Nii reageerib Päevaleht 03.12.2019 Riigikogus toimunud arutelu „Eestikeelse kõrghariduse tulevikust“. See arutelu polnud salajane, seda võis jälgida otseülekandes, stenogrammi võib lugeda Riigikogu kodulehelt, üritus on järelvaadatav Youtube'ist. Kuid mõni ajakirjanik kipub paraku tekste produtseerima ilma asjasse süvenemata. Tõepoolest, kes on "välisõppejõud" ja mida tähendab "kohustada välisõppejõude eesti keelt õppima"?
Külalislektor ei ole sama, mis välismaiste juurtega põhikohaga õppejõud. Esimest ei kohusta keegi keelt õppima ja sellise plaaniga pole ei Isamaa, ega ükski teine erakond esinenud. Mis puudutab aga võõramaalasest põhikohaga õppejõude, siis ka siin pole plaanis uusi normatiive kehtestada, piisab olemasolevast:
§ 7. B1-tasemel keeleoskuse nõue
[...] 5) õppejõud (v.a eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õppejõud);
§ 9. C1-tasemel keeleoskuse nõue
[...] 7) eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajad või õppejõud.
Olulisem on aga see, et välisõppejõud polnud üldse arutluse teemaks, muret tunti eestikeelse kõrghariduse tuleviku üle, selle üle, et vähendatakse eestikeelsete õppeainete arvu ja suletakse eestikeelseid programme (vastavad andmed ja konkreetsed näited sisalduvad Sigrid Västra ja professor Martin Ehala ettekannetes). Ja see on tõsine probleem, mille tagajärjed ulatuvad kaugele ülikoolide seintest välja. See ei ole üksnes õpilaste õiguste, vaid keele enda ahistamine: eesti keel ei tohi taanduda vaid olme- ja luulekeeleks. Selle maa keel tahab kaasa rääkida ka teadustes ja filosoofias ja tal on selleks ka põhiseaduslik õigus.
Minu kõne on juba avaldatud ERR lehel, toon igaks juhuks selle ka siin ära. Tahaks teada, kas minu seisukohad on kitsarinnalised, väiklased või koguni piinlikud?
Eesti keel on surve all. Ta on surve all olnud alati, vähemalt viimased tuhat aastat. Surveallikad ja -põhjused on olnud erinevad, kuid survestamine ise on omamoodi konstant. Iseenesest ei pruugi surve keelele olla alati halb. Võrdlus ja konkurents teiste keeltega on üks keelearengu stiimuleid. Halb on aga siis, kui konkurentsi asemel toimub ülevõtmine: mingid keelefunktsioonid võetakse või antakse ära. Aastasadu oli eesti keel saksa keele surve all. 19. sajandi viimasest kolmandikust kuni iseseisvumiseni ja uuesti okupatsiooniajal oli selleks vene keel. (Sulgudes võiks märkida, et Põhja-Eestis oli okupatsiooniaja lõpupoole tunda ka soome keele surve.) Praegu aga on põhiline surve inglise keele poolt. Tänase olukorra spetsiifika on aga see, et me kipume ise loovutama mitmeid keelevaldkondi ja -funktsioone, ning paraku toimub see mitte üksnes internetis või popkultuuris, vaid ka Eesti kõrghariduses.
Öeldu ei tähenda, et ma ei mõista või pean vähetähtsaks majanduslikke ja administratiivseid põhjustest, mis sunnivad sulgema väikseid eestikeelseid erialasid või ühendama neid suuremate üksustega. Olen teadlik ka demograafilisest survest haridusele üldse ja kõrgharidusele eriti. Kõik see on tähtis. Kuid lõppkokkuvõttes taandub see kõik Joosep Tootsi surematule vormelile: „Posin ennast üles et raha põle.“
Austatud Riigikogu,
Mure eesti keele saatuse pärast ajendas meid algatama oluliselt tähtsa riikliku küsimusena eestikeelse kõrghariduse tuleviku ning mul on au esineda teie ees avakõnega. Meie ülesanne on eesti keele säilitamine ja arendamine „läbi aegade“, tahangi heita pilku probleemile nö igaviku seisukohalt. Pärast mind tulevad asjalike teemade käsitlejad, mina aga tahaksin peatuda keele arengul kultuurifilosoofilisest, või kui soovite, poeetilis-filosoofilisest vaatenurgast.
Oleme harjunud rääkima eesti keelest utilitaarsest aspektist: milleks meile see keel? Kuidas me võime ja saame seda kasutada? Mina aga tahan asetada probleemi teistpidi: mida tahab keel ja mida ta meilt nõuab? Eesti Põhiseaduse preambul sätestab meile kõigile – nii siin saalis viibijatele kui ka kõikidele selle riigi kodanikele – tagada „kultuuri säilimine läbi aegade“. Et eesti keel on mitte üksnes eesti kultuuri lahutamatu osa, vaid selle aluspõhi, peangi vajalikuks formuleerida meie kohustused keele ees.
Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?
Need kaunid sõnad on paraku tüütuseni ära leierdatud ja haruharva mõtleme selle peale, mida nad tähendavad. Luuletuse algul räägib Peterson rahvast ja tema meelest. Kuid keel tuleb maast ja igatseb taeva poole. Poeet fikseerib siin keele vertikaalse dimensiooni. Aastasadu oli maakeel suuline, see oli sõna otseses mõttes emakeel, mida õpiti kodus, mis oli piisav olmeküsimuste üle arutlemiseks, kuid ka rahvaluulekeel – läänemeresoome rahvaluuletraditsioon on ülimalt rikas. Paljud keeled – ja isegi kordades suurema kõnelejate arvuga kui eesti keel – ongi jäänud üksnes suulisele tasandile, rääkimata juba väljasurnud keeltest. Ühelt poolt pastorid, teiselt poolt aga luuletajad andsid keele vertikaalse dimensiooni. See on n-ö südame keel. See keel mitte üksnes väljendab tundeid, vaid ka õpetab neid.
Järgmine keelarengu etapp on seotud kooliharidusega. See laiendab keele valdkonda horisontaalses dimensioonis. Eesti keele abil saab väljendada kõiki teadmisi – nii loodus-, ajaloo- kui ka reaalaineid. See ongi kooli tähtsaim ülesanne keele suhtes.
Ülikool on aga midagi enamat. Kui kool õpetab väljendama eelformuleeritud teadmisi, siis ülikool avab ukse teadmatusse. Teatud mõttes sarnaneb teadus luulega: me uurime ja leiame eesti keelest võimalusi sõnastada asju, mida varem pole sõnastatud. Minu veendumuse kohaselt on väga oluline, et kõrghariduse valdkonnas ei tekiks valgeid laike, neid valdkondi, millest me saaksime rääkida vaid näiteks inglise keeles. Eesti kõrgharidus – ja seda kõikidel astmetel – peaks olema eestikeelne.
Siinkohal pean tegema mõned mööndused. Ma ei ole mingi fanaatik ega unistaja. Olen õpetanud mitmes eesti ja välismaises ülikoolis ning tean reaalseid probleeme ja raskusi, mis tunduvad ületamatud. Kuid probleemid on eriti ületamatud siis, kui me ei julge isegi nende peale mõelda ja neid formuleerida. See, mida ma ütlesin eesti keele kohta kõrghariduses, on ideaalpilt, mida me ei tohi silmist kaotada. Samas pragmaatilise inimesena meeldib mulle väga ühe Mihhail Saltõkov-Štšedrini tegelase manitsus: „Progressi tuleb võimaluse korral juurutada ilma verevalamiseta.“ Ma ei taha sugugi öelda, et ükski õppeaine ei tohiks olla näiteks inglise keeles. Neid võiks olla ja see on isegi väga kasulik, kui üliõpilane saab teadmisi ammutada erikeelsetest allikatest: see arendab ka tema emakeelt. Samuti ei taha ma öelda, et ülikoolides ei tohiks olla ingliskeelseid õppekavasid. Kuid minu meelest ei peaks ükski õppekava olema ainult ingliskeelne eestikeelse õppekava arvelt (selle asja juurde tahan ma tagasi pöörduda oma kõne lõpul).
Niisiis, religioon ja luule arendavad meie südame ja hinge keelt, teadmised ja teadused aga meie mõtlemise keelt. Kuid see pole veel kõik. Kolmas keeledimensioon pole ei vertikaalne ega horisontaalne, vaid selle süvamõõde ehk refleksioon. Refleksiooni aineks ei ole maailm ega tunded, vaid mõtlemine ise. Selle sugemeid leiame juba emakeele- ja loogikaõpikutest: õpime mõtlema ja rääkima õigesti. Kuid üksnes filosoofia õpetab reflektsiooni selle tähtsamates vormides.
200 aastat tagasi tõi Kristjan Jaak Peterson esile keele vertikaalse dimensiooni. Keel seob maad taevaga. 20 aastat tagasi tuli üks eesti originaalsemaid mõtlejaid ja kirjanikke Madis Kõiv uuesti selle teema juurde. Tema essee kannab kakskeelset pealkirja: „Was ist des Esten Philosophie: Metafilosoofiline mõtisklus“. Kogu Kõivu metafilosoofiline mõtisklus on keelekeskne. Keel on ennekõike maakeel; ning täpsustab: see maa on isamaa. Keelel on oma ülesanded, õigused ja tungid. Tsitaat:
„Keel, selleks et olla keel, peab midagi rääkima, tal peab see miski olema.“ Ning edasi:
„Sest filosoofia on see, millest keel räägib.
