Tänavamaalid on linna kaunistuseks, need on kooskõlastatud vastavate instantsidega, kunstnikud saavad nende eest tasu ning linnaelanikud vaatavad ja rõõmustavad. Vrd nt Tartu Ülikooli "marksumaja" küljel postkaardi reproduktsiooni ja Linnaraamatukogu seinakujundust:

Graffiti aga on huligaansuse liik ning paljudes riikides kriminaalselt karistatav, nii mõneski riigis on spetsiaalsed politseiüksused, kes tegelevad graffitiloojate takistamise ja püüdmisega.

Graffitikunstnik ei kooskõlasta oma tegevust kellegagi ning graffitifilosoofia on rajatud väljendusvabaduse põhimõttele, mis on demokraatliku riigikorralduse jaoks väga oluline, kuid antud juhul satub vastuollu näiteks omandiõiguse jt juriidiliste sätetega, graffitil on alati mingi mässulisuse või vähemalt allumatuse maik juures. Graffiti jaotatakse laias laastus kaheks: need, millel on esteetiline väärtus, ning need, millel see puudub.

    On selge, et arvuliselt domineerivad teised, kuid on siiski olemas tõelisi kunstnikke, kelle teostel on suur esteetiline väärtus. Vist kõige kuulsam graffitilooja on kunstnik, kes figureerib Banksy varjunime all.
    Banksyl on palju järgijaid, üks nendest tegutseb ka Tartus. Vrd Tammsaare ja Tundmatu kujutisi, mis oma kompositsioonilt ja stiililt meenutavad nt Banksy kuulsat Hitchhikerit.






(allikas: lj.rossia.org/users/r_l/3230322.html#cutid1)

Juhiks tähelepanu mitte üksnes heale tehnikale, vaid ka mõlema pildi vaimukale ideele. Siiski, kõige teravmeelsem on minu meelest järgmine miniatüür:

Pärast Jaapani maavärinat ja eriti Fukushima tuumajaama avariide seeriat ägenes Euroopas poleemika tuumaenergeetika üle. Isegi selle põhimõttelised pooldajad, nagu Saksamaa liidukantsler Merkel, lubasid tuumapoliitika üle vaadata. Euroopalikud lainetused ulatusid ka Eestisse, kus mitu tuumaenergeetika vastast eesotsas Marek Strandbergiga ei viivitanud pikalt arutlustega stiilis: "Näed, ma ju ütlesin." Arvan, et energeetikaküsimusi ning tuumaenergeetika poliitikat sealhulgas ei ole kõige produktiivsem arutada laadakisma stiilis. Pealegi ei näe ma tõesti mingit põhjust kartuseks, et probleemid Jaapani tuumajaamades võivad kuidagi mõjutada tuumajaamade olukorda Euroopas: maavärin ei ole nakkushaigus.
    Sellegipoolest olen ma Eestisse tuumajaamade rajamise põhimõtteline vastane. Oma seisukohta tahaksin väljendada kolmes punktis.
    1) Tuumaenergia on tõepoolest üks ohutumatest ja ökoloogiliselt puhtamatest energialiikidest. "Ohutum ja ökoloogiliselt puhtam" ei tähenda, et see on ohutu ja ökoloogiliselt puhas. Energia on üldse ohtlik ning mida võimsama energiaga on tegu, seda ohtlikum see on. Pealegi, elektrijaam ise võib olla ökoloogiliselt ohutu, kuid radioaktiivse kütuse ja jäätmete transportimine ei ole sugugi tavaline logistiline operatsioon.
    2) Eesti vajab tõepoolest energiat ning gaasist ja naftast sõltuvuse vähendamiseks on tuumaenergia tõesti ahvatlev alternatiiv.
    3) Tuumaelektrijaama(de) rajamine ei ole üksnes energeetikaküsimus. Suurendades energeetilist julgeolekut, suurendab iga tuumajaam oluliselt teisi julgeolekuriske. Iga tuumareaktor ja iga radioaktiivsete materjalide hoidla on seotud suurte julgeolekuriskidega. Eesti muutuks kohe igasugustele terroristidele väga külgetõmbavaks kohaks. Kui me räägime tuumajaama hooldamisest, siis ei ole tegu üksnes inseneride ja tehnikutega, vaid väga arenenud turvamissüsteemiga. Kui ma räägin terrorismist, ei pea ma silmas ennekõike Al Qaidat või sedatüüpi rühmitusi, vaid kõiksugu antiglobaliste, tuumaenergeetika vastaseid, ekstreemroheliseid (ökofašiste) jt, kes armastavad korraldada tuumareaktorite või tuumakütuse ja -jäätme transporteerimise ümber pidevaid happeninge ning on korduvalt üritanud sisse murda keelatud aladele. Selles kontekstis on iga tuumareaktor ja iga tuumajäätmehoidla või kütusetransport potentsiaalsed "räpased pommid", eriti meeletu tundub mulle ettepanek luua Eestisse mitte üks suur, vaid mitu väikest tuumaelektrijaama. Samas arvan ma, et peab väga tõsiselt kaaluma Eesti osalust Ignalina tuumaelektrijaamas.