Eile osalesin Eesti Naisüliõpilaste Seltsi korraldatud debatis Euroopa julgeolekuküsimuste üle. Osalema pidid Marju Lauristin, Yoko Alender, Aadu Must, Rait Maruste ja Silver Meikar. Rait Maruste asemel oli aga Kaja Kallas, kuna aga ka Yoko Alender ei saanud tulla, siis viimase hetke asendusena kutsuti mind. Ütlesingi, et kuna viimasel ajal on moes habemega naised, on minu esinemine Yoko Alendrina isegi õigustatud.
Debatt oli iseenesest päris huvitav ja elav, kuid selgus, et olin seal opositsioonis kõikide teistega, kaasa arvatud moderaator Ahto Lobjakaga. Nimelt olen veendunud Euroopa Liidu föderaliseerumise vastane. Ja see ei ole vaid minu seisukoht, vaid kogu meie erakonna oma. Oli naljakas kuulda, kuidas mind hakati kooris süüdistama selles, et mina ei tea, mis see föderatsioon on, ning lähtun sõnamaagiast. Mulle pakkus see nalja kahes mõttes.
Esiteks võitlen ma ise pidevalt sõnamaagilise kasutuse vastu ning seda teavad nii minu blogi lugejad kui ka need, kes on kuulanud mu loenguid või lugenud mu sõnavõtte. Nii et kalduvust sõnamaagia lummusesse langeda on minu puhul küll kõvasti üle hinnatud. Siiski ei tohi langeda ka teise äärmusesse ning arvata, et terminite tähendus on puht arbitraarne. Termin ei saa olla neutraalne. Isegi teaduses on ta seotud kindla paradigmaga, ühiskondlikus elus aga ideoloogiaga, vrd.
Kogu see heietamine tuletas mulle kangesti meelde Mihhail Gorbatšovi, kes manitses Balti riike mitte astuma Nõukogude Liidust välja: me ju teeme uue föderatsiooni. Te isegi ei tea, mis asi on föderatsioon ja juba tahate välja astuda.
Teisalt aga olen ma "juhuslikult" põhjalikult tutvunud erinevate Euroopa Liidu föderaliseerimise plaanidega ja võin väita, et mulle ei meeldi neist ükski. Selleks, et tõrjuda föderatsiooni ideed, ei tunne ma vajadust eelnevalt sinna sisse astuda. Mida tähendab Euroopa föderatsioon? See ei ole üksnes ühisraha, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ega muud normatiivsed aktid. See võib tähendada nt Euroopa ühisarmeed, ühist politseid jt jälitusorganeid. See võib tähendada Euroopa valitsust, mille volitused on kaugeltki suuremad kui praeguse Euroopa Komisjoni omad, see võib tähendada ühist majandus-, maksu- ja sotsiaalsüsteemi jne, kusjuures ma spetsiaalselt ei hakka siin välja tooma kõige äärmuslikumaid variante. Saan aru, et ka Eestis on palju neid, kellele nii mõnigi aspekt on
siin väga ahvatlev. Näiteks sotsiaalhoolekanne. Kusjuures viimase all mõistetakse siin tavaliselt Skandinaavia mudelit, mitte aga näiteks Bulgaaria oma. Pealegi on ka arusaamad Skandinaavia mudelist Eestis suuresti idealiseeritud ja mütologiseeritud.
Kuid võib-olla isegi olulisem on minu jaoks üks teine asi. Nimelt rahvuslik. Föderatiivne Euroopa tähendaks Saksamaa ja Prantsusmaa ülemvõimu (seda ohtu tunnetavad väga tugevalt inglased, seepärast ongi seal nii palju euroskeptikuid). See aga ei tähendaks Eesti-taolisele riigile mitte üksnes lootusetut marginaliseerumist, vaid ka olulist julgeolekuriski. Isegi praeguse kriisi ajal ergutavad Prantsusmaa ja Saksamaa aktiivselt teisi riike kehtestama Venemaa suhtes sanktsioone, ise aga ei kiirusta sugugi neid rakendama ning koguni jätkavad strateegiliste materjalide ja sõjatehnika müüki.
Ja viimane. Üks tihedamini kõlavaid argumente föderalismi kasuks on Euroopa Liidu tugevdamine. Minu veendumuse kohaselt ei tugevda tsentraliseerimine ja homogeniseerimine Euroopat, vaid hoopis nõrgendab seda. Euroopa tugevus on nimelt kultuurilises, sotsiaalses, majanduslikus jne mitmekesisuses. Öeldu ei tähenda, et tuleks põlistada praegune olukord, mis kujutab endast kummalist amalgaami föderatsiooni ja konföderatsiooni mitte just parimatest omadustest. Euroopa tugevnemiseks peab rahvusriikide rolli EL-s kasvama ning IRLil on pakkuda selle eesmärgi saavutamiseks konkreetsed meetmed .
