Picture
Seda postitust kirjutades tunnen teatud ebamugavust, kuna kord juba kommenteerisin üsna kriitiliselt Jaan Kaplinski arvamust. Ma ei loe Kaplinski tekste pahatahtliku pilguga, pigem olen nende tänulik lugeja. Mulle tundub, et nii mõnigi kord teeb kirjanik oma sissekandeid provokatiivsetel eesmärkidel (kasutan seda sõna etümoloogilises, mitte peioratiivses mõttes), nii et ma lihtsalt allun tema provokatsioonidele. Antud juhul ei ole mulle üldse tähtis kirjutaja isik, vaid fenomen, mida ta esindab.
Oma inglisekeelses blogisissekandes kurdab poeet, et Ameerika ei kasutanud ajaloolist võimalust saada Teise maailmasõja järel domineerivaks jõuks maailmas. Sellele eelneb asjatundlik põhjenduste jada, miks talle ei meeldi Ameerika. Talle ei meeldi: Ameerika eluviis üldse, fundamentalistid, kiirtoiduketid, Hollywood ja silmakirjalikud jutud väärtuspõhisest poliitikast jpt. Põhjendus, miks ta oleks tahtnud, et Ameerika juhiks maailma, kõlab üsna kummaliselt: ta kasutab Timurile omistatud ütlust, et maailm on liiga väike koht paljude valitsejate jaoks. Ok. Kui mitte Timuri alla minna, siis vähemalt võiks leppida sellise korraga, mis oli Euroopas pärast Viini Kongressi 1815, kuid üleilmses mastaabis.
Wow! Muud nagu ei oskagi esimese ehmatusega öelda. Nagu nentis kord Nabokov, askeedi unenäod pidusöögist ajaksid liigsööja oksele ja šokeeriksid liiderdajat.

Ei tea, kas Kaplinski ise mäletab, kuid mul on hästi meeles tema avatud kiri Obamale, mille ajendiks oli poleemika Mart Laari ja teiste Ida-Euroopa poliitikute poolt USA president Barack Obamale saadetud Vene ohu eest hoiatava kirjaga. Ei mingit Tšingis-khaani ega Metternichi. Ameerika hegemoonias ning Euroopa ja Aasia riikide muutmises USA satelliitriikideks näeb Kaplinski suurt ohtu maailma rahule.
Selline meelemuutus ei ole vasakpoolsete intellektuaalide puhul haruldus. Tuleb meelde üks 20. sajandi väljapaistvamaid intellektuaale lord Bertrand Russell, kes pärast Teise maailmasõja lõppu toetas NLiidu preventiivse aatomipommitamise ideed (huvitaval kombel arvab ka Kaplinski isegi praegu, et Ameerika oleks pidanud maailma hegemooniks saama 1946. aastal), ent kui selgus, et ka NLiidul on tuumarelv, muutis otsustavalt oma vaateid, temast sai radikaalne patsifist, (Lääne) desarmeerimise pooldaja. Ta esines ideega, et Suurbritannial pole sõjaväge üldse vaja, selle eest peaksid igast taksofonist toru tõstmise järel kostma venekeelsed sõnad: "Me anname alla." Kui talt küsiti, miks, vastas ta kuulsaks saanud aforismiga: Parem on olla punane kui surnud.

Picture
Ma ei tea, kust ammendab Kaplinski oma teadmisi Ameerika elustiilist ja vaimulaadist, igatahes on tema allikad väga erinevad minu omadest. Ameerikas on fundamentaliste ning palju teisi ebameeldivaid nähtusi intellektuaalsel maastikul. Ameerika vasakpoolsed liberaalid kirjeldavad neid paanilises stiilis hüperboolsete kujunditega. Sellegipoolest Ameerika vaimumaailmas nii Hollywoodis, massiteabevahendites kui eriti ülikoolides absoluutselt domineerib vasakliberaalne maailmavaade. Kiirtoidukette on tõepoolest palju ja nad on erinevad: kes tahab, sööb pizzat, kes Tex-Mexi, kes erinevaid Hiina, Vietnami, Tai või Jaapani toite. McDonaldsis on aukohal salatid ja mahlad. Muidugi, kes tahab, sööb end hamburgeridest lõhki, kuid see on siiski pigem vaesema rahva söök. Kõikides Ameerika linnades, kus ma olen käinud, on vähemalt üks kinoteater, kus näidatakse ainult Prantsuse filme. Jne.

