<![CDATA[MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG - EP valimised 2014]]>Wed, 26 Jun 2024 07:50:56 -0700Weebly<![CDATA[Valimiste järel]]>Mon, 26 May 2014 16:02:58 GMThttp://www.lotman.ee/ep-valimised-2014/valimiste-jarel Tänan kõiki, kes Europarlamendi valimistel mind ja IRLi valisid.
        Mis puudutab minu tulemust, siis hindan selle ülikoolisüsteemi järgi kasinaks. Panin endale eelnevalt mõõdikuks 1000-1500 häält, mida oleksin pidanud rahuldavaks, kuid ei arvestanud nii madala osalusprotsendiga. Mis aga puudutab IRLi tulemust, siis selle võiks hinnata rahuldavaks, Tunne Kelam on meie väärikas esindaja. Samas võiks meie tulemus olla parem ja põhjuseks olid mõned kampaaniavead. Kuid nendest ma praegu kirjutada ei soovi. Tahaksin kiita Marko Mihkelsoni ja Anvar Samostit. Nad tegid väga intensiivse kampaania ja said väärika tulemuse. Eerik-Niiles Kross sai samuti korraliku tulemuse, kuid oli selgelt näha, et nendesse valimistesse ta eriti ei panustanud. Tema potentsiaali hindan palju kõrgemaks kui tema häältesumma nendel valimistel. Olen veidi pettunud Yoko Alenderi tulemuses – temagi väärib rohkemat.
        Teistest erakondadest rääkides loen väga positiivseks, et sotside esindaja Eestist on Marju Lauristin. Mis puudutab Keskerakonna tulemust, siis ma ei hindaks üle Savisaare erakonnas teiseks jäämise tähtsust. Arvan, et tegu on Ukraina kriisi kõrvalmõjuga. Keskerakonnas on väike grupp ukrainameelseid, keda esindab näiteks Olga Sõtnik. Suurem osa on aga putinoidid. Savisaar püüdis laveerida oma tavalisel moel, kuid antud juhul see hästi ei töötanud ning putinoidid said seljavõidu. See ei tähenda veel siiski, et Savisaare täht on pöördumatult loojumas.
        Nende valimiste kõige negatiivsem aspekt oli madal hääletusprotsent. Kui me vaatame teisi EL riike, on selgelt näha piiri Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa riikide vahel. Ja ehkki meile meeldib rääkida, et kuulume hoopis Põhja-Euroopa riikide hulka, näitasid need valimised, et ikkagi oleme endiselt Ida-Euroopas, kus kodanikke iseloomustab teatud fatalism ja eksiarvamus, et nende hääl midagi ei muuda.         
Picture
Pavel Rešetnikov. Jälle "2" (1952)
]]><![CDATA[EL tulevikust]]>Fri, 16 May 2014 19:17:32 GMThttp://www.lotman.ee/ep-valimised-2014/el-tulevikustPicture
Eile osalesin Eesti Naisüliõpilaste Seltsi korraldatud debatis Euroopa julgeolekuküsimuste üle. Osalema pidid Marju Lauristin, Yoko Alender, Aadu Must, Rait Maruste ja Silver Meikar. Rait Maruste asemel oli aga Kaja Kallas, kuna aga ka Yoko Alender ei saanud tulla, siis viimase hetke asendusena kutsuti mind. Ütlesingi, et kuna viimasel ajal on moes habemega naised, on minu esinemine Yoko Alendrina isegi õigustatud.
        Debatt oli iseenesest päris huvitav ja elav, kuid selgus, et olin seal opositsioonis kõikide teistega, kaasa arvatud moderaator Ahto Lobjakaga. Nimelt olen veendunud Euroopa Liidu föderaliseerumise vastane. Ja see ei ole vaid minu seisukoht, vaid kogu meie erakonna oma. Oli naljakas kuulda, kuidas mind hakati kooris süüdistama selles, et mina ei tea, mis see föderatsioon on, ning lähtun sõnamaagiast. Mulle pakkus see nalja kahes mõttes.
