Peter Grzybek oli väga mitmekülgne humanitaar ning produktiivne erinevates valdkondades. Tema kirg oli täpsete ja ennekõike kvantitatiivsete meetodite kasutamine lingvistikas, kirjandusteaduses ja folkloristikas, kuid samuti neurosemiootikas ja kultuuriloos. 

Ta oli väga särav ja aktiivne inimene. Minu isa tööde vastu huvi tundes ei piirdunud ta tekstide tudeerimisega, vaid tuli esimesel võimalusel ise Tartusse. Nagu nii mõnelgi Tartu semiootika koolkonna huvilisel tekkis tal elav huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Mul oli hea meel avaldada tema artikkel "Verse diversification: Frequencies and variations of verse types in Vana kannel and Kalevipoeg" meie ajakirjas (Studia Metrica et Poetica 3.2, 2016, 50–98).

Peter õppis entusiastlikult eesti keelt ja kasutas igal kohtumisel võimalust seda praktiseerida. 
Me tutvusime Inglismaal 1992. aastal mu isale pühendatud konverentsil, kuid saime sõpradeks aastaid hiljem ühel semiootikakonverentsil Frankfurtis Oderi ääres. Ta külastas tihti Eestit, osales nii semiootika osakonna kui ka folkloristide ettevõtmistel... Üks viimaseid kordi, kui kohtusime, oli Grazi Ülikoolis, kui käisin Peteri korraldatud seminaril esinemas. 

Just nii nimetas Eestisse saabuvat Prantsuse poliitikut Euroopa Rahvapartei (EPP) president Joseph Daul. Põhjus on tema sõnul ilmne: Marine Le Pen ajab Putini raha eest Putini poliitikat.​

​Tuletan igaks juhuks meelde, mis on EPP ja milline on selle tähtsus. Tegemist on suurima konservatiivsete, rahvuslike ja liberaalkonservatiivsete erakondade ühendusega Euroopas. Euroopa Rahvapartei liikmeteks on 72 erakonda 39 riigist. Sinna kuuluvad nt Saksamaa, Tšehhi ja Belgia kristlikud demokraadid, liberaal-konservatiivsed Poola Platforma Obywatelska, Kreeka Nia Demokratia, rahvuslikud Fine Gael, Forza Italia, Ungari Fidesz jt.
​
Euroopa Rahvapartei fraktsioon on suurim Euroopa Parlamendis, sel on suurim esindus nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees kui ka Euroopa Komisjonis. EPP presidendi sõnal on tõepoolest suur kaal nii EL-s kui ka maailmas.

​Võrdluseks: Marine le Pen on EL väikseima fraktsiooni (ENF) kaaseesistuja. Isegi kui populistidest euroskeptikutel õnnestub moodustada kümneliikmeline "supergrupp" MENF, võib see  Europarlamendis pretendeerida maksimaalselt neljandale kohale, jäädes alla ka ALDE liberaalidele (kuhu kuuluvad meie Reformierakond ja Keskerakond), kuid tõenäolisemalt platseeruvad nad 5.-6. kohale ja seda ka vaid siis, kui selline koalitsioon tõepoolest sünnib.

​Igaks juhuks: ma ei kasuta sõna 'populism' halvustava sildina, vaid täpses terminoloogilises tähenduses. Pealegi räägib üks "supergrupi" ideolooge ja arhitekte Steve Bannon, kes sai USAs kinga, ka ise loodetavast populistlikust revolutsioonist Euroopas.

Marine Le Pen on sündiva koalitsiooni kaanetüdruk ja n.ö müügiagent, kuid sugugi mitte juhtfiguur. Viimaseks on Matteo Salvini, Itaalia asepeaminister ja siseminister, valitsuse nominaalselt teine, reaalselt aga esimene mees. Just tema portee kaunistab Marine Le Pen'i kabinetti. Salvini ise aga armastab end kaunistada ühe teise mehe pildiga.

