Seda postitust kirjutades tunnen teatud ebamugavust, kuna kord juba kommenteerisin üsna kriitiliselt Jaan Kaplinski arvamust. Ma ei loe Kaplinski tekste pahatahtliku pilguga, pigem olen nende tänulik lugeja. Mulle tundub, et nii mõnigi kord teeb kirjanik oma sissekandeid provokatiivsetel eesmärkidel (kasutan seda sõna etümoloogilises, mitte peioratiivses mõttes), nii et ma lihtsalt allun tema provokatsioonidele. Antud juhul ei ole mulle üldse tähtis kirjutaja isik, vaid fenomen, mida ta esindab.
Oma inglisekeelses blogisissekandes kurdab poeet, et Ameerika ei kasutanud ajaloolist võimalust saada Teise maailmasõja järel domineerivaks jõuks maailmas. Sellele eelneb asjatundlik põhjenduste jada, miks talle ei meeldi Ameerika. Talle ei meeldi: Ameerika eluviis üldse, fundamentalistid, kiirtoiduketid, Hollywood ja silmakirjalikud jutud väärtuspõhisest poliitikast jpt. Põhjendus, miks ta oleks tahtnud, et Ameerika juhiks maailma, kõlab üsna kummaliselt: ta kasutab Timurile omistatud ütlust, et maailm on liiga väike koht paljude valitsejate jaoks. Ok. Kui mitte Timuri alla minna, siis vähemalt võiks leppida sellise korraga, mis oli Euroopas pärast Viini Kongressi 1815, kuid üleilmses mastaabis.
Wow! Muud nagu ei oskagi esimese ehmatusega öelda. Nagu nentis kord Nabokov, askeedi unenäod pidusöögist ajaksid liigsööja oksele ja šokeeriksid liiderdajat.
Ei tea, kas Kaplinski ise mäletab, kuid mul on hästi meeles tema avatud kiri Obamale, mille ajendiks oli poleemika Mart Laari ja teiste Ida-Euroopa poliitikute poolt USA president Barack Obamale saadetud Vene ohu eest hoiatava kirjaga. Ei mingit Tšingis-khaani ega Metternichi. Ameerika hegemoonias ning Euroopa ja Aasia riikide muutmises USA satelliitriikideks näeb Kaplinski suurt ohtu maailma rahule.
Selline meelemuutus ei ole vasakpoolsete intellektuaalide puhul haruldus. Tuleb meelde üks 20. sajandi väljapaistvamaid intellektuaale lord Bertrand Russell, kes pärast Teise maailmasõja lõppu toetas NLiidu preventiivse aatomipommitamise ideed (huvitaval kombel arvab ka Kaplinski isegi praegu, et Ameerika oleks pidanud maailma hegemooniks saama 1946. aastal), ent kui selgus, et ka NLiidul on tuumarelv, muutis otsustavalt oma vaateid, temast sai radikaalne patsifist, (Lääne) desarmeerimise pooldaja. Ta esines ideega, et Suurbritannial pole sõjaväge üldse vaja, selle eest peaksid igast taksofonist toru tõstmise järel kostma venekeelsed sõnad: "Me anname alla." Kui talt küsiti, miks, vastas ta kuulsaks saanud aforismiga: Parem on olla punane kui surnud.
Oma inglisekeelses blogisissekandes kurdab poeet, et Ameerika ei kasutanud ajaloolist võimalust saada Teise maailmasõja järel domineerivaks jõuks maailmas. Sellele eelneb asjatundlik põhjenduste jada, miks talle ei meeldi Ameerika. Talle ei meeldi: Ameerika eluviis üldse, fundamentalistid, kiirtoiduketid, Hollywood ja silmakirjalikud jutud väärtuspõhisest poliitikast jpt. Põhjendus, miks ta oleks tahtnud, et Ameerika juhiks maailma, kõlab üsna kummaliselt: ta kasutab Timurile omistatud ütlust, et maailm on liiga väike koht paljude valitsejate jaoks. Ok. Kui mitte Timuri alla minna, siis vähemalt võiks leppida sellise korraga, mis oli Euroopas pärast Viini Kongressi 1815, kuid üleilmses mastaabis.
Wow! Muud nagu ei oskagi esimese ehmatusega öelda. Nagu nentis kord Nabokov, askeedi unenäod pidusöögist ajaksid liigsööja oksele ja šokeeriksid liiderdajat.
Ei tea, kas Kaplinski ise mäletab, kuid mul on hästi meeles tema avatud kiri Obamale, mille ajendiks oli poleemika Mart Laari ja teiste Ida-Euroopa poliitikute poolt USA president Barack Obamale saadetud Vene ohu eest hoiatava kirjaga. Ei mingit Tšingis-khaani ega Metternichi. Ameerika hegemoonias ning Euroopa ja Aasia riikide muutmises USA satelliitriikideks näeb Kaplinski suurt ohtu maailma rahule.
Selline meelemuutus ei ole vasakpoolsete intellektuaalide puhul haruldus. Tuleb meelde üks 20. sajandi väljapaistvamaid intellektuaale lord Bertrand Russell, kes pärast Teise maailmasõja lõppu toetas NLiidu preventiivse aatomipommitamise ideed (huvitaval kombel arvab ka Kaplinski isegi praegu, et Ameerika oleks pidanud maailma hegemooniks saama 1946. aastal), ent kui selgus, et ka NLiidul on tuumarelv, muutis otsustavalt oma vaateid, temast sai radikaalne patsifist, (Lääne) desarmeerimise pooldaja. Ta esines ideega, et Suurbritannial pole sõjaväge üldse vaja, selle eest peaksid igast taksofonist toru tõstmise järel kostma venekeelsed sõnad: "Me anname alla." Kui talt küsiti, miks, vastas ta kuulsaks saanud aforismiga: Parem on olla punane kui surnud.
Ma ei tea, kust ammendab Kaplinski oma teadmisi Ameerika elustiilist ja vaimulaadist, igatahes on tema allikad väga erinevad minu omadest. Ameerikas on fundamentaliste ning palju teisi ebameeldivaid nähtusi intellektuaalsel maastikul. Ameerika vasakpoolsed liberaalid kirjeldavad neid paanilises stiilis hüperboolsete kujunditega. Sellegipoolest Ameerika vaimumaailmas nii Hollywoodis, massiteabevahendites kui eriti ülikoolides absoluutselt domineerib vasakliberaalne maailmavaade. Kiirtoidukette on tõepoolest palju ja nad on erinevad: kes tahab, sööb pizzat, kes Tex-Mexi, kes erinevaid Hiina, Vietnami, Tai või Jaapani toite. McDonaldsis on aukohal salatid ja mahlad. Muidugi, kes tahab, sööb end hamburgeridest lõhki, kuid see on siiski pigem vaesema rahva söök. Kõikides Ameerika linnades, kus ma olen käinud, on vähemalt üks kinoteater, kus näidatakse ainult Prantsuse filme. Jne.
Kuid põhiline on siiski midagi muud. Kaplinski lähtub sellest, et Ameerika tahab olla maailma hegemoon, ainult et (omast lollusest?) ei kasutanud õigeaegselt seda võimalust. See tähendab, et Kaplinski ei saa üldse aru ameeriklaste mentaalsusest. Enamiku ameeriklaste jaoks on sõna 'impeerium' veel suuremate negatiivsete konnotatsioonidega kui eestlaste jaoks. Impeeriumivastasus on ameeriklastel sisse kasvatatud mitme põlvkonna vältel, ja see vähemalt niipea ei muutu.
Ei tea, kuidas oli pärast Teist maailmasõda, kuid pärast Külma sõja lõppu innustasid mitmed Euroopa (ennekõike Briti) poliitilised publitsistid Ameerikat võtma enda peale uue impeeriumi rolli. USA-s ei hakatud selle üle isegi diskuteerima.
Ka mulle ei meeldi nii mõndagi Ameerikas, kuid üks asi imponeerib väga. Ameeriklaste siiras usk demokraatia ideaalidesse ning nende vastuseis hegemoonlikele ambitsioonidele nii siseriiklikult kui välispoliitikas.
Ei tea, kuidas oli pärast Teist maailmasõda, kuid pärast Külma sõja lõppu innustasid mitmed Euroopa (ennekõike Briti) poliitilised publitsistid Ameerikat võtma enda peale uue impeeriumi rolli. USA-s ei hakatud selle üle isegi diskuteerima.
Ka mulle ei meeldi nii mõndagi Ameerikas, kuid üks asi imponeerib väga. Ameeriklaste siiras usk demokraatia ideaalidesse ning nende vastuseis hegemoonlikele ambitsioonidele nii siseriiklikult kui välispoliitikas.
RSS Feed