        Esiteks võitlen ma ise pidevalt sõnamaagilise kasutuse vastu ning seda teavad nii minu blogi lugejad kui ka need, kes on kuulanud mu loenguid või lugenud mu sõnavõtte. Nii et kalduvust sõnamaagia lummusesse langeda on minu puhul küll kõvasti üle hinnatud. Siiski ei tohi langeda ka teise äärmusesse ning arvata, et terminite tähendus on puht arbitraarne. Termin ei saa olla neutraalne. Isegi teaduses on ta seotud kindla paradigmaga, ühiskondlikus elus aga ideoloogiaga, vrd.
        Kogu see heietamine tuletas mulle kangesti meelde Mihhail Gorbatšovi, kes manitses Balti riike mitte astuma Nõukogude Liidust välja: me ju teeme uue föderatsiooni. Te isegi ei tea, mis asi on föderatsioon ja juba tahate välja astuda.
        Teisalt aga olen ma "juhuslikult" põhjalikult tutvunud erinevate Euroopa Liidu föderaliseerimise plaanidega ja võin väita, et mulle ei meeldi neist ükski. Selleks, et tõrjuda föderatsiooni ideed, ei tunne ma vajadust eelnevalt sinna sisse astuda. Mida tähendab Euroopa föderatsioon? See ei ole üksnes ühisraha, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ega muud normatiivsed aktid. See võib tähendada nt Euroopa ühisarmeed, ühist politseid jt jälitusorganeid. See võib tähendada Euroopa valitsust, mille volitused on kaugeltki suuremad kui praeguse Euroopa Komisjoni omad, see võib tähendada ühist majandus-, maksu- ja sotsiaalsüsteemi jne, kusjuures ma spetsiaalselt ei hakka siin välja tooma kõige äärmuslikumaid variante. Saan aru, et ka Eestis on palju neid, kellele nii mõnigi aspekt on
siin väga ahvatlev. Näiteks sotsiaalhoolekanne. Kusjuures viimase all mõistetakse siin tavaliselt Skandinaavia mudelit, mitte aga näiteks Bulgaaria oma. Pealegi on ka arusaamad Skandinaavia mudelist Eestis suuresti idealiseeritud ja mütologiseeritud.
        Kuid võib-olla isegi olulisem on minu jaoks üks teine asi. Nimelt rahvuslik. Föderatiivne Euroopa tähendaks Saksamaa ja Prantsusmaa ülemvõimu (seda ohtu tunnetavad väga tugevalt inglased, seepärast ongi seal nii palju euroskeptikuid). See aga ei tähendaks Eesti-taolisele riigile mitte üksnes lootusetut marginaliseerumist, vaid ka olulist julgeolekuriski. Isegi praeguse kriisi ajal ergutavad Prantsusmaa ja Saksamaa aktiivselt teisi riike kehtestama Venemaa suhtes sanktsioone, ise aga ei kiirusta sugugi neid rakendama ning koguni jätkavad strateegiliste materjalide ja sõjatehnika müüki.
        Ja viimane. Üks tihedamini kõlavaid argumente föderalismi kasuks on Euroopa Liidu tugevdamine. Minu veendumuse kohaselt ei tugevda tsentraliseerimine ja homogeniseerimine Euroopat, vaid hoopis nõrgendab seda. Euroopa tugevus on nimelt kultuurilises, sotsiaalses, majanduslikus jne mitmekesisuses. Öeldu ei tähenda, et tuleks põlistada praegune olukord, mis kujutab endast kummalist amalgaami föderatsiooni ja konföderatsiooni mitte just parimatest omadustest. Euroopa tugevnemiseks peab rahvusriikide rolli EL-s kasvama ning IRLil on pakkuda selle eesmärgi saavutamiseks konkreetsed meetmed .
]]><![CDATA[Veel üks valimisreklaam]]>Wed, 14 May 2014 18:45:36 GMThttp://www.lotman.ee/ep-valimised-2014/veel-uks-valimisreklaamPanen üles oma reklaampostkaardi tagakülje. Esikülje jätan välja, ei taha blogi koormata oma piltidega.
Picture
]]><![CDATA[Meedias]]>Sat, 03 May 2014 18:24:22 GMThttp://www.lotman.ee/ep-valimised-2014/meediasPüüan peagi, nagu lubatud, kirjutada põhjalikumalt oma platvormist. Aga seniks mõned mu seisukohtade tutvustused meedias. Intervjuu, mille andsin err.ee-le, on siin.