​
Ja lõpetuseks paar sõna Le Pen'i visiidist. "[Jaak] Madisoni hinnangul on Le Peni poliitika keskmes muid EKRE-le palju olulisemaid asju, neist peamine euroskeptilisus ning visioon Euroopa liidust kui suveräänsete rahvaste liidust".

Siinkohal tahan ma teha ühe paranduse ja esitada ühe küsimuse.

Parandus. Marin Le Pen ei võitle "Euroopa liidu kui suveräänsete rahvaste liidu" eest, vaid Euroopa liidu hävitamise eest: 2014  "I want to destroy the EU!", ja värske: "To save Europe, you have to turn away from the European Union" (04.04.2019). Nii et ei mingit uuendatud Euroopa Liitu, sellest tuleb sootuks loobuda. 
​
Aga küsimus on selline: kas EKRE on tõepoolest seda meelt, et Eesti suveräänsuse eest võitlemise eesmärgil tuleks ühineda Putini suurepäraste sõprade ja mõjuagentide seltskonnaga?   

​Mart Helme lubas pidulikult: "EKRE retoorika ei muutu - unustage ära!" Ja miks see peakski muutuma, kui see nii edukalt kõnetab nende sihtrühma. 

Aga ka meie ei kavatse muutuda, kiites EKRE viguritele ja tempudele takka või kas või häbelikult nendest vaikida. Eriti aga ei kavatse me vaikida siis, kui EKRE sõnad ja teod võivad kujutada meie julgeolekule ja suveräänsusele potentsiaalset ohtu - unustage ära! 

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Mihhail Lotman, palun!
Mihhail Lotman
Aitäh! Mind natuke paneb imestama, et naistevastase vägivalla ja solvamise teemal võtavad sõna ainult naised. Kui solvatakse, mõnitatakse mingit inimrühma, siis see solvab mind kui inimest. Kui solvatakse naisi, siis see solvab mind kui meest. Kui solvatakse seksistlikult, kasutatakse seksistlikke argumente, ütleme, retoorikat Vabariigi presidendi kohta, siis see solvab mind kui meest ja kui Eesti Vabariigi kodanikku. Ja ma arvan, et ma ei ole ainuke selline veider mees.

Allikas: http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201905081200 Samast saab lugeda minister Tanel Kiiki suurepärast vastust.
​Pildis siin (alates u 22:30).

Minu kadunud isa on kord öelnud, et hea inimese surm on isegi kõigi traagiliste asjaolude puhul omamoodi ilus: ta elutee on õpetlik ja mälestus helge.

Inimese eluloos tuleb vahet teha elul ja lool: viimase puhul tuleb silmas pidada retoorilisi võtteid ja narratiivseid strateegiaid.

Minu jaoks on Vello Salo seotud kolme narratiiviga.

Neist esimene on täis seiklusi ja ootamatuid trillerielementidega pöördeid. Siit leiame riskantseid ülemere paadisõite, eri mundrites ja kahes sõjaväes sõdimist, metsas redutamist, Tšehhi põrgust pääsemist vms. Seejärel järsk pööre: intellektuaal, teadlane, tõlkija, eestluse hoidja, preester. Nagu seiklusromaanis ikka, esineb peategelane suurema osa ajast valenime all. Nii sai Eesti gümnasistist Endel Vaherist itaallane Vello Salo: "Ma hakkasin itaallaseks!"

Teine narratiiv on hoopis lihtsam: Vello Salo elu oli nagu nähtamatu amburi lastud noole lend, mis liikus kõrvalekaldumatult ja tabas oma sihti ülestõusmise ööl. Vello Salo on tunnistanud, et kogu oma elu vältel kulges ta trajektooril, mida ta pole ise määranud.