Picture
Kuid põhiline on siiski midagi muud. Kaplinski lähtub sellest, et Ameerika tahab olla maailma hegemoon, ainult et (omast lollusest?) ei kasutanud õigeaegselt seda võimalust. See tähendab, et Kaplinski ei saa üldse aru ameeriklaste mentaalsusest. Enamiku ameeriklaste jaoks on sõna 'impeerium' veel suuremate negatiivsete konnotatsioonidega kui eestlaste jaoks. Impeeriumivastasus on ameeriklastel sisse kasvatatud mitme põlvkonna vältel, ja see vähemalt niipea ei muutu.
Ei tea, kuidas oli pärast Teist maailmasõda, kuid pärast Külma sõja lõppu innustasid mitmed Euroopa (ennekõike Briti) poliitilised publitsistid Ameerikat võtma enda peale uue impeeriumi rolli. USA-s ei hakatud selle üle isegi diskuteerima.
Ka mulle ei meeldi nii mõndagi Ameerikas, kuid üks asi imponeerib väga. Ameeriklaste siiras usk demokraatia ideaalidesse ning nende vastuseis hegemoonlikele ambitsioonidele nii siseriiklikult kui välispoliitikas.

 


Comments

Riho
05/05/2011 17:58

Ma arvan, et meil kõigil on mingid ettekujutused Ameerikast, millele me võime leida kinnitust, kuid millele leidub Ameerikas ka piisavalt meie ettekujutustele vasta rääkivaid nähtusi.

Mulle tundub, et see kehtib just Ameerika kohta. Toon mõned vastandlikud nähtused, mis minu meelest eksisteerivad Ameerikas (need on vastandlikud minu silmis, aga ei pruugi olla vastandlikud kellegi teise silmis):
- üheülbalisus / mitmekesisus;
- massidele suunatus / elitaarsus
- kõrge demokraatia väärtustamine / imperialistlik despootia

Ka Jaan Kaplinski on täiesti teadlik selles Ameerika vastuokslikkuses. Tuleb meelde üks mõte temalt, kus ta kirjeldab New Yorki väga positiivsete hinnangutega. Samas oli vist Los Angeles (võin eksida, võis olla ka mõni teine suurlinn), mis oma arhitektuuriliste lahendustega meenutas talle peaaegu et nõukogudelikku grandioossust, kolossaalsust ning kus inimesele pole üldse mõeldud (pole kõnniteid jne).

Reply
Riho
05/05/2011 18:42

P.S.

"Kaplinski ei saa üldse aru ameeriklaste mentaalsusest. Enamiku ameeriklaste jaoks on sõna 'impeerium' veel suuremate negatiivsete konnotatsioonidega kui eestlaste jaoks."

Väita, et J.K. ei saa ÜLDSE aru ameeriklaste mentaalsusest, on selge liialdus.
Kas Te valdate andmeid enamiku ameeriklaste seisukohtadest antud küsimuses? Ma arvan, et mitte. Ei Kaplinski ega ka mitte Teie.

Üks mõte veel. Arvan, et J.Kaplinski peab Ameerikat palju inimlikumaks näiteks keeleseaduste küsimuses. Eesti keeles J.Kaplinski ei kirjuta, kuna teda on hingepõhjani solvanud Eesti keelepoliitika.
Võimalik, et USA liberaalne keelepoliitika on just see "American Dream", mida J.K.tahaks näha realiseerunult ka Eestis.

