Vahepeal polnud üldse aega blogiga tegeleda, kuid nüüd sain vähemalt ühe tööga enam-vähem ühele poole: mustand artiklist, mille kallal olen vaheaegadega töötanud ca veerand sajandit, on ära saadetud ja toimetajate poolt heaks kiidetud. Muidugi, tuleb veel natuke kõpitseda ja lühendada, kuid suur kergendus siiski. Selle aja jooksul on aga kuhjunud üsna palju teemasid, mis vääriksid tähelepanu. Siinkohal vaid nimetan need:
1. Lähis-Ida revolutsioonid ja Venemaa presidendivalimised
2. Uue sõja oht Pärsia lahel
3. Kas võõraid kirju tohib avalikustada?
ning igihaljas
4. See nõme seltskond seal Toompeal.
Lisaks sellele on mul korduvalt palutud võtta sõna teemal "samasoolised abielud", kõrghariduse kriis ning terrorismi ja anarhismi olemus ja ajalugu. Kaks viimast teemat on väga ulatuslikud, kuid võib-olla leian ükskord aega ka nendest kirjutada. Praegu hakatuseks vaid
Nõmedast Seltskonnast
Erinevatest populaarsuse või usaldusküsitlustest selgub peaaegu alati, et kõige usaldusväärsemad on Eestis jõustruktuurid ja kõige ebausaldusväärsemad on poliitikud, eriti aga "see nõme seltskond seal Toompeal".
Mõistagi, poliitikuid üldiselt demokraatlikes ühiskondades ei armastata. Üldrahvalik armastus ja vaimustus on reserveeritud isevalitsejatele, eriti türannidele, vrd üldrahvalikku leina Kim Jong-ili surma puhul: koguni loodus pidi teda taga nutma. Kuid sellelgi taustal tundub Eesti pigem erandina. Eesti poliitikuid mitte niivõrd vihatakse, kuivõrd põlastatakse: "ajab südame pahaks" on üks sagedasemaid ja sugugi mitte räigemaid väljendeid, mida võib internetist lugeda.
1. Lähis-Ida revolutsioonid ja Venemaa presidendivalimised
2. Uue sõja oht Pärsia lahel
3. Kas võõraid kirju tohib avalikustada?
ning igihaljas
4. See nõme seltskond seal Toompeal.
Lisaks sellele on mul korduvalt palutud võtta sõna teemal "samasoolised abielud", kõrghariduse kriis ning terrorismi ja anarhismi olemus ja ajalugu. Kaks viimast teemat on väga ulatuslikud, kuid võib-olla leian ükskord aega ka nendest kirjutada. Praegu hakatuseks vaid
Nõmedast Seltskonnast
Erinevatest populaarsuse või usaldusküsitlustest selgub peaaegu alati, et kõige usaldusväärsemad on Eestis jõustruktuurid ja kõige ebausaldusväärsemad on poliitikud, eriti aga "see nõme seltskond seal Toompeal".
Mõistagi, poliitikuid üldiselt demokraatlikes ühiskondades ei armastata. Üldrahvalik armastus ja vaimustus on reserveeritud isevalitsejatele, eriti türannidele, vrd üldrahvalikku leina Kim Jong-ili surma puhul: koguni loodus pidi teda taga nutma. Kuid sellelgi taustal tundub Eesti pigem erandina. Eesti poliitikuid mitte niivõrd vihatakse, kuivõrd põlastatakse: "ajab südame pahaks" on üks sagedasemaid ja sugugi mitte räigemaid väljendeid, mida võib internetist lugeda.