Kolmas narratiiv on vabaduse ja loomingu narratiiv. Vello Salo elu oli vaba inimese elu. Tõeliselt vaba inimene ei ole mitte see, kes kasutab ära kõik avanenud võimalused, vaid see, kes loob ise enneolematuid võimalusi. Selline on kunstnik. Isa Vello oli hingelt poeet ja kõigel, mida ta tegi, oli mingi esteetiline varjund juures. Ta oskas üllatada ning ka kõige tõsisema teoloogilise teema juures võis ta lisada ootamatu humoorika nüansi. Kuid see ei olnud kunagi nali nalja pärast: iga kunstnik on looja ja sõltumatult oma religioossetest või hoopis ateistlikest vaadetest järgib ta ühel või teisel moel Loojat. Selles mõttes ei ole ka kõige vabameelsem või mässulisem kunstnik päriselt vaba. Kunst on askees. Kunstniku kõrgeim vabadus sisaldab paratamatult ka enesepiiranguid. Isa Vello oli preester ja tema teadis, mis on selles maailmas kõige ilusam. Ja ta teenis seda ning püüdis seda teostada.

See katedraal, gooti arhitektuuri pärl, elas üle Prantsuse revolutsioonilise terrori ja kaks maailmasõda, saatuslikuks sai aga restaureerimine. Altariosa on juba maha põlenud, tuld ei ole veel kontrolli alla saadud.

Eesti ei hääletanud täna vastuolulise autoriõiguste direktiivi poolt, jäädes selles küsimuses erapooletuks (kuna antud hääletuses lugesid vaid poolthääled, on see sisuliselt vastuhääl; ise oleksin mõistagi eelistanud resoluutsemat ei-d, kuid esiteks oleks sellel olnud vaid psühholoogiline mõju ning teiseks saan aru ka valitsuse seisukohast, et erapooletus on seotud valitsuse vahetumise olukorraga Eestis). 

Statement by Estonia

Estonia has always supported the objective of the Directive, namely better access to content online,
the functioning of key exceptions in the digital and cross-border environment and the better and
balanced functioning of the copyright marketplace.

However, Estonia considers that the final text of the Directive does not strike a sufficient balance
between different interests in all aspects.

Furthermore, Estonia has recently had parliamentary elections and our new government and
parliament have not been able to give their position on the final compromise text.

Justiitsministeerium saatis välja sellise seletuskirja:

JUSTIITSMINISTEERIUM
15.04.2019

Eesti ei toeta autoriõiguste direktiivi vastuvõtmist lõplikul heakskiitmisel

Tänasel Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalanduse ministrite nõukogu istungil ei anna Eesti poolthäält, vaid jääb autoriõiguste direktiivi vastuvõtmisel erapooletuks. Otsustamisel on vaja saada kvalifitseeritud häälteenamus, mille lugemisel lähevad arvesse vaid poolthääled.

Justiitsminister Urmas Reinsalu hinnangul ei ole pärast hindamist internetivabaduse tulevikku silmas pidades autoriõiguste direktiivis saavutatud vajalikku tasakaalu. "Vabadus on väga tähtis väärtus ja seetõttu Eesti täna sellele asjale „jah“ ei ütle ning jääb õiguslikus tähenduses erapooletuks," kinnitas Reinsalu. Ta lisas, et direktiivi heakskiitmiseks on vaja saavutada kvalifitseeritud häälteenamus.

Eelmisel nädalal esitas Eesti alaline esindaja justiitsministri suunisel Euroopa Liidu alaliste esindajate nõukogus deklaratsiooni, milles rõhutas, et autoriõiguste direktiivis ei ole saavutatud piisavat tasakaalu õiguste omajate, inimeste ja ettevõtete vahel. See võib takistada innovatsiooni ja mõjutada negatiivselt Euroopa digitaalse ühtse turu konkurentsivõimet.  

Ühtlasi ei pruugi  direktiiv täita õigusselguse nõudeid ja selle rakendamisel võivad tekkida probleemid õiguskindlusega. Lisaks toimusid hiljuti riigikogu valimised ning meie uus valitsus ja riigikogu ei ole saanud esitada lõpliku kompromissteksti kohta oma arvamust. Oma ühisdeklaratsiooni tegid ka Holland, Luksemburg, Poola, Itaalia ja Soome.  

