Ma ei leia, et Te Rannamäe saates loengut kaldusite pidama - selliste telesaadete häda on tohutu ajapuudus, iga külaline saab kokku vaid kümmekond minutit keerukate teemade lahtirääkimiseks.

Küll aga on kogu see Pussy Riotsite teema erakordselt põnev ja huvitav olnud - kirik kui tõemonopol on tundnud sundi end veidi avada ja maailma korrale kutsuda, erinevad "sektid" on omakorda Põderile ja Tamsalule reageerinud, ja lisaks lõpetuseks õhkuahmivad ja keskaja hingust tundvad... tavalised inimesed.

Tore on selle kõige juures see, et Eesti magedavõitu meediasse tekkis korraks mõnevõrra intellektuaalsem diskussioon.

Kombestik/tavad on midagi muud kui seadused. Kellegi kommete mittetäitmist ei saa ju karistada, kui kirikus arvatakse, et nende tavasid rikutakse, saavad nad vaid politsei kutsuda. Juhul kui rikutakse seadust, saab rikkumisele karistus järgneda, kuid see ei ole enam kiriku öelda ega räusata, et võimalikult karmi karistust on vaja. Kiriku tavadel ei saa olla seost määratava karistusega.

On ikka veider maailm. Saame just teada, et ühes ERR-i vaadatuimas saates tugeva emotsionaalse sisendusjõuga ja oponentide suhtes üleoleval viisil esitatud kaalukad väited olid raskelt ekslikud ja sellisel viisil kümneid tuhandeid heausklikke televaatajaid eksitavad, aga see ei takista kommentaator Urmast kiitmast etteastet kui olulist panust diskussiooni intellektuaalsemaks muutmisse.

Samuti ei takista see väidete autorit endiselt väitmast, et olgugi, et ta paiskas vähese ettevalmistuse tõttu otse-eetrisse faktiliselt väärad, ent samas väga kaalukad väited, mis võimaldasid oponente - või pigem üht ainsat kaaskristlasest oponenti, nagu kommenteerija Katariina tabalt osundas - avalikult häbistada, ei jäänud ta saates esinemisega "päris rahule", sest tegi "LIIGA SUURE ettevalmistöö".

See ei olnud kindlasti "viimasejärguline ja kõrvaline infokild", vaid pigem vundament, millele kogu Lotmani argumentatsioon oli rajatud, nii tema enda see kui ka kuuldavalt esitatuna. Eesmärk pühitseb abinõu, eksole ... nii riootide kui nende austajate puhul ..

Materialist näeb muidugi ainult hoonet. Kuidas on inimeste hingedega - kas need jäid ka terveks? Ah, keda see huvitab ...

Kas me peame inimestele hingelisi kannatusi põhjustama?

Kas hingeliste kannatuste suurust on võimalik võrrelda, omavahel kaaluda?

Kas eesmärk pühitseb abinõu?

Kas on mõistlik kasutada stalinlikku "kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad" sõnavabaduse ja demokraatia propageerimisel?

Ükskõik, mispidi vaadata, tegemist on pehmelt öeldes ebaõnnestunud ja iseendale vastutöötava aktsiooniga, mille puhul jääb vaid küsimus: kas tegemist on rumalate või provokaatoritega?

Milleks siis nii raevukad reaktsioonid ja sildistamised, kui peapiiskop Põder oma arvamus- ja sõnavabadust kasutas?

Reaktsioon tuleneb sellest, et inimesed on vangis. Ja et armastuse ja andestuse kaaperdanud kirik nõudis aastal 2012 tüdrukutele võimalikult ranget karistust (siinkohal meenuvad Galilei, Kopernik, vanakreeka filosoofid ja teised arvamusvabaduse kasutajad, kelledest kaasaegsed lõpetasid tuleriidal) (kuigi tegelikult tüdrukud ju ei rünnanud usku, vaid pöördusid jumala poole omal kombel).

Kirik looritab oma sõnavabadust pühadusega ja tõemonopoliga, st taotleb enamat kui sõnavabadus - nimelt sõnavabaduse kaotamist - kes kirikule ei meeldi, tuleb kinni panna. Piibel olla kõvem sõna kui füüsikaõpik või mistahes teine raamat, kristluseta polevat moraali ega demokraatiat (selles viimases väites on muidugi midagi väga sassi läinud - usk pigem raiub demokraatiasse "katkevuspiirkonna", puutumatu ala, milles mingid huvigrupid end turvaliselt tunda saavad, nt võimu teostada ja äri ajada, nagu see ajaloost teada on).


Rääkides veel hingelistest kannatustest, siinkirjutajale põhjustab väljakannatamatuid hingepiinu teadmine, et kirik noori inimesi üritab värvata, jõuluvanast märksa sallimatumat ja repressiivsemat tegelast ehk jumalat soovib maha müüa. Aga eks ma pean hakkama saama ja mulle tunduvat vaimset vägivalda tolereerima.

Need Leninid ja Stalinid on mõnusalt universaalsed suurused: nende võtete alla saaks justkui koondada sõnavabaduse ja demokraatia toetajad, aga ka totalitarismi, kommunismi, mitmesugused religioonid, mis kõik teisitiarvajaid kõrvaldada soovivad ja oma õpetusega määratlevad, millest tohib rääkida, millest mitte, mida tuleb pühaks pidada ja mida mitte, kes on ainus suur juht ja keda ei tohi kritiseerida, millest tohib nalja teha millest mitte, mida tohib tahta ja mida mitte.

Uske ja dogmasid on erinevaid, neist mõned ületavad inimmõistuse piire, neist mõned võivad inimesest koletise teha, inimõigused jalge alla trampida, usu nimel teistsuguseid inimesi hävitada.

Tigedus ja kättemaksuhimu? Kus? Aa, ilmselt mõne Peetri hinges, meeles ja südames ...

Pole viga, Peeter, otsi lähim peegel, silmitse seda mõnda aega ja tule siis "usuinimeste" juurde tagasi.

Olen ka kristlane ja mõnede vendade-õdede pärast on mul paraku häbi, sest nemad näikse soovivat verd näha, karistust ja ristilöömist. Ikka pole veel aru saadud, et Jeesus on meie juures käinud. Lisaks on Jumal miskit nii võimsat, keda pole võimalik solvata, vaid inimesi on. Jumal ei vaja meie kaitset. Meie Jumal aga on andestaja-Jumal. Seega on nukker, vennad, et te inimesi isiklikult ründate. Te pole nt mulle eeskujuks. Mihhail Lotmanile aga tänu põnevate kommentaaride eest saates. Miks kuulub kiriku juurde kontsertsaal, kus korraldatakse autode reklaamiüritusi poolpaljaste naistega???

Vaatasin selle saatusliku esinemise salvestust. Korraga tajusin, et see on ju nii tuttav. Nimelt on Romain Rollandil novell "Jumalaema veiderdaja". (Narr oli kimbatuses -- mida küll pakkuda Neitsi Maarjale (Jumalaema kujule). Viimaks otsustas ta teha seda, mida oskas kõige paremini. Ta pakkus Maarjale kingituseks oma narritempe...)
Mida võiksid punkbändi lauljatarid osata veel paremini, kui karata, laulda, kitarri mängida? Ma ei kuulu sugugi pungi austajate hulka, pigem vastupidi, kuid harva olen kuulnud-näinud midagi nii siirast. Kui leidub mõni, kes ei suuda kummaski, ei neidude majesteetlikult kõlavas polüfoonilises laulus ega punk-laulus, tabada kübetki ilu ega siirust, siis on see väga-väga kurb. Ma kuulan ja kuulan seda lindistust ja põlvitan mõttes koos lauljatega... ja koos Jumalaema veiderdajaga. Ning palun, et ta avaks inimeste silmad Ilule.