MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Inimene, kes purustas inimkonna unistuse ja tõestas Jumala olemasolu.

12/23/2017

26 Comments

 
Jõulujutt

Picture
Seekord otsustasin kirjutada mitte päkapikkudest, vaid ühest möödunud sajandi väljapaistvamast ja omapärasemast mõtlejast Kurt Gödelist, kelle surmast möödub 14. jaanuaril nelikümmend aastat.

Läbi ajaloo on inimkonnal olnud mitmesuguseid suuri sihte, omamoodi unistusi, mis on ajastuti ja kultuuriti olnud erinevad. Näiteks keskaja alkeemikutel olid nendeks filosoofide kivi (lapis philosophorum), mille abil võib kõik teised elemendid muuta kullaks, ning elueliksiir (elixirium vitae), mille manustamine tagab igavese elu ja isegi nooruse. Filosoofide kivi on oma algupärasel kujul päevakorralt maas, mis aga puudutab elueliksiiri, siis viimase kallal töötab aktiivselt nüüdisaegne meditsiingi, tõsi küll, igavene noorus on märkamatult transformeerunud igaveseks vanaduseks.

On raske kujutada ette mõjukamat ja edukamat teadlast kui Gottfried Wilhelm Leibniz. Ta oli edukas kõikidel aladel, millega ta tegeles, aga ta tegeles filosoofiaga, teoloogiaga, loogikaga, füüsikaga, mehaanikaga, matemaatikaga, ajalooga, leiutamisega, keeleteadusega, juuraga. Lisaks sellele oli ta autoriteetne ühiskonna- ja riigitegelane, diplomaat. Ta oli mees, kelle ideed ja sõnad lubasid lõpetada nõiaprotsessid vähemalt saksa protestantlikel aladel.


Öeldu valguses on raske kujutada ette, et ta oli luuser. Nimelt läksid luhta kaks talle endale kõige olulisemat projekti: luua ideaalne keel, milles ei saa valetada (characteristica universalis), ning tõestada Jumala olemasolu (theodicaea). Nagu Leibnizil ikka, olid ka tema läbikukkumised ülimalt õpetlikud ja viljakad ning stimuleerisid loogika, filosoofia, keeleteaduse ja teoloogia arengut. Characteristica universalise probleemi võiks sõnastada järgmiselt. Iga keele ütluste puhul võime eristada kahte aspekti: esiteks, kas nad on grammatiliselt õiged või vigased, teiseks, kas nad on tõesed või väärad. Need aspektid ei ole omavahel seotud -- esimesega tegeleb grammatika, teisega semantika. Ülim ülesanne aga seisnes sellise keele loomises, kus need asjad oleksid lahutamatud: grammatiliselt õiged laused oleksid automaatselt ka tõesed, aga kõik valed väited oleksid automaatselt ka grammatiliselt vigased. Tegu oleks omamoodi filosoofide kiviga, mis aga tooks välja mitte kulla, vaid tõe. Ehkki seda ülesannet Leibniz lahendada ei suutnud, andsid tema katsed suure tõuke matemaatilise loogika, analüütilise filosoofia, kombinatoorika, programmeerimise ja veel mitmete teiste distsipliinide arenguks. Tema ideed selles valdkonnas inspireerisid Kanti, Freget, Russelli jt.

Picture
Skeem Leibnitzi väitekirjast
Sama kehtib ka jumalatõestuse kohta. Leibniz püüdis ühendada oma ratsionalistliku filosoofia piibliusuga. Eriti oluline oli talle näidata, et tema monadoloogia ei vastandu kristliku (ennekõike protestantliku) õpetusega. Ehkki ta ei saavutanud täisedu, andis tema käsitlus suure tõuke modaalsele loogikale ja võimalike maailmade semantikale.

Characteristica universalise probleem muutus aga uuesti aktuaalseks seoses nn teise Hilberti probleemiga (see puudutab aritmeetika aluseid ja nende sisemist vastuolulisust) ning põnevate arengutega keelefilosoofia ja loogilise positivismi valdkonnas. Tundus, et on võimalik täiesti formaliseerida kogu matemaatika ja -- mis siis ikka -- ka kõik teadused ja teadmised. Need unistused purustas Gödel 1930. aastal, kui ta esitas matemaatilisel kongressil Königsbergis oma kaks kuulsaks saanud mittetäielikkuse teoreemi. Aasta hiljem avaldas ta artikli "Über formal unentscheidbare Sätze der Principia Mathematica und verwandter Systeme I" (nagu selgub juba selle pealkirjast, on see suunatud mitte niivõrd Leibnizi, kuivõrd Russelli vastu). Gödel tõestas, et formaalne süsteem ei saa olla korraga sidus (konsistentne) ja täielik: kui süsteem (sh keel) on täielik, siis see pole sidus, kui süsteem on sidus, pole see täielik.