Autoriõiguste direktiivi kehtestamise eesmärgiks on tagada internetis sisutootjatele õiglane autoritasu ja kaitsta igaühe loomevabadust internetis ning tagada loomesisu parem kättesaadavus kogu Euroopa Liidus.

Omalt poolt tahan lisada järgmist. Tegemist on keerulise probleemipuntraga, mida kajastatakse tavaliselt tendentslikult: ühelt poolt vaesed autorid, kelle autoriõigused kannatavad piraatide ja muude mustade jõudude tegude pärast, teiselt poolt aga vaesed internetientusiastid, kelle vabadused on ohus ahnete Saksamaa meediamagnaatide ja autorite sepitsuste pärast.

Tegelikkus ei ole aga paraku nii mustvalge. Mõlemal poolel on nii sümpaatseid inimesi kui ka küünilisi monopole. Lõppkokkuvõttes on aga tegemist konfliktiga sõnavabaduse ja omandi (autoriõiguse) vahel. Kõnealune direktiiv piirab ebaproportsionaalselt sõnaõiguse valdkonda ning seetõttu olen selle resulotsiooni vastane.

Internetiajastul on autoriõiguse kontseptsioon aegunud. Seepärast ongi kõik minu postitused selles blogis tähistatud copylefti märgiga.

Olen ammu pooldanud seda, et referendumeid saaks algatada ka rahvas, ning olen paaril korral sellest ka kirjutanud (viimati siin). Tundub, et praeguse valitsuse ajal on selle idee teostamine võimalik. Kuid siin peab täpselt paika panema tingimused ja protseduurid. Ma pakkusin, et referendumit peaks saama algatada siis, kui seda taotleb kindel protsent hääleõiguslikest kodanikest, ning ma arvan, et selline lähenemine oleks õigeim. Kuid EKRE välja pakutud 50 000 on samuti minu meelest aktsepteeritav. Nüüd aga kaks olulist tingimust, mille üle Eestis eriti ei diskuteerita. Esiteks -- ja see on põhiline --, millal on referendumi tulemus siduv, ning teiseks, milliste kohustustega on seotud referendumi algatamine.

Alustame esimesest. Minu meelest on täiesti ilmne, et õigus on nendel riikidel, kus referendumi tulemus on siduv, kui poolt hääletab enamik hääleõiguslikest kodanikest. Need, kes boikoteerivad või ei osale muul põhjusel referendumil, sisuliselt hääletavad selle vastu. Näeme, millise segaduse tõi Brexiti referendum: väikese hääleenamuse said pooldajad, kuid neid oli kaugeltki vähem hääleõiguslike kodanike enamusest. UK-s populaarne idee uuest referendumist ei taastaks samuti ühiskonna sidusust. Brexiti vastased saaksid küll küsitluste järgi suurema osa hääli, aga jällegi alla poole hääleõiguslikest kodanikest. See on ilmekas näide selle kohta, et referendum ei ole naljaasi. Referendum tuleb läbi viia olulistes küsimustes, ning eesmärk on läbi selge häälteenamuse saavutada või taastada ühiskonna sidusus. Brexiti referendum aga tõi vaid segadust ja suurema polariseerumise.