        See oli päris omapärane intervjuu. ERR intervjueeris kõiki kandidaate eesmärgiga, et nad saaksid tutvustada oma vaateid. Selleks kohtusid kõik oma küsitlejaga, et mitteformaalses vestluses välja selgitada intervjuu tugipunktid. Mina tõin välja kolm: julgeolek, suhted Venemaaga, eriti Ukraina kriisi kontekstis ja EL reformimise vajadused. Paraku usutluses endas nende teemadeni ei jõutudki, kuna intervjueerija -- ise tudeng -- tundis palju rohkem huvi selle vastu, mida mu õpilased ütlesid minu kandideerimise kohta, ning üldse ülikooli asjade vastu. Olin üsna üllatunud, kuid vastasin, et hoian oma poliitiku- ja õppejõutegevust rangelt lahus. Seda ma tõepoolest ka püüan teha. Hiljem aga hakkasin mõtlema, kas tõesti ei ole siin mingit mõju. Ja leidsin, et siiski on. Et ma pean ennast ennekõike õppejõuks, mitte poliitikuks, siis püüan väga jälgida seda, et minu poliitikutegevus ei õõnestaks mu moraalset positsiooni õppejõuna. See vajab täpsustust. See, et ma ei ole elukutseline poliitik, ei ole minu meelest nõrkus. Ei väsi kordamast, et poliitika on liiga tähtis asi, et see anda professionaalsete poliitikute meelevalda. See tähendab, et kuigi elukutselised poliitikud peavad olema, peavad demokraatlikus ühiskonnas nende kõrval olema ka inimesed, kes teavad ja oskavad ka midagi muud.
        Õpetlase ja õpetajana olen humanitaar. Aga see on see valdkond, kus eetika on metodoloogia lahutamatu osa (vähemalt on see minu metodoloogiline positsioon: inimene, kes muidu valetab, ei saa olla hea humanitaar). Teine asi, mida õpetab humanitaaria, on tagasihoidlikkus. Tegelemine Euripidese, Shakespeare'i, Puškini või Brodskiga annab ette sellise andekuse ja inimlikkuse mõõdupuu, mille taustal ükski aus uurija ei saa end tunda eriti majesteetlikult. Kui intervjueerija küsis minult algul, kas ma tunnen ennast väljavalituna, olin rabatud, kuna tunnen ennast just kõige tavalisema inimesena tänavalt. Ma ei oska öelda, kuidas ma käituksin, kui oleksin vaid poliitik. Võib-olla oleks kõik sama. Kuid praegu tean, et ükskõik, mida ma poliitikas teen, tulen ma pärast auditooriumisse ja vaatan tudengitele silma. Ja see annab lisatoe.
       
Vastasin ka Postimehe ja Delfi küsimustele. Ka siin võiks küsimuste kallal norida, kuid kingitud hobusele jne.
]]><![CDATA[Valvureid valvamas]]>Thu, 01 May 2014 19:42:33 GMThttp://www.lotman.ee/ep-valimised-2014/valvureid-valvamasHea valimistava valvurid mõistsid hukka Reformierakonna reklaami, mis vastandab Savisaart ja Ansipit, kuna see olevat hirmutamine. Ausalt öeldes mina eriti kartma ei löönud. Probleem pole minu meelest siin niivõrd sisuline kui stiililine, kuid minul sellel teemal vist sõna võtta ei sobi, kuna meie enda suudleva Savisaare plakat pole ka just parima stiili näide. Noh, vähemalt ta ei hirmuta kedagi. Make love and money.
