Mis puudutab minu tulemust, siis hindan selle ülikoolisüsteemi järgi kasinaks. Panin endale eelnevalt mõõdikuks 1000-1500 häält, mida oleksin pidanud rahuldavaks, kuid ei arvestanud nii madala osalusprotsendiga. Mis aga puudutab IRLi tulemust, siis selle võiks hinnata rahuldavaks, Tunne Kelam on meie väärikas esindaja. Samas võiks meie tulemus olla parem ja põhjuseks olid mõned kampaaniavead. Kuid nendest ma praegu kirjutada ei soovi. Tahaksin kiita Marko Mihkelsoni ja Anvar Samostit. Nad tegid väga intensiivse kampaania ja said väärika tulemuse. Eerik-Niiles Kross sai samuti korraliku tulemuse, kuid oli selgelt näha, et nendesse valimistesse ta eriti ei panustanud. Tema potentsiaali hindan palju kõrgemaks kui tema häältesumma nendel valimistel. Olen veidi pettunud Yoko Alenderi tulemuses – temagi väärib rohkemat.
Teistest erakondadest rääkides loen väga positiivseks, et sotside esindaja Eestist on Marju Lauristin. Mis puudutab Keskerakonna tulemust, siis ma ei hindaks üle Savisaare erakonnas teiseks jäämise tähtsust. Arvan, et tegu on Ukraina kriisi kõrvalmõjuga. Keskerakonnas on väike grupp ukrainameelseid, keda esindab näiteks Olga Sõtnik. Suurem osa on aga putinoidid. Savisaar püüdis laveerida oma tavalisel moel, kuid antud juhul see hästi ei töötanud ning putinoidid said seljavõidu. See ei tähenda veel siiski, et Savisaare täht on pöördumatult loojumas.
Nende valimiste kõige negatiivsem aspekt oli madal hääletusprotsent. Kui me vaatame teisi EL riike, on selgelt näha piiri Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa riikide vahel. Ja ehkki meile meeldib rääkida, et kuulume hoopis Põhja-Euroopa riikide hulka, näitasid need valimised, et ikkagi oleme endiselt Ida-Euroopas, kus kodanikke iseloomustab teatud fatalism ja eksiarvamus, et nende hääl midagi ei muuda.