See kõik paneb suure vastutuse ka referendumi algatajatele. Mina pakkusin, et iga allkirjaandja maksaks kautsjoniks 50 eurot. See raha tagastatakse juhul, kui referendumil püstitatud küsimus saab valijatelt positiivse vastuse (arvan, et kautsjoni võiks tagastada ka siis, kui vastus saab vaid referendumil osalejate häälteenamuse). See tagab, et algataja ei anna oma allkirja lihtsalt hetkeimpulsi või nalja pärast, vaid see on tõesti tema kaalutletud otsus tähtsas küsimuses. Klassikaline demokraatiamudel lähtub sellest, et ühiskonna liikmed teevad kaalutletud otsuseid, mille eest nad ka vastutavad. Praeguses lääne ühiskonnas ja ka Eestis on vabaduse ja vastutuse vahekord nihkes. See on ohtlik: ühiskonnas võib tekkida süüdimatuse kultus. Olen saanud vastuväiteid, et kautsjoninõue oleks ebademokraatlik, kuid see on arusaamatus. Vastupidi, kautsjonid on demokraatliku valimisprotsessi normaalne osa. Ka Riigikogu ja Europarlamendi valimistele kandidatuuri esitamiseks tuleb maksta kautsjon, kusjuures minu pakutust palju suurem. Saan aru, et suur osa peresid elab palgast palgani ja pensionist pensionini ning nendele on 50 eurot suur raha. Kuid referendum ongi suur asi ning juhul kui nad on veendunud, et see on suur asi, mis leiab vajaliku toetuse (sotsiaalmeediast loeme pidevalt, kuidas kogu rahvas on millegi vastu või, vastupidi, millegi poolt), on neil suur tõenäosus see raha tagasi saada.

„Pealinn“ tellis minult dopinguskandaali teemalise artikli. See avaldati, kuid vahepeal on sündmused arenenud edasi, ja seda nii mõnelegi ootamatus suunas. Seepärast avaldan selle kirjutise väikeste muudatustega ning lisan uue lõpu.

Lahvatanud dopinguskandaal toob esile mõned olulised probleemid, mis väärivad põhjalikumat vaagimist. Teemat "sport ja doping" käsitletakse tavaliselt väga kitsastes raamides. Doping on aine, mis sisaldub mingis keelatud preparaatide nimekirjas, viimane aga on pidevalt muutuv ja täienev. St doping on hägusate piiridega sotsiaalne konstrukt. 

Kuid kõigepealt mõned täpsustavad märkused. Kehakultuur ja sport on püsiv sõnaühend, need mõisted käivadki tavaliselt koos, peaaegu et sünonüümidena. Tegelikult aga on tegu täiesti erinevate, pea vastandlike asjadega. Esiteks on sport erinevalt kehakultuurist alati orienteeritud tulemustele, nende võrdlemisele teiste sportlaste tulemustega ja pideva tulemuste parandamise tungile. Teiseks, sport on vaatemänguline ning orienteeritud vaatajaskonna kasvule. Just vaatemängulisus on see kriteerium, mis viimasel ajal toob uusi spordialasid olümpiamängude kavasse ning tõrjub vanu sealt välja. Vaatemängulisus aga on eeltingimuseks sissetulekutele, sport muutub järjest enam show'ks ning sportlased showman'ideks. Sport on väga atraktiivne vaatemäng, kus liiguvad väga suured rahad ning on sportlasi, kelle sissetulek on isegi meelelahutajatega võrreldes väga kõrge, mõned on saanud ka miljardärideks. Järgmine spordiga seotud aspekt on au ja kuulsus. Sportlane toob endale kuulsust ning oma rahvale ja riigile au. Edukat sportlast autasustatakse mitte ainult võistluste pjedestaalil, vaid ka riiklike aurahadega. Teisisõnu, spordi ja kehakultuuri harrastamisel on täiesti erinevad motiivid ja eesmärgid.

Sportlane peab pidevalt otsima uusi meetmeid, et oma tulemusi parandada, ning selles kontekstis on doping püsiv ahvatlus. Kuid asi ei ole niivõrd üksikus sportlases, kuivõrd -- nagu Eesti kogemus ka näitab -- terves süsteemis, mis hõlmab nii tööstuse kui ka turunduse. Paljastatud dr. Schmidt on selles süsteemis väike mutrike ja tema käive ei ole eriti muljetavaldav. Möödunud aasta sissetulekud olid tal veidi üle 300 000 euro. Kui aga arvestada, et iga tema klient maksis vaid viis tuhat eurot, siis see näitab märkimisväärset klientuuri. Antud olukorras on dopingut kasutanud sportlased korraga nii seaduserikkujad kui ka ohvrid, aga mõnikord ka ainult ohvrid. Nt Piret Niglase väitel oli Mati Alaveri meeskond tema peal katsetanud keelatud aineid, ilma et teda oleks sellest teavitatud, ning on põhjust arvata, et ta pole ainus selline. 