Reply
Mihhail Lotman
05/05/2011 20:20

Hea Riho, tänan nende mõtete eest. Siiski ei lähtu ma mitte kujutlustest, mis jäävad psühho-sotsioloogia valdkonda, vaid Jaan Kaplinski tekstidest ning ideoloogilise diskursuse analüüsist. Selles mõttes "andmed enamiku ameeriklaste seisukohtadest" ei puutu (peaaegu) asjasse. Kui ma ütlen, et ameeriklastele on impeeriumi idee vastuvõtmatu, ei tähenda see, et viisin läbi vastava küsitluse (ei viinud), vaid et ükski vähegi arvestatav USA poliitiline mõtleja ega isegi publitsist ei ole esinenud sellise ideega.
USAs elab suht palju impeeriumimeelseid venelasi, aga nende hääl ei ole poliitilisel maastikul isegi märgatav. Impeeriumivastasust aga näeme igal pool, alates Iseseisvussõjast ja lõpetades massikultuuriga (vrd kasvõi "Tähesõjad"). Sõna 'impeerium' on alati negatiivsete konnotatsioonidega seotud. Armastatakse võrrelda Ameerikat Venemaaga; arvan, et ainuüksi suhtumine impeeriumisse näitab nende võrdluste pealiskaudsust.
Mis puutub keeleseadusesse, siis nagu Te kindlasti teate, USAs seda ei ole. Põhjus on ilmselge, USA ei ole rahvusriik. Eesti aga on. Te kirjutate:
"Võimalik, et USA liberaalne keelepoliitika on just see "American Dream", mida J.K. tahaks näha realiseerunult ka Eestis." Esiteks pole liberaalne keelepoliitika kuidagi seotud sellega, mida nimetatakse "American Dream", teiseks, kui ma õigesti Kaplinskist aru saan, kuulub see väikekodanlik unistus nende asjade juurde, mis talle Ameerikas ei meeldi.

Reply
Riho
05/06/2011 05:33


Tsiteerin Wikipediast 'American Dream' kohta:

"Hanson and Zogby (2010) report on numerous public opinion polls that since the 1980s have explored the meaning of the concept for Americans, and their expectations for its future. In these polls, a majority of American consistently reported that for their family, the American Dream is more about spiritual happiness than material goods."

Ma arvan, et American Dream juurde sobiks hästi ka keelega seotud küsimused.


"...ükski vähegi arvestatav USA poliitiline mõtleja ega isegi publitsist ei ole esinenud sellise ideega."

Sõna "arvestatavaid" sõltub palju sellest, keda me subjektiivselt arvestatavaks peame. Eriti kehtib see minu meelest poliitika (või usuteemade) kohta.
Võrdleksin seda väidet ühe teise nähtusega. Liberaalteoloog ütleb, et X nähtuse kohta on enamus arvestatavaid teolooge seisukohal, et see on nii. Samas, näiteks mõni evangeelse kiriku teoloog võib väita sellesama X nähtuse kohta, et "enamasti teoloogid sellist nähtust ei toeta".
Kuidas iganes, sõna "arvestatavad" on subjektiivne neis küsimustes. Sel alusel ei rajane väide objektiivsetele, mõõdetavatele alustele. Saame ainult teada, et hr M.Lotmani jaoks arvestatavate poliitiliste mõtlejate ning publitsistide diskursuse analüüsi põhjal ei saa J.K. üldse aru ameeriklaste mentaalsusest. Ja ei midagi enamat.
"Enamus ameeriklasi" ei võrdu kohe kindlasti mitte üksnes sealse intelligentsiaga. Me ei saa intelligentsia põhjal teha üldistusi kogu ameerikaliku elulaadi ning mentaalsuse kohta. Sest nagu sageli juhtub, ei ühti intelligentsia arusaamad sugugi "lihtrahva" omadega. Seetõttu ei saa ma nõustuda väitega, et J.K. ei saa üldse aru ameeriklaste mentaalsusest.

Reply
Mihhail Lotman
05/08/2011 19:45

1. Teie tsitaat Wikipediast ei toeta mitte kuidagi väidet, nagu American dreami all peaks keegi silmas liberaalset keelepoliitikat. Juhul kui Teil on kas või üks näide selle kohta, siis tooge see ära. Aga Teie arvamus, et see "sobiks hästi", on ainult Teie arvamus.
2. Sõna 'arvestatavaid' on subjektiivne või objektiivne olenevalt kontekstist. Minu väide tähendas, et ma ei tunne ühtegi arvestatavat impeeriumimeelset ideoloogi või poliitikut USAs, st sellist, kelle arvamus tekitaks ühiskondlikus väitluses kas või negatiivse reaktsiooni. Kui Teil on vastupidine näide olemas, siis palun tooge see ära, muidu on see vaid tühjad sõnad. Igatahes "pall on Teie väljakupoolel".

