Püüan peagi, nagu lubatud, kirjutada põhjalikumalt oma platvormist. Aga seniks mõned mu seisukohtade tutvustused meedias. Intervjuu, mille andsin err.ee-le, on siin.
See oli päris omapärane intervjuu. ERR intervjueeris kõiki kandidaate eesmärgiga, et nad saaksid tutvustada oma vaateid. Selleks kohtusid kõik oma küsitlejaga, et mitteformaalses vestluses välja selgitada intervjuu tugipunktid. Mina tõin välja kolm: julgeolek, suhted Venemaaga, eriti Ukraina kriisi kontekstis ja EL reformimise vajadused. Paraku usutluses endas nende teemadeni ei jõutudki, kuna intervjueerija -- ise tudeng -- tundis palju rohkem huvi selle vastu, mida mu õpilased ütlesid minu kandideerimise kohta, ning üldse ülikooli asjade vastu. Olin üsna üllatunud, kuid vastasin, et hoian oma poliitiku- ja õppejõutegevust rangelt lahus. Seda ma tõepoolest ka püüan teha. Hiljem aga hakkasin mõtlema, kas tõesti ei ole siin mingit mõju. Ja leidsin, et siiski on. Et ma pean ennast ennekõike õppejõuks, mitte poliitikuks, siis püüan väga jälgida seda, et minu poliitikutegevus ei õõnestaks mu moraalset positsiooni õppejõuna. See vajab täpsustust. See, et ma ei ole elukutseline poliitik, ei ole minu meelest nõrkus. Ei väsi kordamast, et poliitika on liiga tähtis asi, et see anda professionaalsete poliitikute meelevalda. See tähendab, et kuigi elukutselised poliitikud peavad olema, peavad demokraatlikus ühiskonnas nende kõrval olema ka inimesed, kes teavad ja oskavad ka midagi muud.
Õpetlase ja õpetajana olen humanitaar. Aga see on see valdkond, kus eetika on metodoloogia lahutamatu osa (vähemalt on see minu metodoloogiline positsioon: inimene, kes muidu valetab, ei saa olla hea humanitaar). Teine asi, mida õpetab humanitaaria, on tagasihoidlikkus. Tegelemine Euripidese, Shakespeare'i, Puškini või Brodskiga annab ette sellise andekuse ja inimlikkuse mõõdupuu, mille taustal ükski aus uurija ei saa end tunda eriti majesteetlikult. Kui intervjueerija küsis minult algul, kas ma tunnen ennast väljavalituna, olin rabatud, kuna tunnen ennast just kõige tavalisema inimesena tänavalt. Ma ei oska öelda, kuidas ma käituksin, kui oleksin vaid poliitik. Võib-olla oleks kõik sama. Kuid praegu tean, et ükskõik, mida ma poliitikas teen, tulen ma pärast auditooriumisse ja vaatan tudengitele silma. Ja see annab lisatoe.
Vastasin ka Postimehe ja Delfi küsimustele. Ka siin võiks küsimuste kallal norida, kuid kingitud hobusele jne.
See oli päris omapärane intervjuu. ERR intervjueeris kõiki kandidaate eesmärgiga, et nad saaksid tutvustada oma vaateid. Selleks kohtusid kõik oma küsitlejaga, et mitteformaalses vestluses välja selgitada intervjuu tugipunktid. Mina tõin välja kolm: julgeolek, suhted Venemaaga, eriti Ukraina kriisi kontekstis ja EL reformimise vajadused. Paraku usutluses endas nende teemadeni ei jõutudki, kuna intervjueerija -- ise tudeng -- tundis palju rohkem huvi selle vastu, mida mu õpilased ütlesid minu kandideerimise kohta, ning üldse ülikooli asjade vastu. Olin üsna üllatunud, kuid vastasin, et hoian oma poliitiku- ja õppejõutegevust rangelt lahus. Seda ma tõepoolest ka püüan teha. Hiljem aga hakkasin mõtlema, kas tõesti ei ole siin mingit mõju. Ja leidsin, et siiski on. Et ma pean ennast ennekõike õppejõuks, mitte poliitikuks, siis püüan väga jälgida seda, et minu poliitikutegevus ei õõnestaks mu moraalset positsiooni õppejõuna. See vajab täpsustust. See, et ma ei ole elukutseline poliitik, ei ole minu meelest nõrkus. Ei väsi kordamast, et poliitika on liiga tähtis asi, et see anda professionaalsete poliitikute meelevalda. See tähendab, et kuigi elukutselised poliitikud peavad olema, peavad demokraatlikus ühiskonnas nende kõrval olema ka inimesed, kes teavad ja oskavad ka midagi muud.
Õpetlase ja õpetajana olen humanitaar. Aga see on see valdkond, kus eetika on metodoloogia lahutamatu osa (vähemalt on see minu metodoloogiline positsioon: inimene, kes muidu valetab, ei saa olla hea humanitaar). Teine asi, mida õpetab humanitaaria, on tagasihoidlikkus. Tegelemine Euripidese, Shakespeare'i, Puškini või Brodskiga annab ette sellise andekuse ja inimlikkuse mõõdupuu, mille taustal ükski aus uurija ei saa end tunda eriti majesteetlikult. Kui intervjueerija küsis minult algul, kas ma tunnen ennast väljavalituna, olin rabatud, kuna tunnen ennast just kõige tavalisema inimesena tänavalt. Ma ei oska öelda, kuidas ma käituksin, kui oleksin vaid poliitik. Võib-olla oleks kõik sama. Kuid praegu tean, et ükskõik, mida ma poliitikas teen, tulen ma pärast auditooriumisse ja vaatan tudengitele silma. Ja see annab lisatoe.
Vastasin ka Postimehe ja Delfi küsimustele. Ka siin võiks küsimuste kallal norida, kuid kingitud hobusele jne.
RSS Feed