Kuid dopingut kasutanud sportlaste kõrval pole süüdi üksnes treenerid ja dopinguarstid. Meedia ja ühiskonna surve on väga suur. Sportlastest "turistid" on ühiskonna silmas naljanumber. Mis nad seal käivad ainult riiki häbistamas? Enamasti ei kasuta dopingut noored tõusvad sportlased, doping ahvatleb ennekõike neid, kelle vorm on langenud kas vanuse või trauma tagajärjel. Kuulus sportlane on rohkem kui sportlane, temast peetakse ühiskonnas lugu, ta on noortele ideaal jne, teisisõnu -- ta on kangelane ja mitte üksnes spordis. Ning see on ohtlik. Väga paljude suurte sporditähtede elulugu on täis traagikat. Ja see ei pruugi olla seotud dopinguga. Sama probleem on tippmeelelahutajatel filmi- või muusikamaailmas. Pidev rambivalgus tekitab stressi ja vajaduse lõõgastuda, mida tehakse tihti ekstreemsete meetoditega. Näiteks praegu jälgin ma murega meediakära Ott Tänaku ümber. Ott on sümpaatne ja kindlasti väga andekas noormees. Tema saavutused on juba praegu märkimisväärsed ja loodame, et parimad tulemused on veel ees. Kuid sportlase tõstmine ebajumala staatusesse ei ole hea ei ühiskonnale ega ka staarile endale.

Veel üks asi, mida peab meeles pidama seoses inimeste jumaldamisega on see, et ebajumalad on au sees nii kaua, kuni nad hiilgavad. Kui nende hiilgus kaob, siis nad parimal juhul unustatakse, halvimal aga purustatakse. Tuletame meelde esimest Veerpalu dopinguskandaali. Kuidas me teda kaitsesime, kui nördinud me olime dopinguküttide peale ja nende peale, kes julgesid kahelda tema süütuses. Ärge puutuge meie iidolit! Ja kui vihased ja nördinud on vähemalt osaliselt needsamad inimesed praegu. Ja see ongi meie häda: me ei taha õppida, ei taha tunnistada omaenda kaassüüd selles loos. 

See ei ole esimese kivi viskamine. Need, kes on oma kivi juba ära visanud, seisavad järjekorras, et visata veel ja veel kive Mati Alaveri pihta. Ma ei taha teda siin mingilgi määral õigustada, see, mida ta tegi, on kindlasti amoraalne ja arvatavasti ka kriminaalne. Ning tegi ta seda mitte just omakasupüüdmatusest. Ajakirjandus tuvastas alles nüüd verelõhna peale kohale lennates Veerpalu ja Alaveri sissetulekud ja kinnisvarad. See on kindlasti ajakirjanike õigus. Mul on sellega seoses vaid üks küsimus: kus te olite varem? Nördinud halvustajate koorist eristub vaid kurikuulsa dopinguarsti Vitali Bernatski hääl: Mati Alaver tegi kõik oma teod Eesti nimel. Ning ma olen veendunud, et ei Alaver ega Veerpalu ei mõelnud esmajoones rikastumise peale, vaid tõepoolest Eesti peale. Hea näide selle kohta, et eesmärk ei pühitse abinõu. 
 