Picture
Noor Kurt Gödel: "Me peame teadma, me hakkame teadma" (1930)

Enne kui me läheme Gödeli theodicaea juurde, paar üldisemat sõna tema iseloomu kohta. Gödel oli standardse geeniuse kuju kehastus, st friik. Selle poolest erines ta radikaalselt nii Leibnizist kui oma sõbrast Albert Einsteinist -- mõlemad olid normaalsed ja mitmes valdkonnas edukad inimesed. Kuid õige geenius ei tohi olla normaalne ja Gödel vastas täpselt geeniuse stereotüübile: lahendab neid probleeme, mida keegi teine maailmas lahendada ei suuda, ja ei oska kõige elementaarsemaid asju, millega saab hakkama iga kollanokk. Gottlob Frege arvas, et loogika võib olla matemaatika alus, ja seda suunda nimetatakse matemaatikas logitsismiks. Pärast seda püüti loogika abil lahendada igasuguseid mentaalseid ja ka elulisi probleeme.

Gödel oli totaalne logitsist, teda võiks nimetada panlogitsistiks, ja see ta lõpuks ka hukutas. Tal olid niigi paranoilised kalduvused, kuid panlogitsism süvendas neid veelgi. Nii tõestas ta loogiliselt, et teda tahetakse ära tappa mürgitamise teel, ja kuna ta täpselt ei teadnud, kelle poolt, sai ta süüa vaid seda toitu, mida pakkus talle tema naine. Hiljem aga tõestas ta, et teda tahetakse endiselt mürgitada, ja puht loogiliselt tähendas see, et mürgitajate hulgas on ka tema naine. Niisiis, ainus võimalus surma vältida oli mitte süüa. Ja nii vältis ta mürgitamist. Ta suri nälga. Tema surnukeha kaalus 29 kilo.
Picture
Gödel ja Einstein Princetonis

1940. aastal põgenes Gödel Austriast natsirežiimi eest USAsse. Mõne aja pärast oli tal võimalus saada USA kodanikuks. Kodakondsuseksamiks pidi ta õppima ära põhiseaduse. Tema soovitajateks olid kuulus majandusteadlane Oskar Morgenstern, keda koos John von Neumanniga peetakse matemaatilise mänguteooria rajajaks, ja veel kuulsam teadlane Albert Einstein. Eksamineerija oli Einsteini tuttav ja tema suur austaja ning Morgenstein ja Einstein uskusid, et tegu on üsna formaalse toiminguga, mis läheb ilma viperusteta. Kuid lugedes USA põhiseadust, läks Gödel endast välja ning rääkis erutatult Morgensteinile ja Einsteinile, et Ameerika põhiseadus ei kaitse fašistliku diktatuuri kehtestamise eest. Einstein võttis seda naljana ja soovitas sellest eksamil mitte rääkida. Läks aga teisiti. Eksamineerija küsis: milliselt maalt te tulete. Gödel vastas: Austriast -- see oli demokraatlik vabariik, kuid muutus tänu oma põhiseadusele lõpuks diktatuuriks. Eksamineerija vastas, et paha lugu, kuid selles riigis ei saa seda juhtuda. Gödel aga vastas: oo jaa, saab küll, ja ma võin seda tõestada. Einstein ja Morgenstern olid väga ehmunud, kuid nagu kirjutab Morgenstern, viis intelligentne eksamineerija jutu kiiresti teisale ning Gödel sai kodakondsuse. Nüüd aga probleem, mis vaevab loogikuid ja juriste juba seitsekümmend aastat. Gödel ei naljatanud kunagi ja kõik tema väited olid alati loogiliselt tõestatavad, kuid millise vea leidis ta Ameerika Ühendriikide põhiseaduses, pole siiamaani selge. Morgensterni memoga saab tutvuda siin.

Nüüd aga veidi lihtsam ülesanne: Jumala olemasolu tõestamine.