        Mis mind aga kurvastab, on ühiskondliku arvamuse lihtsameelsus, mis peegeldub suurepäraselt ka valimiste valvurite hinnangutes. Küsimus pole ju selles, et Ansip naeratab, Savisaar kiristab hambaid, vaid selles, et siin ju valikut üldse ei ole. Eesti-siseselt võivad Reform ja Keskerakond omavahel konkureerida, aga tihti ka leivad ühte kappi panna, nagu näiteks praegu Tartus. Mis aga puudutab Euroopa Parlamenti, siis seal kuuluvad nad ühte ja samasse erakonda, nimelt mõlemad on liberaalid. Vilja Savisaar võib teha oma elus dramaatilisi muudatusi, vahetada meest ja erakonda, kuid Brüsselis ei pidanud ta oma toolilt lahkuma, nii nagu ta liberaal oli, selleks ta ka jäi. Niisiis on valik Savisaare ja Ansipi vahel valik inimeste, mitte erakondade vahel.
        Võib-olla olulisemgi on aga see, et kõva võitlus Reformierakonna ja Keskerakonna vahel on rebimine kolmanda koha pärast. Liberaalidest kaugel ees on Sotsiaaldemokraadid ja Euroopa Rahvapartei, mida Eestist esindab ainsana IRL, kusjuures pean silmas mitte üksnes praegust jõudude vahekorda Parlamendis, vaid ka tulevast prognoosi, mille kohaselt juhivad ülivõimsalt Rahvapartei ja sotsid, edestades liberaale rohkem kui kolmekordselt. Vrd ka kaarti, millel Eesti ja Madalmaad on ainsad Euroopa riigid, kus liberaalidele prognoositakse võitu, mis paraku tähendab Eesti jätkuvat marginaliseerumist Europarlamendis.
Picture
Legendi vt ülaltoodud lingist
]]><![CDATA[Tugevad liikmesriigid, tugev Euroopa]]>Tue, 29 Apr 2014 19:31:36 GMThttp://www.lotman.ee/ep-valimised-2014/tugevad-liikmesriigid-tugev-euroopaUkraina sündmused ja dramaatilised muutused rahvusvahelises olukorras heidavad uut valgus vanale vaidlusele Euroopa identiteedi ja Euroopa tuleviku üle. On väidetud – ja seda ka meil Eestis –, et üks tegur, mis lubab Putinil nii nahaalselt toimida, on Euroopa Liidu nõrkus ja detsentraliseeritus. Tavaliselt nähakse väljapääsu Euroopa Liidu föderaliseerumises, uuesti on hakatud rääkima koguni Euroopa Ühendriikidest, taas on tulnud jutuks Euroopa Liidu ühine sõjavägi jne.

Minu arvates on selline probleemiasetus sügavalt eksitav ning isegi alternatiiv tugev vs detsentraliseeritud Euroopa on vale. Idee, et tsentraliseeritus on ühiskonna, riigi või riikide ühenduse tugevuse indikaator, on äärmiselt lihtsustatud ning tihti koguni väär. Kõik totalitaarsed või autoritaarsed valitsejad lähtuvad nimelt sellisest arusaamast, püüdes võimu koondada maksimaalselt ühte punkti ning see punkt on kas valitseja ise või võimulolev struktuur. Just sellisest arusaamast lähtub praegu Vladimir Putin Venemaal (seal nimetatakse seda võimuvertikaali ülesehitamiseks ja tugevdamiseks).

Tegelikult aga tähendab see hoopis võimu nõrkust. Demokraatlikud struktuurid – ühiskonnad ja riigid – on rajatud usaldusele, lugupidamisele ja erinevustega arvestamisele. Mitmekesisus on rikkus mitte üksnes kultuurilises (selle sõna kitsamas tähenduses), vaid ka majanduslikus ja koguni julgeoleku valdkonnas. Nt Euroopa Liidu armee loomine oleks minu meelest ekslik samm, mis näiliselt tooks ühtsust ja võimekust, tegelikult aga tekitaks segadust juba kas või seepärast, et mitte kõik Euroopa Liidu maad ei ole NATO liikmed ja mitte kõik NATO liikmed ei kuulu Euroopa Liitu. Seega võivad käsuliinid muutuda segaseks. Eesti peab panustama ennekõike omaenda kaitsevõimekuse arendamisse ning koostöösse NATO partneritega. Mingisugust vahepealset kolmandat instantsi pole vaja.