Debatt oli iseenesest päris huvitav ja elav, kuid selgus, et olin seal opositsioonis kõikide teistega, kaasa arvatud moderaator Ahto Lobjakaga. Nimelt olen veendunud Euroopa Liidu föderaliseerumise vastane. Ja see ei ole vaid minu seisukoht, vaid kogu meie erakonna oma. Oli naljakas kuulda, kuidas mind hakati kooris süüdistama selles, et mina ei tea, mis see föderatsioon on, ning lähtun sõnamaagiast. Mulle pakkus see nalja kahes mõttes.
Esiteks võitlen ma ise pidevalt sõnamaagilise kasutuse vastu ning seda teavad nii minu blogi lugejad kui ka need, kes on kuulanud mu loenguid või lugenud mu sõnavõtte. Nii et kalduvust sõnamaagia lummusesse langeda on minu puhul küll kõvasti üle hinnatud. Siiski ei tohi langeda ka teise äärmusesse ning arvata, et terminite tähendus on puht arbitraarne. Termin ei saa olla neutraalne. Isegi teaduses on ta seotud kindla paradigmaga, ühiskondlikus elus aga ideoloogiaga, vrd.
Kogu see heietamine tuletas mulle kangesti meelde Mihhail Gorbatšovi, kes manitses Balti riike mitte astuma Nõukogude Liidust välja: me ju teeme uue föderatsiooni. Te isegi ei tea, mis asi on föderatsioon ja juba tahate välja astuda.
Teisalt aga olen ma "juhuslikult" põhjalikult tutvunud erinevate Euroopa Liidu föderaliseerimise plaanidega ja võin väita, et mulle ei meeldi neist ükski. Selleks, et tõrjuda föderatsiooni ideed, ei tunne ma vajadust eelnevalt sinna sisse astuda. Mida tähendab Euroopa föderatsioon? See ei ole üksnes ühisraha, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ega muud normatiivsed aktid. See võib tähendada nt Euroopa ühisarmeed, ühist politseid jt jälitusorganeid. See võib tähendada Euroopa valitsust, mille volitused on kaugeltki suuremad kui praeguse Euroopa Komisjoni omad, see võib tähendada ühist majandus-, maksu- ja sotsiaalsüsteemi jne, kusjuures ma spetsiaalselt ei hakka siin välja tooma kõige äärmuslikumaid variante. Saan aru, et ka Eestis on palju neid, kellele nii mõnigi aspekt on
siin väga ahvatlev. Näiteks sotsiaalhoolekanne. Kusjuures viimase all mõistetakse siin tavaliselt Skandinaavia mudelit, mitte aga näiteks Bulgaaria oma. Pealegi on ka arusaamad Skandinaavia mudelist Eestis suuresti idealiseeritud ja mütologiseeritud.
Kuid võib-olla isegi olulisem on minu jaoks üks teine asi. Nimelt rahvuslik. Föderatiivne Euroopa tähendaks Saksamaa ja Prantsusmaa ülemvõimu (seda ohtu tunnetavad väga tugevalt inglased, seepärast ongi seal nii palju euroskeptikuid). See aga ei tähendaks Eesti-taolisele riigile mitte üksnes lootusetut marginaliseerumist, vaid ka olulist julgeolekuriski. Isegi praeguse kriisi ajal ergutavad Prantsusmaa ja Saksamaa aktiivselt teisi riike kehtestama Venemaa suhtes sanktsioone, ise aga ei kiirusta sugugi neid rakendama ning koguni jätkavad strateegiliste materjalide ja sõjatehnika müüki.
Ja viimane. Üks tihedamini kõlavaid argumente föderalismi kasuks on Euroopa Liidu tugevdamine. Minu veendumuse kohaselt ei tugevda tsentraliseerimine ja homogeniseerimine Euroopat, vaid hoopis nõrgendab seda. Euroopa tugevus on nimelt kultuurilises, sotsiaalses, majanduslikus jne mitmekesisuses. Öeldu ei tähenda, et tuleks põlistada praegune olukord, mis kujutab endast kummalist amalgaami föderatsiooni ja konföderatsiooni mitte just parimatest omadustest. Euroopa tugevnemiseks peab rahvusriikide rolli EL-s kasvama ning IRLil on pakkuda selle eesmärgi saavutamiseks konkreetsed meetmed .
RSS Feed