Siinkohal tuleks rääkida mõne sõnaga theodicaea'de ajaloost. Siin on tegemist kahe probleemi: esiteks, kas Jumal on olemas, teiseks, mis on kurjuse allikas ja miks Jumal seda lubab. Polüteistlikes ja dualistlikes religioonides pole viimane probleem, kuna neis eksisteerivad jumalused, kes vastutavad kurjuse eest, nagu nt zoroastrismi kurjuse jumal Angra Mainyu, kes on Ahura Mazda ürgvaenlane. Või asteekide Huitzilopochtli, kes on Quetzalcoatli igipõline vastane. Teisiti on kristluses, kus kõrvale jättes mitmed hereesiad ei saa kurjus olla jumaliku tahte tulemus: Jumal on hea ja kõik, mida ta teeb, on samuti hea. Saatan ei ole Jumala antagonist, ta on üksnes langenud ingel, üks peainglitest, kelle alistas isegi mitte Jumal ise, vaid teine peaingel Miikael. Kust siis pärineb kurjus? Vastuseid on erinevaid. Neist optimistlik tuleb Aquino Thomaselt: kurjusel pole allikat ega iseseisvat tahet, kurjus on vaid headuse puudus. Nii nagu pole allikat ka pimedusel: pimedus on vaid valguse puudus ja see, mida me tunneme kurjusena, on vaid takistused, mis tõkestavad jumalikuse/valguse langemist. Nii on kurjus omamoodi headuse vari. Allpool peatume vaid esimesel, Jumala olemasolu küsimusel.
Picture

Ajaloo jooksul on Jumala olemasolu tõestusi erinevates religioonides kogunenud paarikümne ringis, ainuüksi Aquino Thomas pakkus neid välja viis. Paraku on neis kõigis loogilisi vigu. Neid märkasid nii Leibniz kui ka Kant, kes püüdsid mõlemad luua valiidse tõestuse. Leibniz püüdis selle siduda modaalse loogikaga ja tõenäosuse mõistega. On selge, et Jumal tegutseb universumit luues mitte juhuse, vaid kindla plaani järgi, ja kuna ta on ise täiuslik olend, valib ta kõikidest võimalustest parima. Seega on olemas lõpmatu arv võimalikke maailmu ja see meie oma, aktuaalne maailm, on nendest parim. See ei ole veel mingi tõestus, vaid selle ettevalmistus. Kuid ka niisugusel kujul mõjutas see oluliselt 18. sajandi kultuuri ja tähistas pessimistliku barokse maailmavaate vahetumist optimistliku ratsionalismi vastu. Ent juba sajandi lõpul muutus see tänu Voltaire'ile pilkeobjektiks. Voltaire'i tegelane Pangloss on leibniziaan, kes satub pidevalt mingisugustesse äpardustesse, kuid korrutab muudkui mantrat: kõik aina paremuse poole selles parimas maailmas.

​Kõige võimsam ja samas kõige problemaatilisem on nn ontoloogiline tõestus, mida kristlikus traditsioonis seostatakse ennekõike Canterbury Anselmiga. Idee on lihtne: kui Jumal on kõige täiuslikum olend, st kõikide positiivsete omaduste summa, siis peab ta eksisteerima, kuna eksisteerimine on positiivne omadus. Paraku on siin loogiline viga, millele on osutanud mitmed filosoofid, teiste seas ka Kant: nimelt eksisteerimine ei ole predikaat. Juba Anselmi kaasaegne Gaunilo Marmoutiers'st parodeeris Anselmi: kujutame ette ideaalset saart, mis on kõikidest -- nii olemasolevatest kui ka mõttelistest saartest -- parim, järelikult ta eksisteerib (seda formuleeringut armastas meelde tuletada Russell).

Gödel ei piirdunud sellega, et tõi välja Anselmi vead, vaid ta nägi siin väljakutset. Ja ta lõi oma versiooni ontoloogilisest tõestusest, mis koosneb kolmest definitsioonist, kuuest aksioomist, kolmest teoreemist ja ühest järelmist. Ma ei pea ennast piisavalt pädevaks, et esitada Gödeli tõestuse kohta oma arvamus, asjaarmastajad võivad nautida neid siit:

Picture

Nagu ka Ameerika Ühendriikide põhiseaduse puhul, kestavad vaidlused Gödeli Jumala olemasolu tõestuse üle siiamaani.

Lõpetada aga tahaksin isiklikumat laadi seigaga. Üle pika aja nägin oma parimat lapse- ja noorpõlvesõpra, kes lõpetas omal ajal TÜs teoreetilise füüsika eriala, praegu on aga USAs edukas it-spetsialist. Ta on laia silmaringiga agnostik ja skeptik. Tema peamine tegevusvaldkond on riistvara projekteerimine, kuid ta on samuti loonud tarkvaralahendusi nii panganduse kui ka biofüüsika valdkondades. Veel armastab ta intellektuaalseid provokatsioone ja on mind korduvalt pilanud mu religioossuse pärast. Kuid nüüd rääkis ta sellist juttu: hiljuti juhtus ta viibima ühes heade tuttavate suures seltskonnas, mis koosnes eranditult edukatest kõvade erialade esindajatest (seal oli füüsikuid, programmeerijaid ja arste), kes kõik olid nagu temagi agnostikud ja skeptikud. Seal pakkus ta pärast seda, kui üks seltskonnaliige tegi pilkava märkuse religiooni kohta, välja järgmise väljakutse: ta esitab neile viis probleemi, mis tõestavad, et Jumal on pigem olemas kui mitte olemas. Kahjuks viiendat ta enam ei mäletanud, kuid esimesed neli olid järgmised:

1. Big bang. On loogiline mõelda, et selle tekkeks oli mingi põhjus. See põhjus ei saanud olla algsingulaarsuse sees, vaid pidi tulema väljaspoolt.
2. Universumi kirjeldamiseks kasutame me seadusi ja konstante. Seadused on inimese formuleeritud ja inimesele arusaadavad. Konstantide päritolu ja väärtus ei ole ratsionaalselt seletatavad. Küll aga võib väita, et erinevad konstandid ei ole omavahel seotud. Sellegipoolest on kõikide fundamentaalsete konstantide väärtus selline, et tegi võimalikuks tähtede ja lõpuks ka elu tekke. Kui ühegi konstandi väärtus oleks veidigi teistsugune, oleks universum täiesti teine ning selles poleks olnud võimalikud ei tähtede, planeetide ega elu teke. Mis või kes kooskõlastas konstandid? (Analoogilistest arutlustest lähtub nn antroopsusprintsiip, omamoodi religioon ateistidele).
3. Rakk. Ei ole ühtegi biofüüsilist või biokeemilist mehhanismi, mis seletaks raku tekkimist elutust loodusest. Rakk ei teki. Ta on juba olemas valmiskujul. Kust see tuleb? Märkus: sageli võib kuulda, et elu, sh ka raku tekke on ära seletanud Darwin. See ei vasta tõele. Darwin oli ise religioosne inimene ja lõpetab oma opus magnumi "Liikide tekkimine" sellise lausega: "Elu oma ilmingute paljususes pärineb ühest või mõnest üksikust vormist, millesse Looja on puhunud elu sisse."
4. Enrico Fermi küsimus. Kui loodusseadused, nagu õpetavad meile füüsika ja kosmoloogia, on kogu universumis samad, siis peaks olema väga suur arv maataolisi planeete, millel on mõistusega elu. Fermi küsimus: kus nad kõik on?


Picture

Seltskonna reaktsioon oli huvitav. Mitte keegi ei olnud nõus, et kõik viis probleemi on seletamatud, samas aga oli igaühel mingi probleem (erinevatel inimestel erinevad), mille kohta ta arvas, et see on tõeline. Nüüd aga palus mu sõber, et nemad kui ratsionaalsed ja ettevaatlikud inimesed valiksid, kummale paketile nad panustaksid oma raha, kas sellele, et Jumal on olemas, või sellele, et teda ei ole. Ja big bang tekkis iseenesest. Konstandid harmoneerusid juhuslikult. Rakk tekkis samuti kuidagimoodi iseenesest. Ning rohelised mehikesed lihtsalt peidavad ennast meie eest. Ning selgus, et mitte ükski, hoolimata kogu oma agnostitsismist ja skeptitsismist, ei valinud seda teist paketti. Veendumused veendumusteks, aga oma raha on oma raha. 

26 Comments
Jaan Teodor
12/23/2017 11:30:30 pm

"God of the gaps" on jumala tõestamiseks ilmselt üks halvemaid võimalusi (https://en.wikipedia.org/wiki/God_of_the_gaps). Nii, kuidas augud sulguvad, väheneb ka jumal.

Ei hakka teisi probleeme kommenteerima, aga #3 on minu enda eriala, bioloogia kohta. Ja abiogeneesist on meil nüüdseks juba päris selged arusaamad ja laborikatsed. Tõenäoline, et me ei saagi iial teada "kuidas täpselt" elu tekkis, aga seda seetõttu, et võimalusi oli mitmeid, ja algsest ei ole jäänud mingeid jälgi.

Juhiks tähelepanu, et postituse järgi oli tegemist agnostikutega, mitte ateistidega. Seega "kahe vahele" jäämine ongi ju nende positsiooni alus, ehk kõik oli ju täpselt nii nagu oodata oligi, Ei mingit sensatsiooni,

Gödeli kohta - tema tõestus seisab viiel aksioomil, mida aga ta kuidagi ei tõenda-tõesta. Lisaks - Gödeli tõestus, kui ka see tõene oleks, viitaks vaid sellele, et mingi jumal on olemas, mitte mõne konkreetse jumala olemasolule.

