_    Jõuluõhtul pidi üks minu lapselastest äärepealt auto alla jääma. See juhtus Tallinnas Endla ja Madara tänava nurgal. Päev enne seda pidin auto alla jääma mina. Tartus Vabaduse pst ja Uueturu nurgal. Peale selle, et tegu on lähisugulastega, ühendab neid juhtumeid veel see, et mõlemal korral ületas jalakäija tänavat tähistatud ülekäigukohal rohelise tulega.
    Minuga oli nii, et olin Uueturu tänavat ületanud juba üle poole teest, kui äkki kuulsin kummide vilinat ja nägin turu poolt otse minu suunas lendamas masinat, naisterahvas roolis. Jõudsin kõrvale hüpata, autojuht ei võtnud isegi kiirust maha. Asi toimus päevavalguses. Mis puudutab minu lapselast, siis tegemist oli õhtuse ajaga, kuid tal oli viis helkurit ning ta säras autotulede valguses nagu jõulukuusk. Paraku ei tahtnud autojuht - seekord meesterahvas - tema poole vaadata: sõites Madara tänava poolt punase tule alla (muide, on märgatud, et selles kohas autojuhid sageli nii teevadki), jälgis ta üle vasaku õla üksnes Endla tänava autoliiklust. Laps ei osanud olukorrale adekvaatselt reageerida ning tardus. Teised jalakäijad hakkasid karjuma ja kätega vehkima, see köitis kaasreisija tähelepanu, kes omakorda karjus midagi juhile ning auto pidurdas lõpuks jalakäijast mõne sentimeetri kaugusel. Vedas. Või jõuluime, nagu resümeeris mu tütar.
    Teised ei pruugi olla nii õnnelikud. Nii mõnigi kord loeme lehest, et jalakäija jääb vöötrajal auto alla, eriti masendav, kui tegu on lapsega. Pidevalt näen, kuidas autojuht, kes märkab vöötrajale astuvat last, lisab gaasi, et läbi lipsata, selle asemel, et vajutada pidurit. Või veel ohtlikum (seda näeb Tallinnas siiski palju sagedamini kui Tartus juba tänavate laiuse tõttu): esimeses reas autojuht peatub vöötraja ees, teises reas aga vajutatakse gaasi. Olen ise sellisesse olukorda jalakäijana sattunud ja veel sagedamini olnud tunnistaja.
    Eestis on keelatud terve rida relvi: täägid, kasteedid jne. Relvakeeld iseenesest ei vähenda kuritegevust: kui ei saa kätte kasteeti, kuid kindel tapahimu sees, siis võib võtta pesapallikurika. Siiski, armutu statistika näitab, et kõige rohkem inimesi hukub Eestis mitte kuuli või noa läbi, vaid liiklusõnnetustes, ning enamasti ei ole tegu kurja tahtega, vaid hoolimatusega, mis vahel võtab lausa kriminaalsed mõõtmed. Ma sõidan igal nädalal Tartust Tallinnasse ja tagasi, ning istun tihtipeale bussis esireas. Tihtipeale näen, kuidas pimedates kurvides kihutavad bussist mööda "uljaspead", seades ohtu enda ja teiste elud. Minu vend, kes sõidab reeglite järgi, nimetab neid enesetaputerroristideks ja ma arvan, et see on päris hea määratlus.

    Lõpetuseks tahan soovida kõikidele jalakäijatele ja autojuhtidele ohutut ja vastutustundlikku liiklemist tuleval aastal.