Indrek Hargla ei osta enam venekeelse märgistusega piima. Reporteri küsimusele: "Eesti lapsed õpivad koolis massiliselt vene keelt - milleks?" vastab ta: "Venemaaga ei ole vaja mingisuguseid asju ajada, ei kultuurilisi, ei poliitilisi!" Ehkki küsimus on suunatud, tundub, et populaarse kirjaniku (kes on juristina töötanud ka Välisministeeriumis) vastus on läbimõeldud ja siiras.
        Jüri Estam aga kirjutab: "Meie geopoliitilise vööndi inimesed vajavad, et ameeriklased tunneksid Venemaad paremini. Kust võtta hea esinemisoskusega 21. sajandi Venemaa tundjaid? Kennani, Adenaueri, Kissingeri, Brzezinski ja Albrighti suguseid?"
        Suurepärane! Sulgegem silmad ja kõrvad ja laskem meie eest kuulma, nägema, aru saama ja rääkima ameeriklased! Kevadel kirjutasin: "Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades." Eesti on saavutanud maailmas väärika positsiooni küberkaitse küsimustes. Eestil on nii ressursse kui ka pakiline vajadus saavutada analoogiline ekspertiis Venemaa asjus.
        Praegu ma näen kaht vastandlikku, kuid võrdselt murettekitavat tendentsi. Ühelt poolt on tegu Venemaa ja venelaste demoniseerimisega, neile oma vihkamise ja hirmude projitseerimisega. Teiselt poolt aga lapsikute ootuste ja lootustega. Kes näeb seal moraali ja õigluse kantsi, mis vastandab end patusele Ameerikale ja läänele üldse, teiste jaoks aga tundub Venemaa olevat eldoraado, kus saab väikese vaevaga kokku klopsida unelmate varanduse või vähemalt rikastuda transiidist. Mõlemad on naiivsed vaated, mis võivad osutuda ohtlikuks juhul, kui neile järgnevad teod. 
        Analoogiat vulkaaniga võib edasi arendada. Isegi kui jätta välja krüptozooloogiline teooria, mis rõhutab vulkaanide osatähtsust antropogeneesis (Toba vulkaani purse ca 72 000 aastat tagasi), siis on ammu pandud tähele kummalist seost vulkaani ja tsivilisatsiooni vahel. Vulkaanipurse on tappev, kuid millegipärast püüavad tsivilisatsioonikolded grupeeruda vulkaanide lähedusse ning pärast hävingut tekivad samale kohale uued asulad. Agraarne teooria (vulkaanide ümber on viljakas maa) ei suuda seletada, miks jätkub see tendents ka industriaalsel ja postindustriaalsel ajastul. Kui lähtuda toodud metafoorist, siis naabrus Venemaaga pakub nagu vulkaangi mõlemat: surmaohtu ja jõukust (viimase all ei pea ma silmas üksnes materiaalset kasu, vaid ka kultuurilist ja vaimset). Kuid oma partnerit/vaenlast peab tundma.
        Kui keskenduda vaenulikkuse aspektile, siis siin on välja kujunenud kaks põhilist käitumismalli. Esimene: vaenlast me kardame, vihkame, jälestame, mõnitame, jääme talle alla ja siis hädaldame ja mõnitame edasi (nüüd juba vaid hinges). Teine: õpime oma vaenlast tundma, respekteerime teda, võidame ja siis peame temast suuremeelselt lugu. Kui Ukraina välisminister (nüüd juba endine) laulab Putinist rõvedaid kupleesid, siis võib see tunduda naljakas ja tõsta väljakule kogunenud rahvamassi entusiasmi, kuid selline käitumine ei ole omane võitjatele. Vähemalt mitte Euroopas.
        Vastase keele ja kultuuri tundmine on (muuseas ka) relv info- ja psühholoogilises sõjas. Veerand sajandi jooksul on meil õnnestunud jagada seda relva ohtralt ka neile, kes end avalikult positsioneerivad riigivastastena (nt Dmitri Klenski või Yana Toom valdavad eesti keelt paremini kui siinkirjutaja). Üleskutsed keeleliseks desarmeerimiseks tunduvalt mulle leebelt öeldes ajakohatud.