Reply
-
12/24/2017 06:03:32 am

Aksioome ju eraldi ei tõestata. See, et neid võetakse tõena muudabki nad aksioomiks. Vaielda saaks ehk ainult selle üle, et kas need aksioomid suhestuvad piisavalt meie reaalsusega ja see oleks juba omaette 'can of worms', sest siis peaks hakkama arutlema, et mis on reaalsus.

Gödeli puhul tasub ka esile tõsta tema töö vaimne jätkaja - Turing - kes sõnastas peatumise probleemi. Need kaks meest tegid väga tõsise piste formaalse loogika ülimusse uskujate teadvusse. Loomulikult polnud kumbagi mehe eesmärk tõestada, et formaalne loogika on kasutu, vaid et sellel on piirid ja nendega peab arvestama. Mõnes mõttes see rõhutab inimese ühe äärmiselt unikaalse võime tähtsust, mille on viidanud ka kuulus füüsik Richard Feynman - selleks on intuitsioon. Seda võibki pidada mõnes mõttes Jumala juhtivaks valguseks teadmiste pimeduses.

Aga häid pühi kõigile!
: )

Reply
Ülo Ennuste
12/29/2017 04:38:55 am

Head kõik - aga määramatus ja katastroofid said vist liiglihtsustavalt elimineeritud?

Mihkel Kunnus link
12/24/2017 01:12:13 am

Selliseid jõulujutte loeks kohe mitu!

Selle konstantide täppishäälestuse (antroopsusprintsiibi) juures häirib mind see, et eeldatakse, et pragune matemaatika jms kehtiks mis tahes maailmades. Nagu oleks olnud range ja tühi matemaatiline ruum, millesse praegune maailm täpselt sisse häälestati.
See on natuke nagu lummatud olemine sellest, et peanahas just silmade kohale augud sattusid.

Reply
Rait Saar
12/24/2017 01:44:34 am

On loogiline mõelda, et selle tekkeks oli mingi põhjus. See põhjus ei saanud olla algsingulaarsuse sees, vaid pidi tulema väljaspoolt.
---
On väga suur eeldus, et UV alguse protsess (või ka põhjus, kui soovite) on hoomatav inimsestele intuitiivse loogikaga.

2. Kui 3 ringjoont joonistada nii, et iga ring omab kokkupuute punkti kahe teise ringiga, siis keegi suurem jõud pidi ju ometigi välja mõtlema seaduspärasuse kujundist, mis selliselt ühendatud ringide vahele tekib?

3. God of gaps... Miks kohe rakk, miks mitte Boeing 747 või RNA või lihtsam aminohape? Miks ignoreerida nähtust nagu 'emergent property'?

Reply
Jüri
12/24/2017 07:18:37 am

Väga huvitav lugemine. Olid kunagi ajad kus homode ja pagulaste asemel teadust tehti. Need ajad tulevad tagasi. Aga elu tekkest rääkides, mõni aeg tagasi ilmus üsna huvitav uurimistöö mis on teenimatult kahe silma vahele jäetud. Elu teket see küll ei selgita aga üks laialt levinud arusaam lükati ümber. Et siis orgaanilised ained saavad olla ainult orgaanilised.

Researchers from Hong Kong report that organic compounds of unexpected complexity exist throughout the Universe. They indicate that an organic substance commonly found throughout the Universe contains a mixture of aromatic and aliphatic components. The results suggest that complex organic compounds are not the sole domain of life but can be made naturally by stars.

https://www.sciencedaily.com/releases/2011/10/111026143721.htm

Reply
Enno Reisalu
12/24/2017 11:07:13 pm

Tänu jõulukingi eest! Loetut pean silmas. Sh ka lisapalu (kommentaare). Omalt poolt - tuli meelde üks konstruktsioon, millega end tudengitena lõbustasime. Esitan skemaatiliselt:
Oleme harjutanud end olemisega kolmemõõtmelises ruumis. Suudame kujutada tegevusi ka kahemõõtmelises, lihtmoel seletatuna - paberilehe ühel küljel. Võtame ühe mõõtme maha ja üritame ette kujutada ühemõõtmelist (tegevus)ruumi (ala, piiri ?). Kas arvutiprogramm (kood) sobiks näitena?
Ent edasi! Võtame maha veel ühe mõõtme ja kujutame end 0-mõõtmelisse ruumi. Seda suutmata jätkame koordinaatide elimineerimist ja võime jõuda negatiivsesse kolmemõtmelisse ruumi. Kas konstandid jäävad kehtima? Ei julge arvata, veel vähem oletada. Õigemini - ei tea. Aga Jumal? Kas ta on loonud n-mõõtmelisi ruume ja kas ta ka neis eksisteerib?
Seda skolastika näidet võiks palju teaduslikumalt serveerida. Aga kommentaariumis piisab.

