Viimaste päevade tormilised sündmused jätavad veidra mulje. Suur kära on tõusnud väga väiksest asjast. Samas pean tunnistama, et mõistan kõiki tüli osapooli. Mis puudutab rände raamlepingut ennast, siis minu meelest on siin tegu ennekõike deklaratiivse dokumendiga, mille mõju Eestile on minimaalne, kui sedagi. Sealjuures (tahan seda rõhutada, kuna minu meelest pole seda veel selgelt artikuleeritud) pole Eesti jaoks suurt vahet, kas Eesti allkiri sellel lepingul seisab või mitte.

Nüüd aga konflikti osapooltest. Justiitsminister Reinsalu hinnangul kujutab leping endast potentsiaalset ohtu, sest selle sätted võivad millalgi muutuda tavaõiguse normideks. See arvamus ei ole laest võetud, vaid tugineb rahvusvahelise õiguse asjatundja Lauri Mälksoo arvamusele, millele võib lisada ka advokaadibüroo Sorainen ekspertiisi. Ehkki minu meelest on tegemist pigem teoreetilist laadi ohtudega, on Isamaa seisukoht see, et me ei luba teha ühtegi sammu, mis võiks nõrgestada Eesti julgeolekut. Siia tuleb lisada psühholoogiline moment: Eesti Valitsusele on selles küsimuses avaldanud survet mõned meie Euroopa Liidu ja NATO partnerid. On koguni väljendatud mõtet, et nüüd ei saa Eesti enam ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Meie erakonnas on avaldatud arvamust, et kui me allume sellisele survele juba siis, kui me alles kandideerime, siis millise surve alla satume veel siis, kui me liikmeks saame.  

Samas ma saan hästi aru ka minister Mikseri ja Urmas Paeti seisukohtadest (viimane ei esinda vist tervet Reformierakonda, kuid kindlasti selle märkimisväärset osa). Nende tähelepanu keskmes on rahvusvaheline koostöö, ennekõike kooperatsioon meie partneritega. Ning siin on oluline vastastikune mõistmine ja usaldus. See tähendab, et ma ei näe siin ei isiklikku ega isegi poliitilist konflikti Mikseri ja Reinsalu  vahel, vaid mõlemad esindavad oma vastutusala: rahvusvahelisi suhteid ja riikliku julgeoleku juriidilisi aspekte. See, et mõlemad ministrid teevad seda kirglikult, on pigem pluss mõlemale.

Küll aga tekitasid probleemi ja vääritimõistmist välisministeeriumi tegevused ja tegematajätmised seoses selle lepinguga. Ei üldsust ega isegi Riigikogu ei teavitatud õigeaegselt ja adekvaatselt. Eestikeelne tõlge (kus olevat isegi mõned olulised vead sees) ilmus siis, kui ühiskonna rahustamiseks oli juba hilja. See oli soodus pinnas erinevate vandenõuteooriate tekkeks, mille järgi Eestit tahetakse salaja siduda mingisuguse migratsiooni soodustava lepinguga, ning nende ohvriks langesid paljud toredad inimesed.

Teledebatis oli üks naljakas moment, kui Enn Eesmaa ütles midagi sellist, et praegu küll ohtu ei ole, kuid probleem tekib siis, kui selle dokumendi järgi muutub migratsioon inimõiguseks. Sellest haaras entusiastlikult kinni Mart Helme. Piinlik öelda, aga lugupeetud Riigikogu saadikud on vist midagi maha maganud. Nimelt selline inimõigus on fikseeritud 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, millega Eesti liitus 1991. aastal: artikkel 13, lõik 2: "Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik milliselt maalt, kaasa arvatud kodumaa ja kodumaale tagasi pöörduda." Samad põhimõtted on fikseeritud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millega Eesti on samuti liitunud, vrd protokoll 4, artikkel 2, lõik 2: "Igaühel on õigus vabalt lahkuda igalt maalt, kaasa arvatud kodumaalt."

Mitte ühelgi normaalsel inimesel vist ei tuleks pähegi, et need põhimõtted seadustavad kontrollimatu massimigratsiooni (jutt on inimõigustest, mitte massiõigustest). Ka üksikinimese puhul ei tähenda need seda, et igaüks võib elama minna sinna, kuhu ta tahab: Ahmedi, Itzaki, Ivani või Juhani liikumisvabadus ei tähenda seda, et mul on kohustus lubada nad elama enda koju. Inimõigused kaitsevad põhjendamatute piirangute eest, mis on omased totalitaarsetele ja autoritaarsetele režiimidele. Demokraatlikes riikides on elukoha valimine reglementeeritud seadustega, mitte ametnike või valitseja suvaga.

Mis aga puudutab valitsuskriisi, siis olen selle valitsusliidu vastane olnud algusest peale ja palju tõsisematel põhjustel. Kui see valitsus läheb laiali, siis on see minu arust õige samm, ehkki valel ajal. Praegu jätaks see mulje, et tegu on ettevalmistusega järgmisteks parlamendivalimisteks, aga selliseid asju lubada ei tohiks.

Juba järgmisel esmaspäeval (8.10) alustan Vabas Akadeemias vene kultuuriloole pühendatud kõneluste sarja. See on minu jaoks uus ja eksperimentaalne vorm, kus ma räägin nii poliitikast ja ajaloost kui ka kunstist, filosoofiast ja religioonist. Täpsemad raamid kujunevad välja asja käigus. Lähem info siin.

Vaid viisteist aastat (väikeste vaheaegadega) tööd, kakskümmend autorit, u 20 000 värssi, mis on läbi analüüsitud 12 parameetri järgi, üle tuhande tabeli ja graafiku, millest on avaldatud vaid väike osa, ning saigi valmis.

Teiseks paavsti visiidile pühendatud lühikirjutis. Ning kolmandaks üks filmianalüüs.

Seoses paavsti eeloleva visiidiga on paslik meenutada, mida tähendab kristlus üldse ja lääne kristlus eriti Euroopa identiteedi loomisele ja tänapäeva Euroopa kultuurile. Nendele küsimustel, vähemalt osaliselt, leiame vastuse hiljuti ilmunud Leszek Kołakowski raamatus “Naeruvääristatud Jeesus”[1]. Kołakowski arutleb teemal, mida tähendab Jeesus Euroopale ja milline oleks Euroopa ilma Jeesuseta. Leszek Kołakowski ei ole teoloog, vaid filosoof. Skeptiku ja agnostikuna ei kuulunud ta ühessegi konfessiooni ning analüüsib kristlust ja selle tähendust kui fenomeni, vältides igasuguseid teoloogilisi põhjendusi. Leszek Kołakowski oli filosoof. Tema filosoofiliste vaadete analüüs on väljaspool minu kompetentsi. Ent ta oli rohkem kui filosoof – ta oli suur mõtleja. Ma ei ole sugugi kõigi tema mõtetega päri ja see käib ka tema kristluse käsitluse kohta. Minu arvates vääriksid suuremat tähelepanu lunastuse ja armastusega seotud asjaolud. Kuid olen talle tänulik selle eest, kes ta oli ning mida ta jõudis teha ja öelda.
​
[1] Leszek Kołakowski. Naeruvääristatud Jeesus. Kaksteist esseed. Koostanud ja tõlkinud Hendrik Lindepuu. Halliste: Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017

Kołakowskit lugedes tuli mulle meelde üks teine raamat – nüüdisaja ühe juhtiva võitleva ateisti Richard Dawkinsi „Luul jumalast“. Dawkins alustab peaaegu nagu Kołakowski ja kutsub lugejat ette kujutama maailma ilma religioonita. Erinevalt Kołakowskist oleks tema arvates selline maailm aga imeliselt hea paik. Kujutage ette, kutsub Dawkins üles, et ei ole enesetaputerroriste, 11. septembri plahvatusi New Yorgis, 7. juuli plahvatusi Londonis, ristisõdu, nõiajahti, püssirohukeldri vandenõu, India jagamist, Iisraeli-Palestiina sõdu, serblaste, horvaatide ja moslemite hävitamist; juutide tagakiusamist Kristuse tapmise pärast, Põhja-Iiri konflikti, aumõrvu, teleevangeliste. Kujutage ette, et ei ole muistseid mälestussambaid õhkivaid taliibe, jumalateotajate avalikku hukkamist, naiste piitsutamist selle eest, et väike osa nende ihust on avatud võõrale pilgule.

