Pole vähimatki kahtlust, et sündmused Araabiamaailmas on ajaloolise tähtsusega. Riigid ja rahvad, kelle kohta isegi liberaalsed autorid on autoriteetselt väitnud, et neile demokraatia ei sobi, et tegelikult nad igatsevadki kõva kätt, autoritaarset või isegi totalitaarset ühiskonnakorda, tõestasid ilmekalt, et nad on samasugused inimesed nagu meiegi ning tahavad elada vabas ja demokraatlikus ühiskonnas.
Ma olen väga kaugel sellest, et vaadata sündmusi Magribis läbi roosade prillide. Seal on oodata tugevaid tagasilööke ja ka suurt põgenikevoolu Euroopasse. Enamik vaatlejaid on keskendunud Liibüa sündmustele, mis on tõepoolest dramaatilised, kuid Euroopa julgeoleku seisukohalt on palju olulisem olukord Alžeerias. Kui seal tekivad suured rahutused, siis hakkame põgenike arvu mõõtma mitte tuhandetes, vaid sadades tuhandetes. Ent selle postituse teema on hoopis teine. On huvitav jälgida, kuidas teised diktaatorlikud ja autoritaarsed režiimid reageerivad närviliselt Araabia revolutsioonile. Hiinas, kus Google on keelatud, andis kohalik otsimootor sõnale 'Egiptus' null vastust ning teadaande, et vastav informatsioon ei ole lubatud. Venemaal internetipiiranguid ei ole, pealegi esineb president Medvedev ise aktiivse blogijana ja Twitteri kasutajana. Sellegipoolest kaotas ka tema selgelt tasakaalu, kui lajatas Põhja-Kaukaasia olukorrale pühendatud nõupidamisel äkki: "Vaadakem reaalsusele näkku. Nad plaanisid sellist stsenaariumi ka meie jaoks, ja nüüd püüavad kõigest väest seda meile kaela määrida." See kummaline formuleering tekitas tormilise poleemika küsimuse ümber, kes on need nemad. Aga üldine konsensus on selline, et sündmused Araabiamaailmas seonduvad otseselt Venemaaga, kusjuures kui vanasti oli Nõukogude Liit see, kes suurel määral määras Araabiamaailma sündmusi, siis nüüd on olukord risti vastupidine.
Ka liberaalsed autorid rõhutavad seda seost, kuid erinevalt võimuladvikust suhtuvad nad sellesse lootuse ja optimismiga. Omamoodi hitiks sai Lermontovi-teemaline pastišš, mille lõi luuletaja Dmitri Bõkov ja esitas Venemaa rahvakunstnik Mihhail Jefremov.
Ma olen väga kaugel sellest, et vaadata sündmusi Magribis läbi roosade prillide. Seal on oodata tugevaid tagasilööke ja ka suurt põgenikevoolu Euroopasse. Enamik vaatlejaid on keskendunud Liibüa sündmustele, mis on tõepoolest dramaatilised, kuid Euroopa julgeoleku seisukohalt on palju olulisem olukord Alžeerias. Kui seal tekivad suured rahutused, siis hakkame põgenike arvu mõõtma mitte tuhandetes, vaid sadades tuhandetes. Ent selle postituse teema on hoopis teine. On huvitav jälgida, kuidas teised diktaatorlikud ja autoritaarsed režiimid reageerivad närviliselt Araabia revolutsioonile. Hiinas, kus Google on keelatud, andis kohalik otsimootor sõnale 'Egiptus' null vastust ning teadaande, et vastav informatsioon ei ole lubatud. Venemaal internetipiiranguid ei ole, pealegi esineb president Medvedev ise aktiivse blogijana ja Twitteri kasutajana. Sellegipoolest kaotas ka tema selgelt tasakaalu, kui lajatas Põhja-Kaukaasia olukorrale pühendatud nõupidamisel äkki: "Vaadakem reaalsusele näkku. Nad plaanisid sellist stsenaariumi ka meie jaoks, ja nüüd püüavad kõigest väest seda meile kaela määrida." See kummaline formuleering tekitas tormilise poleemika küsimuse ümber, kes on need nemad. Aga üldine konsensus on selline, et sündmused Araabiamaailmas seonduvad otseselt Venemaaga, kusjuures kui vanasti oli Nõukogude Liit see, kes suurel määral määras Araabiamaailma sündmusi, siis nüüd on olukord risti vastupidine.
Ka liberaalsed autorid rõhutavad seda seost, kuid erinevalt võimuladvikust suhtuvad nad sellesse lootuse ja optimismiga. Omamoodi hitiks sai Lermontovi-teemaline pastišš, mille lõi luuletaja Dmitri Bõkov ja esitas Venemaa rahvakunstnik Mihhail Jefremov.
Ma ei hakka siin peatuma sellel, kui põhjendatud need hirmud/lootused on (selge, et mitte eriti, nad ei arvesta demograafilist faktorit), kuid nende olemasolu on ülimalt sümptomaatiline.
RSS Feed