Reply
Oop
12/25/2017 01:50:52 am

Tõepõhise keele teemal kirjutas China Miéville üsna huvitava ulmeromaani "Embassytown". Leibnizi kõrvale kindlasti tore lugemine.

Reply
Andri
12/25/2017 10:27:39 am

olles ise agnostik, on mu enda jaoks olnud alati üheks analoogseks küsimuseks jumala olemasolu osas tõik, et jumalat eitaval mõtteviisil pole ajaloos vähimatki edu olnud ka jumala eksistentsi puudumise teaduslikus/ratsionaalses tõestamises.

Et jumala puudumist pole võimalik tõestada, muudab jumala eksistentsi järelikult võimalikuks. Et aga nii eksistantsi kui puudumise tõestamine on senise ajaloo jooksul mõlemad võrdselt nii võimatud kui ka väljaspool taju ja ettekujutuse piire, näib ilmaliku süsteemi väline sõltumatu ja ülimuslik süsteem pigem tõenäolisena kui vastupidi.

Reply
Jüri
12/25/2017 10:24:31 pm

See on terve kultuurimarksismi alustala ja neljanda põlvkonna sõjapidamise üks võitlusvõtteid.

Et siis arusaamine, et ühiskonnas on inimesi kes tahavad väga uskuda ja kui me suudame oma jama usuks muuta, siis pole tõendeid vajagi.

Kui usklikul Jumal ära võtta ega ta siis uskumatuks muutu. Ta tahab midagi muud uskuda ja siis on neljanda põlvkonna sõjamehed omale sobiva usuga platsis.

Jumalat eitaval mõtteviisil pole ajaloos tõepoolest kunagi edu olnud aga taevase Jumala saab väga edukalt mõne maapealse asjaga asendada.Või siis asjade komplektiga. Tänapäev on tegelikult kõige religioossem ajajärk terve Euroopa ajaloos. Meil on iga eluvaldkond mingi usuga kaetud.

Reply
Jaamaülem
12/26/2017 04:13:48 am

Tahtsin Jüri kommentaari laikida aga oo õudu — laikimise nuppu polegi! Nii kaugele on asjad läinud.

Reply
Avo-Rein
12/26/2017 12:01:19 pm

Maakeeli peaks vist üks Gödeli teoreemidest tulenev järeldus kõlama nõnda: olles osaks mingis suuremas süsteemis ei ole võimalik koostada mudelit (ehk teisiti - mõista lõpuni süsteemi toimimist), mis kirjeldaks süsteemi toimimist lõplikult tõeselt. Või siis teisiti - on võimalik koostada süsteemi töö kirjeldamiseks lõpmatult palju mudeleid, kuid ei ole võimalik tõestada, missugune neist on tõene.

Eks psühholoogid on ju tänaseni hädas selgitamaks, mis on teadvus.
Parandage mind kui eksin.

Reply
Jüri
12/26/2017 12:44:51 pm

Mitte ainult psühholoogid ei ole teadvuse defineerimisega hädas vaid kõik teised on ka kõikide sõnade defineerimisega hädas.

Kui Sa pole veel märganud, siis me elame Orwelli ühiskonnas. Tänapäeval ntx lükatakse USA ülikoolides seisukohti ümber faktidega, et härra Gödel oli rassistlik fašistlik homofoobne naisi peksev valge mees kelle paremäärmuslikele vihapurtsatustele ei tohiks progressiivses haridusasutusest üldse kohta olla.

Loomulikult võib väita, et hr. Gödel polnud nats vaid juut aga see on umbes sama hea argument, et dr. Mengele ju kirjutas ka kellelegi köharohu välja, järelikult on ta veidi hea ja tark ka.

Minu isiklik arvamus on et sarnaselt teiste teadlasega tõestab hr. Gödel oma teorooriat igal pool ja kogu aeg. Tõde on relatiivne ja kui keegi kahtleb, siis vaadaku peavoolumeediat. Samamoodi nagu pagulaste rusikad ja suguelundid selgitavad valgetele Briti noortele Newtoni mehhaanika toimimist väga lihtsal ja arusaadaval viisil.

Reply
Avo-Rein
12/26/2017 11:58:32 pm

Ma arvan, et praegune seisund on vaid pendli võnkumise üks (peaaegu) äärmuslikke asendeid. Kui muidugi ei juhtu nii, et jõuame bifurkatsioonipunkti ja toimub katastroof. Kui olla järjekindel, siis on väide tõe relatiivsusest on samuti relatiivne.