Ei jõudnud veel leegid lennukirusudel kustuda, rääkimata siis juurdlus alata, kui sotsiaalmeedias hakkasid lokkama erinevad vandenõuteooriad. Juba on olemas rida postitusi, mis on pühendatud ainuüksi nende loenditele või lühiülevaadetele, vrd nt. Ma ei ole jälginud Malaisia sotsiaalmeediat, kuid euroopalikus inforuumis domineerivad versioonid, mis tulevad kahest allikast: Moskva propagandamasinast ja USA vandenõuteoreetikutelt. Allikad erinevad, detailides ja motiivides on suured lahknevused, kuid lõpptulemus on väga sarnane: süüdi on USA kas vahetult või läbi oma Ukraina käsilaste, või siis hoopis tumedamad jõud.
        Venekeelses inforuumis visati kohe õhku terve hulk versioone, mis on tihti üksteisega vastuolus, nagu nt see, et Ukraina dispetšerid saatsid spetsiaalselt selle lennuki läbi ohtliku koridori, mida kõik teised kompaniid väldivad. Ning peaaegu läbi koma, et samas koridoris oli samal ajal president Putini lennuk, mis olevatki olnud tegelik sihtmärk. Umbes samal ajal tuldi lagedale versiooniga, et MH17 saatis kaks Ukraina õhujõudude hävitajat, kes arvatavasti tulistasidki selle alla. Seda infot vahendati ka välismaale RT kanalite kaudu. Siin aga on huvitav metamorfoos: algul teatati, et see info tuleneb Hispaania lennudispetšerilt. Lihtne googeldamine näitab, et tegemist on twitterikasutaja Carlosega (account: @spainboca), kes ei ole aviodispetšer ega arvatavasti isegi mitte hispaanlane, vaid on praeguseks paljastatud kui Moskva (mõju)agent. Praeguseks ajaks on tema tweet ära koristatud, kuid desinformatsioon levib. Kummalisel kombel oli see uudis täna tükk aega Postimehe peauudis, tõsi küll, viidatud polnud Carlosele, vaid Venemaa asjapulgale, hävitajate arv vähenes ka ühele.
        Enne kui asume vandenõuteooriate kallale, tahaksin fikseerida asjaolud, nii nagu nad mulle näivad (valdavas osas langevad nad kokku nendega, mida esitab Eesti ja maailma meedia). Ma ei julge neid asjaolusid nimetada faktideks, kuna minu -- ega mitte kellegi teise -- käsutuses ei ole autoriteetse uurimiskomisjoni materjali. Niisiis, asjaolud:
    1) Malaysia Airlines'i lend MH17 tulistati alla maa-õhk tüüpi raketiga.
    2) Kõige tõenäolisem, et tegu oli Buk raketiga.
    3) Need süsteemid on nii Ukraina relvastuses kui ka mässajatel, kes said neid kahest allikast: Ukraina vägedelt hõivatud arsenalist (väidetavalt ei olnud need laskevalmiduses) ja Venemaalt (viimast väidet tõestavad videomaterjalid ja arvukad pealtkuulatud vestlused).
    4) Satelliitfotod näitavad, et võimalik laskepiirkond on mässuliste kontrollitaval alal. Väidetavalt ei olnud seal läheduses Ukraina relvajõudude maa-õhk raketisüsteeme (viimast väidet hakkas Kreml aktiivselt vaidlustama), küll aga olid mässuliste omad.
    5) Sellele tahaks juhtida eriliselt tähelepanu, kuna ei Eesti ega rahvusvahelises meedias pole see kõlama jäänud: nimelt saabusid koos Buk raketisüsteemiga Venemaalt ka selle operaatorid. Igatahes mässuliste omavahelistest vestlustest ja kõnelustest oma Moskva kuraatoritega tuleb selgelt välja, et need süsteemid ei ole Donetski Rahvavabariigi relvajõududele üle antud ning neid teenindav koosseis ei allu Donetski RV komandöridele. Kõik see sunnib mind järeldama, et saatusliku lasu sooritasid mitte venemeelsed mässajad, vaid mingi Venemaa üksus.
    6) Pärast saatuslikku intsidenti viidi raketisüsteem tagasi Venemaale, kusjuures video pealt on näha, et vähemalt üks rakett puudub (on välja tulistatud?).
        Sellised on minu arvamused kõnealuse intsidendi kohta. Nad ei baseeru üksnes Ukraina julgeolekuteenistuse materjalidel. Nagu selgus, kattuvad CIA andmed nendega suurel määral (vrd CIA esindajate sõnavõttu nt CNN-is). Muidugi, skeptikud võivad väita, et kõik need video- ja audiosalvestused on fabritseeritud, ent siiski on selliseid väiteid üllatavalt vähe ja vastupidi, isegi erinevad mässajate liidrid on mokaotsast tunnistanud nende autentsust, vaidlustades üksnes järeldusi.
    Nüüd lõpuks vandenõud.
1. Kõigepealt veidi numeroloogiat:
Haunting: Malaysia Airlines Boeing 777, Reg 9M-MRD, made 1st flight on 7-17-97. It met its end 17 years later, to the day -aviation official.
        Iseenesest ei kõla eriti konspiroloogiliselt, kuid sellistele arutlustele rajanevad mõningad vabamüürlasi ja illuminaate süüdistavad teooriad. Muid argumente pole. Vrd nt siin (koos lisanumeroloogiaga).
2. Siis loomulikult juudid:
ROTHSCHILDS TRIED TO KILL PUTIN & HIT WRONG PLANE TODAY - ALL BECAUSE OF BRICS BANK & USD END - HOW STUPID COULD THIS ZIONIST IDIOT BE?
Süžee sama, mis Kremli allikatel, ainult teostajad erinevad. (Samal aadressil veel hulganisti analoogilisi mõttesähvatusi.)
3. Siis eriti populaarne: false flag operatsioonid. Versioonid selles osas, kes seda valelippu kasutas, on erinevad, kuid kõik liiguvad kolmnurga CIA-Mossad-Ukraina vahel. Tavaliselt lisatakse sellisel puhul, et tegemist on tüüpilise false flag operatsiooniga.
4. Keerulisematest teooriatest on minu lemmik selline:   
         Lend MH17 ei ole midagi muud kui varem kadunud sama lennukompanii MH370, mis läks jäljetult kaotsi India ookeani kohal. Tegelikult oli ta kogu selle aja peidus Diego Garcia sõjaväebaasis ning nüüd lasti ta jälgede segamiseks Ukraina kohal alla.
        Kui USA poole peal tegelevad selliste teooriate esitamisega peamiselt friigid ja marginaalid, siis Moskva pool laseb käiku raskekahurväe. Esinevad kindralstaabi esindajad, professorid, arvamusliidrid.
5. Nt siin saab tutvuda Moskva Majandusülikooli professori Leonid Poljakovi arvamusega, kes teatab, et tegu on NATO provokatsiooniga. Tõendusi? Milleks neid.
6. Minu poolt korduvalt mainitud Igor Strelkov esitas kõige huvitavama versiooni, mida võiks pidada versiooni nr 4 sünteesiks ükskõik millise teisega. Nimelt olevat juba enne katastroofi olnud lennuki pardal nii elavaid kui surnuid. Viimased olid verest tühjad ja -- Strelkovi väljendit kasutades -- enam "mitte värsked". Kuid osa laipu olid "värsked".
        Iseenesest päris põnev versioon, kuid mind huvitavad sellistel puhkudel alati detailid. Näiteks kuidas korraldati pardaleminek: kas laipu veeti pagasis (pardal olnud pagas ei kukkunud samasse kohta, kus laibad) või pandi nad elavatega vaheldumisi salongi istuma?
        See ongi suure osa vandenõuteooriate viga: suured õnnetused tekitavad alati õigustatud küsimusi. Vandenõuteoreetikud ei ole vastustega rahul, kuid nende enda vastused on palju komplitseeritumad ja segasemad. Sellele võiks ainult lisada, et Strelkovi intervjuu avaldati keskkonnas "Vene kevad", mille moto on "Ainult kontrollitud informatsioon".
7. Ning viimane. See tuleb sarnasest allikast: "Informatsioonikeskus Kagurinne". Siin ei taha isegi midagi kommenteerida, see on täiuslik. 9/11, mis on loomulikult false flag operatsioon, juut Gavrilo Princip, kes päästis valla I maailmasõja, ning palju muud huvitavat ja õpetlikku. Tüüpiline on ka see, et lennunduseksperdina esinev isik eelistab rääkida sellest, et Obama on mehena läbi kukkunud ja kõik naised jooksevad tema juurest ära (Venemaa on vene keeles naissoost), et dollar maksab neli senti jne. 