Asja parandamiseks on kolm lemmikretsepti. Esiteks, siduda riigikogulase palk miinimumpalgaga, teiseks, vähendada riigikogulaste arvu viiekümne ühele, kolmandaks, kaotada ära valimisringkondade süsteem -- üks valimisringkond ja kõik. Nii ka eilses Delfi Rahva Hääles on järjekordselt välja pakutud saadiku palga sidumine miinimumpalgaga. Sõnavõtt leidis rohket vastukaja, kusjuures üle 90% kommentaatoritest oli sama meelt. Tüüpiline näide (valisin selle, kuna siin on sisu ja vorm harmoonilises kooskõlas):
"kummivana 02.02.2012 14:01
Riigikogu palk peaks olema sõltuv miinomupalgast.see ei tähenda orienteerumist vaesusele vaid siis oleks väikegi hivi seda tõsta.on arusaadav et meie valotsus kaitseb lääne ärimeeste ja suurkapitali huve luid siis oleks väikegi huvi rahva elu paremaks muuta"
Mul õnnestus tuvastada vaid neli vastukaja, mille autorid saavad probleemist adekvaatselt aru. Asi on selles, et erinevalt keskmisest palgast, mis (tõsi küll, mitte päris adekvaatselt, kuid siiski) kajastab majanduslikku olukorda, on miinimumpalk administratiivne otsus, veelgi enam, selle otsuse teeb Riigikogu. Pole just raske ette kujutleda, kuidas "südamlikud" väljavalitud hakkavad alampalka tõstma, majandusliku olukorraga arvestamata. Praegu enamasti diskuteeritav valem on "riigikogulase palk = 5 alampalka". Tõstes N euro võrra alampalka, tõstaks riigikogulane oma palka 5N euro võrra.
Teine kokkuhoiustsenaarium on vähendada Riigikogu poole võrra, jättes sinna 51 saadikut. Praegune süsteem on hästi kooskõlas sõjaeelse Eesti Vabariigi Riigikoguni (100 saadikut kuni Pätsi konstitutsioonilise pöördeni) ning on välja arvutatud Taagepera pakutud valemi järgi. Praegune saadikute arv tagab riigikogukomisjonide sujuva töö (tõsi küll, nii mõnigi saadik peab olema korraga kahes või isegi kolmes komisjonis, mis mõnikord kajastub negatiivselt tema töötulemustes). Riigikogu koosseisu vähendamine tähendaks kas oluliste valdkondade käsitlemise väljajätmist seadusandja väljast või siis saadikute asendamist komisjonis nende abilistega, partei funktsionääride või ametnikega, teisisõnu inimestega, kel pole rahva mandaati ja kelle üle valijal pole mingit kontrolli.
Kolmandaks, üks valimisringkond. Kõlaks nagu hästi: valin seda, keda tahan, aga mitte seda, keda parteid mulle on ette söötnud. Asi on aga selles, et ka praeguse süsteemiga on suurlinnadel, ennekõike Tallinnal Riigikogus ebaproportsionaalselt suur esindatus väikelinnade ja maakohtade arvelt. Eksperthinnangud näitavad, et ühe ringkonna puhul oleks pealinna esindamas kuni 70 saadikut.
Ega praegune süsteem mullegi eriti meeldi. Oleksin eelistanud majoritaarset süsteemi 101 valimisringkonnaga, et iga ringkonna inimesed teaksid, kes neid Riigikogus esindab, ning vajaduse korral oleks võimalik ka saadiku tagasikutsumine. See aga nõuaks põhiseaduse muutmist (nagu muuseas ka kõik eelmised ettepanekud).
Kuid siiski, miks just enda valitud inimesed tunduvad kõige vastikumatena, muidusööjatena ja ebakompetentsetena? Mulle tundub, et põhjuseid on kaks. Esimene on võõrandumine oma riigist ja alateadlik soov mitte vastutada siintoimuva eest: kui mina ei saa neid valida, siis järelikult ei saa ka vastutada. Kui aga mina nad valin ja vastutada ei taha, siis järelikult peavad need valimised olema kuidagimoodi valed. Ning teiseks, reaalses valimissituatsioonis ei lähtuta tihtipeale mitte kandidaadi kompetentsusest, vaid populaarsusest mõnel teisel alal (spordis, ajakirjanduses, meelelahutuses jne). Teisisõnu, valija valib tihti oma ideaalset mina, seda, kes ta tahaks olla, kuid miskipärast ei saa. Kui aga sellised inimesed osutuvad massiliselt valituks, vaatab ühiskond parlamenti kui peeglisse (peeglike, peeglike, seina peal...), kuid see pilt, mis talle vastu vaatab, teda sugugi ei rõõmusta.
