Eilses Delfis ja tänases EPLs oli päris naljakas lugu Andrus Ansipi väljaütlemistest süütuse presumptsiooni kohta. Ajakirjanik isegi ei pidanud suurt midagi tegema – lihtsalt pani ühte tulpa peaministri ütlused oma ministrite asjus, teise tulpa aga Krossi kohta. Selgus, et isegi sõnastus on sarnane, ainult järeldused vastupidised. Netikommentaatorid said palju nalja. 
      Minul aga naljakas pole. Kuid enne, kui esitan raskeid süüdistusi peaministri aadressil, tahan ma teda kiita. Nimelt käitus ta väga adekvaatselt ja väärikalt Anastassia Rõbatšenko juhtumi puhul. Viimast süüdistasid Moskva võimud massirahutustes osalemises. Sellise süüdistuse said paljud demonstrandid Moskvas ning neile said osaks tõsised vanglakaristused. Veelgi enam, Rõbatšenkot võib oodata veel suurem karistus, kuna ta mitte üksnes väljus miitingu lubatud territooriumist, vaid „lisaks sellele varjas ta ennast pärast kuriteo sooritamist ja jätkas kuritegelikku tegevust“. Anastassia Rõbatšenko kuulutati algul föderaalselt ja siis rahvusvaheliselt ka Interpoli kaudu tagaotsitavaks. See, et Eesti peaminister astus Rõbatšenko kaitseks välja ja ei piirdunud deklaratiivsete ütlustega, vaid andis selged instruktsioonid siseminister Vaherile, on vähemalt minu silmis igati kiiduväärt. Selliste juhtumite puhul tunnen ma Eesti üle uhkust. Ütlen isegi rohkem – just sellist peaministrit tahan ma näha oma riigi eesotsas.
       Kuid kõik selle nullib täiesti ja kuhjaga ära teine juhtum: Kross. Emb-kumb, kas peaminister siin lihtsalt blufib või on tal tõepoolest mingi oluline ja avalikkusele tundmatu informatsioon. Viimasel juhul on täiesti arusaamatu, miks ta ei informeerinud Eesti politseid ja prokuratuuri, kes ei leidnud Krossil mingit süüd. Case closed. Nii tõsise süüdistuse puhul on relevantse informatsiooni varjamine ise tõsine väärtegu. Ma tahan juhtida tähelepanu veel asjaolule, et Rõbatšenko vahistamise kohta on olemas kohtuotsus (välja kuulutatud kurikuulsa Basmannõi kohtus 11.10.2013). Krossi puhul aga mingit kohtuotsust ei ole. On ainult FSB tungiv soov saada ta oma valdusesse. Ei pea vist seletama, miks ma siinkohal nimetan FSBd, mitte näiteks Venemaa prokuratuuri. On ka selge, miks Kross pakub Vene eriteenistustele nii kõrgendatud huvi. Piisab, kui tuletame meelde, et ta oli Eesti julgeoleku koordinatsioonidirektor, et ta oli luure- ja NATO-teemaline nõunik mitmes riigis, k.a Gruusias, kus on siiamaani vindumas konflikt Venemaaga, et Iraagis oli ta koalitsioonivalitsuses julgeolekuasutuste osakonna direktor. Seega on tegemist inimesega, kelle käes võib olla väga väärtuslik ja sensitiivne informatsioon mitte üksnes Eesti, vaid ka NATO ja konkreetsemalt USA kohta.
      Ja ma tõepoolest ei saa aru, miks selles konfliktis Eesti Vabariigi kodaniku ja Venemaa repressiivaparaadi vahel võtab Eesti peaminister ülimalt kahtlase positsiooni. Mis see on: rumalus, naiivsus või midagi märksa hullemat?

P.S Eerik-Niiles Kross elab värvikat ja sündmusterohket elu. Suure huviga loeksin tema memuaare või lausa autobiograafiat. Kuid ma mingil juhul ei taha, et ta kirjutaks selle Lubjanka keldris talle kinnitatud kuraatori dikteerimisel. 

Üldiselt kuulun nende hulka, kes on Eesti üle uhked. Neid asju, mis on hästi tehtud ja mis mulle meeldivad, on palju rohkem kui neid, mis tekitavad vastakaid tundeid või lausa tõrget. Paraku on aga ka viimaseid olemas.
    Nii näiteks meeldib mulle väga Eesti maksusüsteem. Lihtne ja õiglane. Ja ma ei saa kuidagi aru nendest, kellel käed lausa sügelevad selle lõhkumise järele, et asendada see millegagi, mis ka teistes riikides töötab halvasti.
    Ka meeldivad mulle Eesti maksuametnikud. Abivalmid ja sõbralikud. Raske isegi uskuda, et nende ametivennad USAs või Rootsis ajavad elanikkonnale hirmu nahka. Mulle meeldib meie e-riik. Paljud muudes riikides aega ja närve kulutavad asjad saavad tehtud mõne hiireliigutusega. Mulle meeldib väga, et iga-aastast tuludeklaratsiooni võib esitada elektrooniliselt ja kogu protseduur võtab mul tavaliselt alla kümne minuti.
    Selle idüllilise pildi rikub aga aastast-aastasse korduma kippuv episood. Oktoobri keskpaiku saan ma Maksu- ja Tolliametilt e-maili, milles teatatakse, et minu tuludeklaratsioon on puudulik, kuna pole selles esitanud välisriigist saadud palgatulu. Lähen paaniliselt MTA koduleheküljele, mingit maksuteadet seal ei ole. Helistan siis lisatud telefoninumbrile ja vestlen väga meeldiva daamiga, kes teatab mulle, et seda teadaannet ei saagi elektrooniliselt kätte. Tuleb ajada paberid korda. Kuid meil on ju e-riik, kõigi oma tulude ja honoraride maksud saan korda ajada elektrooniliselt. Miks siis seda ei saa? Jah, kahjuks kõike muud saab, aga seda ei saa. Püüan siis välja selgitada, palju ma riigile võlgu olen. Selgub, et mitte midagi. 200 euro pealt, mille ma sain Soomes loetud loengu eest, on 64 eurot juba Soome riigile makstud. Nii et maksma ei pea midagi, aga paberid tuleb siiski korda ajada. Aega anti mulle alla kahe nädala, nende sisse mahtus ära minu operatsioon, ning kui ma esimesel võimalusel pärast loengut hüppasin taksosse ja sõitsin kohale, selgus, et amet on juba kinni. Nimelt töötab ta reedeti kuni 15.30, mina jõudsin viis minutit hiljem. Nii saigi minust maksuvõlglane või midagi...
    Muidugi mu enda viga, oleks võinud mäletada seda honorari, aga paraku mõtlen ma tavaliselt oma järgmistest loengutest, mitte eelmistega seotud tuludest. Samuti oleks võinud eelnevalt avamisajad järgi vaadata, kuid jällegi, nagu vanarahvatarkus ütleb, loll pea on jalgade nuhtlus. Siiski tundub veidi kummaline, et MTA on avatud üksnes tööajal ja lõpetab teistest ametitest isegi varem.
    Lojaalse Eesti kodanikuna ei kahtlusta ma siin kellegi kurja tahet. Aga siiski tuleb vägisi meelde nõukaaegne anekdoot saunast, mille riietusruum ehitati teisele poole tänavat.

    EHI 25. sünnipäeva konverents „Eesti humanitaarne tulevik“
Kas Eesti humanitaarial on tulevikku? Kas Eestil ilma humanitaariata on tulevikku? Kas homse päeva teadus on eilse päeva tuletis? Kas rahvusriik vajab rahvuskultuuri? Mis on inimlik mõõde teaduses, keskkonnas, ühiskonnas?
    Neile ja veel paljudele teistele küsimustele püüab leida vastust Tallinnas toimuv konverents „Eesti humanitaarne tulevik“. „Kus on Eesti Nokia?“ küsis omal ajal president Lennart Meri ja Eesti meedia, visionäärid ja muud helgemad pead hakkasid kooris Eesti Nokiat otsima. „Kus on nüüd Soome Nokia?“ küsib selle peale üks konverentsi initsiaatoreid, TLÜ EHI prof. Mihhail Lotman. Ning jätkab: „Ajalugu ei tunne ühtegi näidet edukalt ja innovatiivselt toiminud ühiskonnast, kus oleksid nn pehmed ained unarusse jäetud. Ning vastupidi: kõikidel teadaolevatel revolutsioonidel teaduses ja tehnikas on humanitaarsed lätted. Euroopa ajalugu ei ole erand: näiteks tehniline läbimurre renessansi ajal tulenes humanitaarsest kultuurist ja humanistlikust ideoloogiast.“
    Konverentsi avab EHI direktor Hannes Palang, ettekannetega astuvad üles Mart Kalm, Tiina Kirss, Krista Kodres, Marju Lauristin, Anne Lill, Mihhail Lotman, Ülar Ploom, Rein Raud, Jaan Ross, Urmas Sutrop. Ettekannetele järgneb ühine arutelu. Konverentsi modereerib Marek Tamm.
    Konverents toimub kell 10-16 Tallinna Ülikooli Tallinna saalis.
    Lõunapausil, algusega kell 12 esitleb 3. korruse aatriumis TLÜ Kirjastus Johan Huizinga, Erwin Panofsky ja Norbert Eliase eestindusi.
    Olete oodatud!

PRISMiga seotud skandaal on juba praegu suurel määral kahjustanud meie usaldust riiklikesse struktuuridesse ning on isegi pingestanud nii EL siseseid kui ka transatlantilisi liitlassuhteid. Uusi paljastusi on lubatud veelgi ning ei saa kuidagi nõustuda nendega, kelle meelest on tegemist tühise asjaga. Siiski on ühiskondlik pahameel minu meelest suunatud valele aadressile. Luureagentuurid on selle jaoks loodudki, et nad luuraksid. Et mingisugune Ameerika superagentuur luurab muuseas ka Eesti kodanike järgi, on ebameeldiv, kuid aktsepteeritav senikaua, kuni ta ei ületa teatud seaduslikke piire. Praeguse informatsiooni valguses on aga neid piire kõvasti ületatud. Palju olulisem on aga see, et Euroopa Liidus tegutsevad avalikult sellised IT valdkonnaga seotud firmad ja korporatsioonid, mis osutusid NSA agentideks, need on hundid lambanahas. Nende korporatsioonide nimed on ka avaldatud: need on Microsoft (alates 2007), Yahoo! (2008), Google (2009), Facebook (2009), Paltalk (2009), YouTube (2010), AOL (2011), Skype (2011) ja Apple (2012). Kaks esimest hõivati president Bushi ajal, ülejäänud juba praeguse Obama administratsiooni poolt.
    Olen alati võidelnud internetivabaduse eest (k.a anonüümsete kommentaatorite õiguste eest); vähemalt siis, kui olin Riigikogus, oli see ka meie erakonna ametlik positsioon. Mul pole põhjust arvata, et see on vahepeal muutunud. Lähtudes asjaolust, et PRISMi rakendamine on Euroliidus seadusvastane, saatsin täna eurokomisjoni presidendile José Manuel Barrosole järgmise kirja (koopia eurokomisjoni Eesti esinduse juhile Hannes Rummile):

Mr. President,

As we have learned, the NSA's PRISM program is monitoring the electronic activity of EU citizens, including the content of e-mails and private conversations. President Barack Obama and the Director of NSA Keith Alexander have basically admitted to it. They have justified such measures: these avoid terrorist attacks and protect the lives of US citizens. As for the rights of US citizens, these are secured by the legal system of the US. Unfortunately, the legal system of the US does not by any means secure the rights of EU citizens. At this point, the wave of protests is directed against NSA, however, the essence of an intelligence agency is the espionage. A different matter is that the agents of NSA are publicly operating on the territory of EU, who are engaged in illegal activities. The names of these agents are disclosed: Microsoft, Yahoo!, Google, Facebook, Paltalk, YouTube, AOL, Skype, Apple. Since such operations are in conflict with the Charter of Fundamental Rights of the European Union, it is my deepest conviction that the European Commission has to suspend the activities of these corporations on the territory of EU, until the present crisis has been solved.

Sincerely yours,
Mihhail Lotman,
Head of City Council of Tartu, Estonia
Professor of Tallinn University,
Senior Researcher of the University of Tartu

Eelmises postituses paljastasin Delfis publitseeritud valed, kusjuures probleem ei olnud sugugi vähetähtis: tegemist on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimusega, mille New York Times'is püstitasid David Stuckler ja Sanjay Basu. See teema sai kummalise järelkaja, nimelt avaldas EPL-Delfi intervjuu Stuckleriga, kusjuures kaks ajakirjaniku küsimust praktiliselt kattusid minu etteheitega.
        Niisiis, tuletame meelde probleemi. Stuckleri ja Basu raamat ja artiklid kuuluvad uudsesse teadusvaldkonda, mille nimi on keha ökonoomika ja mis on mõeldud paiknema meditsiini, majanduse ja sotsioloogia piirimail. Autorite põhitees on väga lihtne ja see on formuleeritud juba nii intervjuu kui ka artikli ja raamatu pealkirjas: kasinus tapab. Sealjuures rõhutavad autorid eraldi, et see, mis tapab, k.a see, mis viib enesetappudeni, ei ole majanduslik surutis, vaid nimelt eelarvekärped.
        Tõsiasi, et majanduslikud raskused, ennekõike töötus, kuuluvad enesetappude kasvu soodustavate faktorite hulka, on üldteada, kuid Stuckler ja Basu väidavad midagi muud. Tapab mitte majandussurutis ja isegi mitte langus, vaid nimelt kasinus: 'Recessions can hurt, but austerity kills'. Peab ütlema, et see uudne ja ambitsioonikas tees mitte üksnes ei leia tõestust, vaid puudub isegi katse seda teha. See jääb puhtalt deklaratiivsele tasandile.
        Kuidas sellist asja saaks tõestada? Mina ei ole sotsioloog, ent kui minu ette pandaks selline ülesanne, siis võtaksin välja kõikide kriisis olevate ühiskondade andmestiku (WHO koduleheküljel on see olemas) ning jaotaksin need kahte gruppi: esimesed, kus kriisiga on püütud võidelda kokkuhoiu abil, ning teised, kus on kasutusele võetud muud meetodid, need, mida soovitab näiteks Paul Krugman ja mis on ilmselt ka meeltmööda antud loosungi autorile. Hüpotees oleks aktsepteeritav, juhul kui mitte kõigis, siis valdavas osas kasinusmeetmeid rakendatud riikides oleks näha märkimisväärset enesetappude tõusu. Ning vastupidi, kui näeme, et erinevused ei ole statistiliselt relevantsed või on seaduspärasused hoopis teistsugused, siis tuleb kõlavast hüpoteesist loobuda.
        Vaatame nüüd andmeid. Seekord ei kasuta ma WHO, vaid OECD statistikat (mis omakorda kasutab Eurostati admeid; on väikesed erinevused analüüsi metoodikas, kuid põhimõtteliselt langevad OECD andmed WHO omadega kokku). Valisin selle postituse jaoks OECD andmed, kuna need on mugavamalt esitatud.
        Et mitte liiga kaugele minna, võtame üheks näiteks Eesti, kuna seda tuuakse paljudes publikatsioonides esile kasinuspoliitika musternäitena. Võrdleme seda Lõuna-Koreaga, mida võib jällegi pidada teistsuguse poliitika malliks.  Lõuna-Koreas oli riiklik sektor majanduses üsna tugevalt esindatud, ent alates 2007. aastast hakkas valitsus veel aktiivsemalt majandusse sekkuma. Riikliku sektori kulutusi ei kärbitud, veelgi enam, nad kasvasid, kusjuures kui 2007. aastal oli see kasv väga tagasihoidlik (2%), siis 2008. ja 2009. aastal oli kasv eelmise aastaga võrreldes 14%. Rahvuslik valuuta (vonn) oli juba 1997. aastal devalveeritud, nüüd aga "korrigeeriti" selle kurssi veelgi, et saada ekspordieeliseid, ning saavutati tõepoolest majanduse stabiliseerumise ja tööpuuduse vähenemise. Vaatame nüüd, kuidas kõik see mõjutab enesetappe.  Kõigepealt üldine pilt.

Pean tunnistama, et olin rabatud, kui nägin Eestit suitsiidiarvu vähenemise võimsa liidrina OECD maades, ning see tendents säilis ka järgmises aastal, kuid tõin siin ära nimelt selle graafiku, kuna 2010. aasta kohta pole millegipärast märgitud Lõuna-Korea positsiooni. Vaatame siin võrdluseks Eesti ja Lõuna-Korea dünaamikat, kasutades Eesti Statistikaameti ja OECD andmestikku:

Tegelikult piisaks juba sellest , et tunnistada Stuckleri ja Basu tees ümberlükatuks, kuna see on tegelikkusega karjuvas vastuolus.
        Mida siis need üsnagi intrigeerivad näitajad päriselt tähendavad? Kui ma oleksin samasugune , ehkki mitte vasak-, vaid parempoolne šarlatan nagu kõnealuse uurimuse autorid, võiksin väita, et kokkuhoid päästab, avaliku sektori kulutamine aga tapab.  Asi ongi selles, et nagu ma juba eelmises postituses osutasin, ei tohi siin teha ennatlikke järeldusi.
        Esiteks ei tea me, millised faktorid on veel mängus. Mehed ja naised elavad samades sotsiaalmajanduslikes tingimustes, kuid miskipärast tapavad pea kõikides riikides mehed end kordades sagedamini kui naised. Mõjutab kultuuritaust, kliima jne, vrd põhjalikku uurimust sellest, kuidas enesetappude arv aastaaegadest sõltub.
       Teiseks, ja siin räägin juba kui parempoolne poliitik, inimesel on vaba tahe, ja majanduslikud vms põhjused ei mõjuta meie otsuseid vahetult, vaid läbi üsna keeruliste kognitiivsete mehhanismide. Idee, et inimesed tapavad ennast riikliku sektori kokkuhoiu pärast, on iseenesest pehmelt öeldes väga ekstravagantne. Ma kujutan ette, et keegi võib ennast ära tappa seepärast, et tema kallim on ta hüljanud. Teatud pingutusega võin kujutada ette, et otsus võtta enda elu oli motiveeritud eksamil läbikukkumise või töökohast ilmajäämisega, samuti kaardi- või mõne muu hasartmängu tagajärjel tekkinud võla tõttu. Igasuguseid põhjuseid on ehk veelgi, kuid ma tõesti ei kujuta ette, et keegi tapab ennast ära vaid seepärast, et valitsus otsustas kulusid kärpida.
       Viimane tabel näitab enesetappude dünaamikat aastatel 1995-2009 Leedus, Eestis, EL-s keskmiselt ja Kreekas. On selgelt näha, et ka kriisi- ja kokkuhoiuajal on Kreeka enesetappude arv selgelt madalam kui EL keskmine. Lehest saime teada: "Kriisi hind: enesetappude arv on Kreekas kahekordistunud" (tekstist selgub küll, et suurenemine on 40%, aga sellised matemaatilised tehted pole meie ajakirjanduses haruldased). Tõepoolest, 2011 suurenes enesetappude määr Kreekas 40%. St kui aastal 2010 oli 100 000 elaniku kohta neli enesetappu (Euroopa üks madalamaid näitajaid), siis aastal 2011 suurenes see arv kuueni (mis on endiselt üks Euroopa madalamaid) ning statistika seisukohalt ei ole see muutus märkimisväärne.

Kuid tuleme nüüd tagasi Eesti ja Lõuna-Korea juurde. Siiamaani me lähtusime enesestmõistetavana tunduvast arusaamast, et enesetapud on halvad ja nende kasv on ühiskonnas aset leidvate negatiivsete protsesside indikaator. See tundub ju niivõrd ilmne, kuidas siis veel. Siiski ei maksa kiirustada. Kui me vaatame Korea arengut teistes sfäärides, näeme, et see oli üsna positiivne. Veelgi enam, ÜRO koostatud Inimarenguaruandest näeme, et terves reas valdkondades on Lõuna-Korea maailmas kõige kiiremini arenev ning üldine inimarenguindeks (IAI) on Lõuna-Koreal maailmas võimsalt esimene (vrd eriti Fig 2, lk 12; Tab 1.2, lk 27 ja Tab 3.1, lk 64). Teisisõnu, nendel samadel aastatel, kui IAI kasvas 30%, tõusis enesetappude arv 150% võrra.
        Niisiis oleme ringiga tagasi. Kogu pika loo moraali võtaksin kokku kahes punktis. Esiteks, ainuüksi kasinuse määr on nii primitiivne parameeter, et selle käsitlemine ei luba teha mingeid järeldusi sotsiaalpsühholoogia valdkonnas üldse ega seletada enesetapustatistikat. Teiseks, igal asjal on oma hind, ka inimarengul.

                                                                                                                           MIKS MA END ÄRA EI TAPA
                                                                                                                           Ei taha.
                                                                                                                                         Paul-Eerik Rummo

   Vanemad inimesed arvatavasti mäletavad ENSV ajakirjanduses sellist populaarset rubriiki nagu "Teised meist": otsiti üles mingi lugu, kus oli positiivselt mainitud Eestit või eestlast ning avaldati või refereeriti seda. Selle üle naerdi, kuid okupatsioonirežiimi tingimustes oli noil publikatsioonidel teatud kompensatoorne funktsioon: me ikkagi oleme olemas, meist teatakse, meid tunnustatakse. Kogu see üritus oli naiivne, teatud mõttes isegi enesepetlik, kuid siiski oli see tähtis indikaator: ühiskond vajas sõnumeid, mis tõstaksid tema enesehinnangut.
    Sedalaadi uudiseid leiame ka praegu, kuid ilmselt on elu nii palju paremaks läinud, et vähemalt osa ajakirjanikke lausa otsib üle maailma sõnumeid, mis võiksid halvustada Eesti elu, riigikorda, eriti aga poliitikat ja ühiskonda. Ent kuna Eestist endiselt maailmas eriti palju ei räägita, siis tuleb algupärast materjali kasutada nö poolfabrikaadina, et produtseerida põlastavaid tekste.
    Heaks näiteks viimasest võib pidada hiljuti Delfis ilmunud artiklit, millel autorit nagu poleks, nimetatud on vaid, et "toimetas Lauri Laugen". Artikkel on pealkirjastatud intrigeerivalt: "Teadlased New York Timesis: Eesti 1990. aastate šokiteraapia mõjus tervisele halvemini kui Valgevene poliitika", see on saanud üle 200 kommentaari, mis enamasti, nagu oodata, ei reageeri teksti sisule, vaid üksnes pealkirjale, ja need kommentaarid on ettearvatavad.
    Peab ütlema, et David Stuckleri ja Sanjay Basu New York Times'i artiklis "How austerity kills" (kuidas kasinus tapab), mida Lauri Laugen "toimetas", pole mitte midagi sellist otseselt öeldud. See on toimetaja enda lennukas mõttekäik. Eestist pole artiklis peaaegu midagi räägitud, ainsal korral on teda sulgudes loetletud. Igaks juhuks toon ära vastava passaaži:   

Nendest lõikudest piisab, et näha, et tegemist on täieliku kräpiga: järeldused ei tulene andmestikust, vaid vastupidi, andmeid on vägisi püütud suruda ideoloogilistesse skeemidesse, kusjuures andmed ise punnivad aktiivselt vastu. Toome ära vaid mõned vead.
1. Pärast taasiseseisvumist valisid Eesti, Läti ja Leedu erinevad sotsiaalmajanduslikud mudelid, kusjuures Leedu oma oli "graduaalsem" mitte üksnes Eesti, vaid ka Läti ja Poola omast.
2. Jeffrey D. Sachs konsulteeris Venemaa valitsust, kuid tal ei olnud mingit pistmist majandusreformiga Eestis (vist ka Lätis ja Leedus). Lawrence H. Summersi panus on isegi Vene reformide suhtes puhtteoreetiline ja ei mõjutanud kuidagi reforme Eestis.
3. Gorbatšovil pole mingit pistmist majandusreformidega Poolas ja Sloveenias (isegi Venemaa reformid ei arvestanud Gorbatšovi ideedega).
4. Šokiteraapia klassikaliseks näiteks loetakse nimelt Poolat (Leszek Balcerowiczi reformid).
5. Täiesti meelevaldne on samasse patta panna 1990. aastate alguse turumajandusele ülemineku strateegiad ja masuaastate kasinus- või laristamismudeli.
6. ja peamine. Enesetappude arv, mis on NYT artikli põhiline kriteerium, on Eestis väiksem kui Valgevenes ja Sloveenias (mõlemas umbes kolmandiku võrra) ja veidi väiksem kui Poolas. Nii et ei maksa siiski kiirustada Lukašenka juurde sotsiaalset varjupaika paluma.

Vrd nt enesetappude arvu Valgevenes ja Eestis 2007, kui kokkuhoiupoliitika Eestis algas (WHO andmed Valgevene kohta näitavad, et enesetappude kasv 90ndate alguses ei olnud väiksem kui Eestis, küll aga on praegu Eestis see näitaja märkimisväärselt väiksem).

            (Nii siin kui edaspidi on esitatud suitsiidide arv 100 000 elaniku kohta; WHO andmed)
  
Muidugi võiks öeldule vastu väita, et tsiteeritud lõigus ei ole jutt praegusest olukorrast, vaid 90. aastate algusest, mil Eestis tõepoolest võis täheldada olulist enesetappude kasvu (vt allpool), kuid artikli tervikfookus on suunatud nimelt viimaste aastate kokkuhoiuprogrammide pihta, ning autorite põhitees, mis peegeldub ka loo pealkirjas, on, et kokkuhoid tapab: austerity kills.
David Stuckleri ja Sanjay Basu artikkel refereerib nende hiljuti ilmunud raamatut "The Body Economic: Why Austerity Kills", kus on seda mõtet väljendatud veelgi tugevamalt: kasinus on surmavam kui masu 'Recessions can hurt, but austerity kills': masu võib haiget teha, kasinus aga tapab.
    Vaatame siis enesetapustatistika dünaamikat Eestis:

                                                (Eesti Statistikaameti andmed)  

On näha, et aastatel 1992-94 kasvas enesetappude arv märgatavalt ja ületas rohkem kui kolmandiku võrra 1989. aasta näitajat, siis aga hakkas langema ning alates 2005. aastast on see näitaja stabiilselt väiksem kui nõukogude aja lõpul. Väikest kahanemist näeme ka kasinuspoliitika läbiviimise ajal kolmel viimasel aastal.
    Mida see tähendab? Asi ongi selles, et ülaltoodud andmed ei luba teha mingeid järeldusi selle kohta, kuidas majanduspoliitika mõjutab enesetappe. Oleksin ma samasugune suller nagu NYT artikli autorid, rääkimata Delfi ajakirjanikust, võiksin ma kuulutada, et kasinus päästab. Kuid igaüks, kes on kas või natuke matemaatilise statistika alustega tuttav, teab, et korrelatsioon ei tähenda põhjus-tagajärg suhet. Eriti on seda laadi järeldused lubamatud, kui on tegemist nii keeruliste protsessidega ja nii primitiivsete vahenditega nagu opereerivad raamatu ja artikli autorid.
    Suitsidoloogia on suhteliselt noor ja kiiresti arenev teadus. Ei ole universaalset mudelit, mis selgitaks, miks inimene otsustab teha sellist dramaatilist sammu; käsitlus, mis taandab kõik kasinusele, on kas ülimalt naiivne või poliitiliselt motiveeritud.

    Enesetapulainel võivad olla täiesti erinevad põhjused: sõja kaotamine (nagu Jaapanis) või võit (nagu USAs ja NSVLs), poliitilise vabaduse kaotamine (nagu nt Tiibetis) või vastupidi, liberaalsed reformid (nt suurt enesetappude kasvu täheldati Vene Impeeriumis pärast 1860. aastate reforme), jne, kusjuures kindlasti on põhjuste hulgas ka majanduslik olukord, õigemini, selle kiire halvenemine (nagu nt Kreekas, kus majanduslangus tõi tõepoolest kaasa kiire enesetappude kasvu).
    Põhjused võivad olla kombineeritud, nagu nt 1990. aastate alguse Venemaal, kus mitmed endised nomenklatuuritegelased ennast tapsid. On täheldatud ka selliseid kaine mõistusega raskesti mõistetavaid juhuseid, kus end tapetakse lemmikbändi laialiminemise või lemmikmeeskonna kaotuse puhul. Noored tapavad end armastuse pärast, vastuseta, nagu Goethe noor Werther, või vastatud, nagu armunute topeltenesetapud Jaapanis. "Noore Wertheri" puhul on oluline ka see, et tegemist oli fiktiivse kirjandustegelasega, kelle enesetapp leidis Lääne-Euroopas märkimisväärset järeleaimamist. Muidugi on tähtis ka religioosne faktor, nt budistlikes ühiskondades on enesetapud levinumad kui kristlikes, kuid ka seda ei saa absolutiseerida, kuna Leedu on stabiilselt enesetappude osas üks liidreid. Oluline on ka vanuse faktor, kuid suitsiidide eelistatud vanused erinevad kultuuriti. Nt kui võtta kaks "enesetapulembelist" riiki nagu Jaapan ja Prantsusmaa, siis Jaapanis on see eavahemik 55-64 aastat, Prantsusmaal aga 75+. Vrd vastavaid näitajaid (esitatud on vaid meeste enesetappude statistika).

                                                                    (WHO andmed)

Ka kliima ja valgus: kasinusest hoolimata tapab end Kreekas märkimisväärselt vähem inimesi kui Gröönimaal. Kuid ka neid faktoreid ei saa üle tähtsustada: ka masu ajal tapab end Kreekas oluliselt vähem inimesi kui Prantsusmaal, mis on praegu kasinusvastase poliitika lipulaev EUs. Jne.
Siiski kehtib  üks rusikareegel peaaegu kõikide ühiskondade ja majandusolukordade kohta: mehed tapavad ennast palju sagedamini kui naised (siiski on ka siin üks tähelepanu äratav erand: Hiina).
NB! Öeldu ei tähenda, nagu oleks minu arust Eesti olukord enesetappude osas normaalne. Kaugel sellest. Eestlaste enesehävitamise tung on nii suur, et väljub sotsiaalpsühholoogiliste probleemide raamidest ja kujutab endast julgeolekuriski. Eestlasi on liiga vähe, et elusid oleks raisata.
    Valitsus ei saa tagada igaühele harmoonilist armu- ja pereelu, kuid midagi on siiski paigast ära. Kui ma loen lehest, et mitu korralikku perekonda on panga poolt tänavale tõstetud mitte seepärast, et nad rikuvad lepingus fikseeritud tingimusi ja ei maksa õigeaegselt oma hüpoteeki, vaid üksnes seetõttu, et masu pärast on nende kinnisvara väärtus langenud ja pank on ühepoolselt suurendanud nende igakuist makset, mis käis neile üle jõu, siis tekib minus küll väga tugev ebaõigluse tunne, isegi raev. Õnneks pole Eestis vist keegi sellel põhjusel endalt elu võtnud, kuid Hispaanias ja Itaalias on selliseid juhtumeid olnud. Arvan, et need on just sellised case'id, kus me ei saa lähtuda dogmaatilisest liberaalturumajanduslikust mudelist ning inimese ja panga vahel peab olema mingisugune riiklik amortisaator.

Jaak Allik tegi ajaloolise avastuse: "Kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile," vastavad väited ei olevat midagi muud kui "lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus". Ega siin midagi öelda mul polegi. Alliku hilisemad seletused ja Mikseri kommentaarid teevad asja veel hullemaks. See pole isegi naljakas, see on sündroom. Olen korduvalt väljendanud, et kaks kolmest Eesti kõige suuremast ohust on Vene oht ja punane oht. Paljud minu tuttavad (vasakpoolsed intellektuaalid) ei taha minuga kuidagi nõustuda: ega see punane küll kuidagi ohtlik ole. Kes ei usu mind, uskugu siis Allikut. Sotsidele ja keskerakondlastele on mul vaid üks palve: rääkige, sõbrad, rääkige...

Priit Hõbemägi kirjutas hea arvamusloo. Nagu oodata, sai vastu üle saja enamasti nördinud kommentaari. Mida siis autor öelda tahab? Et aitaksime illegaalseid immigrante? Vaevalt küll, ja autor ise seda ka rõhutab. Mõne kirjutise eesmärk aga ei ole pakkuda valmislahendusi, vaid näiteks panna inimesi mõtlema, kaasa tundma jne. Igal juhul mina praeguses postituses mingeid lahendusi ei paku ning ei ole ise kindel, et tean neid.
    Sissejuhatuseks aga tahaksin meelde tuletada seda, kuidas mõned tublid Soome elanikud okupatsioonivõimu alt põgenenud eestlasi võimudele välja andsid, kes omakorda andsid nad üle Nõukogude võimudele. Ent oli ka teisi, kes peitsid ja abistasid põgenikke, juhatades nad üle Rootsi piiri. Kes olid õigemad soomlased, kas võimu- ja seadusekuulekad või need teised?
    Ma ei taha siin mingit vastust pakkuda ja isegi ei rõhuta analoogiat Vietnami põgenikega Eesti metsas. Võib leida, ja nördinud lugeja juba kindlasti ka leidis kümneid põhimõttelisi erinevusi. Ent põhiline on vist siiski see, mida meelsamini ei tunnistaks: need seal Soome metsas olime "meie", aga need siin Eesti metsas hoopis "nemad". See tunne aitab väga põhjenduste ja erinevuste otsimisele kaasa.
    Olgu sellega, kuidas on, aga kui ma mõtlen sellele situatsioonile, kui inimesi otsitakse koertega, on mul kerge ette kujutada (ehkki seda pole tegelikkuses kunagi juhtunud), et niimoodi otsitakse taga mind, ent ma ei suuda mitte kuidagi ette kujutada, et mina olen see, kes jälitab koertega metsas inimesi.

See dilemma tuletab mulle meelde vaidlust nn uushumanismi üle 20. aastate nõukogude kirjanduses. Kontseptsioon tekkis poleemikas valitseva revolutsioonilise halastamatuse doktriiniga, mille põhimõtted hiljem formuleeris Gorki: "Kui vaenlane ei alistu, ta hävitatakse." Seda põhimõtet järgiti hoolikalt mittealistunud vaenlaste puhul, kuid alistunud vaenlaste korral tekkis probleem, eriti siis, kui kahtlustati, et alistumine polnud piisavalt siiras. Uus ehk dialektiline humanism lähtus sellest, et üldiselt pole "metafüüsilisi" keelde olemas, aga võimaluse korral võib teatud pehmust üles näidata. See oli kontekst, milles tekkis vaidlus kahe teeneka revolutsionääri, kuulsa kirjaniku Jevgeni Zamjatini ja kirjanduskriitiku Aleksandr Voronski vahel. Zamjatin väitis, et absoluutsed keelud on siiski olemas, näiteks ei tohi mitte iialgi maha lasta kinniseotud inimest. Selle peale esines humanist Voronski, kes muide kaitses Zamjatinit parteisiseste kriitikute eest, seisukohaga, et sellest tohiks rääkida ainult inimene, kellel on vastav kogemus (sellele võib lisada vaid, et Zamjatinil õnnestus emigreeruda ja ta suri Pariisis 1937. aastal loomulikku surma, Voronski aga arreteeriti 1935. aastal ning lasti samal 1937. aastal maha; arvatavasti polnud ta käed kinni seotud).

Ent kui meil juba on juttu vietnamlastest, tahaksin meelde tuletada Associate Pressi fotograafi Eddie Adamsi väga kuulsat fotot (1968). Siin on näha, kuidas Lõuna-Vietnami ohvitser laseb maha vangistatud vietkonglase. Foto tekitas nördimusetormi Ameerika Ühendriikides ning juubelduse Nõukogude Liidus. Siiski ei ole kontekst nii ühemõtteline, nagu pilti vaadates võiks arvata. Tegu ei ole lihtsa vietkonglase, vaid nn "Kättemaksusõdalaste" kapteniga, kelle ülesandeks oli mitte võitlus vaenlaste vägedega, vaid Vietkongi suhtes vaenuliku elanikkonnaga, ning teolt tabatud põhjavietnamlased olid sel päeval tapnud mitukümmend rahulikku elanikku. Lõuna-Vietnami kindralil Nguyen Ngoc Loanil ütlesid närvid üles ja ta laskiski jõugupealiku maha. Selle hetke fikseeris fotograaf. Nüüd aga, kui Zamjatini-Voronski dilemma on esitatud maksimaalselt teravas vormis, arvan siiski, et ka siin on Zamjatinil õigus, igatahes ei suuda ma end siin ette kujutada ei kättemaksusõdalasena ega tema hukkajana.

Kõik see oli aga vaid eellugu, õigemini vaid esimene neist. Enne kui looga pihta hakkan, tahan rääkida teise.
    Üle väga pika aja (ca 50 aastat) kohtasin oma lapsepõlvetuttavat, naabrihoovi poissi Theod (nimi muudetud). Ma poleks teda ära tundnud, aga tema minu tundis, ning pärast tere-tere, hästi-hästi vahetamist küsisin millegipärast: "Aga kuidas tegelikult läheb?" Selgus, et kiita pole. Pere lagunenud, firma pankrotis, nüüd ajab läbi juhutöödega, mille eest saab vähe raha, ja veel need neetud alimendid. Plaanib Eestist minema tõmmata, kas Soome või Iirimaale. Eesti riik ei istu talle üldse, kuid eriti kirus Euroopa Liitu ja valitsust, kes rahvalt küsimata meid sellesse mülkasse tiris. Sealt läks jutt sujuvalt multikultile, mille kohta ta ka pehmeid sõnu ei leidnud, ja sealt millegipärast hüppas jutt Vietnami põgenikele. "Trügivad siia igasugused, istugu parem kodus." "Theo," ütlesin mina, "sa oled geenius, kui sind poleks olemas, tuleks sind välja mõelda. Sa suutsid paari lausega kokku võtta suure osa internetikommentaariumist. Mõtle ise, sa tahad siit ära tõmmata, kuid suhtud halvasti neisse, kes tahavad siia tõmmata. Sa vihkad multikultit, aga ise igatsed elu võõraste seas. Sa jälestad Euroopa Liitu, kuid tänu temale saad vabalt endale tööd otsida kas Soomes või isegi Iirimaal. Ja mis puudutab seda vägisi tirimist, siis võib-olla mäletad, et oli ka vastav referendum."
    Nende minu sõnadega südamlik taaskohtumine lõppes. "Ma arvasin, et räägin inimesega, aga selgus, et poliitikuga," pobises Theo. "Head õhtut sinulegi," kostsin mina.

Põgenemine, mis kestis kakskümmend aastat

Vietnami sõda lõppes 1975. aastal USA häbiväärse kaotusega. Seda sõda ei kaotatud lahinguväljadel, vaid ameeriklaste peades ja südametes. Üheks oluliseks sõja kaotamise faktoriks sai see 1972. aastal tehtud foto.

Vaevalt leidub kogu fotograafia ajaloos kuulsamat ja mõjukamat pilti, see rabas veel tugevamini kui Eddie Adamsi foto. See valiti 1972. aasta aasta pressifotoks ning autor Nick Ut pälvis 1973
Pulitzeri auhinna. Foto mõju oli nii suur, et president Nixon püüdis leida tõendeid sellest, et tegu on kas võltsingu või lavastusega. Kümned tuhanded inimesed, kes suhtusid sõjasse soosivalt või ükskõikselt, muutusid selle radikaalseks vastaseks. Ka seda trükiti masstiraažis Nõukogude Liidus ja tõepoolest, mis võib veel selgemini näidata imperialistliku sõja koledusi: lapsed ja eriti paljas tüdruk põgenevad Ameerika sõjardite eest. Pilt muutus propagandarelvaks. Samas on see hea näide selle kohta, kuidas dokumentaalne kaader teenib suurt valet, kusjuures ilma selleta, et keegi otseselt valetaks. Igatahes polnud fotograafil Nick Util (tema õige nimi on Huỳnh Công Út) mingit valetamise kavatsust. Ta esitas terve rea sel päeval tehtud fotosid, kuid nendest valiti välja vaid see üks.
    Aga me teame ka järgmisi kaadreid. Siin on üks nendest. Nagu selgus, ei jooksnud tüdruk ja teised lapsed Ameerika sõdurite eest, vaid hoopis nende juurde abi ja kaitset paluma. Sel päeval ründas Vietkongi sõjavägi Lõuna-Vietnami režiimile lojaalset küla, kus elas üheksa-aastane
Phan Thị Kim Phúc. Elanikud peitsid end alguses pagoodi (sõja ajal kehtis enamasti kirjutamata kokkulepe, et pagoode vaenupooled ei rünnata), kuid lahingutegevus ja pommid tulid pagoodile liiga lähedale ning sinna varjunud inimesed jooksid paanikas välja. Lõuna-Vietnami vägede lendur pidas neid ekslikult vietkonglasteks ning heitis napalmipommi, mis tappis kaks inimest ja haavas mitut, kaasaarvatud Phan Thị Kim Phúci. Stseeni oli filmimas ka ITNi korrespondent Christopher Wain, kellega koos nad viisid kannatanud lapsed kohalikku haiglasse.

    Phan Thị Kim Phúci seisund oli kriitiline ja järgmisel päeval, kui Nick Ut teda vaatama tuli, öeldi, et ta ei jää elama. Siis viis ta tüdruku Saigoni Ameerika haiglasse, kus talle 14 tunni jooksul tehti 17 operatsiooni. Need päästsid tema elu ning järgmise pildi peal näeme tüdrukut koos "onu Nickiga" pärast ravikuuri.
    Kui Vietnami sõda lõppes, sai tüdrukust imperialismivastase võitluse ikoon ja teda kasutati propagandistlikel eesmärkidel. Oma kannatuste tõttu tundis ta suurt austust arstide vastu ning otsustas ka ise arstiks saada. Kuid Vietami võimud vajasid teda sümbolina, mitte isiksusena, ja tema õpingud olid väga raskendatud.
    Siiski sai ta loa õpingute jätkamiseks Kuubal, kus ta tutvus oma tulevase mehega ja nad said loa sõita mesinädalateks sotsialismi hälli Moskvasse.

Oli 1992. aasta. Kui lennuk tegi vahemaandumise Kanadas, õnnestus neil lennukist põgeneda ja küsida asüüli, mida neile ka võimaldati. Phan Thị Kim Phúc elab nüüd koos oma perekonnaga Kanadas. Ta sai uuesti kohtuda oma päästjate Chris Waini ja Nick Utiga ning 1997. aastal valiti ta ÜRO hea tahte saadikuks. Siin võib näha tema fondi kodulehekülge. Ühelt poolt on tegu õnneliku lõpuga looga, põgenemine, mis sai alguse 1972. aastal, lõppes aastal 1992.  Teiselt poolt aga vaevavad Phan Thị Kim Phúci iga päev tugevad valud ja sügelus, kuid veel tugevamad armid on tema ja kogu Vietnami rahva südametes.

"Eesti haiguse" piinlik ja näotu saaga ei taha vaibuda. Nüüd, kui on avaldatud tõlgituna artikkel täismahus, võib  igaüks ise järeldada, kas Yana Toomi sõnu ja mõtteid moonutati. Igaks juhuks tuletan meelde, et moonutamises süüdistas ta üksnes "Postimeest" ja eesti poliitikuid, venekeelset originaali aga hindas oma Facebookis väga kõrgelt. Mind igatahes šokeeris mitte niivõrd "demograafiline agoonia", vaid seesama lõik, kus jutt käib väljasurevast keelest ja rahvast. Tsitaat:

    „Eesti keel ei saa kuidagi võita,“ vangutab Yana pead. „Selle keele kõnelejaid on 900 000. See on väljasurev keel, väljasurev rahvus – vaat milles on asi. Kui minult küsitakse tulevikuväljavaadete kohta, ütlen alati, et Mooses ei vedanud ju asjata nelikümmend aastat juute mööda kõrbe, kuni viimase orja surmani. Meil aga pole nii palju aega.“
    Kui pidada meeles, et mõni lõik enne võtab Yana Toom Eesti ajaloo kenasti järgmises formuleeringus: "Eesti ajalugu – see on 700 aastat orjapõlve", siis arvan, et Yana Toom võlgneb selgituse: keda ta peab praeguses Eestis orjarahvaks, kes peaks neljakümne aasta jooksul välja surema? Ja kes on need meie, kellel ei ole aega seda ära oodata?

    Mul pole mingit soovi ega vajadust analüüsida pr Toomi vaateid ja ajendeid, asi pole temas, vaid, nagu nüüd võime kindlalt väita, Keskerakonna positsioonis tervikuna. Nii Kadri Simson kui ka Edgar Savisaar ise on Yana Toomi väljaütlemisi toetanud, kuid tehes seda oma erakonnale iseloomulikul moel teiste süüdistamise kaudu. Selgus, et süüdi on hoopis IRL, neilt ka valulised reaktsioonid.
    Tsitaat Savisaarelt: "Reageerinud on ainult IRL." Miks? "Sellepärast, et Vene ajakirjanik laenas oma loo teema (eestlase väljasuremine) ja pealkirja ("Eesti haigus") ju Margus Tsahkna 11. oktoobril Postimehes ilmunud artiklist "Eesti riik põeb surmatõbe"." (Milline pilt! Russkij Reporteri peatoimetaja loeb Margus Tsahknat, et saada temalt ideid oma väljaande jaoks. See on alles tunnustus.) Aga loogika on tüüpiline. Esiteks, süüdi on keegi teine, teiseks, argumentatsioon on läbinisti valelik. Minu teada oli esimeste reageerijate hulgas Rein Raud, samuti David Vseviov, Jevgeni Krištafovitš, Sergei Metlev jt -- keegi neist pole IRLi liige. Samuti ei ole keskerakondlane Jaanus Karilaid vist veel oma erakonnast lahkunud, et IRLiga liituda. Kui ma kirjutasin eelmise blogipostituse, siis ei lähtunud samuti erakondlikust vaatevinklist. EV põhiseaduse preambulis on fikseeritud kohustus tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Minu meelest peaks selline arusaam olema enesestmõistetav igale EV kodanikule, sõltumata rahvusest, maailmavaatest või parteilisest kuuluvusest. Hoopis kummaline on, et ühe juhtiva erakonna liidrid lähtuvad ilmselt teistsugustest arusaamadest.
    Vabandust on palunud lisaks Yana Toomile ka Russkij Reporteri peatoimetaja Vitali Leibin. Ka tema kavatsusi on valesti mõistetud. Kas ikka on? Vitali Leibin külastas Eestit 2012. aasta septembris, rahvusvahelise klubi "Impressum" külalisena (sellest klubist on mul juba juttu olnud). Ta oli nördinud vene koolide reformi üle ning lubas, et ta seda nii ei jäta ja saadab erikorrespondendi asja klaarima. Nii et Olga Andrejeva, nagu ma ka oletasin, tuli Tallinnasse kindla ülesandega, ja talle tuleb au anda -- ta täitis selle päris osavalt.
    Üks artikli läbivaid teemasid oli see, et eestlased ja venelased ei saa üksteisest aru. Vaevalt, et sellised kirjutised aitavad kaasa arusaamisele ja lepitamisele. Kuid see polegi nende eesmärk.
  
P. S. Täiesti mõttetu ja isegi küüniline on rääkida Eesti demograafilistest probleemidest antud artikli kontekstis. Selles ei ole mingit muret Eesti iibe ega demograafilise olukorra pärast. Ent kui juba IRL sai selles kontekstis nimetatud, siis peab tunnistama, et tõepoolest on see problemaatika meil kogu aeg tähelepanu keskmes ja Margus Tsahkna sõnavõtt on ainult üks paljudest. Ka mina olen võtnud selge seisukoha juba 2003. aastal. Konkreetsete lahendustega võib mitte nõustuda, kuid erinevalt ülaltoodut keskerakondlaste sõnavõttudest on nad tõesti kantud murest Eesti demograafilise olukorra pärast ja soovist seda parandada.

Täna, Tartu Rahu aastapäeval lootsin veidi kauem magada -- olen juba paar kuud pärast grippi hingamisteedega hädas ja nüüd veel külmetasin peale. Aga kus sa sellega. Hommikust peale oli telefon punane, et mis ma ikka selle "Toomi-muti laamendamise" kohta arvan. Midagi ei arva, magada tahan, ei saanud esialgu isegi aru, kellest juttu. Kuid siis tegin arvuti lahti ja uni kadus nõiaväel: tõepoolest, on alles lood.
    Igaks juhuks kontrollisin kohe ka originaali, mis oli "Russkij Reporteris", ning märkasin, et Delfi on tsiteerinud väga lohakalt (kuid keda see üllatab), ent põhitees eesti keele hääbumisest ja eesti rahva väljasuremisest oli kenasti (kui selline sõna siia üldse sobib) olemas. Pisteliselt jälgisin teema arengut meedias ja erinevaid poliitikute ning ühiskonnategelaste sõnavõtte.
    Alguses oli Yana Toomi taktika ründav: ajakirjanduslikku eetikat on jõhkralt rikutud ja puha, kuid seitsmestes uudistes palus ta ilusasti vabandust nende ees, keda ta sõnad solvasid.
Intsidenti ei saa paraku pidada ammendatuks. Esiteks, Yana Toom vist ei saanud hästi aru, millega ta sai hakkama, ning teiseks, talle appi rutanud erakonna kuldsuu Kadri Simson esines umbes selles vaimus, et millegi eest ei peagi vabandama, asjad ongi nii: "Ma kardan, et Yana Toom ütles välja seda, mida paljud mõtlesid, kui nad nägid viimast rahvaloenduse tulemit." Et Yana Toom on üksnes sõnumitooja jne.
    Aga see on juba klass, arvan, et Yana Toomil on oma kolleegidelt palju õppida. Erakondlik käekiri on selgelt äratuntav: esiteks, midagi sellist ei olnud, teiseks, teised teevad ka, ning kolmandaks, asjad ongi nii.
    Kõigepealt aga kontekstist, milles Yana Toomi sõnad on avaldatud. Tegu on Olga Andrejeva pika artikliga, mille pealkiri on "Eesti haigus" ning alapealkiri "Miks postsovetlikud riigid nii väga tahavad surra".
    Artikkel algab Harta 12 mainimisega ning sellega, et Eestis on arenemas poliitiline kriis ja seda ilma igasuguse Venemaa sekkumiseta. Kirjutis on konstrueeritud päris meisterlikult, näib, et autor toob argumente ühelt poolt ja teiselt poolt, ent kui vähegi süveneda, selgub, et argumendid on siiski ainult ühelt, nimelt Eestit halvustavalt poolt. Eestis on kõik halb: ilm, hubane arhitektuur, viisakus ("need lõputud naeratused") ja muidugi eestlased.
    Olga Andrejeval on mitu vestluskaaslast ja nad kõik sihivad samasse punkti. Yana Toomi formuleeringud on küll kõige mahlakamad, aga sõnum erineb väga vähe näiteks Jaak Alliku omadest, viimane on vaid poliitikuna palju osavam ja teda on raskem vahele võtta. Eesti on sügav provints, soo, perspektiivid on tumedad, kui nad üldse olemas on. Tegemist on sügavalt haige ja surmale orienteeritud ühiskonnaga.
    Olga Andrejeva ei tulnud Eestisse turistina, ta tegi siin tööd ja tegi seda oskuslikult. Yana Toom kas ei saanud sellest aru ja poliitikule lubamatu naiivsusega lõi piltlikult öeldes palli oma väravasse või mängibki ta hoopis ajakirjanikuga samas meeskonnas. Mõlemal juhul aga tekitab tema tegevus õigustatud küsimusi.
    Mis aga eristab Yana Toomi artikli teistest personaažidest, on tema silmatorkav kibestumus, mis kohati mõjub isegi kurjusena. Ning muidugi ka sõnade sisu. Ma pean siin silmas seda osa, mis puudutab eesti keele ja rahva väljasuremist ja mille väljaütlemine ongi Kadri Simsoni meelest õigustatud. Aga ei ole õigustatud. Ja seda nii sisu kui ka parastavate intonatsioonide tõttu. Asi on selles, et Yana Toom on minu kolleeg: ta on aastaid õppinud Tartu Ülikoolis vene filoloogiat (mis siiski jäi tal vist lõpetamata). Artikli sõnum rahva ja keele väljasuremise kohta on karjuvas vastuolus selle humanistliku vaimuga, mis valitses vene kirjanduse kateedris ja mida tollased õppejõud (Valeri Bezzubov, Pavel Reifman, Sergei Issakov, minu vanemad ja teisedki) püüdsid oma tudengitesse süstida. Mu isa rõhutas pidevalt, et ei ole suuri või väikseid rahvaid, keeli ja kultuure. Igal kultuuril on öelda midagi unikaalset, mida keegi teine öelda ei saa, ja seda saab teha ennekõike sellele kultuurile omases keeles. Ning iga keele või kultuuri kadumine ei ole üksnes antud rahva tragöödia, vaid kordumatu kaotus kogu inimkonnale.
    Kuid nüüd väidetavast väljasuremisest ja hääbumisest. Alustame sellest, et demograafilised andmed, millega artikkel opereerib (ei tea, kas pärit Yana Toomilt, nagu lugeja võiks aru saada, või hankis Olga Andrejeva need ise kusagilt), on tendentslikud: nimelt väidab artikkel, et viimastel aastatel on sündimus langenud 12 000 lapseni aastas. Äratoodud tabelis (andmed pärinevad stat.ee-st) on toodud sündimuse dünaamika viimase 20 aasta jooksul ning kõrvutatud teise olulise näitajaga, legaalselt indutseeritud abortide arvuga ning elussündinute suhtega tehtud abortidesse.

Niisiis pole sündimus kordagi 12 000ni langenud ning alates 2004. aastast näitab isegi mõningat tõusutendentsi. See tendents on üsna habras, kuid siiski olemas. Samuti võib ära märkida abortide üldarvu pideva languse ja sündide ja abortide vahelise suhte paranemist, kusjuures mõnel viimasel aastal on esmakordselt sünnid hakanud aborte kahekordselt ületama. Need näitajad tulenevad mitmest faktorist ja nõuavad üksikasjalikku analüüsi, millega demograafid ka tegelevad. Kuid filosoofilisemas plaanis tähendavad nad suuremat elu usaldamist. Abortide vähenemine on ühelt poolt ühiskonna teadlikkuse, aga ka humaansuse näitaja, teiselt poolt aga korreleerub see heaoluga.
    Juhiks veel kord tähelepanu 2004. aastale. See oli esimene aasta, kui hakkas kehtima vanemahüvitis (vastu võetud küll juba 2003. aastal) ning nagu tabelist näha, mõjud ei ole mitte olematud.
    Kuid nüüd paar sõna valdkonnast, kus olen pädevam sõna võtma, nimelt keelest ja kultuurist. Eesti keel ei ole kogu ajaloo jooksul kunagi nii hästi kaitstud olnud ja nii hoogsalt arenenud kui praegu, isegi kui seda võrrelda kahe maailmasõja vahelise perioodiga. Viimast väidet on väga kerge kontrollida. Vaadake raamatupoodidesse, vaadake kirjastuste katalooge. Kui palju avaldatakse originaaltekste ja kui palju suurepärast kirjandust tõlgitakse. Ja mis on eriti oluline, on see, et ei piirduta vaid ilukirjandusega. Tõlgitakse ka küllaltki spetsiifilist erialakirjandust. Eesti keel elab täisväärtuslikku elu ning eesti keeles võib sõna võtta pea igas eluvaldkonnas.
    Me ei tea, mis meid tulevikus ees ootab. Kuid see, mis on juba tehtud ja mida eesti kultuuriinimesed oma igapäevase tööga produtseerivad, jääb alles.
    Jossif Brodski kirjutas, et ennustused on tulevaste päevade šantaaž, kuid "me elame kuniks / on andestus ja kiri." See tähendab, et inimene, rahvas ja kultuur elavad edasi ka siis, kui füüsiliselt on vastava inimese või rahva elusolu ohustatud. Selle tagab kirjutus (keel). Kuid oluline on ka see, mida see kirjutus sisaldab. Olgem siis andestavad ja mõistvad.