8. Kahju, et sisalikest pole veel siiamaani midagi kuulda. Aga nagu ütleb eesti rahvatarkus: ei jää tali taevasse ega sisalik soosse.

UPD 24.07 (Silver R-le).
Teie lähtute oma arutlustes üldistest printsiipidest ja kainest mõistusest, mis on igati õigustatud. Mina aga toetun palju kahtlasemale vundamendile, nimelt internetis liikuvale informatsioonile, sooritades võimaluse korral cross-checking'i. Nt Ukraina SBU lindistused leiavad pidevalt kinnitust sõltumatutest allikatest (nt CIA, aga ka mässuliste enda tunnistused). Siin on vastav videolõik (dokumentaalne materjal on läbisegi diktori tekstiga, esimene salvestus algab 40. sekundist):

Siit saame teada, et 1) Buk-M kompleks jõudis üle piiri mässuliste kätte koos "ekipaažiga". 2) mässuliste ülesanne on üksnes selle kohaletoimetamine ja valvamine, st "ekipaaž" neile ei allunud. 3) Lõigu lõpus teatatakse, et Ukraina vägede pihta peab Venemaa virutama (jebanut') "teiselt poolt" (st üle piiri).
        On terve rida teisigi indikatsioone. Näiteks lugesin mässuliste foorumist, et Ukraina ei saa tuvastada Buk-ide positsioone, kuna nende tööd suunavad radarid asuvad üle piiri (teisel poolel). Hetkel ma seda enam ei leidnud, võimalik, et on kustutatud. Pealegi ei saa selliste allikate puhul kunagi päris kindel olla (siiski võib väita, et tegemist on autentse mässuliste keskkonnaga, milles nad väga kiivalt püüavad "vaenulikku propagandat" tasalülitada).
        Täiesti sõltumata minust jõudis analoogiliste järeldusteni eile Andrei Illarionov, endine Putini nõunik, nüüd üks juhtivaid Venemaa opositsioonipoliitikuid ja Cato Instituudi vanemteadur. Siiski tahan distantseeruda tema väitest, et MH17 oli Putini poolt spetsiaalselt valitud sihtmärk. See lõhnab juba vandenõuteooria järgi. Pean sellegipoolest tunnistama, et Illarionovi analoogilised hüpoteesid Gruusia sõja kohta, mis algul tundusid pärinevat fantaasia valdkonnast, osutusid hiljem tõesteks.

Täna kell 10:15 Amsterdamist startinud Malaysia Airlines'i lend MH17 tulistati 14:15 (mõlemad ajad Greenwichi järgi) Donetski lähistel alla. Traagilise sündmuse kohta on esitatud erinevaid ja vasturääkivaid versioone. Oma valede poolest tuntud vene propagandistlik kanal RT teatas, et lennuki hävitasid Ukraina võimud, kes arvasid, et selle pardal on president Putin. Ukraina pool süüdistab loomulikult neid, keda ta nimetab terroristideks. Ei saa välistada ka võimalust, et tegu on lihtsalt Venemaa aktsiooniga.

Kuna mul puuduvad igasugused sõltumatud andmed, ei julge ka midagi kindlalt väita. Siiski, RT versioon tundub mulle väga ebausutav ja mitte seepärast, et minu sümpaatiad konfliktis on selgelt Ukraina poolel. Kuid sellest võib-olla millalgi hiljem. Praegu aga tahan vahendada Ukraina julgeolekuteenistuse (SBU) klipi, mis sisaldab väidetavat terroristidevahelist infovahetust.

Välikomandör Igor Bezler (kutsung "Bes" - st Sorts; seesama, kes mässas Donetski mässuliste vastu) teatab "kindral" Geraninile kell 16:40 (st 14:40 GMT), et "Mineerija" grupp tulistas just alla lennuki. Geranin (tema mobiiltelefoni number on klipis näha) küsib, kus on lendurid. Selge, et ta arvab, et tegemist on kas sõja- või transpordilennukiga. Veidi hiljem teatab "Majori" kutsungiga militant "Kreeklasele", et lennuki lasid alla Tšernuhhinisse dislotseeritud kasakad.
        Kell 17:32 (15:32) sai selgeks, et tegu on tsiviillennukiga ja on palju tsiviilohvreid. Mingit relvastust ei ole. Kuid isegi seejärel kahtlustatakse, et tegemist on spioonidega, kes on Ukrainasse saadetud (kuid see on juba teiste militantide vahelisest vestlusest).
        Ataman Nikolai Kozitsõn resümeerib juhtumi: "Neh*** lennata, sõda käib, bl***!"