Pärast eelneva teksti kirjutamist aga ilmus mitu kaalukat sõnavõttu väidetavate dopingukasutajate kaitseks. Pean siin silmas nt Olümpiakomitee presidendi Urmas Sõõrumaa või professor Michael Gallagheri väiteid. Peatungi viimasel, kuna tegemist on kompetentse inimese argumenteeritud arvamusega. Professor rõhub korduvalt süütuse presumptsioonile („...õigusriigi põhimõte on, et keegi ei ole kuriteos süüdi, kuni pole olnud õiglast kohtumõistmist, mis on langetanud süüdimõistva otsuse. Süütud kuni süü tõestamiseni. Mitte vastupidi.“). Millegipärast unustab ta täpsustada, et see käib kriminaalprotsesside kohta. Tsiviilasjadele aga süütuse presumptsioon üldjuhul ei laiene. Veel vähem kehtib see ajakirjanduse seisukohtade osas. Vastasel korral piiraks see oluliselt ja ebaproportsionaalselt sõnavabadust. Kui näen, et huligaan läheb lapsele kallale, on mul õigus sekkuda ja rääkida sellest enne vastava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Kui ma aga peaksin valetama, on tegu laimuga, mille eest ma pean omakorda kandma vastutust. Vist mitte keegi – sh ka lugupeetud professor ega asjaosalised ise – ei ole vaidlustanud ajakirjanduses esitatud süüdistusi.
 
Edasi aga läheb Michael Gallagher ise rünnakule:
„Ameerika visiidil otsustas meie austatud president ära võtta teenetemärgid, mida Eesti presidendid olid Mati Alaverile andnud aastatel 2001 ja 2006. See on kummaline, sest on väga vähetõenäoline, et president Kaljulaid tegelikult teab, mida Mati Alaver tegi või ei teinud. Nagu meil, ei ole ka temal teada veel täielik lugu. Samuti ei tea ta, kas Alaver tegelikult on seadusi rikkunud.
Tundub, et president ei saanud head õigusnõu enne, kui ta tegutses. Ja tegutsenud on president nii, nagu oleks Mati Alaver kuriteos juba süüdi mõistetud – samas kui talle ei ole ametlikku kuriteosüüdistust esitatud ega ole tal olnud kohtuprotsessi. Ma väidaksin, et presidendi tegevus oli sobimatu.“
 
See on kõva sõna, kuid paraku pole see õigustatud. Teenetemärkide andmine ja nende äravõtmine on teenetemärkide seaduse järgi Vabariigi Presidendi prerogatiiv, kusjuures teenetemärkide äravõtmine ei pea tingimata olema seotud süüdimõistva kohtuotsusega. Seadus näeb ette ka teisi asjaolusid:

„§ 13. Teenetemärgi äravõtmine ja tagastamine
 (1) Vabariigi President võib otsustada isikult teenetemärk ära võtta, kui: […]
 2) saavad teatavaks enne teenetemärgi andmist esinenud asjaolud, millest teadmise korral ei oleks isikule teenetemärki antud, või
 3) isiku hilisem käitumine on olnud niivõrd vääritu, et see välistaks talle teenetemärgi andmise.“

Seda võib tõlgendada nii (vähemalt see on minu arusaam asjast), et teenetemärgi kavaler peab seda väärima ka pärast selle saamist. Kas siis keegi arvab, et praegu võiks väidetavad dopinguskandaali osalised esitada nendele autasudele? Samas tuletaksin meelde ka pretsedendi, kui Risto Teinonenilt võeti riiklik autasu ära ilma süüdimõistva kohtuotsuseta.

Must päev sõnavabaduse ajaloos.

​Olen viimaste päevade jooksul saanud hulgaliselt kirju, millel on umbes selline sisu: „Kui teete koalitsiooni nendega, siis ma enam mitte kunagi…“ Mis aga erineb, on see, kes on „nemad“: kas EKRE või SDE; tõsi küll, ühes kirjas keelati mul teha koalitsioon Reformierakonnaga.

