoolu.

Lugupidamisega
Mihhail Lotman

4 Comments

ylo

10/15/2014 07:55:57 am

nõustun väga; jätnud kümmekond aastat tagasi pooleli õpingud semiootika osakonnas (küllap polnud veel küps ja lõppeks polnud ka intellektuaali-tee päris südamelähedane) ja külastanud ka teiste osakondade loenguid, olid juba toona kirjeldatud tendentsid arenemas; pean ütlema, et osakonna kompaktsus ja läbi mõeldud õppekava, tippõppejõud ning individuaalne lähenemine, adekvaatselt karm hindamine lõid eeldused, et soovija võis pühendunud pingutuste korral hea hariduse saada. Loodetavasti on seal see nii praegugi.
Tahtsin kirjutada positiivsest.
Õpin praegu Viljandi Kultuuriakadeemias rahvuslikku ehitust. Kuigi eriala nimetus võib koomilisena kõlada, on selle õppekava väga läbimõeldult komplekteeritud ning avatud ka muutustele, täiendustele dialoogis tudengitega. Raske kirjeldada, aga on loodud ning hoitakse pingutusteta üleval õhkkonda, kus kõik on sõbralik, motiveeriv, loominguline,läbipaistev ja asjalik ... ja ega siia tule mingid teistmoodi inimesed; ent saabudes saavad nad selle keskkonna osaks.Tõesti, siin ei sünni suuri teadustöid, pigem väiksemad spetsiifilisemad uurimustööd ning kolmandik õppetööst on praktiline ja loominguline. Ent minu meelest on selline tasakaalustatus kasuks ka teooria omandamiseks, pealegi liiguvad teadustöö ambitsiooniga inimesed siit teadlikena edasi Tartusse või Tallinna. Harva on nii, et mingi aine tuleb lihtsalt ära lugeda ja seda keegi möödaminnes teeb ... külalisõppejõududeks on näiteks Valle-Sten Maiste, Peeter Volkonski, Kalle Pilt, Heiki Pärdi, Andres Uus, Rene Valner, Madis Arukask ... kõik oma ala spetsialistid ja ehk loevadki paremini kui oma rutiinses keskonnas.
Olen lihtsalt rahul, ehkki vahel laisk.
Väiksemad süsteemid toimivad tihti tõhusamalt (kuid õrnad ja võivad kergesti rikki minna, suuremad on inertsemad). Bürokraatiale tuleb anda tema osa ja mitte rohkem ning ikka oma tarkuse järgi edasi toimetada.

aivar

10/15/2014 01:58:34 pm

Kõigega nõus, va loetelus Kalle Pilt. Tegemist on ennast täis, üleoleva kriminaalselt karistatud mahhinaatoriga. See vend võiks vangis passida.

10/17/2014 03:03:45 am

Aitäh kaasamõtlemise eest.

ylo

10/15/2014 05:59:52 pm

Tunnen Kalle Pilti kui head pedagoogi, kel on iga loeng spetsiaalselt ette valmistatud ja kes leiab oma vabast ajast iga õpilasega ka eraldi tegeleda. Vaieldamatu autoriteet oma erialal, kes ettevõtluse kõrval tegeleb ka teadustööga ning on ühiskondlikult aktiivne kodanik. (Muuhulgas tegeleb viimasel ajal just haridusalaste küsimustega). Kes meist poleks noorena varastanud, valetanud ja oma huvides mahhineerinud, soodsaid asjaolusid loovalt ära kasutanud? Usun, et mõnedki kahetsevad seda, kannavad oma karistuse, võtavad õppust ning püüavad elada õigemini.
Pisemaid süsteeme ja organisatsioone on kergem muuta kui keerulisi, inimest loeksin suhteliselt tillukeseks süsteemiks :)
Mis rohujuuretasandist ja kodanike ühiskonnast me rääkime, kui ei usu, et me ise või naaber võiks muutuda? Võiksime siis kõik vangis istuda, nagu me teisalt oma kehades niikuinii oleme;

Ma ei tea, kas mitmed budistlikud või kristlikud mõistulood antud juhtumit kirjeldavad (allakäinud inimesel on kergem pöörduda; on vargus suurem kuritegu kui teise vihkamine?) aga need on ilusad lood; lisan siia ühe:

Kuigi Bankeil olid mõtluseks eraldumise nädalad, saabus õpilasi mitmest Jaapani osast. Ühe sellise kokkutuleku ajal tabati üks õpilastest varguselt. Sellest teatati Bankeile ja nõuti, et ta süüdlase minema ajaks. Bankei aga eiras seda nõudmist. Mõni aeg hiljem tabati sama õpilane uuesti vargusel ja jällegi ei hoolinud Bankei sellest. See vihastas teisi õpilasi. Nad koostasid kirjaliku nõudmise varga minemaajamise kohta, ähvardades vastasel korral ise lahkuda.
Lugenud märgukirja läbi, kutsus Bankei kõik õpilased kokku. "Te olete targad vennad," ütles ta neile, "te teate, mis on õige ja mis ei ole õige. Te võite minna mujale õppima, kui tahate. See vaene vend aga ei tea isegi, mis on hea, mis on halb. Kes teda veel õpetab kui mitte mina. Ta jääb minu juurde ka siis, kui te kõik lahkute."
Pisarad voolasid mööda varga nägu ja kogu varastamise kihk oli kadunud.

Rohkem ma siin personaalseid küsimusi ei arutaks.

Kiri senatile

Leave a Reply.

Autor

Arhiiv

Rubriigid