Jüri
12/27/2017 02:24:48 pm

Ma pigem pakuks sellist tulevikustsenaariumi, et kui suletud süsteemis on eskaleeruv protsess, siis tulemuseks on kulminatsioon.

Bifusikatsioon elusolenditega ei tööta. See ei selgita olukorda kus üks süsteem ei saa liikuda trajektooril ainult sellepärast et teine süsteem ei lase.

Siiamaani Lääne tsivilisatsiooniks nimetatud piirkonnas on hetkel kahjuks juba liiga palju inimesi, kes on kindlad, et tõe saab kehtestada sellise vahva asjaga nagu füüsiline vägivald.

Lisaks veel muidugi pisiasi, et me enam sõnade tähendust ei tea. Me ju ei tea enam, mida sõna tõde tähendabki ?

Lauri
12/26/2017 01:59:24 pm

Küll oli hea jutt. Olen Jumala tõestamist alati võimatuks pidanud, ainult et ma ei oska öelda, kas intuitiivselt või loogiliselt. Minu meelest on loogilise tõestuse võimalus Jumala (definitsioonikohase) olemusega vastuolus.

Reply
Lauri
12/27/2017 01:22:44 pm

Ehk lihtsamalt öeldes: Ma ei usu, et saaks tõestada millegi täiusliku olemasolu. Sellest eeldusest järgneks, et Jumala olemasolu saaks tõestada vaid siis, kui ta ei oleks täiuslik. Paraku poleks ta siis Jumal, ja välja kukuks, et Jumala olemasolu saab tõestada vaid juhul, kui Jumalat ei eksisteeri. Mistõttu on mul väga hea meel, et kellelgi pole tegelikult õnnestunud Jumala olemasolu loogiliselt tõestada - see ongi minu jaoks tõestuseks, et ta on olemas.

Reply
Avo-Rein
12/27/2017 02:28:27 pm

Mulle tundub, et mistahes loogilisi, matemaatilisi või mis iganes mudeleid kasutades ei olegi võimalik Jumala olemasolu tõestada, sest need on vaid reaalse maailma mudelid. Tõsi küll, inimesed on need mudelid koostanud reaalset maailma jälgides, kuid kuna kognitsioon (isegi astronoomilisi vm abivahendeid kasutades) oli, on ja jääb ebatäiuslikuks, on ka need mudelid tõesed vaid piiratud ulatuses. Nõnda siis on Jumala olemasolu või puudumine vaid hüpoteesid.

K_V
12/26/2017 10:46:26 pm

Saaks Jumala olemasolu viimaks ometi tõestatud. Saaks alata arutelu, mida selle teadmisega peale hakata.

Reply
gaal
12/27/2017 12:50:53 am

Irriteeriv lugemine aga matemaatikuna kehitan õlgu. Gödeli ebatäiuslikkuse teoreemiga olen kursis, aga ikkagi matemaatika ei ole piisav vahend millegi taolise tõestamiseks - kui keegi just mulle empaatia valemit nina alla ei torka :)

Reply
js
12/27/2017 04:30:20 am

Kättemaksuks kriksatrullade eest, millest ma midagi ei mõika.

Needsamad loogiliste ilmapuude meistrid teevad aga mulle uut ja tõelisest tõelisemat virtuaalreaalsust. Nad lubavad teha ka midagi mu ihu ja hinge igaveseks eluks.

Aga kui juba tavaline olemine on oletus, mis siis on olemise oletus? Mis on samsaara samsaarast, ta ei saa ju olla valgus valgusest. Ja paralleel-paradiis igikeltsa serverites, mis oleks see? Päris põrgu meile, kes me oma nõmedusest kaugemale ei saa, ei näe?

Issanda surma ei usta, kurtis üks.

Reply
Revo Jaansoo R. link
12/28/2017 09:26:43 pm

Evolutsiooniteooriale, täpsemalt sotsiaaldarvinismile panid 19. sajandil aluse Ludwig Gumplowicz ja William Graham Sumner. Evolutsiooniteooria peab loodust ebaisikuliseks, kuid Gumplowicz ja Sumner ei rahuldu sellega, kuna nende jaoks on loodus olend, kes plaanikohaselt korraldab elu kosmoses.

21. sajandil on tuumafüüsikud konstanteerinud, et "mateeriat ei ole õigupoolest olemas. Kindlasti mitte tavalises mõttes. [...] Primaarselt eksisteerib ainult seos, side ilma materiaalse aluspõhjata. Me võime seda nimetada ka vaimuks. [...] See võimaldab luua silda loodusteaduste ja religioonide vahel" (Hans-Peter Dürr). Sama kehtib füüsilise kogemuse kohta, kuna kolmedimensioonilist ruumi ületavat kvantprotsesside maailma tajutakse just sellistes paikades, kus on "materialiseerunud" inimeste trantspersonaalsed (ld trans väljaspool, kaugemal) kogemused.

