Hapukurgihooaja kuumim teema on kindlasti tulevased presidendivalimised ning rambivalguses on loomulikult europarlamendisaadiku Indrek Tarandi kuju. Tema nime korrutatakse pidevalt ka kõikvõimalikus meedias - nii trüki- kui elektroonilises. Võib väita, et tegemist on kui mitte ühiskondlikult tähtsa asjaga, siis vähemalt teemaga, mis kindlasti erutab ühiskonda. Ajakirjanikud, suhtekorraldajad, sotsioloogid, poliitikud, poliitkommentaatorid ja lihtsalt kommentaatorid kiirustavad kõik avaldama oma arvamust teemal, kas Indrek Tarand talitas õigesti, kui otsustas kandideerida, kas temast saaks väärikas president või vähemalt vääriline vastane Toomas Hendrik Ilvesele. Et aga vastus viimastele küsimustele eriti suurt pinget ei paku, toob ajakirjandus sisse hoopis uue dimensiooni: kes oleks õigeim presidendiproua? Muidugi võiks arutleda ka teemal, kelle lapsed on parimad presidendilapsed, kelle ämm parim presidendiämm, kelle rätsep on parim presidendirätsep jne.
See, et kõik need küsimused on parimal juhul täiesti marginaalse tähtsusega, on vähe öeldud.

Tegu on just süžee sellise arenguga, mille antud lavastuse režissöör on täpselt välja arvestanud. Kui teile tänaval sõrmkübaratrikimees teeb ettepaneku mängida, tuleb jälgida mitte kuulikest, vaid kunstniku käsi.
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar näitas järjekordselt, et teda on vara maha kanda ja ta on jätkuvalt osavaim mängur Eesti poliitilises teatris. Tarand on antud juhul täiesti ettearvatav ja seega vähehuvitav. Tarand püüab järjekordselt teha tarandit. Kes on aga tõesti huvitav, on Savisaar.
Parlamendierakonnad kaotavad oma populaarsust mitte üksnes Eestis, vaid terves Euroopas. Poliitikutest nomenklatuur tekitab rahvas nördimust ja põlastust. Sellega kaasnevad suured võimalused neile, kes vastanduvad establishmentile. Tarandi kutsumisega presidendikandidaadiks tegi Savisaar olulise sammu Keskerakonna rebrändingul "Vene" erakonnast protestierakonnaks ning värsked gallupid näitavad, et ta on õigel teel.
Teine aspekt on Tallinna linnavõimude ja Toompea vastasseis, milles seoses maamaksu kaotamisega on Savisaar saanud tugeva tagasilöögi (oma vastueelnõuga püüab ta teha halva mängu juures head nägu). Ka siin on oluline populistlik moment. Et suur osa rahvast vihkab "Toompea mõttetut seltskonda", siis Savisaarel õnnestus juba praegu panna Riigikogu kahvlisse. Kui president valitakse siiski ära Riigikogus, siis võib vahutada teemal "presidendi valisid erakondade tagatoad". Kui aga valimised lükkuvad Valimiskogusse, siis on hea osutada, et seda mõttetut seltskonda ei saa üldse usaldada, kuna nad ei suuda isegi enda kokkulepetest kinni pidada.
Ning kolmandaks ja seni viimaseks. Edgar Savisaar näitas, et ta ei ole mingi väiklane vihapidaja, nagu temast on kombeks meedias rääkida. Kõikide Tarandi solvangute kiuste esitas ta viimase riigi tähtsaima ameti kandidaadiks ning, mis kõige olulisem, ei sea oma lõpmatus suuremeelsuses mingeid tingimusi vastuteene osas. 
Ja nüüd see ainus koht, kus Indrek Tarandil õnnestus üllatada vähemalt siinkirjutajat: kui ruttu ja kui valmilt asus ta neid vastuteeneid osutama. Esiteks kiitis ta Keskerakonda. Teiseks astus puht keskerakondliku vassimise teele. Tarand kuulutab: "Idaraha küsimine oli andestamatu viga. Kuid ma lisaksin, et kui vea tegija palub andestust, siis ka see võimalus peab XXI sajandi Eesti Vabariigis olema!" Äkki oleks Tarand nii lahke ja viitaks, kuskohal kas Keskerakond tervikuna või rahaküsija Edgar Savisaar ise on selles küsimuses andestust palunud. Minu mäletamist mööda väitsid osalejad hoopis, et kõik on täiesti OK. Kolmandaks ehk kõige enam nördimapanev on see, et Tarand võtab üle Keskerakonna keele, kui ütleb, et temaga võidavad kõik. Ning siin ta tõepoolest viitab Keskerakonna loosungile ja teeb seda tarandliku elegantsusega: "Lähiajaloost meenub selline hüüdlause "Meiega võidavad kõik!"".