Sest filosoofia on see, mida keel räägib.
Filosoofiaga on keelel midagi, mida ja millest rääkida, ja seega olla.“
Filosoofia on aga üldmõiste, nagu näiteks füüsika või meditsiin. Ning te ei lähe oma mäluprobleemidega nahaarsti juurde (juhul kui mäletate veel, milleks teil arsti vaja). Nii on täiesti eri valdkonnad ka filosoofias, ning eesti keel vajab neid kõiki. Eesti keel vajab eestikeelset metafüüsikat, et mõtiskleda ja väljendada olemuse kõige üldisemate ja sügavamate tahkude üle. Eesti keel vajab eestikeelset analüütilist filosoofiat, mis lahkab kõige elementaarsemaid ja samas kõige sügavamaid keele ja mõtlemise mehhanisme, õpetab, kuidas sõnast võib saada tegu. Eesti keel vajab eestikeelset ühiskonnafilosoofiat, ajaloofilosoofiat jne. Ning eraldi peab mainima eestikeelset epistemoloogiat ehk tunnetusõpetust. Ja kõiki neid valdkondi saab õpetada üksnes ülikoolis. Ja see on ülikooli kohustus eesti keele suhtes, kohustus, mis tuleneb põhiseadusest.
Eraldi tuleb aga rääkida tõlgete rollist. Nii maailmasõdade vahelises Eesti Vabariigis kui ka pärast taasiseseisvumist on tehtud tohutu töö maailmakultuuri ja -teaduse eestindamisel. Tõlkijad on eesti keele nähtamatud kangelased. Nagu mesilased töötavad nad väsimatult ja tihti ennastsalgavalt selleks, et kogudes üle maailma sõnastatud väärtusi avardada eesti keele piire. Kuid tõlkimisega on seotud veel üks asjaolu. Ilukirjanduses on tegemist kahesuunalise protsessiga. Me tõlgime väliskirjandust, aga ka eesti kirjandus on võrdlemisi palju tõlgitud teistesse maailma keeltesse.
Ülejäänud maailma jaoks on eestikeelne sõnum ennekõike ilukirjanduslik. Teaduses ja filosoofias aga on paraku ühesuunaline tee. Haruharva näeme, et mõne teadusteksti all seisab: tõlgitud eesti keelest. Ma ei taha siin mingil juhul arvustada eesti teadlasi või filosoofe ning tean suurepäraselt, et see pole üksnes eesti keele probleem. Teadlane tahab oma töid avaldada prestiižsetes väljaannetes ja sellest, kus ta oma töid avaldab, sõltub nii tema positsioonis kui ka võimalikus finantseerimises omakorda nii mõndagi. Kuid siiski on asi natuke kinni ka missioonitundes. Sügaval stagnatsiooniajastul küsis üks eesti ajakirjanik minu isalt (täpset sõnastust ei mäleta, kuid mõtte iva oli järgmine): kas eestikeelsel teadusel on üldse mõtet? Kas ei peaks eesti teadlased avaldama oma töid maailmakeeltes? Ning mu isa vastas: mõlemad on tähtsad, ning soovitas võtta eeskuju ungarlastelt, kes ühelt poolt avaldavad oma töid nii saksa kui ka inglise keeles, teiselt poolt aga ei häbene kunagi avaldada neid ka ungari keeles ning on suutnud luua olukorra, kus ka teiste riikide ja keelte esindajad tunnevad huvi ungarikeelsete publikatsioonide vastu ning hoolitsevad nende tõlkimise eest. Omalt poolt ma tahaksin unistada, et see kehtiks ka eesti teaduse ja filosoofia kohta, et ka nendes valdkondades oleks „tõlgitud eesti keelest“ kõva kaubamärk.
Austatud Riigikogu,
Keegi meist ei põe suurushullustust. Poliitikute ja ametnikude võimalused eesti keele arendamisel on väga piiratud. Keel areneb poeetide, teadlaste, filosoofide ja muude tarkade ja vaimukate inimeste kõnepruugis. Mida me aga saame teha, on luua keele arenguks mõnevõrra soodsamad tingimused ning kõrvaldada mõned takistused, eriti need, mille oleme ise tekitanud. Pean siin silmas näiteks sellist normatiivi, et ülikooli õppekava võib olla eesti või mõnes muus keeles. Seda normatiivi tõlgendatakse välistava disjunktsiooni tähenduses: emb või kumb, st kui ühe eriala õppekava on mingis muus keeles, ei tohi seda „dubleerida“ eesti keeles. See tuleb ära muuta. Ülikoolidele peab jääma õigus luua ja täita eestikeelne õppekava ka siis, kui näiteks ingliskeelne õppekava on juba olemas.