UPD 18.07
Praeguseks võib juba üsna kindlalt väita, et tegu oli venepoolse aktsiooniga. Venemaa saatis mässulistele mitte üksnes vastava relvastuse (antud juhul BUK, vrd üksikasju), vaid ka meeskonna, kes sellega opereerib, nii et lask tehti mässuliste poolt hõivatud territooriumilt Venemaa sõjaväelaste poolt. SBU hõivatud kõnes raporteerib kohalik välikomandör Igor Bezler GRU polkovnikule Geraninile.
        On massiliselt kaudseid tõendeid, näiteks võimude käitumine pärast intsidenti. Ukraina pool teatas kohe, et tahab igakülgset rahvusvahelist juurdlust, mässulised aga küll lubasid algul rahvusvahelisi eksperte, kuid siis takistasid nende juurdepääsu sündmuskohale ja segavad igati nende tööd. Pealegi selgus, et mässajad rikkusid kuriteopaiga ning plaanisid mustad kastid Moskvasse saata. Mis, muide, võib-olla ei olekski kõige halvem mõte, see paneks otsekohe Moskva rahvusvahelise surve alla, kuna tegu oleks rahvusvahelise õiguse rikkumisega. Ning välisminister Lavrov juba teataski, et sellist kingitust nad ei soovi.
        Oluline on ka inforuumi täitmine. Ukrainapoolsed sõnumid on selged ja ühemõttelised. Venemaa erinevad kanalid annavad hulganisti segast ja vastuolulist informatsiooni. Putini lennuki versioon, tundub, on juba vananenud, nüüd käiatakse teemat, et lennukit juhtisid Ukraina dispetšerid ning juhtisid selle lõksu. Edasi on kaks varianti: kas ikkagi ise ukrainlased tulistasidki selle alla või ajasid vaesed mässulised meelega segadusse. Teiselt poolt aga teatatakse, et oleks mässulised lennuki alla tulistanud, oleksid rusud langenud hoopis Venemaa territooriumile. Rahvusvahelised eksperdid on mõlemad versioonid ümber lükanud: ukrainlased ei ole kedagi sellesse koridori meelitanud, see oligi vaba. Oht lendudele pidi algama 7700 meetrist allapoole, Boeing lendas aga kõrgemal. Mis aga puudutab rususid, siis need kukkusid täpselt sinna, kuhu oleksid pidanud väidetavast tulistamiskohast langema.
        Tähtis on mitte üksnes see informatsioon, mis on kättesaadav, vaid ka see, mis puudub. Öösel sain näha selget vahet: Ukraina pool aina täiendas informatsiooni, mis aga puudutab Venemaad ja mässulisi, siis seal oli tegu mitte üksnes informatsiooni täiendamisega, vaid ka pideva kustutamisega (et Strelkov-Girkin kustutas oma rõõmusõnumid pärast lennuki allatulistamist, on jõudnud ka rahvusvahelistesse agentuuridesse).

Kirjutasin Maidani päevadel, trotsides paljusid ennustajaid, kes väitsid, et Ukraina laguneb, et mingeid lagunemise tunnuseid ei ole, isegi Krimmi case ei ole nii ühemõtteline, nagu paistab. Sain hulgaliselt negatiivset tagasisidet -- laguneb ju. Pean tunnistama, et oma prognoosis ei osanud ma arvestada, et Venemaa agressioon võtab nii aktiivse kuju. Nüüd aga, kui Venemaa pool hakkab lääne survel oma abi separatistidele koomale tõmbama, on selge, et mingist Ukraina lagunemisest rääkida ei saa. Võimalik, et lõpptulemusena on ta tugevam kui enne.
        Kuid võiduni on veel pikk maa. Vastane kannab kaotusi lahinguväljadel ja taganeb, ent pole kaugeltki purustatud ja on üsna tõenäoline, et ta vahetab mitte üksnes positsioone, vaid ka taktikat, minnes üle linnapartisanide võitlusmeetoditele (teises terminoloogias: terroriaktidele). Kuid siiski on strateegiline murrang juba toimunud ja tundub, et see on pöördumatu.
        Esialgne plaan oli väga ambitsioonikas: luua Ida- ja Kagu-Ukraina territooriumil riigitaoline moodustis Novorossija, mille pealinn oleks Harkov. See lubaks "taasühendada" Venemaaga ka Transnistria. Asi pidi välja nägema umbes nii:

Seda põhjendati asjaoluga, et need on põlised Vene alad, mille bolševikud ebaseaduslikult (nagu hiljem ka Krimmi) kinkisid Ukrainale. Nagu teatas selle aasta 17. aprillil president Putin: "Kasutades veel tsaariaegset terminoloogiat, on see Novorossija: Harkov, Lugansk, Donetsk, Herson, Nikolajev, Odessa ei kuulunud Ukraina koosseisu tsaariajal, need kõik on territooriumil, mis anti Ukrainale üle kahekümnendatel aastatel Nõukogude valitsuse poolt."
    On mõttetu vaielda patoloogilise valetajaga. Kuid siiski. Mingit Ukrainat tsaariajal administratiivüksusena ei olnud. Novorossija kubermang loodi 1796. aastal, kuid see lõpetas oma eksistentsi aastal 1802, jagunedes Nikolajevi, Jekaterinoslavi ja Tauria kubermangudeks. Kuid mitte kunagi ei ole Harkiv kuulunud Novorossija koosseisu. Selle kinkis Putin lahkelt Novorossijale. Huvitavam on aga see, millest ta selle ilma jättis -- nimelt Krimmist. Ja selge, miks: oleks Krimm osa projekteeritavast Novorossijast, muutuks see automaatselt vaidlustatavaks territooriumiks ning see oleks pigem kasulik Ukraina poolele. Üldse on mõttetu ja ohtlik nüüdisajal opereerida tsaariaegse administratiivjaotusega. Muidugi annaks see meile "õiguse" pretendeerida Riiale, ikkagi Liivimaa, teiselt poolt aga oleks kahjuks veel tõenäolisem see, et hoopis Tartu läheks Lätile; õnneks jätkus eestlastel ja lätlastel tarkust normaalseks lahenduseks, ehkki, nagu mäletame, Valga pärast olid teatud pinged. Kuid näiteks Karabahhi kriis on suurel määral pärandatud nimelt tsaariaegse meelevaldse administratiivjaotuse poolt.
            Aga algas kõik nii lootusrikkalt. Mässuliste valdusesse langes mitu linna, isegi riiklik sümboolika oli valmis mõeldud. Üldse tuleb tõdeda, et selle moodustise planeerimisse haarati kaasa professionaalseid reklaamijaid ja kommunikatsioonieksperte, nii et tegu oli esmalt virtuaalprojektiga, reaalne elu tuli sellega vastavusse viia. Siiski hakkas asi alguses peale kiiva kiskuma, kuna Odessat, ja mis eriti oluline, Harkivit -- plaanitavat pealinna -- hõivata ei õnnestunud.