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et raamatu aluseks on Dawkinsi stsenaariumi järgi tehtud dokfilm, mille pealkiri oli “Kõige kurja juur?” Ehkki pealkiri ei ole Dawkinsilt endalt ja ta ise ei pidanud seda eriti õnnestunuks, on filmi sõnum täiesti selge: kõige kurja juur on religioon ning sellest tuleb võimalikult ruttu ja radikaalselt loobuda.

Kogu ajaloo jooksul olevat religioon takistanud teaduse ja kunstide arengut ja seda eriti kesk- ja renessansiajal. Tundub, et see väide on selges vastuolus tegelikkusega, tolle aja suurimad kultuuritegelased olid eranditult kui mitte vaimulikud, siis vähemalt sügavalt religioossed inimesed ning see puudutab ka selliseid kuulsaid religiooni märtreid nagu Giordano Bruno ja Galileo Galilei. Seda vastuolu seletab Dawkins lihtsalt: esiteks halvad traditsioonid ja neil põhinev halb (st religioosne) haridus ning teiseks raha: kes maksab, see tellib muusika, kirik oli aga rikkaim tellija. Vastav lõik on nii ilmekas, et tsiteerin seda tervikuna:

„Iga kord kui religiooni arvele kantakse Sixtuse kabel või Raffaeli „Maarja kuulutamine“, tuleb meeles pidada, et ka suured kunstnikud peavad millestki elama ja nad võtavad vastu tellimusi, kust aga saavad. Mul ei ole põhjust kahelda, et Raffael ja Michelangelo olid kristlased – see oli nende ajal peaaegu ainuvõimalik, kuid see fakt on peaaegu juhuslik. Kiriku tohutu varandus oli sellest teinud peamise kunstide patrooni. Kui ajalugu oleks läinud teisiti ja Michelangelolt oleks tellitud suure teadusmuuseumi laemaaling, kas ei oleks ta siis loonud midagi vähemalt sama inspireerivat kui Sixtuse kabel? Kui kurb, et me ei kuule iialgi Beethoveni „Mesosoikumi sümfooniat“ või Mozarti ooperit „Paisuv universum“. Ja kui kahju, et me oleme jäänud ilma Haydn’i „Evolutsiooni oratooriumist“ <…>. Lähenedes väitele teisest küljest, mis oleks saanud siis – hirmutab mind mu naine – kui Shakespeare oleks pidanud täitma kiriku tellimustöid? Me oleksime kindlasti kaotanud „Hamleti“, „Kuninga Leari“ ja „Macbethi“. Ja mille me oleksime asemele saanud?“[1]

[1] Richard Dawkins. The God delusion. London etc.: Bantam Press, 2006, 86-87

Moodsa lääne inimesena näeb Dawkins raha võimu liialdatult: keskaegsele kunstnikule oli kirikus maalimine tihtipeale auasi ja askees. Giotto, keda peetakse esimeseks renessanslikuks kunstnikuks, töötas peaaegu eranditult frantsiskaani kloostrite ja kirikute heaks ja nimelt sellepärast, et püha Franciscus oli talle nii südamelähedane ning kui me räägime kiriku rikkusest, siis frantsiskaanid polnud kindlasti kõige rikkam tellija. Ma ei räägi juba kuulsatest ikonograafidest nagu Andrei Rubljov, kes olid ise mungad ning oma meistriteoste eest mingit materiaalset tasu ei saanud. Vastupidi, ikoonide maalimine on ränk askees, millele eelneb paastu ja palvetamise periood. Kuid öeldu ei käi üksnes kunstnike kohta. Mikołaj Kopernik, vaimulik ja kanoonilise õiguse doktor, oli kahel oma eluperioodil piiskopikohustuste täitja, mis oli materiaalse kindlustatuse seisukohalt väga tõhus. Oma teadusuuringuid, mis ei piirdunud sugugi üksnes astronoomiaga, finantseeris ta ise, rahalises mõttes tähendas teadus talle mitte sissetulekut, vaid väljaminekuid; liikumapanevaks jõuks ei olnud tema puhul mingid väljaspoolt tulnud tellimused, vaid janu tõe järele, mis viis ta nii teoloogiasse kui ka teadusesse. ​​

Huvitaval kombel ei kiirusta heliloojad ka praegu, kui kirik pole enam ammu monopoolne kunstide sponsor (tegelikult polnud ta seda ka kesk- ja renessansiajal), looma „Evolutsiooni oratooriume“, ka teadusmuuseumite laemaalingud ei saa millegipärast konkureerida Sixtuse kabeliga – kas siis ei ole aine ise nii haarav või on ateistlik kunst religioossega võrreldes nii degradeerunud. Pealegi tuletan igaks juhuks meelde, et praegugi loovad kunstnikud ja heliloojad väljapaistvaid teoseid liturgilisel või muul religioossel ainel, ning sugugi mitte sellepärast, et kirik neile maksab, vrd kas või Arvo Pärdi loomingut. Tõeline kunst – ja see ei käi üksnes religioosse kunsti kohta – on ennekõike askees ja alles siis, ehkki sugugi mitte alati, ka rahateenimisvõimalus.
​
Eraldi tahaks öelda paar sõna Shakespeare’i kohta. Mul hakkab kahju inimesest, kes ei taju Shakespeare’i pidevaid kristlikke alltekste. Kui rääkida ainuüksi „Hamletist“, siis selle ehk kuulsaima monoloogi „Olla või mitte olla“ tõlgendamine muutub väga primitiivseks, kui selles mitte märgata viiteid meie isa palvele ja Ketsemani hingevõitlusele. Muide, väga peenelt tajus seda Boriss Pasternak oma luuletuses „Hamlet“, mis avab „Doktor Živago“ luulekogu. 

​Shakespeare’i „Hamleti“ puhul aga on meil unikaalne võimalus võrrelda Shakespeare’i käsitlust mittekristliku algtekstiga, mille pani kirja Saxo Grammaticus (11.–12. saj.). Selle Hamlet (Amleth) ei tundnud kõhklust ega vaevelnud moraaliprobleemide küüsis. Seal, kus Shakespeare’i tegelane mõtiskleb selle üle, kas olla või mitte olla, seksib Saxo Grammaticuse Amleth neiuga, kellest saab Ophelia prototüüp. Amlethi ainus mure on siin, et keegi ei saaks sellest teada, sest ta teeskles hullu. Ka ei kõhkle ta hetkegi kätte maksmast, tema viivitus on seotud sellega, et tal ei ole selleks head võimalust. Amleth korraldab jõhkraid tapatalguid, tükeldades mõõgaga oma onust kasuisa ning põletades elusalt tema õukondlased. Pärast seda valitseb ta ilma igasuguste süümepiinadeta kaua ja õnnelikult. Ma ei räägi juba sellistest episoodidest nagu Claudiuse palvetamine. Sündmustiku kondikava on Shakespeare’il sama mis Saxol, kuid tegelaste psühholoogia, nende motivatsioonid on hoopis teistsugused. Ilma kristliku taustata ei ole võimalik mõista, miks Hamlet kättemaksuga viivitab või miks Opheliat ei saa matta pühitsetud mulda. Muidugi pole Shakespeare’i tekstid sõna otseses mõttes religioossed ning kindlasti ei kirjutanud ta neid kiriku tellimusel. Veelgi enam, kristliku dogmaatika seisukohalt on paljud Shakespeare’i mõtteavaldused vähemalt riskantsed. Ent pole kahtlust, et Shakespeare kuulub kristlikku kultuuriruumi ning tema teoste vähegi adekvaatne mõistmine pole võimalik väljaspool kristlikku sümboolikat, kõike seda, mida Kołakowski käsitleb kristliku fenomenoloogia lahutamatu osana. 

Richard Dawkins on andekas ja kirglik publitsist. Teda on huvitav kuulata, paraku kaotavad kirja pandult tema mõtted suure osa oma veenvusest. Tõepoolest, kui Jumalat pole olemas, siis milleks raisata palju energiat ja paberit tõestamaks, et kristlaste, juutide ja moslemite Jumal on väga ebameeldiv, lausa kuritegelik tüüp. Dawkins ilmselt ei pane tähele, et tema argumentatsioon meenutab karikatuursel viisil üht keskaja teoditseiat: kui Jumal on definitsiooni järgi kõikide hüvede kogum, siis peab ta eksisteerima, kuna eksisteerimine on parem kui mitteeksisteerimine. Dawkins küll seda otseselt ei ütle, kuid tema loogika järgi tuleb välja, et kuna Jumal on nii halb, siis ta ei saa eksisteerida.

Dawkinsi arutlus on teravmeelne, kuid asjatundmatu. Pealegi ei ole ta oma arutlustes päris aus. Näiteks kui ta kirjutab muistsetest mälestussammastest, mida õhivad taliibid, jätab ta ütlemata, mis mälestussambad need on. Need aga on hiiglaslikud Buddha kujud, mille kindlasti ei rajanud ateistid tulevase teadusmuuseumi jaoks. Dawkinsi tviitidest leiab aga veelgi naljakamaid asju. Näiteks kirjutas ta, et moslemi barbarid hävitasid Timbuktu hindamatu pärandi. Tõepoolest, need, kes hävitasid unikaalsed manuskriptid, olid moslemitest barbarid, täpsemini, Boko Harami liikmed. Asi on aga selles, et nendest üliväärtuslikud raamatutest ja muudest dokumentidest (neist suurema osa moodustasid koraani eksemplarid) lõid samuti moslemid. Islami kultuur üldse, aga keskaegne eriti oli läbinisti religioosne ja see puudutas ka Timbuktus hävitatud kunsti-, meditsiini- või astronoomia teemalisi traktaate. Igal juhul ei toeta see traagiline juhtum arusaama islami lausbarbaarsusest.

Dawkinsi raamat tekitas suure poleemika ning kristluse apologeedid heitsid talle ette teoloogia mittetundmist. See etteheide on õigustatud vaid osaliselt. Oma kriitikutele vastas Dawkins, et ateism ei vaja teadmisi teoloogias, nagu ka nt päkapikkude mitteuskumine ei nõua teadmisi päkapikuloogias. Vastus on dawkinslikult teravmeelne ja pealiskaudne. Päkapikkude mitteuskumine ei nõua spetsiaalseid teadmisi, ent kui inimene kuulub päkapikuvastasesse seltsi, kui ta pühendab oma elu päkapikkude paljastamisele ja kirjutab raamatuid sellest, kui halvad need päkapikud tegelikult on, peaks ta ilmselt veidi tundma ka ainest. Siiski on Dawkinsi raamatust kasu, kuigi arvatavasti mitte päris selline, mida lootis autor. Ma ei tea, mitmel religioossel inimesel on Dawkins silmad avanud, nii et neist said ateistid. Kõik positiivsed vastukajad tema kirjutistele on nende autorite sulest, kes niigi Jumalat ei usu. Küll aga on tema raamat kasvatanud huvi religiooni ja kristliku kirjanduse vastu. Siin võime me toetuda statistikale. Dawkinsi raamat ilmus 2006. aastal ja sai bestselleriks. Samal aastal kasvas USAs ateistliku kirjanduse läbimüük 50%, samas kui Pühakirja läbimüük kasvas 150%.

Tuleme nüüd Kołakowski juurde. Filosoof ei hakka tõestama, et väljapaistvad kunstiteosed ja kuulsad arhitektuurirajatised on nii või teisiti seotud kristlusega. Need asjad on niigi selged, nad on tähtsad, kuid nad on tagajärjed. Kołakowski aga püüab välja selgitada põhjused. 

Kõigepealt tuleb rõhutada, et Kołakowski käsitlusel ei ole mingit pistmist teoloogiaga. Eriti puudutab see radikaalset protestantlikku piiblikriitikat, mis roogib kristlusest välja kõik imed ja muud tavamõistusele vasturääkivad seigad. Kuid ta heidab kõrvale ka teoloogia tervenisti, tema käsitluse keskmes on Kristus ise kui euroopaliku kultuuri alus, aga mitte teoreetilised konstruktsioonid:

„Ma jätan kõrvale ka teoloogia – kristoloogilised vaidlused on köitev ajalooline teema, aga ma ei pea oma küsimuste üle mõtiskledes neid arvesse võtma. Ja sõnastan nüüd lühidalt need oma küsimused. Kas meie kultuur elaks selle üle, kui unustaksime Jeesuse? Kui Jeesus aetakse meie maailmast välja, kas see maailm kukub siis kokku? Miks me vajame Jeesust?“ (Naeruvääristatud Jeesus, lk 119)

Kołakowskit huvitab Jeesuse fenomen Euroopa kultuuris kogu oma täiuslikkuses, kõikide imede ja pärimuslugudega:

„Ma mõtisklen sellisest Jeesusest, nagu ta euroopalikus tsivilisatsioonis on avaldunud, toetun sellele, millisena teda paljude sajandite jooksul on nähtud, sealhulgas hõlmates ettekujutusi ja stereotüüpe, mis on meile tuntud mitte üksnes Uuest Testamendist, vaid ka lõputult hulgalt piltidelt, kujudest kirikutes, jutlustest, kirikutraditsioonidest, isegi jõululauludest. Ma pean siis silmas sellist Jeesust, millisena ta on olemas kõigi meie mälus, kes me oleme selles kultuuris elanud ja uskunud. <...> Ma pean silmas tõelist Jeesust, see tahendab: tõeliselt, tegelikult ja lahutamatult meie ajaloos kohalolevat. See kohalolek hõlmab kõiki tema sõnu, kõiki imesid, palveid ja õpetusi.“ (lk 118) 
​

Kołakowski ei lähe lihtsat teed, ei hakka näitama, kui tähtis on Kristus ja kristlus Euroopa kunstis või kirjanduses. Need on tagajärjed, kuid teda huvitavad põhjused. Ja need on tema meelest järgmised. Esimest nimetaksin ma traagiliseks optimismiks. Nii iga üksikisiku elu kui ka Päikesesüsteemi või kogu universumit ootab lõpp, ja see memento mori on üks kristliku maailmavaate olulisemaid komponente. Kuid see ei tähenda ei meeleheidet, budistlikku ükskõiksust ega ka epikuurlikku hedonismi, vaid toob endaga kaasa pideva mõtiskluse elu mõtte üle ja vastutuse iga läbielatud hetke üle.
​
Sellega on lahutamatult seotud teine komponent: transtsendentaalsus. Kõik inimlikud institutsioonid, kogu sotsiaalne elu, kõik see, mida Püha Augustinus nimetas maiseks riigiks, on olulises, ehkki nähtamatus seoses taevariigiga. Ka kõige ateistlikumad riikluse arhitektid Euroopas lähtuvad sellest, et nende praegune valitsemine ei ole veel ideaalne. Ideaal tuleb alles saavutada. Tundub, et selliste riikluse teoreetikute ja valitsejate intentsioonides pole midagi kristlikku, kuid juba mudelil enesel, et maine elukorraldus peab alluma ideaalsele mudelile, on kristlikud juured. Veelgi enam, kui analüüsida näiteks kommunistlikke projekte sisuliselt, siis ei ole raske leida neis kristlike doktriinide parafraase, ehkki tavaliselt on tegu nende moonutatud ja lausa perverssete transformatsioonidega (vrd ka „tuhandeaastase riigi“ kontseptsiooni Natsi-Saksamaal). 

Ka kolmas aspekt on tihedalt seotud eelmistega. See on püha ja profaanse vastandamine:

„Me puudutame siin võtmeküsimust ja samas kristliku kultuuri väga valulikku punkti: sacrum’i ja profanum’i omavahelist suhet ja pinget. See, et sellised pinged on olemas, on paratamatu, need tulenevad juba asja enda olemusest, sellest lihtsast põhjusest, et sacrum on meile tuntud profanum’i vormi ümberpandult, sest me elame oma kehas, maailmas ja ühiskonnas.“ (lk 131)

Jällegi, nagu eelmiste vastandite puhul, on olulised mõlemad poolused: vastandumine ise pole vähem tähtis kui kumbki nendest. Ehkki elul on suurem väärtus kui surmal, taevariigil suurem väärtus kui maisel riigil ja sakraalsel suurem väärtus kui profaansel, ei saa kristlikust kultuurist elimineerida vastanduse vähemväärtusliku osa. Kui Euroopa kultuur kaotab täielikult oma sakraalse tähenduse ja transtsendentsuse mõõtme – ja nimelt seda taotlevad Kristuse naeruvääristajad – lakkab ta olemast. Euroopast jääb alles vaid geograafiline mõiste, kultuuriline tühermaa (kui kasutada Ossip Mandelštami väljendit). Kuid peaaegu sama vastuvõetamatu on klerikalism, milles kõik maine on halvustavalt maha surutud, milles maine võim on samas ka vaimne võim. Kołakowski järgi ei saa teokraatia olla kristlik projekt. „Keisrile keisri oma, Jumalale Jumala oma“ tähendab mitte üksnes seda, et keiser pole Jumal, vaid ka seda, et Jumal ei ole keiser. Keisrile ei tohi anda seda, mis on Jumala oma, aga ka Jumalale ei saa omistada keisri oma. 

Oma põhimõttelise pluraalsuse poolest eristub Euroopa kultuur islami totaalsusest:

„Teokraatia on islamimaailma probleem, kus religiooni ja riigi lahutamise idee pole kunagi juurdunud ja sellele ei leia ka koraanis põhjendust. Ent see ei ole enam kristliku maailma probleem.“ (lk 133)

Kristlus ei ole totalitaarne religioon, ei ole olemas spetsiifilist kristlikku loodusteadust, meditsiini ega juurat, ning selle poolest eristub ta mitte üksnes islamist ja judaismist, vaid ka näiteks konfutsiaanlusest. Kuid samasuguseid tendentse on täheldatud ka ilmalikes totalitaarsetes ideoloogiates (vrd aaria füüsikat Natsi-Saksamaal või marksistlikku bioloogiat ja keeleteadust kõrvuti imperialistliku küberneetika keelustamisega Nõukogude Liidus). Euroopa kultuur on kristlik, st me võime Kołakowski vaimus öelda, et kristlus on selle sakraalne alus, samas kui sekulaarne ja ennekõike juriidiline alus on pärit antiigist: Euroopa on kristliku kultuuri ja Rooma seaduse ala. Kristlus (vähemalt pärast Püha Augustinust) ei tõuka eemale paganlikku tarkust – üks tähtsamaid katoliiklikke filosoofilisi koolkondi on tomism (nüüdisajal ennekõike uustomismi variandis), mis käsitleb kristlust läbi aristotelliku prisma. Ma ei räägi juba kristlikust kunstist ja arhitektuurist, mis orgaanilise osana integreerivad endasse antiigi pärandit.

Tuleksin aga nüüd veel korraks Dawkinsi unistuse juurde, maailma juurde, kust oleksid kadunud kõik religioonid. Mul ei ole vaja oma kujutlusvõimet eriti pingutada, kuna elasin sellises maailmas pool oma elust. Ja see on küll maailm, mida ma kõige vähem igatsen ning kõige vähem soovin oma lastele ja lastelastele. Dawkins toob nimekirja religiooni kuritegudest. Ehkki nimekiri pole kaugeltki ammendav, on see muljetavaldav. Religioonide arvele võib ajaloos tõepoolest kirjutada palju kuritegusid. Ja mul pole vähimatki soovi ega vajadust neid õigustada. Kuid ilma religioonita maailm pole vähem, vaid on sootuks rohkem vägivaldne. Ja ma ei hakka siin mingit nimekirja tooma. Pealegi on siin üks huvitav aspekt: religioonist vabanenud ühiskonnad loovad otsekohe omaenda parareligioossed institutsioonid, talitused ja kombestiku. Selle kohta kirjutab Kołakowski:

„Sel grotesksel kombel saab teoks vastandite ühtsus: kaotatud sacrum kehastub türanlikeks iidoliteks, kaotatud profanum saab võimu nende üle, kes selle hävitasid, ja teeb neist oma teenrid. Tagajärjed on samasugused: näilisuse diktatuur – ei sacrum ega profanum ei ole hävitatavad, sest mõlemad on tegelikud ja seega vältimatud. Võib üht või teist nõrgendada, võib nende ilminguid keelata, aga muuta seda, mis on tegelik, in nihilum, on inimese jaoks sama võimatu, kui luua seda ex nihilo.“ (lk 131) 

Prantsuse revolutsiooni käigus tapeti vaimulikke, rüüstati kirikuid ja kloostreid. Ning peaaegu kohe hakati nende varemetel looma Mõistuse templeid, kus sooritati rituaale Mõistuse, Tarkuse ja teiste parajumaluste auks. Kommunistlikus Nõukogude Liidus olid usklike ristikäikude asemel töölisklassi demonstratsioonid, ikoonide ja kirikulippude asemel olid partei- ja valitsusjuhtide pildid (NB! Ka surnute omad) ning transparendid loosungitega. Ning suure impeeriumi tähtsaimale väljakule ehitati tsikuraadikujuline rajatis, kus säilitati profaanse riigi rajaja profaanset laipa. ​

Üks ilmekas näide on aga kristluse keelustamine Mehhikos. Antiklerikalismi laine tekkis juba 1820. aastate lõpul. Pärast 1854. aasta revolutsiooni moodustus valitsus, mille juhtfiguurid olid progressiivsed vabamüürlased. Varsti võeti kirikult ära omandiõigused. Pärast lühiajalist prantslaste valitsemist pani Juáreze valitsus katoliku kiriku praktiliselt lindpriiseisu. Katoliiklaste tagakiusamine ja nendevastane füüsiline vägivald toimus mitmes laines, millest iga järgmine oli eelmisest tugevam ning mis kestsid kuni 1946. aastani. Samal ajal toimusid aga Mehhikos mitmed valitsusvastased rahvaülestõusud. Kui valgustatud riigieliit, milles mängisid suurt rolli ateistid ja vabamüürlased, olid kiriku radikaalsed vastased, siis nende vastu võitlev lihtrahvas oli krüptokatoliiklik (nüüdisaegse statistika järgi on üle 90% mehhiklastest katoliiklased). Muide, Mehhiko vaimset atmosfääri annab suurepäraselt edasi Graham Greene’i romaan „Vägi ja au“ (tõlgitud ka eesti keelde). On huvitav, et katoliku kirikust vabaks jäänud koht ei jäänud tühjaks. Selle asendas surmakultus ja uuspaganlik mütoloogia, mille juuri otsiti põlisameeriklaste kristluse-eelsest kultuurist.

Ning lõpetuseks. Kristlus on paradoksaalne.

„See, et Galilea juudi nõrkadest, kallite sõrmustega kaunistamata kätest kerkis uus maailm, see on käsitamatu, kui vaatame sellele Jeesuse ajajärgu perspektiivist. Selle muutuse juureks – kristlik maailm on selles punktis alati üksmeelel olnud – on armastus. Mitte armastuse idee kaudu, vaid armastuse jagamise kaudu: armastus kui fakt, kui tõeline energia, mille Jumal valas maailma ja mille peegelduseks on see pisku, mida inimesed kannavad endas – kahvatu, ebatäiuslik ja kurjaga segatud peegeldus, aga alati elav. Mäejutlus ei ole moraalne “õpetus”; kui see oleks üksnes seda, siis miks kuulajad, aga samuti ka pärast neid sündinud põlvkonnad oleksid pidanud võtma tõsiselt neid veidraid, teostamatuid ja võimatuid õpetusi? Aga, nagu ütleb evangeelium, õpetas Jeesus mitte nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald (Mk 1, 22). Teisisõnu, kuulajad võtsid Jeesust kui prohvetit, võtsid tema sõnu Jumala sõnumina. Ja selline Jumala sõna ei ole mitte üksnes siduv tõde, vaid me nõustume sellega, sest mõistame selle vääramatut õigsust: see annab jõu, mis muudab hinge, see võimaldab hingel asuda talle määratud eluteele – ja kui ta sellele teele ei astu, siis tunneb ta vähemalt süüd. Mäejutlus ei olnud piibli tõlgendus ega selle korrigeerimine, samuti mitte eetiline süsteem: see oli tegu, mille kaudu sai armastus külvatud maailma.“ (lk 156-157)

Juba Tertullianus (2.-3. sajand) rõhutas seda paradoksi: Jumala poeg on surnud, kuna see on mõttetu. Maetuna ärkas ta ellu, mis on võimatu. Jumala poeg suri, mis on kindel, kuna see on absurdne. Kristus, vaeses perekonnas sündinud, väga lihtsat elu elanud ja häbiväärselt piinarikast surma surnud inimene, sobib ehk kõige vähem universumi looja ja selle valitseja tiitlit kandma. See on lihtsalt naeruväärne. Tema üle naerdi Tema eluajal, Teda mõnitasid Rooma sõdurid, Teda naeruvääristasid haritud filosoofid, neoplatoonikud, gnostikud ja teised. Tema üle naersid valgustatud pead uuel ja uusimal ajal, Teda naeruvääristatakse ka praegu.

Peab olema suur vajadus ja tung, et sajandeid järjest ikka ja jälle naeruvääristada kedagi, kes naeruvääristajate meelest ei kujuta endast mitte midagi.

​Harva on linnavolikogu istungitel põhimõttelisi debatte sotsiaalpoliitilistel teemadel. Enamasti ollakse üksmeelsed detailplaneeringute, teedeparanduse jms küsimustes. Mõnikord on üksmeel ka linna seisukohast eksistentsiaalsetes küsimustes, nagu näiteks tselluloositehase rajamisega seotus. Mõnikord lahknevad aga arvamused ka majandusküsimustes, nagu näiteks kuhu ja kuidas rajada bussijaam, kas lähtuda linnaelanike või kinnisvaraarendajate huvist (punnisime küll vastu, nii palju kui saime, kuid arendajate huvid osutusid kaalukamateks).

Eile (28.06) aga oli haruldane juhtum, kus sattusid vastamisi erinevad ideoloogiad. Nimelt käib jutt linnavolikogu otsusest: "Loa andmine sotsiaalmajade rajamise projektis osalemiseks". Mina parempoolse poliitikuna olen alati sellistele projektidele vastu seisnud, kuid antud juhul sundisid mind repliigiga esinema järgmised selle otsuse õiendis sisalduvad formuleeringud:

"Alaeesmärk on tagada sotsiaal-majanduslikult vähekindlustatud isikutele ja peredele nende vajadustele vastava eluruumi kasutamise võimalus seni, kuni nende iseseisev toimetulek on paranenud ning nad on suutelised ise endale eluruumi tagama ja sellega kaasnevaid kohustusi täitma.

Sihtrühma liikmed:
- asenduskoduteenuselt ellu astunud noored;
- erivajadusega isikud;
- töövõimekaotusega isikud;
- lasterikkad pered;
- üksikvanemaga pered;
- kinnipidamisasutusest vabanenud isikud;
- sõltuvusprobleemidega toimetulekuraskustes isikud;
- õnnetusjuhtumi tagajärjel eluruumi kaotanud isikud;
- eakad
jt, kes vajavad kohaliku omavalitsuse üksuse abi endale või perekonnale eluruumi tagamisel."

Minu vastuväited puudutavad kahte punkti. Esiteks, siin on ühte patta pandud täiesti erinevate vajaduste ja huvidega inimrühmad. Ma võin nõustuda sellega, et nad on kõik sotsiaalselt haavatavad ning ühiskond võiks erinevate meetmetega neile tuge pakkuda, kuid töövõime kaotanud, erivajadustega ja eakad inimesed vajavad täiesti teistsugust hoolt kui kinnipidamisasutusest vabanenud ja sõltuvusprobleemiga inimesed, ning ma ei arva, et nende ühe katuse alla viimine oleks hea mõte. Eriti aga paneb mind nördima, et sinnasamasse tahetakse panna üksikvanemad ja lasterikkad pered (umbes et "Noh, asotsiaalid! Vaadake, kuidas riik ja Tartu linn teie eest hoolitsevad!").

Teiseks, mure Eesti laste ning eriti suurperede laste üle on vaevanud mind alates taasiseseisvumisest. Lapsed ei tohi kannatada vanemate piiratud sissetulekute pärast. Sotsiaalmajad ja muud analoogsed programmid toovad vaid näilise leevenduse. Tegelikult kujutavad nad endast vaesuslõksu -- sotsiaalmajast nii kergelt ei pääse ja jutud "iseseisva toimetuleku paranemisest" sotsiaalmajades on silmakirjalikud. Sellele tuleb lisada neis hoonetes elavate perede sotsiaalse stigmatiseerimise, mis on eriti ebaõiglane nimelt laste suhtes.

Repliigi reglement lubas mul välja öelda vaid põhiideed argumentatsioonita, kuid mul on hea meel, et minu kohmakas sõnavõtt jõudis vähemalt mingil määral kohale. Ei, see mõjutanud kuidagi hääletustulemusi, minagi ei hääletanud vastu, vaid ei osalenud selles hääletamises. Sellegipoolest teatud mõju sellel oli. Igatahes sotside raskekahurvägi Marju Lauristin pidas vajalikuks anda mulle vastulöök (ei puutu eriti asjasse, kuid siiski: pean Marju Lauristinist lugu juba nõukogude ajast peale -- ta on aus ja põhimõtteline inimene ja see väärib kindlasti austust, kuid meie põhimõtted on mõnes küsimuses väga erinevad).

​Oma emotsionaalses sõnavõtus ei varjanud Marju Lauristin oma nördimust. Tema vastuväited puudutasid kahte seika (kahjuks ei ole mul istungi protokolli, pean tuginema oma mälule). Esimene osa ei olnud minu meelest üldse eriti relevantne, kuna rääkis sõnadest, mitte asjadest. Nimelt jäi Lauristinil millegipärast mulje, et ma reageerin reflektoorselt sõnale 'sotsiaalne'. Teine osa oli aga põhimõttelisem, nimelt väitis ta, et paljudel lasterikastel peredel on sotsiaalmaja ainuke võimalus, kuna ükski pank ei anna neile laenu. See on minu meelest väga julge üldistus, mis ei rajane faktidel. Spetsiaalselt helistasin tuttavale pankurile ja ta kinnitas, et enamasti antakse küll ning ta on ise ka andnud.

​Ja nüüd väljaspool punkte. Ma tunnen hulka lasterikkaid perekondi, mul on endal viis last, lasterikkad pered on kõikidel mu tütardel. Minu tuttavate hulgas on samuti paljudel paljulapselised pered ning nii mõnelgi neist ei ole materiaalne olukord kiita. Kuid ma ei tea ühtegi juhust, kus lasterikas pere tahaks elada sotsiaalmajas. Ning mulle on põhimõtteliselt vastuvõetamatu suhtumine lastesse kui takistusse. Lapsed on rõõm ja rikkus, ehkki nii mõnigi kord ei ole see rikkus materiaalne.

Kui lugeda eesti sotsiaalmeediat ja eriti neid kommentaare, mida mõnikord nimetatakse vihakommentaarideks, siis kogu nende mitmekesisuse juures (näiteks käib võrdlemisi kõva madin islamofoobide ja antisemiitide vahel) on siiski mõned teemad, mis neid ühendavad. Ning üks nendest on kindlasti George Sorosi vihkamine. Temast on moodustatud koguni üldnimi, nii et lisaks infernaalsete omadustega varustatud Sorosile tegutsevad ka igasugused soroslased. Üks linnahull ei nimeta mindki kunagi teisiti kui soroslaseks. Milles täpselt minu soroslus seisneb, ei ole vähemalt mulle selge: ma ei jaga paljusid Sorosi vaateid ei filosoofia ega majanduse valdkonnas ning Soros ei ole mind kunagi ei otseselt ega kaudselt finantseerinud.

Asjale lisab vürtsi see, et kõik need Sorosi-vastased postitused on võimalikud tänu internetile, samas kui Eesti interneti arengus on Sorosil oluline roll, tema initsiatiivil avati Eestis avalikke netipunkte, ta toetas ka Tiigrihüpet. Tema avatud ühiskonna kontseptsioon tähendas ennekõike vaba juurdepääsu informatsioonile ja sõnavabaduse laiendamist elektroonilisele meediale.

​Möödunud kuul käisin ma Ungaris, pidasin loenguid ja esinesin konverentsil kahes Budapesti ülikoolis, k.a Viktor Orbáni alma mater'is Loránd Eötvösi Ülikoolis. Sealsed õppejõud, sealhulgas need, kes pidasid Ungari pagulaspoliitikat õigeks, olid väga nördinud Orbáni kahepalgelisuse pärast: ise ta käis Sorosi rahaga tudengina välismaal õppimas, aga praegustelt noortelt võtab selle võimaluse ära (kontrollisin igaks juhuks üle, tõepoolest käis).

Kui ma googeldasin Sorost inkrimineerivaid süüdistusi, leidsin üllatavalt vähe märkusi tema finantstegevuse kohta, mis on minu meelest tõepoolest vähemalt problemaatiline. Valdav osa Sorosi-vastaseid süüdistusi on seotud kas pagulaskriisiga (umbes et Soros kas toob ise pagulasi või vähemalt finantseerib nende sissevedu Euroopasse) või tema globalismiga, mis seisneb selles, et ta tahtvat kogu Euroopa võimu tsentreerida Brüsselisse, allutada rahvaid Brüsseli diktaadile, hävitada põlisrahvaid vms. Mõlemal juhul opereeritakse kas otseselt võltsitud või kontekstist välja rebitud tsitaatidega, kusjuures ühed ja samad valesüüdistused levivad sadades, kui mitte tuhandetes postitustes. Tegemist on tüüpilise valeuudiste spinnimisega, kusjuures algallikad on enamasti USA ja eriti Ungari rämpsmeedias (liberaalne antikommunist Soros olevat apokalüptiline satanist, illuminaat, kommunist, nats, SS-lane, vabamüürlane jne). 

Nüüd aga sellest, mida Soros tõepoolest ütleb ja tahab. Õnneks on olemas tema enda tekst, mille ta hiljuti kandis ette EL nõukogu välisasjade nõukogu ees (29.05.2018). Seda teksti on laialt tiražeeritud, refereeritud ja analüüsitud. Siin väljendab ta täpselt ja ühemõtteliselt oma vaateid meid huvitavatel teemadel.

Soros alustab sellega, et Euroopa Liit on sügavas kriisis. Sorosi sõnul ei ole see kriis juhuslik ega pealiskaudne, vaid eksistentsiaalne: "Kõik, mis sai valesti minna, läks valesti."

Ning selles kriisis ei ole süüdi niivõrd vastutustundetud populistid, kes vaid osavalt kasutavad ära avanenud võimalusi, kuivõrd Euroopa Liid ise. Muide, see on täpselt see, mida ma olen erinevatele auditooriumidele juba tükk aega rääkinud: Brexit ei ole üksnes David Cameroni ja Briti konservatiivide läbikukkumine, vaid ka Euroopa Liidu ja isiklikult Jean-Claude Junckeri läbikukkumine. Kuid tagasi Sorosi juurde. Pärast kriisiolukorra lühikirjeldust esitab Soros enda programmi. Ja siin ma tahan piirduda otseste tsitaatidega ja mõningate endapoolsete kommentaaridega.

Soros: "Mida saab teha Euroopa päästmiseks? Euroopa seisab silmitsi kolme põletava probleemiga: pagulaskriis, territoriaalne lagunemine, mida näitlikustab Brexit, ja kasinuspoliitika, mis pärsib Euroopa majandusarengut."
Olen Sorosiga täiesti nõus kahes esimeses punktis, kolmandas jään eriarvamusele, kuid ma ei ole majandusekspert, lähtun üldisematest põhimõtetest.

Soros: "Pagulaskriisi kontrolli alla saamine võib olla parim koht, kust alata. Ma olen alati propageerinud seda, et pagulaste paigutamine Euroopa riikidesse peab olema täiesti vabatahtlik. Liikmesriike ei tohi sundida vastu võtma pagulasi, keda nad ei taha, ning pagulasi ei tohi sundida asuma riikidesse, kuhu nad ei taha minna. Euroopa migratsioonipoliitika peab juhinduma vabatahtlikkusprintsiibist."
See on täpselt see, mida minagi olen juba mitu aastat väljendanud nii suuliselt kui ka kirjalikult (vt nt siin või siin).

Edasi: "Euroopa peab kiiresti reformima või tühistama nn Dublini konventsiooni, mis on pannud ebaõiglase koormuse Itaaliale ja teistele Vahemereriikidele katastroofiliste poliitiliste tagajärgedega. EL peab kaitsma oma välispiire, kuid hoidma need lahti seaduslikele migrantidele. Liikmesriigid omakorda ei tohi sulgeda oma sisepiire. Idee "Euroopa kindlusest", mis on suletud poliitilistele pagulastele ja majandusmigrantidele rikub ühtemoodi nii Euroopa kui ka rahvusvahelist õigust ja on igal juhul täiesti ebareaalne."

Pagulaskriis on Sorose meelest tagajärg, põhjus aga on ELi üldine kriis. Sorosi enda ideaalid, mida ta on korduvalt väljendanud, on teised: Euroopa Liit peaks olema Avatud Ühiskonna idee kehastus, st võrdsete riikide vabatahtlik assotsiatsioon, mis liitusid ja ohverdasid osa oma suveräänsusest ühise hüve jaoks. Kusjuures selle "ohverdamise" sisu ja maht on iga riigi suveräänne otsus, mitte aga tsentraliseeritult pealesurutud kohustus. (Mina eelistaksin rääkida mitte ohverdamisest, vaid delegeerimisest.)

​Soros on kriitiline kahekiiruselise Euroopa kontseptsiooni suhtes, sellest ideest tuleb loobuda:

​"Mitmekiiruselise Euroopa asemel peaksime eesmärgiks võtma paljurajalise Euroopa, mis võimaldaks liikmesriikidele laiema valikuspektri. Sellel oleks kaugeleulatuv positiivne efekt. Praegu on suhtumine koostöösse negatiivne: liikmesriigid tahavad pigem taaskindlustada oma suveräänsust kui seda veelgi enam loovutada. Ent kui koostöö tulemused on head, võivad suhtumised paraneda." Näitena toob Soros kaitse-eesmärgid, mis peaksid Euroopal olema ühised.

Enamiku siinsete seisukohtadega olen ma nõus, v.a ehk Sorosi avatud ühiskonna kontseptsiooniga, mis võtab mõnikord lausa kinnisidee kuju. Mina eelistaksin rääkida vabadest kodanikest, kes moodustavad tsiviilühiskondi, need omakorda riike, mis omakorda astuvad vabadesse assotsiatsioonidesse. Siiski rõhutab ka Soros, et vastavad ELi reformid peavad tulema mitte ülevalt, vaid alt, st liikmesriikidelt.

Sellisel juhul tuleks loobuda praegusest Euroopa Liidu föderatiivsest mudelist, EL oleks riikide konföderatsioon, kusjuures riikide sisekorraldus (nii poliitiline kui majanduslik) oleks nende ühiskondade enda otsustada. Nii oleks Euroopa Liidus oma koht nii föderatiivsetel kui unitaarriikidel (sh rahvusriikidel), nii vabariikidel kui (konstitutsioonilistel) monarhiatel. Euroopa tugevus seisneb mitmekesisuses, mitte ühtsustamises. Unifitseerimine peaks olema minimaalne ja puudutama näiteks selliseid võõrandamatuid asju nagu inimõigused. Sellisel juhul vajaks muidugi reformimist ka Euroopa Liidu juhtorganid, kuid sellest ei taha praegu pikemalt rääkida.

Tulles nüüd tagasi pagulaskriisi juurde, siis oma kriitikas läheksin Sorosist kaugemale. "Pagulaskriis" ise on pettemõiste, mis koondab ühe katuse alla erinevad protsessid ja nähtused. Selle päästikuks oli Süüria kodusõda, mis tekitas humanitaarse katastroofi ja massilise põgenemise. Sellele lisandusid Islamiriigi metsikused Põhja-Iraagis. Siin on tegemist sõjapõgenikega, kusjuures Euroopasse suundus nendest vaid väike osa. Suurem osa läks Türki, aga ka Jordaaniasse ja naaberriikidesse. Selle lainega liitusid Süüria autoritaarse režiimi tagakiusatud ja lihtsalt sellega rahulolematud. Need ei ole sõjapõgenikud, vaid poliitilised emigrandid. Normaalses olukorras peaksid sellised inimesed taotlema poliitilist varjupaika, kasutades olemasolevaid juriidilisi ja diplomaatilisi protseduure (näiteks pöördudes Türgis või Jordaanias vastavate riikide saatkondadesse), mitte aga liitudes sõjapõgenike massidega. Need kaks põgenikekategooriat moodustavad suure inimhulga, kuid nendega oleks Euroopa riigid tavapäraste protseduuride abil saanud hakkama. Edasi aga tekkis lumepalliefekt. Liikuvad inimmassid haarasid endaga kaasa põgenikke Afganistanist ja erinevatest Aafrika riikidest, mis pole Süüria konfliktiga kuidagi seotud. Ka siin on täiesti erinevad juhtumid. Aafrikas on paljudes riikides despootlikud režiimid, rahutused ja sõjad. Sellele tuleb lisada kliimamuutusega seotud ökoloogilised katastroofid subekvatoriaalses Aafrikas. Kuid Euroopasse "põgenetakse" ka rahulikest ja võrdlemisi toimivatest riikidest. Nii näiteks oli 2018. aastal märkimisväärne osa Tuneesiast pärit sisserändajatel. Kõiki neid väga erinevaid kategooriaid lüüakse ühe mütsiga ning siin on ohvriteks nii Euroopa Liidu kodanikud kui ka need, kellel oleks tõesti õigus asüüli taotleda.

See oli asja poliitiline aspekt. Järgmine on kriminaalne ning siin on jällegi erinevad tahud. Esiteks, suur osa Euroopasse jõudnutest, aga valdav osa Aafrika pagulastest on seotud inimkaubandusega. Nad on kas inimkaubanduse ohvrid või kaubitsejad ise. Ning järjest rohkem on juhtumeid, kus inimene kuulub mõlemasse kategooriasse korraga: tal on vaja raha, et maksta kaubitsejale, ning soodsamate tingimuste saamiseks aitab ta talle kliente koguda. Inimkaubandus on kasulik äri, kasulikum kui narkovedu. On teada mitmest kriminaalsest grupeeringust ja autoriteedist Põhja-Aafrikas (ennekõike Liibüas, aga ka näiteks Etioopias), kes on saanud väga rikkaks. Inimkaubandusega on seotud väga ohtlikud ja võimsad kriminaalsed struktuurid Euroopas, kusjuures erinevate riikide kriminaalsed ühendused (tinglikult öeldes maffiad, kuigi Sitsiilia maffia on vaid üks paljudest partneritest) teevad siin tihedat koostööd. Ükskord juhtisin tähelepanu sellele, et pagulaskriisi alguses hakkasid kaduma hirmuäratavad Somaalia piraadid, kes oma kummipaatidega terroriseerisid laevaliiklust Aafrika Sarve juures ja kaugemal India Ookeanis. Samas ilmus imekombel välja tohutu hulk kummipaate Aafrika põhjarannikul. Vahepeal oli aga ka üsna vilgas migrantide vedu otse Somaaliast läbi Punase Mere. Nüüdseks on Somaalia piraatide probleem jäänud ajaloo hämarusse.

Teine kriminaalne aspekt on seotud pagulaste endiga. Euroopas on kaks põhilist diskursust, mis neid käsitlevad. Olen neid nimetanud roosaks ja mustaks. Roosa diskursuse seisukohalt on pagulased süütud ohvrid, kes vajavad abi ja kaastunnet. Musta diskursuse seisukohalt on nad kriminaalsed sissetungijad, terroristid, keda peab represseerima ja võimalikult kiiresti välja saatma. Mõlema diskursuse puudus on see, et nad käsitlevad suuri inimmasse diferentseerimata, reaalsus on aga pigem kirju. Suur osa põgenikke, ka need, kes olid süütud ohvrid, on oma teel asüüli rikkunud palju seadusi. Parimal juhul on need üksnes seotud riigipiiride ületamisega, aga ka vähemalt passiivse inimkaubanduses osalemisega, ma ei räägi juba sellistest pisiasjadest, nagu nende eurodirektiivide rikkumised, mis puudutavad naiste ja laste kaitset. Kuid paljude hingel on veel teisigi väiksemaid rikkumisi, nagu nt pisivargused tee peal jne. Paraku hakatakse Euroopa Liidus neid probleeme teadvustama alles praegu ning väljatöötatud protseduurid ja praktikad on selgelt ebapiisavad.

​Mis aga puudutab nimelt Eesti spetsiifikat, siis mul on juba ammu kiusatus küsida Eesti poliitikutelt ja diplomaatidelt, miks nad ei kasuta rohkem üht meie ressurssi. Ning selleks ressursiks on hallide passide omanikud. Euroopa Liidust ja erinevatest inimõigusorganisatsioonidest tehakse meile pidevaid näpuviibutusi hallipassiomanike rohkuse pärast. Hallid passid (ajalooliselt nn Nanseni passid) on nimelt põgenike dokumendid. Ning see, et meil on nii palju hallipassiomanikke, tähendab juriidilises mõttes seda, et meil on palju põgenikke. Ning võikski näpuviibutajatelt küsida, kas nad ei tahaks neist suurema osa kas kvootide või mõnel muul alusel endale saada.

Mis aga puudutab Sorosi Euroopa majanduse päästmise plaani, siis sellest peaks eraldi kirjutama. Siin ainult niipalju, et mulle tundub see plaan kahtlane ja seda ennekõike eetilistel kaalutlustel.

Vt ka vabaakadeemia.ee.

Isiklikel põhjustel ei osalenud IRLi suurkogul. Mõningad arengud süstivad tagasihoidlikku optimismi. Ennekõike pean siin silmas kolme tehtud avaldust. Ühega võib täiesti rahule jääda -- sellega, mille esitas Jüri Luik ja mis puudutab sõjaliste ohtude analüüsi, kaks ülejäänud avaldust on aga tagasihoidlikud sammud õiges suunas. Mis puudutab selgelt väljaöeldud erakonna negatiivsesse suhtumisse Tartus plaanitavasse tselluloosivabrikusse, siis see on õige ja selle väärtust tõstab eriti asjaolu, et mõned teised erakonnad (Reformierakond ja Keskerakond) tunduvad siin mängivat topeltmängu: tartlased ütlevad küll, et eriplaneeringuga edasi minna ei tohi, erakonna juhtkond aga esineb stiilis 'mis see väike uuringukene ikka paha teeb' (ei hakka siin üle korrutama, kui palju paha selline uuring võib teha, sellest on juba piisavalt räägitud). Kolmas avaldus sisaldab pöördumist Keskerakonna poole üleskutsega lõpetada häbiväärne leping Ühtse Venemaaga. Üleskutse on iseenesest õige ja õilis, kuid jätab pisut paljasõnalise mulje. Mis juhtub, kui Keskerakond järjekordselt selle üleskutse rentslisse viskab?

Keskerakonna leping Ühtse Venemaaga ei ole ühe erakonna ja isegi mitte üksnes Eesti siseasi. Selle vastu tundis murelikku huvi Kanada peaminister. Jüri Ratas olevat talle teatanud, et see leping on külmutatud ja seega seda pole. Sellise jutuga võib ta lollitada oma eestlastest valijaid. Mida tähendab 'leping on külmutatud ja seda sisuliselt pole'? Ilmselt peaksid sellest olema teadlikud mõlemad lepingu osapooled, kuid Ühtne Venemaa ei ole sellega kursis, vähemalt ei kajastu see kuskil nende dokumentides või lihtsalt sõnavõttudes. Vastupidi, leping Eesti Keskerakonnaga figureerib nende veebis ja muudes allikates kui toimiv. Ka ei tea "külmutamisest" midagi Ühtse Venemaa saadikud ega muud funktsionäärid. Seega võiks arvata, et see leping on salaja külmutatud, nii salaja, et sellest ei ole teadlik isegi osa Keskerakonna liikmeid, kes erinevates sõnavõttudes ja aktsioonides täidavad seda lepingut. Pean siin silmas nt Stolitsa ja TTV tegevust, aga samas ka Tallinna LV koostööd Venemaa propagandakanalitega ning eurosaadiku Yana Toomi aktsioone Euroopas ja väljaspool seda. Ka punalipud Tallinna erinevatel üritustel ei ilmu vist samuti iseenesest.

Loodan, et ma eksin, kuid mul ei ole siiski õnnestunud leida ühtegi Keskerakonna ametlikku dokumenti, kus oleks fikseeritud otsus külmutada leping Ühtse Venemaaga. Seega ei vasta ütlused ja väited stiilis 'lepingut ei ole, see on külmutatud' lihtsalt tõele. Ning lõpetuseks tahan esitada laiale ringile kolm küsimust:

1. Kuidas nimetada tegevust, kui sihilikult levitatakse tõele mittevastavat informatsiooni?
2. Kuidas nimetada inimest, kes tegeleb sellise tegevusega?
3. Kas selline inimene on usaldusväärne?

31. mail vaatame koostöös Elektriteatriga musta komöödiat “Stalini surm”. Teen filmile sissejuhatuse ning pean filmi vaatamise järel loengu “Stalini surm: ajaloolis-semiootilised marginaalid”.
Akadeemia liikmetele on külastus eelneval registreerumisel tasuta. Registreerumiseks palun saatke e-mail [email protected].
Vt ka vabaakadeemia.ee.