
Jorge Caryevschi
Peaaegu juhuslikult sattusime naisega Hollandi flöödiorkestri kontserdile Noblessneri valukojas ning kogesime üle pika aja tugevaimat muusikaelamust. Hollandi flöödiorkester (looja ja dirigent on Argentiina taustaga Jorge Caryevschi) on unikaalne ansambel, mis koosneb 22 eri flööte mängivast muusikust. Esimest korda nägin ja kuulsin elavas esituses subkontrabassflööti. Orkestri võimalused, selle mängu diapasoon ja värvikus on muljetavaldavad. Kui Palestrina “Agnus Dei” (“Missa Papae Marcelli”) kõla oli orelilik, kuid värvikam ja kuidagi lennukam kui orelil, siis Pärdi “The Beatitudes'i” esitus kõlas otsekui sümfooniaorkestrilt. Seevastu Erkki-Sven Tüüri “Passion” demonstreeris eri flöötide võimalusi.
Orkestri repertuaaris prevaleerivadki ühelt poolt renessansi ja baroki ning teiselt poolt kaasaegsete heliloojate teosed, viimastest nii mõnigi on kirjutatud spetsiaalselt sellele orkestrile. Kui vestlesin pärast kontserti orkestri dirigendiga, ütles ta, et selline valik ei ole juhuslik. Romantikud ja viini klassikud orkestrile hästi ei sobi. Näiteks Mozart kõlaks sellises esituses liiga pehmelt ning seetõttu valibki ta jõulisemat ja kargemat muusikat.
Jorge Caryevschi on suurepärane suhtleja ning püüab oma kontserdil saavutada dialoogi ka verbaalsel tasandil (antud kontserdil kujunesid need siiski tema monoloogideks) ning tema kommentaarid olid väga omal kohal. Üks šokeerivam ja provokatiivsem teos oli kindlasti Jacob ter Veldhuisi “Jesus is coming”. Veldhuis kasutab tavaliselt elava esituse taustal eelsalvestatud materjali, antud juhul koosnes see imiku häälitsustest ja tänavajutlustaja hakitud sõnadest. Sattudes peagi pärast 9/11 New Yorki, salvestas helilooja tänavaprohveti jutluse, kes seletas, et kõik see polnud niisama, vaid Jumal karistab Ameerikat pattude eest. Jutluse refrään oli “Jeesus on tulemas”. Veldhuisi sõnum on, et kõik fundamentalismid on sarnased ja inimvaenulikud.
Jorge Caryevschi on suurepärane suhtleja ning püüab oma kontserdil saavutada dialoogi ka verbaalsel tasandil (antud kontserdil kujunesid need siiski tema monoloogideks) ning tema kommentaarid olid väga omal kohal. Üks šokeerivam ja provokatiivsem teos oli kindlasti Jacob ter Veldhuisi “Jesus is coming”. Veldhuis kasutab tavaliselt elava esituse taustal eelsalvestatud materjali, antud juhul koosnes see imiku häälitsustest ja tänavajutlustaja hakitud sõnadest. Sattudes peagi pärast 9/11 New Yorki, salvestas helilooja tänavaprohveti jutluse, kes seletas, et kõik see polnud niisama, vaid Jumal karistab Ameerikat pattude eest. Jutluse refrään oli “Jeesus on tulemas”. Veldhuisi sõnum on, et kõik fundamentalismid on sarnased ja inimvaenulikud.
(Ehkki ka mina ei armasta fundamentaliste, on viimase väitega raske nõustuda: üks positsioon on “me oleme patused, seepärast Jumal karistab meid”, sootuks teine “te olete patused, sellepärast me peame teid tapma.”)
Kontserdi teine osa oli dirigendi sõnade järgi katarsis, mis kulmineerus Duarte Lobo “Verbum caroga” ning haakus hästi Palestrina avapalaga ja andis kogu kontserdile renessansliku raamistiku. Kontserdis osales Nargenfestivali koor Martin Sildose juhatamisel.
Noblessneri valukoda pakub kontserdi jaoks huvitavat keskkonda – industriaalne miljöö kontrasteerub üllatavalt hea akustikaga. Ainukesed laidusõnad tahaksin öelda korraldajatele, kellel jäi eeltöö suurel määral tegemata: ei linnas ega internetis polnud kerge leida informatsiooni haruldase kontserdi kohta. Kuid võib-olla olid sellel ka positiivsed tagajärjed, kuna juhuslikku publikut oli kontserdil vähe ning kui vabandasin dirigendi ees pooltühja saali pärast, ütles ta, et publik on ka nagu kunst: kvaliteet on kvantiteedist palju olulisem. Ta oli väga rahul publiku ja selle kaasaelamisega.
Kontserdi teine osa oli dirigendi sõnade järgi katarsis, mis kulmineerus Duarte Lobo “Verbum caroga” ning haakus hästi Palestrina avapalaga ja andis kogu kontserdile renessansliku raamistiku. Kontserdis osales Nargenfestivali koor Martin Sildose juhatamisel.
Noblessneri valukoda pakub kontserdi jaoks huvitavat keskkonda – industriaalne miljöö kontrasteerub üllatavalt hea akustikaga. Ainukesed laidusõnad tahaksin öelda korraldajatele, kellel jäi eeltöö suurel määral tegemata: ei linnas ega internetis polnud kerge leida informatsiooni haruldase kontserdi kohta. Kuid võib-olla olid sellel ka positiivsed tagajärjed, kuna juhuslikku publikut oli kontserdil vähe ning kui vabandasin dirigendi ees pooltühja saali pärast, ütles ta, et publik on ka nagu kunst: kvaliteet on kvantiteedist palju olulisem. Ta oli väga rahul publiku ja selle kaasaelamisega.
RSS Feed