"kummivana 02.02.2012 14:01
Riigikogu palk peaks olema sõltuv miinomupalgast.see ei tähenda orienteerumist vaesusele vaid siis oleks väikegi hivi seda tõsta.on arusaadav et meie valotsus kaitseb lääne ärimeeste ja suurkapitali huve luid siis oleks väikegi huvi rahva elu paremaks muuta"
Mul õnnestus tuvastada vaid neli vastukaja, mille autorid saavad probleemist adekvaatselt aru. Asi on selles, et erinevalt keskmisest palgast, mis (tõsi küll, mitte päris adekvaatselt, kuid siiski) kajastab majanduslikku olukorda, on miinimumpalk administratiivne otsus, veelgi enam, selle otsuse teeb Riigikogu. Pole just raske ette kujutleda, kuidas "südamlikud" väljavalitud hakkavad alampalka tõstma, majandusliku olukorraga arvestamata. Praegu enamasti diskuteeritav valem on "riigikogulase palk = 5 alampalka". Tõstes N euro võrra alampalka, tõstaks riigikogulane oma palka 5N euro võrra.
Teine kokkuhoiustsenaarium on vähendada Riigikogu poole võrra, jättes sinna 51 saadikut. Praegune süsteem on hästi kooskõlas sõjaeelse Eesti Vabariigi Riigikoguni (100 saadikut kuni Pätsi konstitutsioonilise pöördeni) ning on välja arvutatud Taagepera pakutud valemi järgi. Praegune saadikute arv tagab riigikogukomisjonide sujuva töö (tõsi küll, nii mõnigi saadik peab olema korraga kahes või isegi kolmes komisjonis, mis mõnikord kajastub negatiivselt tema töötulemustes). Riigikogu koosseisu vähendamine tähendaks kas oluliste valdkondade käsitlemise väljajätmist seadusandja väljast või siis saadikute asendamist komisjonis nende abilistega, partei funktsionääride või ametnikega, teisisõnu inimestega, kel pole rahva mandaati ja kelle üle valijal pole mingit kontrolli.
Kolmandaks, üks valimisringkond. Kõlaks nagu hästi: valin seda, keda tahan, aga mitte seda, keda parteid mulle on ette söötnud. Asi on aga selles, et ka praeguse süsteemiga on suurlinnadel, ennekõike Tallinnal Riigikogus ebaproportsionaalselt suur esindatus väikelinnade ja maakohtade arvelt. Eksperthinnangud näitavad, et ühe ringkonna puhul oleks pealinna esindamas kuni 70 saadikut.
Ega praegune süsteem mullegi eriti meeldi. Oleksin eelistanud majoritaarset süsteemi 101 valimisringkonnaga, et iga ringkonna inimesed teaksid, kes neid Riigikogus esindab, ning vajaduse korral oleks võimalik ka saadiku tagasikutsumine. See aga nõuaks põhiseaduse muutmist (nagu muuseas ka kõik eelmised ettepanekud).
Kuid siiski, miks just enda valitud inimesed tunduvad kõige vastikumatena, muidusööjatena ja ebakompetentsetena? Mulle tundub, et põhjuseid on kaks. Esimene on võõrandumine oma riigist ja alateadlik soov mitte vastutada siintoimuva eest: kui mina ei saa neid valida, siis järelikult ei saa ka vastutada. Kui aga mina nad valin ja vastutada ei taha, siis järelikult peavad need valimised olema kuidagimoodi valed. Ning teiseks, reaalses valimissituatsioonis ei lähtuta tihtipeale mitte kandidaadi kompetentsusest, vaid populaarsusest mõnel teisel alal (spordis, ajakirjanduses, meelelahutuses jne). Teisisõnu, valija valib tihti oma ideaalset mina, seda, kes ta tahaks olla, kuid miskipärast ei saa. Kui aga sellised inimesed osutuvad massiliselt valituks, vaatab ühiskond parlamenti kui peeglisse (peeglike, peeglike, seina peal...), kuid see pilt, mis talle vastu vaatab, teda sugugi ei rõõmusta.
RSS Feed