Reply
Revo Jaansoo R. link
12/28/2017 08:40:40 pm

Aitäh elegantselt sõnastatud mõtete ja tervikuna väga hea kirjasõna eest!

Reply
Mikko
12/30/2017 03:46:36 am

Selle viimase loo (arutelu ja kihlvedu) probleem on see, et ta on tegelikus elus sama ebareaalne kui paljud teisedki samalaadsed mõtteeksperimendid ("kui saaksid valida, keda päästepaati võtta" jne. jne.). Kui päriselt peaks raha panustama, oleks mu esimene küsimus, kuidas siis otsustatakse, kes kihlveo võitis.

Reply
Mikko
12/30/2017 03:47:51 am

PS: Kena jätkuvat pühadeaega!

Reply
Revo Jaansoo R. link
12/30/2017 10:59:52 am

Teadaolevalt Lääne teoloogia ja filosoofia koolkondades mateeria ja vaimu probleemile ei ole tähelepanu pööratud. Seevastu tuumafüüsikas on arutlusteemaks see küll. Nimelt probleem on selles, et inimesed on tajunud mateeria kaudu vaimu. Kui saksa tuumafüüsikult Hans-Peter Dürrilt küsiti: "Härra professor Dürr", mis on õigupoolest mateeria?, oli tema vastus:

♦ „Mateeriat ei ole õigupoolest olemas. Kindlasti mitte tavalises mõttes. On olemas üksnes suhtestruktuur, pidev muutus ja elulisus. Meil on raske seda kujutleda. Primaarselt eksisteerib ainult seos, side ilma materiaalse aluspõhjata. Me võime seda nimetada ka vaimuks. See on miski, mida me ainult spontaanselt läbi elame ega saa haarata. Mateeria ja energia saavad ilmsiks alles sekundaarselt – teataval määral hüübinud, tardunud vaimuna. Albert Einsteini väitel on mateeria ainult energia lahjemaloomuline („verdünnte”) vorm. Energia aluspõhjaks pole aga veel peenemaloomuline („verfeinerte”) eneriga, vaid midagi teistsugust, nimelt elulisus. Me võime seda võrrelda näiteks arvuti tarkvaraga. [...] Subatomaarses kvantmaailmas ei ole esemeid, mateeriat, substantiive, asju, mida me puudutada ja aduda saame. On olemas ainult liikumised, protsessid, sidemed, informatsioon (2007. aasta intervjuu Dürriga, „Alguses oli kvantvaim!”).

♦ „Loodusteadused kaotavad oma selge seaduspärase determineerituse ehk võimekuse eksaktseks prognoosiks ja lähenevad seeläbi religioonide olukorrale. [...] See võimaldab luua silda loodusteaduste ja religioonide vahel” (Hans-Peter Dürr. „Geist, Kosmos und Physik. Geden über sie Einheit des Lebens. Amerang: Crotona Verlag” (2010)).

♦ „ See, mida me nimetame siinpoolsuseks, on tegelikult räbu, mateeria – niisiis see, mis on haaratav. Teispoolsus on kõik ülejäänu, kõikehõlmav tegelikkus, mis on palju suurem – see, mille sisse on asetatud siinpoolsus. Niivõrd on ka meie praegune elu juba teispoolsusest ümbritsetud. Kui ma seega kujutlen, et ma pole siinpoolse elu jooksul kirjutanud ainult omaenda väikesele kõvakettale, vaid ühtlasi jäädvustanud midagi ka vaimsetes kvantväljades, tegelikkuse suures internetis, siis ei lähe see jäädvustus ju mu kehalise surmaga kaduma. [...] Kvantfüüsika väljad pole ainult immateriaalsed, vaid tungivad sisse täiesti teistsugusesse, suurematesse ruumidesse, millel ei ole midagi tegemist meile harjumuspärase kolmedimensioonilise ruumiga. See on puhas informatsiooniväli – nagu teatav kvantkood. Sellel pole midagi tegemist massi ja energiaga. See informtsiooniväli pole ainult minu sees, vaid ulatub üle kogu universumi." (2007. aasta intervjuu „Dürriga, „Alguses oli kvantvaim!” Eeltoodud viited ja tsitaadid pärinevad professor Arne Hiobi raamatust: „Püha maa, juudid ja Jeesus”. Tartu: Johannes Esto Ühing (2012), lk 252–254.

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman