Tänan kõiki, kes usaldasid mulle oma hääle. 

Minu tulemus on igati rahuldav, samuti võib rahule jääda erakonna tulemusega. Erakonna kontoris ise oma võimaliku tulemuse kohta vastates pakkusin, et saan 700 häält, erakond aga 12 kohta Riigikogus. Kui arvestada vahepealseid reitinguid, võiks erakonna tulemust lugeda väga heaks. Kui aga arvesse võtta, et möödunud valimistel saime 14 kohta, on arenguruumi veel küll. 

Soovin edu kõikidele võitjatele ja tänan veel kord.​

Pühapäeval (3.03) vaatame Vaba Akadeemiaga Tartu Elektriteatris üht maailma filmiajaloo ikoonilisemat teost, Ingmar Bergmani "Seitsmes pitser" (1957). Nagu tavaliselt, on pärast filmi ka minu loeng. Vt lähemalt elektriteater.ee.

UPD 3.07.19 Loengu võib näha siin.
Kahjuks ei ole siin pilt kõige parem, aga see on minu viga, kuna ma ei andnud täpseid juhiseid.
Olulisem on aga, et tegin loengus paar sisulist viga. Esiteks ütlesin, et Surm võtab kaks korda Rüütli lipu maha. Tegelikult on esimesel korral jutt siiski ratsust.
Veel paar asja, millele juhtisid tähelepanu diskussioonis osalejad.
Minu jutust võis aru saada nii, et piibli lugemine söögilauas, nagu seda filmis kujutatakse, oli tollal tavaline asi. Tegelikult polnud rahvuskeeles piibli lugemine tolle aja Skandinaavias üldse võimalik. Lisaks oli piibli lugemine söögiajal tavaline vaid kloostrites.
Mikael näitlejate lapse nimena on arvatavasti samuti seotud apokalüpsisega, kuna just peaingel Miikael puhub viimsepäevapasunat. Ning lõpuks jätsin mainimata veel ühe abielu, mida küll ei näidatud, vaid nimetati, nimelt ütleb Jöns, et tal on naine, aga ta loodab, et ta on juba surnud. Seega pakuti filmis mitte kolme, vaid nelja abielumudelit.

Paavo Järvi on juhatanud Šostakovitši 7. sümfooniat erinevate orkestritega, ja hinnangud on olnud alati väga positiivsed. Siin juhatab ta NHK sümfoonia orkestri Tokyos (1.10.2017)

Tegelikult aga valmisid sümfoonia kaks esimest osa enne sõda ning helilooja tutvustas neid kodus ka sõpradele. "7. sümfoonia oli kavandatud enne sõda, [...] seda ei saa käsitleda reaktsioonina Hitleri kallaletungile. "Invasiooni teemal" ei ole midagi ühist kallaletungiga", ütles Šostakovitš Solomon Volkovile. "Kui ma kirjutasin selle teema, mõtlesin ma hoopis teistele inimkonna vaenlastele [st ennekõike Stalinile -- ML]."

Hitler ja sõda mõeldi hiljem juurde ilmselt siis, kui Šostakovitš lõi lõpuosa, mis pidi väljendama leningradlaste kangelaslikkust. Samas rõhutas ta vestluses Solomon Volkoviga, et sümfoonia on ennekõike Requiem: "Ahmatova kirjutas oma "Requiemi", mina aga enda oma -- 7. ja 8. sümfoonia".  Šostakovitšile ei meeldinud üldse sümfooniat saatnud propagandistlik kära: "Mind muudeti mingiks sümboliks. "Šostakovitši sümfooniat" topiti igale poole ja see ei olnud üksnes ebameeldiv, see hirmutas".

Helilooja ei teadnud, kuhu veel seda sümfooniat võib "toppida". Nüüdisaja Venemaal, kus võit fašismi üle võtab iga aastaga mastaapsema kuju, on Šostakovitši teos leidnud uut kasutust: 21.08.2008 esitati seda Lõuna-Osseetias , 28.08.2015 aga "Donetski vabariigis", mõlemal juhul pidi see tähistama suurepärast võitu selge vihjega, et tegu on jälle järjekordsete fašistidega. "Donetski vabariigi" juht Zahhartšenko (†​ 31.08.2018) kuulutas 2015. aasta võiduaastaks, mis langes kokku pidustustega seoses Suure Võidu 70. aastapäevaga.

Kõik see aga ei saa varjutada tõsiasja, et tegemist on muusikaliselt väga huvitava ning sugugi mitte ühemõttelise teosega. Esimeses osas (Allegrettos) on kuulda viisi Lehári populaarsest operetist "Lõbus lesk". Ühes ingliskeelses allikas olen kohanud arvamust, et nii olevat Šostakovitš narrinud Hitlerit, kuna Lehár oli viimase lemmikhelilooja. See on muidugi täielik jama -- Šostakovitš siis Hitlerile ei mõelnud. On aga huvitav, et sama motiivi kasutas Béla Bartók oma Kontserdis orkestrile, kuid parodeeris ta mitte Lehárit, vaid Šostakovitšit. Jutt käib aariast "Da geh' ich zu Maxim", Nõukogude Liidus lauldi seda tavaliselt vene keeles: "Пойду к Максиму я" (silmas on peetud kabaree "Maximi"). Tegemist on tüüpilise Šostakovitši varjutatud huumoriga: tsitaat oli inspireeritud tema pojast Maksimist, kes sündis 1938. aastal. Nn Invasiooni ülesehitus viitab aga selgelt Maurice Raveli Boléro'le.

Siit aga küsimus: kas sümfoonia majesteetlikku finaali sobiksid kõikidele arvukatele löökriistadele lisaks veel ka lehmakellad?

Muide, kes ütles, et klassikaline muusika ja lehmakellad ei sobi kokku?

Oma esimeses kirjas naisele iseloomustab Tony Dr. Shirleyt: ta ei mängi nagu neegrid, "ta mängib nagu Liberace, aga  paremini, ta on vist geenius". Vähesed mäletavad praegu Liberacet, kuid filmi tegevuse ajal oli ta USA meelelahutustaeva suurim täht. Praegugi asetab Las Vegas Weekly ta esikohale Las Vegase kõige aegade suurimate staaride seas (Elvis on selles nimekirjas alles kolmas). Liberace tõi muusikalise šõu täiesti uuele tasandile ja ta mitteametlik tiitel oligi "Mr. Showmanship" ning 1950.-1970. aastatel oli ta kõige rohkem teeniv meelelahutaja maailmas. 

Liberace (Władziu Valentino Liberace 1919-1987) oli pärit immigrantide perest (ema poolatar, isa itaallane). Ta sündis õnnesärgis nii selle sõna otseses kui ülekantud tähenduses -- ta kaksikvend suri sündimisel. Liberace oli imelaps, ta alustas klaveriõpingutega neljaastaselt, seitsmeaastaselt suutis peast mängida keerulisi klassikalisi teoseid. Teda märkas kuulus pianist Ignacy Jan Paderewski (temast olen kirjutanud) ning andis talle kaks soovitust. Esiteks soovitas tal astuda Wisconsini konservatooriumi, teiseks soovitas loobuda Władziu Valentinost ja olla lihtsalt Liberace. 

Liberace õppis klassikalist klaverimängu, kuid mängis depressiooni ajal enda elatamiseks džässi ja poppi teatrites ja klubides (ka striptiisiklubides). Kuid ennekõike valmistus ta klassikalise muusiku karjääriks. 1937 esines ta võrdlemisi edukalt pianistide konkursil ning alustas kontserttegevust. See oli edukas, 1940. esitas ta Chicago sümfoonilise orkestriga Liszti 2. klaverikontserti ning sai kiitvaid arvustusi. Liberace oli siis 20-aastane.

Kuid ambitsioonikale noormehele oli sellest vähe. Ta sai aru, et klassikalises muusikas ei saavuta ta kunagi sellist edu, nagu naudivad Ignacy Jan Paderewski või Artur Rubinstein, ning hakkas looma oma teed ja oma stiili. Edutu kontsertpianist maandus tol ajal tavaliselt klubidesse ja baaridesse, kus mängis mitte eriti nõudlikule publikule džässi ja poppi. Odavad klubid, täissuitsutatud saalid, poolpurjus publik, kes jälgib muusikat parimal juhul poole kõrvaga -- kõik see ei olnud Liberace jaoks. Ooperid või klassikalise muusika kontserdid on osa glamuursest elust. Liberace tahab olla veel glamuursem ja ta teab, kuidas seda saavutada!

​Muusika ja selle esinemistehnika on muidugi olulised, kuid vähemalt sama oluline on seda ümbritsev glamuurne ​anturaaž. Siis võib mängida kas või ragtime'i.

​​Klassikalisest muusikast tuleb teha kerge muusika. Esiteks, klassikalised teosed on enamasti liiga pikad ja liiga igavad. Igavad osad tuleb välja jätta. Teiseks, klassika on liiga kuiv ja külm, Liberace esitus on rõhutatult emotsionaalne ja soe. Snoobid kirtsutagu nina, aga tuhanded ja tuhanded tänulikud kuulajad said täpselt, mida nad soovisid: kõrge ja peen kunst nii lihtsal ja südamelähedasel kujul.​

Noore pianisti kuulsus kasvas plahvatuslikult. 

1953. esines ta USA tähtsaimas kontserdisaalis -- Carnegie Hallis (ka Don Shirley, kes elas Carnegie Halli kohal, esines seal 1955. aastal).
1954. a Madison Square Gardeni kontserdil lõi Liberace nii publiku- (17 000), ületades sellega Paderewski kahekümne aasta taguse saavutuse, kui ka sissetulekurekordid -- $138 000 (millele Wikipedia andmetel oleks 2018. a kursiga ekvivalentne summa $1 290 000). Hiljem tõstis ta publikurekordi 20 tuhandele Los Angelesis ja 110 tuhandele Chicagos.

​Vaevalt käis Dolores Vallelonga Liberacet kuulamas kontsertsaalides ja staadionidel, kuid selleks polnud vajadust: Liberace tuli ise igasse koju. Kui Frank Sinatra lõi levimuusikas uue ajastu raadiot kasutades, siis Liberace oli esimene, kes avastas televisiooni võimalused. Sõjajärgne Ameerika nautis majanduskasvu, keskklass kasvas hoogsasti, staatusesümboliteks said auto, külmkapp ja teler. Mehed olid päeval tööl, naised vaatasid kodutööde taustaks televiisorit, kus valitses Liberace. 

Liberace olevat esimene meelelahutaja, kes igal võimalusel vaatas otse kaamerasse (ta tegi seda isegi klaverimängu ajal), jättes mulje, et ta mängib ja kõneleb nimelt sulle. See meelitas naisi Las Vegasesse, kus nad said oma iidolit imetleda. Ja nad ei pidanud pettuma. Liberace tegi laval kõike: oli korraga artist ja konferansjee, mängis erinevatel pillidel, tantsis, laulis, vestles publikuga ja viskas nalja. Tema naljad polnud eriti naljakad, neis puudus teravus, kuid nad olid ülevoolavalt heatahtlikud.

Veel üks oluline nipp. Klaverimuusika on küll suurepärane, aga tee mis tahad, ikkagi kuivavõitu. Ka klaveripaladele tuleb taustaks panna kammerorkester, või vähemalt mõni keelpill. Ja las siis Artur Rubinstein vallutab oma Chopiniga kontsertsaale, teleekraanil valitses Liberace ning miljonite ameeriklaste jaoks oligi just tema see õige Chopin. 
​

Tohutu publikumenu ei sulatanud aga kutseliste muusikakriitikute külma skeptilisust: Liberace mäng on utreeritud ja primitiivne: kiireid kohti mängib ta liiga kiiresti, aeglasi liiga aeglaselt, forte't liiga valjusti, piano't aga liiga vaikselt jne. Ühesõnaga: liiga emotsionaalne ja sentimentaalne -- nii klassikat ei mängita.

Kuid Liberacet ja tema austajaid need hinnangud ei heidutanud. Aastatega läks ta aina rohkem ja rohkem toretsevaks. Küünlajalg klaveril oli tema signatuur kogu karjääri jooksul, ent aastatega muutus see aina külluslikumaks ning klaveridki olid aina rohkemate väärismetallide ja -kividega kaunistatud. Ka Liberace ise oma kasukates ja lõputute ehetega säras rambivalguses aina enam ning seda mitte ülekantud, vaid otseses tähenduses. Teda võiks nimetada kitšikuningaks. Ning tõepoolest, kitšis oli ta ületamatu. Tema motoks sai "liiga palju head on imeline". Tal oli haruldane autode kollektsioon ning oma kuulsa Zimmer Golden Spiriti kapotile laskis ta paigaldada kandelaabri.

Liberace oli väga rikas ning talle meeldis oma jõukust demonstreerida. Seda tegi ta laval esinedes, aga ka kontserdil esitatud filmiklippides.

Tegelik elu aga oli midagi muud kui lavapilt. Nagu Doni elus, oli ka tema elus palju draamat ning isegi traagikat. Sellest on tehtud väga hea, aga ka halastamatu film "Behind the Candelabra" (2013, peaosades Michael Douglas ja Matt Damon).

Kas Don Shirley mängis paremini kui Liberace? Jah ja ei. Nad olid väga erinevad ja neid on raske võrrelda. Neid ühendas vaid see, et mõlemad olid kunagi imelapsed, kes said hea klassikalise muusika hariduse, kuid klassikalist kontsertpianisti neist ei saanud. Mõlemad olid väga andekad, kuid siiski mitte päris tipud, piltlikult öeldes, mitte just Artur Rubinsteinid. Mõlema jaoks oli vaesus -- Shirley puhul ka rassismiga mürgitatud -- see, mis nad tõukas levimuusika kütke. Siinkohal võiks muidugi meenutada, et nii mõnigi vaene muusik eelistas vaesust sellele, mis nende silmis oleks kunsti profaneerimine. Nt seesama Rubinstein mõtles nälgides enesetapule (ning üritaski seda tõsiselt), mitte aga kõrtsides mängimisele. Kuid mis oli Don Shirley jaoks pidev trauma ja alandus, sai Liberace jaoks suurepäraseks võimaluseks. Liberace viis klassikalise muusika lati alla, hajutas piire süva- ja levimuusika vahel, Don Shirley aga püüdis džässi tõsta klassikalise muusika tasemele. Muidugi polnud Don oma pürgimustes unikaalne, klassikalise muusika mõju džässile ja džässi mõju klassikalisele muusikale on suur ja hästi uuritud teema, kuid pean siin silmas selliseid muusikuid nagu John Coltrane või Miles Davis. Don Shirley loomingut peab käsitlema samas kontekstis.

3. Scherzo. Orvud lõkke ääres

Küsimusele, kas ta teab midagi tema muusikast, vastab Tony Donile, et ühe plaadi ta naine ostis, selle, kus on orvud (orphans). Don vastab, et tal pole sellist plaati. Tony täpsustab: seal kaane peal on lapsed lõkke ümber. Don saab aru: mitte orvud, vaid Orpheus, ja need pole lapsed, vaid deemonid. Plaat on aga "Orpheus põrgus" ("Orpheus in the Underworld", 1956). 
​

See on keeruline ja traagiline teos, ehkki inspireeritud mitte kuulsatest ooperitest, nagu Glucki "Orpheus ja Eurydice", vaid Jacques Offenbachi samanimelisest koomilisest, et mitte öelda pilaooperist. Erinevalt Offenbachi lustakast teosest (vrd kasvõi "infernaalset galoppi", millest kujunes kuulus kankaan), on Dr. Shirley muusika melanhoolne ja meditatiivne.

4. Presto. Talvetuul ehk Artur Rubinsteini viskiklaas

Filmis küsib Don Tonylt, kas ta kujutab ette, et Artur Rubinstein mängiks viskiklaas klaveril, ning vastab ise, et vaevalt küll. Tegu on peaaegu täpse tsitaadiga Don Shirley 1982. aasta intervjuust. Kuid kontekst oli hoopis teine: erinevalt Liberacest, kes tõesti armastas oma publikut, suhtus Don Shirley publikusse väga kriitiliselt, kuid veel kriitilisem oli ta oma džässpianistidest kolleegide suhtes, kes suitsetavad mängu ajal ja panevad oma viskiklaasi klaveri peale, imestades siis, et neid ei austata nagu Artur Rubinsteini, ning lisas: "Te ei näe Artur Rubinsteini suitsetamas ja klaasi klaverile panemas". 

See möödaminnes öeldud repliik tuleb meelde, kui film kulmineerub Oranži linnu baaris. Don peab tõestama, et ta on klaverimängija. Kõik on siin selline, millest ta on alati tahtnud põgeneda: õhkkond, publik, klaver ning tagatipuks viskiklaas klaveril. Istudes pianiino taha, tõstab Don esimese asjana viskiklaasi põrandale, vahetades Tonyga pilke. Ning siis mängib ta üht keerulisemat teost klaverimängija repertuaarist, Chopini etüüdi Op. 25, No. 11 a-moll  ("Talvetuul"). Muide, Artur Rubinstein, keda peeti üheks parimaks Chopini interpreediks, meenutas, kuidas noorena Pariisis mängis ta seda teost täiesti valesti, kuid publik millegipärast arvas, et nii peabki. 

P.S. Kas Roheline raamat või Greeni raamat?

1936. aastal avaldas New Yorki postitöötaja Victor Hugo Green teatmiku "The Negro Motorist Green Book", tutvustades seal kohti, mida mustanahaline reisija võis ohutult külastada, kus teha sisseoste ja ööbida. See oli eriti oluline lõunaosariikides, kus põhjaosariikidest tulnud mustanahalised turistid riskisid verbaalse ja mõnikord ka füüsilise vägivalla ohvriks langemisega. 'Green' raamatu pealkirjas tähendas algul ennekõike autori nime, kuid sünesteetilise efekti saavutamiseks kujutati selle kaant enamasti rohelistes värvitoonides. Viimane trükk anti välja aastal 1966, kui president Johnsoni administratsioon saavutas selle, mis ei õnnestunud Kennedyl: rassilise segregatsiooni lõpu lõunaosariikides.

Pildid on klikitavad.

Et viimase Vaba Akadeemia loengu salvestamisel ilmnesid tehnilised probleemid, on kuulajad mul palunud avaldada loengumaterjalid. Lisasin oma kodulehe eraldi sektsiooni "Vaba Akadeemia" ning avaldasin seal nii slaidid kui ka lingi Youtube'is avaldatud loengule. Tulevikus plaanin sinna lisada ka teisi loengumaterjale.

Teisi akadeemia avalikke loenguid saab vaadata meie akadeemia kanalist.

Enamasti käin kinos siis, kui lapselapsed mu viivad, st nemad valivad, mida läheme vaatama. Nii ka seekord. Valiti komöödia, ja läksingi sellise häälestusega, omamata filmi kohta mingeid eelteadmisi. Film aga rabas oma dramatismi ja suurepäraste näitlejatöödega. Kaua aega pole sellist filmielamust saanud: alates sõnumist ja stsenaariumist ning lõpetades visuaalse reaga (värvide sümboolika filmis vääriks eraldi käsitlust) oli kõik perfektne ja nauditav. 

Paar päeva tagasi käisin filmi uuesti vaatamas ja taas ei pettunud. Kui esmavaatamisel üllatas film probleemide tõsidusega ja süvadramatismiga, siis alles seekord jõudis mulle kohale, kui naljakas see on, tõepoolest komöödia. Ent muidugi pole see ainult komöödia ning selle filmi žanrit on raske üheselt määratleda. See on korraga teekonnafilm, karakterdraama, sotsiaalne film, jõulumuinasjutt, aga ka filosoofiline ja muusikaline film. Kogu huumori ja happy endi kiuste saame aru, et mingit õnneliku lõppu tegelikult olla ei saa. Geeniuse eksistentsiaalne üksildus jääb, see saab vaid korraks leevendust. Samuti oleks naiivne arvata, et rassismiprobleem leidis filmis kas või mingi lahenduse. Aga see ongi üks hea teose tunnuseid: ta ütleb rohkem oma vahetust väljendusest ning mõju on palju pikaajalisem kui selle esitamise kestus. 

​Film on tehtud reaalsete sündmuste motiividel, kuid ei taotle dokumentaalset täpsust, ehkki üks stsenaristidest on Nick Vallelonga, peategelase prototüübi (Tony "Lip" Vallelonga) poeg. Muide, Nick Vallelongaga koos oma venna Frank Vallelongaga esines ise filmi episoodilises osas. ​Ka Tony Lip tegeles muuseas näitlemisega, esinedes nt mitmes "Sopranode" osas.

Üks asi seoses Rohelise raamatuga tekitas ka meil siin Eestis elevust. Tänu Siim Aimlale saime teada, et Don Shirley trio tšellomängija Juri Taht oli tegelikult eestlane Jüri Täht, kes praegu elab Tartus. Pärast esimest vaatamist ei saanud ma aru, miks on tema asemel filmis hoopis venelane Oleg, alles pärast teist vaatamist sain asjale pihta. Muide, tšellistist venelast Olegi mängib viiuldajast bulgaarlane Dimiter Marinov, väga huvitava saatusega näitleja. 

​Ma ei saa seda filmi praegu põhjalikumalt käsitleda, kuna mul on põhimõte, et saan analüüsida vaid neid linateoseid, mida olen näinud vähemalt seitse korda. Paar sõna aga soundtracki kohta. Minu meelest oli see väga kvaliteetne ja maitsekas. Filmi tegijad ei läinud kerget teed, kasutades Don Shirley rikkalikku autentset loomingut. Ka filmi muusika kohta võiks öelda, et ta on tehtud originaali motiividel. Noor helilooja Kris Bowers ei anna küll välja Don Shirley mõõtu, kuid on väga andekas ja juba tunnustatud autor. Don Shirley püüdis sünteesida klassikalist pianismi džässilikuga, leida nende vahel tasakaal. Filmis on Don Shirley muusika rohkem kaldus klassika poole, kes aga tunnevad Don Shirley autentset loomingut, saavad nautida intertekstuaalset mängu. Siin on kaks näidet. Esiteks, Irving Berlini Blue Skies (1926) Don Shirley trio originaalesituses: 

Ning teiseks Kris Bowersi variant, nii nagu see kõlas filmis. Originaal on märksa džässilikum.
​

​Ning lõpetuseks tahan märkida, et soundtrack oli selle filmi dramaturgia orgaaniline osa. See ei olnud taustamuusika ega illustratsioon või dokument, vaid lahutamatu osa jutustusest. Ja see mõjus. Ka teistkordsel vaatamisel, kui Don Shirley hakkas baaris mängima Chopini "Talvetuult" (Étude Op. 25, No. 11), tõusis mul kananahk. Vihje Artur Rubinsteinile ja viskiklaasile toob aga stseeni ka humoorika noodi.

Olen mitu korda võtnud sõna kõrghariduse teemadel. Teema jätkuks korraldasime koos Marju Lepajõe ja Elo-Mall Toometiga vestlusringi, kus vaagisime teravaid küsimusi nii õppejõu kui üliõpilase seisukohalt. Sirp oli lahkesti nõus selle avaldama.
​

Iga kord kui Eestis on valimised, kerkib pärast pahameelelaine: tulemused ei ole õiged, sest valimissüsteem on vale. Umbes et valisin Jüri, aga pukki pandi hoopis Jaan. Mõne aja pärast aga see teema kaob vaateväljast... kuni järgmiste valimistulemusteni. Seepärast arvan, et seekord võiks probleemi tõstada enne valimisi.

Alustan põhilisest: Eesti valimissüsteem -- ja seda igal tasandil -- on väga demokraatlik selles mõttes, et see on tehtud demokraatiaõpikute järgi ja demokraatlike institutsioonide soovitusel, kahjuks siiski mitte demokraatliku protsessi tulemusel. Nt väga demokraatlik on meie kohalike valimiste kord. See, et resideeruvad mittekodanikud saavad oma hääle anda, on igati humaanne ja progressiivne ning üks selle eesmärke (lisaks rahvusvaheliste demokraatlike organisatsioonide heakskiidule) oli ühiskonna suurem sidusus ja mittekodanike suurem integreeritus Eesti ühiskonda. Tulemus on aga paraku vastupidine, kuna erinevalt Eesti seadusandjatest ei ole enamik mittekodanikke õppinud nendesamade demokraatiaõpikute järgi.

Või siis presidendivalimised. Meie valimisprotseduurid vastavad parlamentaarse demokraatia põhimõtetele, sarnaselt valitakse presidenti näiteks Saksamaal või Itaalias. Selles mõttes peaks asi nagu korras olema. Aga kahjuks ei ole: rahva ootused on hoopis teistsugused. Huvitaval kombel võivad vastandlikud arvamused ühtida: kui Igor Gräzin arvas, et presidenti pole Eestile üldse vaja, siis toetasid teda mõned nendest kommentaatoritest, kes nõudsid presidendi otsevalimist. Rahva seas on siiamaani teatud igatsus kõvakäelise rahvaisa järele -- sellisel juhul oleks muidugi tarvis otsevalimist. Mis aga oli täiesti vale nende valimiste juures, oli meedia tegevus. Mitte ühtegi meedia korraldatud debattidest ei saa teisiti kvalifitseerida kui rahva lollitamiseks. Eesti seaduste järgi rahvas presidenti ei vali. Meedia tegevus tekitas aga palju valearusaamu, stiilis "president upitati tagatubades pukki". Presidendi valis seaduste kohaselt Riigikogu ja see, et valimiste eel erakonnad üksteisega kokkuleppele jõudmiseks konsulteerivad, on igati normaalne parlamentaarne praktika. Tõsi küll, rahvas jäi ihaldatud show'st ilma.

Valimissüsteemidega seotud probleeme tuleks käsitleda kompleksselt, alustades rohujuuretasandilt ja lõpetades presidendivalimistega, kuid et Riigikogu valimisteni on liiga vähe aega, räägin täna vaid rahvahääletuse võimalustest. Praegune kord piirab oluliselt referendumite läbiviimise võimalusi. Näiteks seda ei saa teha rahvaalgatuse korras. Mis on vähemalt minu silmis omamoodi halb paradoks.

Alati enne Riigikogu valimisi pakub üks või teine või koguni mitu populistlikku rühmitust välja, et nad viivad selle või teise küsimuse rahvahääletusele. Ma olen ka seda meelt, et mõned tähtsad küsimused tulebki lahendada rahvahääletusel. Kuid paraku praegune seadusandlus seda teha ei võimalda: rahvahääletuse saab algatada vaid parlamendi enamus. St seda lubav erakond garanteerib oma valijatele, et nad mitte üksnes võidavad valimised, vaid saavutavad Riigikogus absoluutse enamuse. Kainelt mõtlev valija peaks selle koha peal ettevaatlik olema: kas selle erakonna teised lubadused on sama realistlikud? Veelgi enam, mõned lubavad lausa Põhiseaduse muutmist. Põhiseadusliku küsimuse referendumi väljakuulutamine nõuab aga juba vähemalt 61 riigikoguliikme toetust (või siis kahe kahe järjestikuse koosseisu toetust, on ka kolmas võimalus, kiireloomuline muutmine, kuid sellisel juhul on vaja 81 poolthäält). Niisiis, lubada võib ükskõik mida, teostada seda aga ei saa ja tundub, et vähemalt mõned lubajad on sellest ise ka teadlikud. Kuid rahvahääletuse seadust saab muuta Riigikogus ja ma arvan, et selline muutmine on vajalik.

Rahvahääletuse kohta on kaks levinud müütilist väärarusaama. Esimese kohaselt on kõige parem valitsemise viis otsedemokraatia ja rahvahääletus on efektiivne probleemide lahendamise mehhanism, millega tuleks lahendada kõik tähtsad küsimused. Siinkohal tuuakse sageli eeskujuks Šveits, seejuures tavaliselt puudulikult mõistes, kuidas Šveitsi ühiskond toimib. Igaks juhuks: ka Šveitsi riigis pole klassikalist otsedemokraatiat, seal võib rääkida vaid otsedemokraatia elementidest. Teine müüt on see, et referendumid on enamasti iseloomulikud totalitaarsetele ja autoritaarsetele režiimidele ning on rahva manipuleerimise vahendid. Näiteks tuuakse Hitleri korraldatud Austria Anschlussi, Liibüat jt, viimasel ajal nimetatakse manipuleerimise kontekstis Brexitit kui referendumi negatiivset näidet.

Tegelikult ei ole rahvahääletus üldjuhul kumbki, kõik peitub detailides. Põhiline referendumitega seotud probleem seisneb selles, et siin on otsustamisõigus ja vastutuskohustus teineteisest radikaalselt lahutatud. Kui referendumi tagajärjel tehakse kahjulik otsus, siis selle otsuse eest ei vastuta keegi, ehkki tagajärgi naudib igaüks. Kuid see probleem on ületatav.

Veel üks otsedemokraatia probleem, millele juhtisid mu tähelepanu Šveitsi tuttavad, on lakkamatu poliitiline agitatsioon. See leiab aset mitte üksnes valimiste eel, vaid on seotud iga referendumiga ja siis juba kahekordselt: esiteks, et leida piisav arv toetajaid referendumi algatamiseks, teiseks, et saada referendumil vajalik tulemus. Kusjuures tuleb meeles pidada, et referendumid korraldatakse Šveitsis nii riiklikul kui ka omavalitsustasanditel. Kui meil võib kuulda hääli, et on liiga palju valimisi ja valimiskampaaniaid, siis võrreldes Šveitsiga on meie olukord märksa rahulikum.

Samuti on vastandlikud arvamused selles osas, mida referendumi tulemused võiksid anda. Pooldajate meelest lubab see tõsta rahva sidusust ja üksmeelt: referendum väljendab otseselt rahva tahet. Vastased aga väidavad, et referendumi abil on kergem rahvaga manipuleerida ja tulemuseks on suur pettumus ning rahva lõhenemine. Mõlemad pooled toovad näiteks Brexiti. Enne kui käsitleme Brexitiga seotud probleeme veidi üksikasjalikumalt, võrdleme kahe olulise hiljutise referendumi tulemusi. Esimesel oli poolhääli 51.89% ja vastuhääli 48.11% (kusjuures mitmes olulises omavalitsuses said selge ülekaalu vastuhääled), teises aga oli poolthääli 94.18%, vastuhääli 5.82% (kusjuures kõikides omavalitsustes oli poolthääli enam kui 70%). Nüüd lihtne küsimus: kumma tulemus väljendab rohkem rahva tahet, kummaga peaks seadusandja rohkem arvestama? Vastus on teada: esimesega. Just selline oli 2016. aasta Brexiti hääletuse tulemus. Teine aga oli Makedoonia referendum, mille tulemus loeti kehtetuks. Asi on detailides: nimelt osalusprotsendis. Kui me aga arvestame tulemusi, arvestades poolthääli mitte antud häälte üldsummast, vaid hääleõiguslikest kodanikest, siis on nende kahe referendumi tulemused üsna sarnased: UK-s 37,4%, Makedoonias 34,9% poolthääli. Selles kontekstis tundub mulle Makedoonia otsus palju loogilisem ja NB! demokraatlikum, kuna tegelikult loevad referendumis ainult poolthääled. Need, kes on vastu, võivad olla vastu juba probleemipüstitusele enesele ning ignoreerivad seda. Mõlemas riigis oli "pooldajaid" umbes kolmandik, ja sellisel juhul on raske rääkida rahva üksmeelsest tahtest.

Rahvahääletuse tulemused UK-s (2016) ja Makedoonia Vabariigis (2018) (klikitav)

Teine rahvahääletusega seotud probleem on vastutustunne. On väga lihtne meelitada inimesi andma oma allkirju mingisuguse küsimuse viimiseks üldrahvalikule referendumile. Allakirjutanutel pole mitte mingit vastutust ei selle tulemuste ega läbiviimise ees, samas on referendumi läbiviimine Eesti-taolisele riigile väga kulukas ettevõtmine. Muidugi ei saa nõuda referendumi taotlejatelt, et nad osaleksid mingil märkimisväärsel viisil selle kulutuste katmises, kuid mingi materiaalne vastutus, kas või päris sümboolne, võiks siiski olla.

Minu ettepanekud on järgmised. Esiteks, referendumi läbiviimine ei ole üksnes Riigikogu prerogatiiv, vaid see on võimalik ka ühiskondliku algatuse korras. Selleks tuleks koguda teatud allkirjade hulk, mis võiks olla näiteks 10% või isegi 5% valimisõiguslikest kodanikest (seda numbrit võiks muidugi täpsustada). Teiseks, kuna referendumi läbiviimine on kallis lõbu, siis võiks allkirja andmisega kaasneda materiaalne kohustus. Ka see ei tohiks olla liiga suur, kuid samas mitte ka päris tühine, välistamaks protestihääled lihtsalt trotsi või nalja pärast (minu ettepanek oleks 50 eurot). See raha oleks pandiks ning juhul kui a) referendumi algatajad saavad vajalikud hääled kokku ja b) referendumi algatajad saavutavad võidu, siis see raha tagastatakse. Vastasel juhul läheb see riigikassasse.

Edasi on oluline kindlustunne, et referendumi tulemused väljendaksid tõepoolest rahva tahet. Selleks on vaja, et poolthääli annaks 50%+1 hääleõiguslikest kodanikest (mitte osalejatest, kuna need, kes referendumil ei osale, on kas vaikimisi selle küsimuse vastu või ei pea seda probleemi tähtsaks).

Tuleme nüüd veel kord Brexiti tulemuste juurde. Need ei ole kiita. Aina tugevamalt kõlavad hääled, mis nõuavad kordusreferendumit: selline olevat rahva tahe. Vastased aga väidavad, et rahvas on juba rääkinud ning selle referendum olevat rahva tahte mõnitamine (igaks juhuks tuletan meelde, et Šveitsis on üks ja sama küsimus korduvalt referendumile toodud: ka rahval on õigus ümber mõelda). Minu meelest on selline lähenemine õigustatud, kuid jällegi ülalmainitud protseduuriliste piirangutega.

Tuletame meelde Brexitiga seotud meeleolude monitooringu tulemusi. Kõigepealt, Brexiti pooldajate ja vastaste vaheline dünaamika.

 
Nagu näha, meeleolud on muutlikud ning pooldajate ja vastaste arv on enam-vähem võrdne. Referendum aga sattus sellele päevale, kui Brexiti pooldajaid oli natuke rohkem. Kuid NB! kui välja arvata 2012. a septembri algus, kui pooldajaid oli veidi üle poole, kõigub kogu järgmise perioodi jooksul nende osakaal kusagil kolmandiku kandis.

Järgmisel graafikul näeme prognoosi, kuidas hääletaksid britid kordusreferendumi puhul.

Nagu näha, on praegu Brexiti vastaseid u 7% rohkem kui pooldajaid. Seega oleksid nad  kordusreferendumil arvatavasti võitnud. Kuid jällegi ei saavutaks ka siin võitjad üle poole kodanike häältest ning tulemuseks oleks taas lõhestunud ühiskond.

Pikal lool lühike moraal: rahvahääletus on võimas vahend oluliste probleemide lahendamiseks. Kuid protseduuriküsimused on sellisel juhul väga olulised ja peaksid tagama selle, et referendumi tulemused väljendaksid tõepoolest rahva enamuse selget tahet.

Tundus, et sellel palal on lõpmatu arv erinevaid versioone, nii instrumentaalseid kui ka vokaalseid. Instrumentaalsetest on vist kõige kuulsam James Lasti orkestri pakutud variant. Seda laulsid kuulsused eri keeltes eri kontinentidel. Soomes (aga tänu televisioonile oli Soome tollal meile aken vabasse maailma) esitasid seda Anki & Danny, kes laulsid originaalsõnadega:
​ 

Itaaliakeelses tõlkes tollal ülipopulaarne Milva:
​

Prantsuse keeles aga isegi veel populaarsem Dalida:
​

 
Jne, jne. Millegipärast oli aga originaalversioon Nõukogude Liidus põlu all ja alles perestroika ajal said paljud teada selle autori ja originaalversiooni. Laulu autor on Sonny Bono ja originaalversioon on Sonny & Cherilt. Tegelikult kirjutas Sonny Bono selle laulu Cherile, kuid viimasel oli esinemisfoobia ja ta palus, et Sonny toetaks teda laval, vähemalt seistes tema kõrval. Kui seda võrrelda Anki & Danny versiooniga, kus lauldi kordamööda, oli Sonny roll palju tagasihoidlikum: ta laulis kaasa üksnes refrääni. Järgnev video salvestati Euroopa turnee ajal, instrumentaalne osa tuli Ameerikas lindistatud fono pealt.

Märgime ära ka esinejate kehakeele. Cher on väga ebalev, eriti alguses, seevastu Sonny väljendab kogu oma kehahoiakuga kindlust ja toetust: ma olen sinu jaoks olemas.

Sonny & Cheri duo oli selleks ajaks juba üsna populaarne. Nende läbimurdehitt "I got you Babe" (1965) oli jõudnud paljudes riikides edetabelitesse, mõnes kohas ka esikohale. Sonny & Cheri lugu algas aga juba mõni aasta varem. Sonny (Salvatore Phillip) Bono, Itaalia emigrantide poeg, oli vaatamata oma lühikesele kasvule naiste seas üsna populaarne. Oli kuuekümnendate aastate algus, Sonny küll ise hipide subkultuuri ei kuulunud, kuid nägi oma pikkade juuste ja eluhoiakutega üsna hipilik välja. Sellele tuleb lisada südamlikkus, abivalmidus ja mingi seletamatu karisma. Hiljem meenutas Cher, et kui Sonny sisenes ruumi, muutus ta otsekohe selle ruumi keskpunktiks, kõik muu hägustus. Cheril, kes jättis kuueteistkümneaastaselt kooli pooleli ja jooksis kodunt ära, polnud kusagil elada. Sonny aga oli hiljuti lahutanud oma esimesest naisest ning vajas majapidajat. Ta pakkus Cherile tasuta öömaja, kui ta hakkab seal koristama ja süüa tegema. Söögitegemisest loobus Cher kohe, kuid peagi selgus, et koristada ei oska ta samuti. Sonnyl oli sellel ajal girlfriend ja ta ei pidanud Cheri eriti atraktiivseks. Kuid neist said head sõbrad, mõne aja pärast ka armukesed, kuid nad abiellusid alles 1969. aastal, kui neil sündis laps.

Niisiis, nende tutvumise ajal ei olnud Cheril ei elukohta, haridust ega tööd. Sonny aga oli seotud muusikatööstusega. Algul töötas ta plaadifirmas Specialty Records laulukirjutajana, hiljem aga läks tööle mõjuvõimsa  produtsendi Phil Spectori juurde. Spectori juures olid tema ülesanded ebamäärased, mis tähendas, et ta tegi kõike, mida vaja ehk oli gofer. Gofer on Ameerika showbisnesi termin, millega tähistati inimest, kes täidab vähese tunnustuse eest kõiksugu ülesandeid. Kaudne vaste eesti keeles on jooksupoiss. Gofer on ebareeglipäraselt moodustunud sõnades go for, mine järele: go for kohv, go for auto, go for riided keemilises puhastuses jne. Kuid Sonny puhul tähendas see vahel ka go for talendid ja go for laulud. Ka Spectori juures kirjutas ta teistele esinejatele laule ning need said kogu au selle eest endale. Kui teda aga kord ebasobiva riietuse pärast restorani ei lastud, sai ta nii vihaseks, et kirjutas ühe laulu ka iseendale ning see on kättesaadav ka Youtube'is. Sonny Bono oli ideaalne gofer. Tal oli hea vaist talentide avastamiseks ja tal polnud endal kunagi staariambitsioone. Staariks sai ta kogemata, ainult seepärast, et Cher kartis üksinda laval olla. 

Little man oli Sonny & Cheri kõige kuulsam hitt, mis oli erinevates riikides pikka aega edetabelite eesotsas. Pärast seda kirjutas Sonny veel mitu laulu, kuid sellist tunnustust need enam ei saanud. Duo populaarsuse teine tipp oli seotud nende teleshow'ga, mida nad mitme aasta jooksul tegid. See sai Emmy auhinna ja veel terve rea nominatsioone. Enamiku sketše kirjutas Sonny ning neist suurem osa seisnes selles, et Cher tegi Sonny kulul nalja, mõnikord päris õelalt. Igas show's oli vähemalt üks uus laul ning kogu sarja eesmärgiks oli näidata Cheri muusikalist võimekust ja ka kehalisi võlusid. 
Siin on ühe show alguslaul ja sketš, kus Sonny jääb topeltlolliks:

​Show's kasutati külalisesinejatena paljusid kuulsaid näitlejaid, alljärgnev episood on Burt Reynolds'iga:
​

Sonny laulud ei olnud aga enam kaugeltki nii populaarsed. Duo viimane hitiks saanud lugu oli järgmine:

 
Siin on esinejatel hoopis teine kehakeel kui Little man'i videos. Cherist õhkab enesekindlust, tema on tõeline staar, samas kui Sonny jääb tema sära varju. On näha, et Cher ei vaja teda enam laval. Tegelikult ei vajanud ta Sonnyt enam ka oma elus. Nad olid selleks ajaks lahutatud, kusjuures Sonny initsiatiivil.

Pärast pikka vaheaega esinesid nad viimast korda koos 1987. aastal David Lettermani show's. Jälgime kehakeelt. Nüüd on Cher tugevam pool, ta on Sonnyst igas mõttes üle. Selgelt on näha, et gofer on vallandatud.

Niisiis, Cher on oma kuulsuse tipul, aga Sonny on kõike muud kui luuser. Ta oli tegija. Ta teadis, et ta ei saa olla meelelahutusmaailma staar ega igatsenudki seda. Nagu igal itaallasel, oli temalgi toidutegemise kirg ning ta soovis avada oma restorani. Kuid põrkudes suure hulga bürokraatiliste takistuste vastu, otsustas ta minna poliitikasse, et need eemaldada. Siingi oli ta edukas: kõigepealt sai temast Palms Springsi linnapea, edu tipul aga püüdis ta pääseda senatisse. See tal siiski ei õnnestunud: ta kaotas veel konservatiivsemale Bruce Herschensohnile. Kaotus ei kibestanud Sonnyt, Herschensohnist sai tema sõber ja mentor. Järgnevalt kandideeris ta kongressi ja seekord edukalt. Selleks ajaks oli Sonny Bono juba neljandat korda abielus ning silus oma naise teed poliitikasse. Tema abikaasa Mary Bono tegi märkimisväärse poliitilise karjääri ja pärast Sonny surma valiti ta kahel korral USA kongressi.

Sonny Bono saavutas edu erinevates valdkondades, kuid oli elu lõpuni tagasihoidlik inimene, kes vältis staaritsemist ega armastanud seda ka teiste puhul. Nii hoiatas ta omal ajal kuulsat poliitikut Newt Gingrichit, et poliitika ja glamuur kokku ei käi. Ma ise arvan, et see on tõsi ja mitte ainult USAs.

Iga suure projekti õnnestumise korral on esiplaanil selle autorid ja teostajad. Kuid valdav osa neist ei oleks õnnestunud, kui selle taga ei oleks olnud mõne goferi ennastsalgav töö. ​

Aeg-ajalt -- ja viimasel ajal eriti tihti -- on mind tüütatud küsimusega, mis on minu hobid, umbes, et tahaks näha ka minu inimlikumat poolt. Kuna olen avaliku elu tegelane, ei soovi ma midagi varjata.

Mu põhiline ja kõige lemmikum hobi on magamine. Harrastan seda pidevalt, kuid ikka ei saa küllalt. Kui pensionile jään, pühendun sellele kirglikult. Praegu paraku kõrvalised asjad (töö vms) segavad, arvutimängud raiskavad samuti kallist uneaega.

Veel meeldib mulle lugeda rumalaid raamatuid ja vaadata lollakaid filme. Häid raamatuid ja filme ei saa ma nautida, kuna see muutub kohe nende analüüsiks, st tööks, umbes nagu kirurg pärast rasket operatsiooni hakkaks ajaviiteks veel kedagi lõikama. Halvad filmid ja raamatud on head just nimelt seepärast, et ma ei pea neid analüüsima, vaid saan nautida nende idiootsust. Kuid mõnikord kipub kutseline analüütik minus siiski naudingut rikkuma. Halva kirjanduse lemmikžanr on mul kriminullid, kuid ka halb kriminull peab olema hästi tehtud. Igasugused fakti- ja loogikavead rikuvad lugemislusti ja teevad ruumi analüütikule, kelle ma oleksin selleks ajaks meeleldi saatnud hoopis magama. Erilises failis on mul naljakad tõlkevead (oma lemmikut halba kirjandust loen enamasti vene keeles, jättes originaalkeeled väärtkirjanduse jaoks). Tüüpiline näide: Stephen Kingi tegelane tuleb baari ja küsib baarmenilt, mida siin juua on. Baarmen osutab külastajatele ja ütleb: "Nende jaoks neli roosi, aga sinu jaoks metsik türklane." Ei ole vist raske aru saada, et jutt peaks tegelikult käima metskalkunist ("Wild Turkey"). Samas kõlab metsik türklane vingemalt.

Või siis üks viimaseid leide. Siin peaksin ma kõigepealt tsiteerima venekeelset tõlget:

"Она сидела [...] с книгой «Моя жизнь» Джакомо Казавеччо в руках и внимательно изучала воспоминания шпиона эпохи Возрождения о его знаменитом побеге из Лидса. Из этой страшной тюрьмы во дворце герцога Венеции не удавалось сбежать никому – ни до, ни после него."

Eesti keeles on see umbes nii, et tütarlaps istus Giacomo Casaveccio (sic!) raamatuga "Minu elu" ja uuris tähelepanelikult renessansiaegse spiooni kuulsat põgenemist Leedsist (sic!). Sellest hirmsast vanglast Veneetsia hertsogipalees ei õnnestunud põgeneda kellelgi -- ei enne ega pärast teda.

Tekitab küsimusi. Siin on nii palju huvitavat segadust, et lahenduseks pidin otsima üles originaali. Ning sealt loeme hoopis järgmist:

"She sat [...] before her My Life by Giacomo Casavecchio, and she was intently studying the Renaissance spy’s account of his celebrated escape from the Leads, the dreaded prison in the Venetian Ducal Palace from which no one had ever escaped before—or would escape again."

Ka originaalis on asjad segased, kuid ma arvan, et see on taotluslik. Giacomo Casavecchio nimelist renessansiaegset spiooni, kes oleks kirjutanud raamatu "Minu elu", kirjanduslugu ei tunne. Jutt on arvatavasti 18. sajandi kuulsast avantüristist ja spioonist Giacomo Casanovast (renessansiajal elas Itaalias küll tuntud libertiinist arhitekt Giacomo Casavecchia, kuid ta polnud ei spioon, vang ega kirjanik). Casanova põgenes tõepoolest kuulsast Veneetsia doodžide palee (Palazzo ducale ei ole hertsogipalee) vanglast, mida selle tinast katuse järgi nimetati Tinadeks ehk Plommideks (itaalia keeles Piombi, selline on ka selle vangla korrektne nimi vene keeles: Пьомби).

Niisiis, suure osa jamadest saab originaali vaadates lahendada, kuid miks sai Casanovast Casavecchio, jääb arusaamatuks. See mõistatus ootab oma Holmes'i.

Või siis kino. Teoreetiliselt peab seal veel vähem pingutama kui lugedes: kõik näidatakse ja loetakse sulle ette, muudkui istu ja lõõgastu. Nii läksingi lapselastega uut "Robin Hoodi" vaatama: see peaks olema kindel värk, mingi action. Uuest filmist ootasin ka häid eriefekte jne, mida vanad "Robin Hoodid" ei saanud pakkuda. Ning pean kohe tunnistama, et efektide osas mul pretensioone ei ole, küll aga filmi sõnumi osas. Filmi autorid tahtsid teha meelelahutusest ideoloogiast üleküllastunud poliitilist propagandat. Kui filmi algul selgus, et Ristisõdade tagajärjel tuleb Euroopasse suur pagulasvoog ja karikatuurselt negatiivne tegelane esitab pagulasvastast retoorikat, suhtusin sellesse kerge muigega. Kuid mida edasi, seda selgemalt joonistus välja filmi ideoloogiline sõnum. See sõnum on ennekõike kristlusevaenulik (negatiivseim tegelane pole isegi Nottinghami šerif, vaid kardinal), seejärel kommunistlik: õige eesmärk ei ole ei kättemaks ega isegi rikaste röövimine, vaid sotsiaalne revolutsioon, mille juhtivaks jõuks on söekaevanduses ja tehastes töötavad töölised, kes on suurel määral mitte kohalikud, vaid võõramaalased. Peab ütlema, et Robin Hood ise ei ole filmis nii läbinägelik ja küps sotsiaalne mõtleja. Ta kujuneb selleks tänu oma kaaslasele, mustanahalisele moslemile Yahyale, kellest on saanud tema mentor. Sellise taiese vaatamine ei pakkunud lõõgastust ega parandanud ka tuju.

Paluks mind mitte valesti mõista: ma ei ole ideoloogilise kinematograafia vastane, ka siis, kui see ideoloogia pole mulle vastuvõetav. Kui rääkida konkreetselt kommunistlikust ideoloogiast, siis hindan väga kõrgelt Itaalia neorealistlikku filmikunsti, mis on enamasti sellest ideoloogiast läbi imbunud. Kuid need olid ausad ja kunstiliselt kõrgetasemelised teosed. "Robin Hood" pole aga ei aus ega andekas. Samuti pole mul midagi selle vastu, kui filmis või raamatus on selgeid anakronisme: minevikust tuntud kujundite abil esitatakse päevakajalisi asju. Nt vaatasin suure mõnuga "Holmes'i ja Watsonit", kui rääkida kõige värskematest muljetest. Mis aga mind ärritab "Robin Hoodi" taoliste teoste puhul, on nende sügav silmakirjalikkus: staaridest kubisev Hollywoodi toode, mille tegemine maksis 100 miljonit dollarit, ei aita grammigi kaasa sotsiaalsete probleemide lahendamisele ega vaeste olukorra leevendamisele. Kuid eesmärk polegi selles, vaid läbi meelelahutuse kinnistada väga primitiivseid sotsiopoliitilisi stereotüüpe.

Tahaks veel muusikast kirjutada, aga muud kohustused kutsuvad ja uni tuleb ka peale.

"Maarja ootamas Jeesust" ning "Põgenemine Egiptusesse" (u 1410, Loss Huis Bergh Hollandis)