Reply
Riho
05/08/2011 21:13

1. Võimalik, et ma ei saa aru probleemist. Miks peaks olema uskuda, et on olemas selline ameeriklane, kes need kaks (American Dreami ning liberaalse keelepoliitika) oma peas kokku veab. Mul on tunne, et peaksin justkui tõestama, et Ameerika on ikkagi olemas, kuigi ma pole seal käinud. Ja see on fakt, et ma pole seal käinud.
Igal juhul lõik sellest samast ingliskeelsest Wikipediast:
"It is the opportunity to make individual choices without the prior restrictions that limit people according to their class, caste, religion, race, or ethnicity. Immigrants to the United States sponsored ethnic newspapers in their own language; the editors typically promoted the American Dream."
Kuidas iganes ka seda kirjalõiku lahti peaks mõtestama, siis minu fantaasiamaailm on ilmselt üsna elav, kuna suudan selle kirjalõigust lähtudes imehästi ühitada oma kujutluses American Dreami ning liberaalse keelepoliitika.

2. Ma arvan, et see peaks olema tõesti üsna ettenägematu või lihtsalt veidi imelik poliitik, kes otsesõnu ütleks demokraatlikus USA-s, et tahab kujundada USA-st impeeriumit või et tahab olla maailma hegemoon. Ilmselt poleks tal siis eriti šansse võimule saada. Mida ta aga saab teha, on nimetada neid koledaid asju ilusate ning tänapäeval väärtustatavate nimedega.
Seega, las see pall olla rahulikult minu väljakupoolel. See ei sega mind :-)

Reply
05/14/2011 01:07

Jagan Mihhail täiesti Sinu argumente USA kohta,vaidlen samuti Kaplinski Ameerika-väidete üle oma märtsis ilmunud raamatus "Kas Ameerika on olemas?" Väga sarnased mõttekäigud. Rõõm leida mõttekaaslasi, eriti oma erakonnast!

Reply
Riho
05/14/2011 12:07

Kui tohib takka kiita, siis kasutaksin samuti võimalust: mulle meeldib, et hr M.Lotmani blogi on avatud teistsugustele mõtetele, mis annaksid vähemalt võimaluse näha ja näidata asju teises valguses.
Hr. Jaan Kaplinski blogi kohta ma kahjuks seda öelda ei saa. Kuigi olen üritanud midagi omalt poolt kommenteerida tema blogis olevaid mõtteid, siis pidin avastama, et ma ei saa seda teha :-(

Reply
Kalev
05/31/2011 08:01

Tere

Mul on tunne, et Riho tõlgendab Kaplinski eesti keele hülgamise motiive väga kahtlaselt.
Kui JK rääkis ses kontekstis keelepoliitikast, siis pidas ta silmas eeskätt keelekorraldust, mitte seda asja, mida ajab keeleinspektsioon, ega ka mitte keeleseadust eraldi.
Kaplinskit kui keeletundlikku ja -teadlikku kirjutajat-kõnelejat ajab närvi see, et kõiksugu toimetajad ja keelekorraldajad kipuvad talle ette ütlema, kuidas ta kirjutama peab. Talle ei meeldi toimetajate ja keelekorraldajate eesti keel.
Ma muidugi nõustun nendega, kelle arvates JK liialdab kõvasti, aga laias laastus ka mõistan. Eestlaste keeleteadvus on tõesti suuresti rikutud, näiteks usutakse laialt, et inimesed peavad ka kõneldes, sh täiesti eraviisiliselt, järgima kirjakeele norme - kes seda ei tee, pole ikka päris kultuurne inimene. Selline keeleinsenerlik hoiak võib tüütuks minna küll.

Reply
Riho
06/10/2011 17:30

Olin ja olen täiesti nõus Kalevi arusaamaga Kaplinski eesti keele hülgamise motiividest. Võimalik, et väljendasin end lihtsalt kuskil halvasti, kui tekkis mingi muu pilt.

Reply



Leave a Reply