Ukraina sündmused ja dramaatilised muutused rahvusvahelises olukorras heidavad uut valgus vanale vaidlusele Euroopa identiteedi ja Euroopa tuleviku üle. On väidetud – ja seda ka meil Eestis –, et üks tegur, mis lubab Putinil nii nahaalselt toimida, on Euroopa Liidu nõrkus ja detsentraliseeritus. Tavaliselt nähakse väljapääsu Euroopa Liidu föderaliseerumises, uuesti on hakatud rääkima koguni Euroopa Ühendriikidest, taas on tulnud jutuks Euroopa Liidu ühine sõjavägi jne.
Minu arvates on selline probleemiasetus sügavalt eksitav ning isegi alternatiiv tugev vs detsentraliseeritud Euroopa on vale. Idee, et tsentraliseeritus on ühiskonna, riigi või riikide ühenduse tugevuse indikaator, on äärmiselt lihtsustatud ning tihti koguni väär. Kõik totalitaarsed või autoritaarsed valitsejad lähtuvad nimelt sellisest arusaamast, püüdes võimu koondada maksimaalselt ühte punkti ning see punkt on kas valitseja ise või võimulolev struktuur. Just sellisest arusaamast lähtub praegu Vladimir Putin Venemaal (seal nimetatakse seda võimuvertikaali ülesehitamiseks ja tugevdamiseks).
Tegelikult aga tähendab see hoopis võimu nõrkust. Demokraatlikud struktuurid – ühiskonnad ja riigid – on rajatud usaldusele, lugupidamisele ja erinevustega arvestamisele. Mitmekesisus on rikkus mitte üksnes kultuurilises (selle sõna kitsamas tähenduses), vaid ka majanduslikus ja koguni julgeoleku valdkonnas. Nt Euroopa Liidu armee loomine oleks minu meelest ekslik samm, mis näiliselt tooks ühtsust ja võimekust, tegelikult aga tekitaks segadust juba kas või seepärast, et mitte kõik Euroopa Liidu maad ei ole NATO liikmed ja mitte kõik NATO liikmed ei kuulu Euroopa Liitu. Seega võivad käsuliinid muutuda segaseks. Eesti peab panustama ennekõike omaenda kaitsevõimekuse arendamisse ning koostöösse NATO partneritega. Mingisugust vahepealset kolmandat instantsi pole vaja.
Minu jaoks on aga siiski kõige olulisemad ajaloolised ja kultuurilised põhjused. Euroopa kujunes välja pikaajalise, tuhandeid aastaid väldanud protsessi käigus, millesse on panustanud mitte üksnes ülemaailmsele võimule pretendeerinud impeeriumid, vaid ka väikeriigid ja –rahvad. Nendevahelised erinevused ei ole Euroopa nõrkus, vaid on selle rikkus, ning kui me räägime üleeuroopalikust identiteedist, ei tahaks ma, et selle tagaks Brüsseli ametnik, vaid Korsika karjused, Lapimaa põdrakasvatajad, Montmartre’i kunstnikud, Setu itkujad jne. Euroopa on täis eri värve, maitseid, lõhnu ja kõige vähem tahaksin seda, et see kõik oleks Brüsseli halliga üle võõbatud. Kõlab stereotüüpselt, aga nendes trafaretsetes lausetes on rohkem elu ja tõde kui keerulistes ja ülipeentes instruktsioonides, mis väljuvad erinevatest Brüsseli kabinettidest.
Euroopat ei nõrgesta mitte detsentraliseeritus, vaid bürokraatia vohamine ja pidev kasv. Nagu me teame nn Parkinsoni seadusest, ongi see bürokraatia põhiomadus, et ta pidevalt kasvab. Kuid selline kasv pole tervislik, see on vähkkasvaja. Ning Euroopa Liit vajab juba praegu operatiivset ravi.
P.S. Olin ise ka üllatunud, kui hästi mu tekst vastab IRL valimisprogrammile. Kusjuures võin kinnitada, et mina ei olnud programmi kirjutajate hulgas ning ei kirjutanud ka ülaltoodud teksti programmi poole kõõritades. Tihti on mu tekstidele ja ütlustele reageeritud umbes selles vaimus, et sa ütled nii seepärast, et oled irlikas. Vastan, et ei räägi üht või teist sellepärast, et olen irlikas, vaid vastupidi, kuulun IRLi seepärast, et selle erakonna programmilised seisukohad vastavad mu vaadetele kõige paremini. Nii ka seekord.