Minu jaoks on aga siiski kõige olulisemad ajaloolised ja kultuurilised põhjused. Euroopa kujunes välja pikaajalise, tuhandeid aastaid väldanud protsessi käigus, millesse on panustanud mitte üksnes ülemaailmsele võimule pretendeerinud impeeriumid, vaid ka väikeriigid ja –rahvad. Nendevahelised erinevused ei ole Euroopa nõrkus, vaid on selle rikkus, ning kui me räägime üleeuroopalikust identiteedist, ei tahaks ma, et selle tagaks Brüsseli ametnik, vaid Korsika karjused, Lapimaa põdrakasvatajad, Montmartre’i kunstnikud, Setu itkujad jne. Euroopa on täis eri värve, maitseid, lõhnu ja kõige vähem tahaksin seda, et see kõik oleks Brüsseli halliga üle võõbatud. Kõlab stereotüüpselt, aga nendes trafaretsetes lausetes on rohkem elu ja tõde kui keerulistes ja ülipeentes instruktsioonides, mis väljuvad erinevatest Brüsseli kabinettidest.

Euroopat ei nõrgesta mitte detsentraliseeritus, vaid bürokraatia vohamine ja pidev kasv. Nagu me teame nn Parkinsoni seadusest, ongi see bürokraatia põhiomadus, et ta pidevalt kasvab. Kuid selline kasv pole tervislik, see on vähkkasvaja. Ning Euroopa Liit vajab juba praegu operatiivset ravi.

P.S. Olin ise ka üllatunud, kui hästi mu tekst vastab IRL valimisprogrammile. Kusjuures võin kinnitada, et mina ei olnud programmi kirjutajate hulgas ning ei kirjutanud ka ülaltoodud teksti programmi poole kõõritades. Tihti on mu tekstidele ja ütlustele reageeritud umbes selles vaimus,  et sa ütled nii seepärast, et oled irlikas. Vastan, et ei räägi üht või teist sellepärast, et olen irlikas, vaid vastupidi, kuulun IRLi seepärast, et selle erakonna programmilised seisukohad vastavad mu vaadetele kõige paremini. Nii ka seekord.
]]><![CDATA[EL teemaline arutelu SDEga]]>Fri, 11 Apr 2014 13:47:53 GMThttp://www.lotman.ee/ep-valimised-2014/el-teemaline-arutelu-sdegaSain Marju Lauristinilt kutse osaleda tema modereeritavas debatis sotsidega EL, Venemaa ja Eesti julgeoleku teemadel. Sotside meeskond tundub väga tugev ja kompetentne, hea meelega arutleksin nendega ja seda kolmel põhjusel:
1) SD ja EPP, kuhu kuulub ka IRL, on Europarlamendis kaks juhtivat erakonda ning erinevalt kõikidest teistest Eesti poliitilistest jõududest meist tõesti seal ka midagi sõltub (Eesti-siseselt põnevust pakkuv võitlus Reformierakonna ja Keskerakonna vahel on rebimine kolmanda koha pärast, ülejäänud ei mahu aga üldse pjedestaalile).
2) IRLi ja minu vaated Euroopa Liidu tänapäevale ja tulevikule ning seoses sellega ka Eesti rollist selles erinevalt oluliselt SDE omadest. Mina olen igatahes EL föderaliseerumise vastane.
3) minu vestluskaaslased on tõesti selle valdkonna asjatundjad, kellega ei ole piinlik mõtteid vahetada.

Täna tuli minu postkasti ürituse kutse:
Picture
Kord juba osalesin sotside korraldatud debatil, kõik oli väga tore, ainult et tundsin ennast veidi ebamugavalt punase lipu pärast oma seljataga. Seepärast luban endale siinkohal väikese huligaansuse disainida see kenasti tehtud plakat veidi ümber:
Picture
]]><![CDATA[Minu valimisreklaam]]>Wed, 26 Mar 2014 20:20:57 GMThttp://www.lotman.ee/ep-valimised-2014/minu-valimisreklaam
Et pidin mahtuma ühe minuti raamidesse, on tekst väga skemaatiline ja mulle mitteomaselt deklaratiivne. Oma seisukohad nii selle kohta, mida Eesti saadikud peaksid tegema Europarlamendis, kui ka selle kohta, mida Europarlament tervikuna peaks tegema, püüan lahti kirjutada lähimal ajal.
]]>