Mida mul on enda õigustuseks kosta, peale selle, et ise ma koalitsiooni kokkupanemisega pole kuidagi seotud? Kaht asja: esiteks, et koalitsiooni minnes (juhul, kui üldse kutsutakse) ei lähtuta sellest, kus on meeldivamad või ebameeldivamad inimesed, vaid sellest, kus saab programmilisi eesmärke ja valimiseelseid lubadusi paremini teostada. Teiseks, poliitika on võimaluste kunst ning edukas poliitika seisneb võimalikkuse välja laiendamises, et mitmest võimalikust variandist valida optimaalne (NB! optimaalne ei tähenda, et see on hea, vaid et ülejäänud on halvemad). Valimistel suure edu saanud erakonna välistamine enne koalitsiooniläbirääkimisi ei ole kõige mõistlikum samm, ning see võib Reformierakonna ajaloolise võidu konverteerida ajaloolisse kaotusse.

Nüüd siis minu eelistustest ja kõhklustest. Kuid lubage kõigepealt järjestada minu isiklikud prioriteedid riigivalitsemises:

1-2. Riiklik julgeolek: kaitsejõu arendamine, koostöö NATO ja EU partneritega.
1-2. Demograafia: laste ja perede toetus („Iga laps on kingitus!“).
3. Korras rahandus (tasakaalustatud eelarve) ning lihtne ja õiglane maksusüsteem (progressiivne või astmeline tulumaks pole ei lihtne ega õiglane).
4. Haritud rahvas: teaduse ja hariduse areng.
5. Puhas loodus (mets pole ressurss, vaid elukeskkond).
6. Vaba turumajandus.
7. Lihtne riik.

Ehkki ma ei välistaks ühtegi võimalikku varianti, on minu jaoks endiselt kõige probleemsem koalitsioon Keskerakonnaga, ja seda ennekõike riikliku julgeoleku seisukohalt (huvitaval kombel pole ma ühtegi keskivastast kirja saanud). Jüri Ratas võib siira ilmega väita, et mingit lepingut või protokolli Jedinaja Rossijaga ei ole või et see enam ei kehti, kuid seda on raske uskuda enne, kui see väide on dokumentaalselt kinnitatud. Venemaa allikates figureerib Keskerakond endiselt Jedinaja Rossija koostööpartnerina. Ka kultuuri- ja meediavaldkondades on endiselt märgatav nende erakondade vaheline koostöö. Ootaksin Rataselt selgesõnalist avaldust sellises vaimus: „Käesolevaga teatan, et Eesti Keskerakond lõpetab (või lõpetas sellel ja sellel kuupäeval) partnerlussuhted erakonnaga Jedinaja Rossija“. Eeskuju võiks võtta Jedinaja Rossija Läti ekspartneritelt.

Sellele tuleb lisada KE maksupoliitika ja vaba turumajanduse solkimine.

Kuid kogemus näitab, et koalitsioon Keskerakonnaga on siiski võimalik.

Minu isiklik koalitsioonieelistus oleks RE+IE+SDE (=56 kohta). Siis saaksid majandus- ja rahaasjad korda (RE), SDE on end asjatundlikuna näidanud välispoliitikas ja kaitsevaldkonnas, IE, olles pädev siseasjades ja kultuuris, tagaks rahvusriigi tugevdamise.

Selle koalitsiooni nõrk koht oleks aga EKRE ukse taha jätmine. Asi pole isegi selles, et nii radikaliseerub EKRE veelgi enam, vaid selles, et EKRE on valimiste suurim võitja, saades kõige rohkem parlamendikohti juurde ning tõustes enamikus valimisringkondades erakonnaks nr. 2. Võib erinevalt suhtuda EKRE liidritesse (ning minu suhtumine neisse on väga kriitiline), kuid sülitada kõrge kaarega pea 100 000 valijale on minu meelest andestamatu ülbus.

Seega, KESK+EKRE+IE (=57 kohta) on raske, aga võib-olla optimaalne (ehkki kaugeltki mitte hea) valik.

Huvitav, et ükski analüütik pole pakkunud ehk kõige põnevamat varianti: RE+EKRE+SD (63), aga see oleks vist pigem ulmevaldkonnast.