                                                *    *    *
Nüüd aga tuleb peatuda sellel, mida kujutavad endast Kagu-Ukraina relvastatud formeeringud. Seal on igasuguseid inimesi: vabatahtlikud Venemaalt, erinevad Venemaa paramilitaarsed üksused (nn kasakad), mingisugused kummalised üksused Kaukaasiast jmt. Kuid kindlasti on seal ka palju kohalikke elanikke, kes olid siiralt vastu Kiievi võimuvahetusele ning kui nad said relvad kätte, liitusid tekkinud formeeringutega. Need inimesed on väga erinevad. Vene sotsiaalmeedias levis mõni kuu tagasi juhus sellest, kuidas mees tundis kaasvõitlejas ära bandiidi, kes teda tänaval röövis, kuid nüüd pole sellel varasemal intsidendil mingit tähtsust: nad on relvavennad. Veel tuleb nimetada sellist juba mitmes konfliktses piirkonnas järeleproovitud üksust nagu OBON (mitte OMON, vaid Отряд Баб Особого Назначения ehk eriotstarbeliste eitede salk, mis on relvastamata, kuid agressiivsetest naistest ja lastest moodustatud löökrühm, kes ründab vastase sõjaväelasi, hõivab hooneid ja on kasutusel elava kilbina, vrd ka).
         Ent kogu see kirev seltskond vajab koordinaatorit. Ja selleks on Venemaa eriteenistused. Nende esindajaid on palju, kuid nad hoiduvad enamasti tagaplaanile. Fotode pealt on suudetud mitmed identifitseerida. Kui alguses tundus, et võimu hõivasid kohalikud aktivistid, nagu näiteks Slovjanski linnapea Vjatšeslav Ponomarjov, siis hiljem tagandati nad kõik ning pandi kohalike moskvameelsete asemele Moskva inimesed. Kaks koloriitsemat kuju on Igor Strelkov-Girkin (meil oli juba temast juttu) ja Aleksandr Borodai (kutsung: Boroda), kes nimetab ennast "Donetski rahvavabariigi" peaministriks. Tegemist on Moskva politoloogi ja propagandaeksperdiga. 2002. aastal määrati ta FSB asedirektoriks informatsioonipoliitika ja eriprojektide valdkonnas. Ja see pole väike ametikoht. Vaat selline mees saadeti looma "Novorossijat". Igor Strelkoviga olid nad ammused tuttavad ning nendevahelisest kõnest, mille salvestas SBU, selgus, et Strelkov oli Borodai alluv isegi juba enne seda, kui viimane avalikustas oma tegevuse Ukrainas.

        Strelkov (kutsung: Strelok) on varjunimi. Üsna ruttu saadi teada tema tegelik nimi -- Igor Girkin, ning paljastati tema identiteet -- ta olevat GRU erukolonel. Kuid "Memoriaali" analüütikud, ennekõike Aleksandr Tšerkassov, kes tegeles Tšetšeenia sõjas kadumaläinud tsiviilisikutega, tuvastasid, et ka see identiteet on vale. Tegemist ei ole ei GRU, ei eru-, ega koloneliga. Igor Girkin osutus FSB kaastöötajaks, kusjuures palju madalamal auastmel (see selgus pärast seda, kui Anonymous murdis lahti Aerofloti andmebaasi, kust tuli välja, et Igor Girkin kasutas oma kehtivat FSB töötõendit. sooduspileti ostmiseks). Strelkov-Girkin on artistliku soonega mees, kes armastas osaleda ajalooliste lahingute rekonstruktsioonides, osales filmides militaarsetes massistseenides, kuid viimasel ajal realiseerib ta oma fantaasiaid reaalsetes konfliktikolletes (sh Transnistrias). Oma vägilastegudega ei häbene ta ka hoobelda. Siiski, nagu selgitas välja Tšerkassov, on Strelkov-Girkini biograafias üks lõik, millest ta eelistab vaikida. Selleks on inimvastased kuriteod Tšetšeenias. On vähemalt kuus episoodi, milles ta osales inimeste röövimises ja tapmises. Kusjuures tegemist on eriti jõhkrate mõrvadega, terrorismis kahtlustatavaid piinati ja lõhati, nii et kehatükkide järgi oleks neid väga raske tuvastada. Sellele võib lisada, et ka Tšetšeenia prokuratuur otsib Strelkov-Girkinit taga seoses veel ühe inimrööviepisoodiga.
 
    "Donetski rahvavabariigis" tegi Strelkov-Girkin peadpööritava karjääri, alustades lihtsa välikomandörina, siis Slovjanski väegrupeeringu juhina, siis kõikide vägede juhatajana ning 16. mail määras peaminister Borodai ta oma kaitseministriks. Peab tunnistama, et Strelkov, kasutades oma kunstilist annet ja suurt kogemust konfliktikolletes, suutis luua üsna efektiivse sõjalise struktuuri, kuid vähem oluline ei ole ka tema aktiivsus vene sotsiaalmeedias. Teda võib koguni pidada Venemaa meediakangelaseks.
     Siiski ei maksa Girkini ja teiste sõjapealike võimekust üle hinnata. Kui sidekanalid Venemaaga ahenesid, hakkasid nad Ukraina regulaarvägedelt korrapäraselt lüüa saama. Ja nagu sellistel juhtudel tavaline, katkesid käsuliinid ja osa sõjapealikest hakkas mässama Borodai valitsuse vastu. Mitmes linnas, sh Donetskis, puhkesid erinevate rühmituste vahel lahingud, mille käigus sai mitu inimest haavata ja kinnitamata andmetel ka surma.
   Kuid võib-olla kõige olulisem signaal "Novorossija" projekti lõpetamisest tuleb Moskva ametlikest kanalitest. Välisministeeriumi koduleheküljelt kadusid kõik viited Novorossijale, jutt on jälle Ukraina Luganski ja Donetski oblastitest. Nagu vahepeal polekski midagi juhtunud.