Minu arvates on selline probleemiasetus sügavalt eksitav ning isegi alternatiiv tugev vs detsentraliseeritud Euroopa on vale. Idee, et tsentraliseeritus on ühiskonna, riigi või riikide ühenduse tugevuse indikaator, on äärmiselt lihtsustatud ning tihti koguni väär. Kõik totalitaarsed või autoritaarsed valitsejad lähtuvad nimelt sellisest arusaamast, püüdes võimu koondada maksimaalselt ühte punkti ning see punkt on kas valitseja ise või võimulolev struktuur. Just sellisest arusaamast lähtub praegu Vladimir Putin Venemaal (seal nimetatakse seda võimuvertikaali ülesehitamiseks ja tugevdamiseks).
Tegelikult aga tähendab see hoopis võimu nõrkust. Demokraatlikud struktuurid – ühiskonnad ja riigid – on rajatud usaldusele, lugupidamisele ja erinevustega arvestamisele. Mitmekesisus on rikkus mitte üksnes kultuurilises (selle sõna kitsamas tähenduses), vaid ka majanduslikus ja koguni julgeoleku valdkonnas. Nt Euroopa Liidu armee loomine oleks minu meelest ekslik samm, mis näiliselt tooks ühtsust ja võimekust, tegelikult aga tekitaks segadust juba kas või seepärast, et mitte kõik Euroopa Liidu maad ei ole NATO liikmed ja mitte kõik NATO liikmed ei kuulu Euroopa Liitu. Seega võivad käsuliinid muutuda segaseks. Eesti peab panustama ennekõike omaenda kaitsevõimekuse arendamisse ning koostöösse NATO partneritega. Mingisugust vahepealset kolmandat instantsi pole vaja.
Minu jaoks on aga siiski kõige olulisemad ajaloolised ja kultuurilised põhjused. Euroopa kujunes välja pikaajalise, tuhandeid aastaid väldanud protsessi käigus, millesse on panustanud mitte üksnes ülemaailmsele võimule pretendeerinud impeeriumid, vaid ka väikeriigid ja –rahvad. Nendevahelised erinevused ei ole Euroopa nõrkus, vaid on selle rikkus, ning kui me räägime üleeuroopalikust identiteedist, ei tahaks ma, et selle tagaks Brüsseli ametnik, vaid Korsika karjused, Lapimaa põdrakasvatajad, Montmartre’i kunstnikud, Setu itkujad jne. Euroopa on täis eri värve, maitseid, lõhnu ja kõige vähem tahaksin seda, et see kõik oleks Brüsseli halliga üle võõbatud. Kõlab stereotüüpselt, aga nendes trafaretsetes lausetes on rohkem elu ja tõde kui keerulistes ja ülipeentes instruktsioonides, mis väljuvad erinevatest Brüsseli kabinettidest.
Euroopat ei nõrgesta mitte detsentraliseeritus, vaid bürokraatia vohamine ja pidev kasv. Nagu me teame nn Parkinsoni seadusest, ongi see bürokraatia põhiomadus, et ta pidevalt kasvab. Kuid selline kasv pole tervislik, see on vähkkasvaja. Ning Euroopa Liit vajab juba praegu operatiivset ravi.
P.S. Olin ise ka üllatunud, kui hästi mu tekst vastab IRL valimisprogrammile. Kusjuures võin kinnitada, et mina ei olnud programmi kirjutajate hulgas ning ei kirjutanud ka ülaltoodud teksti programmi poole kõõritades. Tihti on mu tekstidele ja ütlustele reageeritud umbes selles vaimus, et sa ütled nii seepärast, et oled irlikas. Vastan, et ei räägi üht või teist sellepärast, et olen irlikas, vaid vastupidi, kuulun IRLi seepärast, et selle erakonna programmilised seisukohad vastavad mu vaadetele kõige paremini. Nii ka seekord.