Üleeile teatas Venemaa politoloog Sergei Markov, et ohjeldamatu russofoobia Baltimaades, Poolas, Rootsis ja Soomes viib kolmanda maailmasõjani. Seepeale vastas Eesti politoloog Karmo Tüür, et kolmanda maailmasõja ähvardused ei vääri kommentaari, tegu on Markovi isiklike probleemidega (Tüür vihjab, et need võivad olla mentaalset laadi). Eile teatas Putini nõunik Sergei Glazjev, et Moskva on lausa kohustatud ründama Ukrainat, kasutades selleks ennekõike õhujõudusid (ta toob eeskujuks Liibüa, kus õhulöökidega õnnestus Gaddafi režiim täielikult destabiliseerida, mis viis selle kukutamiseni). Ka Glazjevi kohta võib öelda, et ta ei ole just kõige tasakaalukam inimene. Võib pealegi küsida, mis ajast annab regionaalmajanduse nõunik juhiseid sõjanduse valdkonnas, kusjuures teeb seda mitte märgukirja vormis, vaid avalduses ajakirjandusele. Kuid Glazjevi, Markovi jt psüühika omadused ei mängi antud juhul suurt rolli. Ka Putini kohta on korduvalt väljendatud kartust, et tegu on vaimuhaigega. Vastav problemaatika väljub minu kompetentsist ja huviorbiidist. Mind huvitavad siin mitte sõnad, vaid teod.
        Selliseid väljaütlemisi interpreteerides tuleb vältida kahte viga. Esiteks ei tohi neid märkamata jätta. Teiseks ei tohi neid võtta sõnasõnaliselt. Kui Kreml -- isegi Putin isiklikult -- midagi teatab või lubab, tähendab see tavaliselt, et just seda ta teha ei kavatse. See, et Kreml saadab jõuliselt niisuguseid signaale, tähendab ennekõike, et tahetakse jätta muljet, nagu oleksid sellised meeleolud  võimuladvikus valitsevad ning Putin peab suurt vaeva nägema neid kuidagi maha rahustades. Ent ka tema kannatusel on piir. Antud juhul aga on eesmärgiks survestada Putini oponente läänes ja Ukrainas. Öeldu ei tähenda, et Venemaa ei valmistu aktiivseks sõjaks, mis võib olla koguni globaalne sõda. Kuid võib kindel olla, et Glazjevil ja Markovil on selle ettevalmistamisel minimaalne roll. Nagu sõrmkübaramänguski, ei tohi pöörata tähelepanu trikimehe sõnadele, tuleb jälgida tema käsi.

Viimases EEs kirjutasin sellest, kuidas onomastilised nüansid muutuvad semiootiliseks agressiooniks, mis omakorda valmistab ette ideoloogilisi, poliitilisi ja lõppkokkuvõttes ka sõjalisi kallaletunge. Siinkohal tahan seda probleemiasetust veidi laiendada ja vaadata, kuidas nimetamine mõjutab arusaamist isegi neil, kes otseselt konfliktis ei osale.
        Kuidas nimetada seda, mis toimus Krimmis ja praegu toimub Ida-Ukrainas? Meil on jõutud enam-vähem konsensusele, et Krimmi puhul on tegu annektsiooniga (enam-vähem seepärast, et Edgar Savisaar ja mõned teised keskerakondlased, rääkimata kinnimakstud putinoididest, püüavad siiamaani meile selgitada, et tegu on millegi muuga). Ent kuidas nimetada seda, mis sellele eelnes? Nii Eestis kui ka suures osas lääne meedias räägitakse separatismist. Mõned mõistavad separatismi hukka, mõned jälle toetavad seda. Samas on täiesti selge, et tegemist ei ole separatismiga, veelgi enam, tegu on millegagi, mis on separatismi vastand. Krimmis toimunu iseloomustamiseks on kõige täpsem termin 'irredentism': mingi riigi territooriumi eraldamine eesmärgiga liita see teise, tavaliselt suurema riigiga. Kui separatism ja setsessioon tähendavad uute riiklike moodustiste teket, siis irredentismi idee on piiride ümberjagamine ning rahvuslikku ja territoriaalset konsolideerimist. Krimm ei eraldunud Ukrainast selleks, et moodustada iseseisev (nt krimmitatarlaste) riik, vaid selleks, et liituda Venemaaga. Asjaolu, et referendumi viisid läbi Venemaa eriteenistused ja isegi sõjavägi (seda on tunnistanud juba ka Putin, kuid ilmselt pole see info veel Savisaareni jõudnud), ei luba seda kuidagi käsitleda setsessioonina. Pealegi pole Ukrainas tegu mitte autoktoonse protsessiga, vaid välise sekkumisega. 

Terminoloogilistel peensustel võivad olla väga tõsised tagajärjed. Putini pooldajatena astusid välja mitmete separatistlike liikumiste liidrid Euroopas, nagu nt Kataloonias ja Šotimaal. Nt katalaani separatistide üks liidreid ja Hispaania parlamendi liige Enrique Ravello osales hoolimata rahvusvahelisest boikotist Krimmi referendumil vaatlejana ning teatas, et Krimmis on rohkem vabadust kui Kataloonias ning Krimm on Kataloonia jaoks eeskuju. Veel resoluutsem on aga šoti separatistide liider Alex Salmond, kes nägi paralleele Krimmi ja Šotimaa vahel ning kiitis Vladimir Putini tegevust.
        Selline on sõnamaagia. On võimatu arvata, et Ravello või Salmond ei näe siin põhimõttelist erinevust. Kas Kataloonia tahab ühineda Prantsusmaaga ning Prantsuse eriteenistused ja väed on juba seal sees, korraldamas neile referendumit? Kellega tahavad taasühineda šotlased? Jääkarudega? Ning veel. Šotimaa referendumit on ette valmistatud üle kümne aasta ja Briti valitsus lubas selle tulemusi austada. Selle poolest erinevad isegi Šoti ja Kataloonia olukorrad, kuna Hispaania keskvalitsus kuulutas nende referendumi ebaseaduslikuks. Kuid sellegipoolest -- ettevalmistustööd on ka selleks kestnud juba aastaid ja ilma igasuguse välisabita, sõjalisest interventsioonist rääkimata. Kuid inimesed on sõna 'separatism' maagia võimuses. Krimmi "referendum" valmistati ette vaid mõne päevaga (tegelik ettevalmistus võttis aega kuid, kuid see oli Venemaa salateenistuste operatsioon, mis ei toiminud Krimmi territooriumil).
        USA tuletõrjeinsener Benjamin Lee Whorf avastas, et paljudel juhtudel on suurte tuleõnnetuste põhjused terminoloogilised. Nii suitsetasid ühe bensiinijaama töötajad tühjade mahutite kõrval. Mis muidugi plahvatasid. Selgus, et nad teadsid suurepäraselt, et bensiiniaurud on tuleohtlikumad kui bensiin vedelikuna. Sellegipoolest käisid nad suitsetamas nimelt selles kohas, kuna seal oli väljas silt "Tühjad tünnid". Teoreetiliselt nad teadsid, et tünnidesse on kogunenud bensiiniaur, kuid praktikas olid nad sõna 'tühjad' hüpnoosi all.
        Tulekahju on suur õnnetus, kuid mitte vähem kahju ei tekita terminoloogiline hüpnoos poliitika valdkonnas. 

Väidetakse, et nüüd avas Putini tegevus maailma silmad. Kui aga vaadata, mida on nende avatud silmadega täheldatud, tekib paratamatu küsimus, kas silmad on ikka lahti. Väidetakse: Putini seisukoht Donetski referendumi edasilükkamise kohta tähendab tagasitõmbumist või koguni lääne diplomaatia võitu. Väidetakse: Donetski separatistid korraldavad referendumi Putinist hoolimata.
        See on umbes nii, nagu oleks keegi matemaatik väitnud, et 2+2=36,6, juhul kui ilm on selge ja oma kehatemperatuur ei ületa 38°C.
        Puust ja punaselt: Putin ei palunud separatistidel referendumit edasi lükata. Seda ütles ta lihtsameelsete jaoks. Oma erinevate kanalite kaudu (vrd nt) andis ta just korralduse referendum läbi viia. Ka edasilükkamise sõnastus oli selline, et nii Luganski kui ka Donetski isehakanud liidrid (mis me räägime liidritest, kõik mässuliste võimude pooldajad) said sellest üheselt aru. Mis on siis Putini taktika?
        1. Referendumi ei algatanud Vene võimud, see olevat kohalike oma initsiatiiv.
        2. Põhiküsimus praeguses Ukrainas ei ole mässajate isetegevus või koguni Venemaa diversantide aktsioonid, vaid Ukraina valimised, mille legitiimsust püüab Putin õõnestada. Üks tema argumentidest võiks olla see, et valimised ei saa olla legitiimsed, kuna keskvõim ei kontrolli kogu riigi territooriumit. Kui ta aga enne seda tunnistaks Donetski või Luganski "referendumi" legitiimsust, kus mässajad kontrollivad vaid üksikuid asulaid, tühistaks ta juba ette oma argumentatsiooni.
        3. Praegu käivad asjad nimelt Putini plaani järgi: tema on sõbraliku riigi tasakaalukas liider, kes on sunnitud sekkuma ebastabiilse naaberriigi olukorda.

Venemaa president teatas (järjekordselt), et Venemaa väed on Ukraina piiri juurest tagasi tõmmanud. Ükski sõltumatu vaatleja seda fakti kinnitanud ei ole, küll aga on täheldatud Venemaa irregulaarsete grupeeringute aktiviseerumist Ukraina mässulistel territooriumidel. Lisaks Kadõrovi kõrilõikajatele tegutseb seal üsna aktiivselt neonatslik grupeering "Vene Rahvuslik Ühtsus" (RNE). Mõni päev tagasi aga õnnestus Ukraina julgeolekuteenistusel (SBU) salvestada telefonivestlus "Donetski Vabariigi" liidri Dmitri Boitsovi ja RNE juhi Aleksandr Barkašovi vahel, millest selgus muuseas, et viimane annab Boitsovile juhiseid, mida too alandlikult täita võtab. Vastav salvestus oli üleval ka Delfis. Vestlus on nii huvitav, et ei tee halba see ka siin ära tuua (palun vabandust selle leksika pärast, mida vene keeles nimetatakse mittenormatiivseks).

Nagu kuulda, on Boitsov segaduses, ta ei suuda Donetskis 11. mail referendumit läbi viia. Barkašov seletab talle, kasutades energilisi väljendeid, et tegemata jätta ei saa kuidagi. Kui Boitsov kurdab, et nad lihtsalt füüsiliselt ei jõua, seletab Barkašov nagu lapsele, et ükskõik, joonistad 99%, 89%, 100%, niikuinii keegi vaatlejaid ei saada -- nagu kirjutad, nii on. Aa, sain aru, vastab Boitsov. Aga ainult üks küsimus, kas siis föderatsiooni kohta küsimust ei esita? Selle peale käsib Barkašov see intelligentlik loba lõpetada. Kirss tordil on Barkašovi viimane repliik: pärast seda kui ta on kõige ropumate sõnadega materdanud Putinit, ütleb ta, et presidenti sõimama ta muidugi ei hakka. Mille peale Boitsov vastab, et jah, muidugi, see oleks sigadus.
        Siinkohal oleks kasulik vaadata RNE enda loodud reklaamklippi, mis ei jäta mitte mingisugust kahtlust, mis tüüpi liikumisega selle näol on tegu.

Moskva ametlik retoorika seisneb selles, et nad võitlevad Ukrainas võimule tulnud bandeeralaste, fašistidega. Reaalsus aga on see, et need fašistid, kes tegutsevad Ukraina territooriumil, on tulnud Venemaalt. Sellele võib vaid lisada, et Aleksandr Barkašov värvati juba nõukogude ajal KGBsse.

Vähemalt 38 noort inimest hukkus mõttetut ja jubedat surma. Elusalt põledes või suitsu kätte lämbudes. See, et tegemist oli venemeelsetega, ei tohiks küll kelleski kahjurõõmu tekitada. Versioonid toimunu kohta erinevad loomulikult diametraalselt. Võib olla kindel järgmistes tõsiasjades. Enne jalgpallimatši kohaliku Tšernomoretsi ja Harkivi Metallurgi vahel läksid mõlema klubi fännid, nagu Ukrainas on viimasel ajal ilusaks kombeks saanud,ühise rongkäiguna läbi linna, demonstreerides Ukraina ühtsust. Neid hakkas ründama kusagilt välja ilmunud grupp relvastunud venemeelseid. Kui miilits hakkas kaklejaid lahutama, hõivasid venemeelsed Ametiühingute maja. Mõne aja pärast tekkis saatuslik tulekahju.
        Järgmistes asjades aga lähevad hinnangud lahku. Venemaa pool teatab, et rahumeelsed inimesed varjasid ennast administratiivhoones metsistunud fašistlikute bandeeralaste eest, kes maja süütasid võimude vaiksel heakskiidul. Ukraina Siseministeeriumi ametlik versioon on sootuks teistsugune: relvastatud ekstremistid (Kiievi andmetel pole nad pärit Odessast ega Ukrainast üldse, vaid kas Venemaalt või Transnistriast, relvastas nad aga FSB) hõivasid Ametiühingute maja, barrikadeerisid ülemised korrused ning hakkasid sealt tulistama miilitsat ja relvastamata inimesi ning viskama nende pihta Molotovi kokteile, mis süütasid maja.
        Mul ei ole andmeid, mis lubaksid mul teha iseseisva analüüsi. Kuid olles läbi vaadanud hulgaliselt videomaterjale, kaldun arvama, et Ukraina versioon on tõele lähem (ei hakka siin heietama teemal, kui ebausaldusväärne on Venemaa meedia Ukraina sündmuste kajastamisel). On näha, kuidas Ametiühingute maja ülemistelt korrustelt ja katuselt tulistatakse ja visatakse süütepudeleid. Alljärgnevas venekeelse BBC uudislõigus on selgelt näha, et süütepudelite loopimist jätkatakse ka siis, kui maja on juba leekides (vt 00:33-00:36). 

Igal juhul on tegu suure tragöödiaga ning Ukraina võimud peavad läbi viima kiire, efektiivse ja avatud juurdluse.
P.S. Kui videot ei õnnestu vaadata, siis kätte saab selle siit.
UPD. Tundub, et vähemalt selle video pudel visati siiski alt.
UPD 4.05. Töötasin läbi suure hulga materjali ja kahtlen nüüd sügavalt Ukraina võimude versioonis, et Ametiühingute maja pandi põlema seestpoolt. Seda ei saa välistada, kuid kõik esitatud videomaterjalid (nt vasaku tiiva kolmanda korruse põlemine siis, kui süütepudeliga loobitakse hoopis parempoolset alumist korrust jt) on ülimalt kahtlased. Sündmusi on filmitud kümnete erinevate kaameratega ja ma ei suutnud leida ühtegi kaadrit, kus süütepudeleid oleks visatud majast. Minu eilne jutt oli eksituse tagajärg, vabandan.
        Mis siis juhtus? Kaks inimeste kolonni, venemeelsed ja ukrainameelsed liikusid paralleeltänavatel, kusjuures mõlemal poolel tegutsesid luurajad, kes telefoni teel informeerisid omi kolonne. Kui venemeelsed asusid rünnakule, olid ukrainameelsed selleks juba valmis ning asusid kontrarünnakule. Põhiküsimus on aga selles, kuidas see kõik organiseeriti ja kes on selle taga. Siinkohal võin soovitada sedasama linki, mille kommentaarides tõi gaal. See on väga hea ja detailne materjal, tuleb küll arvestada, et tendentslik (ukrainameelne), kuid ühtegi faktiviga mul temalt leida ei õnnestunud. Üks põhiküsimusi on see, kes olid punaste käepaeltega inimesed, kes olid paremini organiseeritud ja tegutsesid kõige efektiivsemalt. Venemeelne pool ütleb, et need on ümberriietatud Ukraina eriteenistused, mis on toodud Lääne-Ukrainast, Ukraina pool loomulikult, et need on venemeelsed. Toon all ära kaks pilti napaki blogist. Esimese peal on näha, et punaste käepaeltega seltskonnas on süütepudelitega inimesi, teise peal aga on samas seltskonnas näha vene lipuga rinnamärgiga meest.

Kuid võib nõustuda mõlemapoolse väitega, et tegemist oli provokaatoritega. Nad viisid inimesed lõksu Ametiühingute majasse, kuid ise sinna ei läinud. Ühtegi neist ei ole hukkunute hulgas. Tekib küsimus sündmuste tähendusest. Siin on vaja tuua välja kaks aspekti.
        Esiteks, Odessa sündmused ajastati samale ajale, kui Ukraina väed viisid läbi rea edukaid operatsioone Ida-Ukrainas venemeelsete mässajate vastu. Oli vaja julgeolekujõudude tähelepanu viia ka mujale. Olulisem on aga teine. Odessa oli rahulik venekeelne ja ukrainameelne linn. Seda meelsust oli tarvis muuta ja mitukümmend õudsesse surma surnud noort inimest muutiski seda. Täna on Odessa palju venemaameelsem koht kui paar päeva tagasi.