Ilmus Sign System Studies värsisemiootika erinumber 40 (1/2), toimetajad Maria-Kristiina Lotman ja Mihhail Lotman, University of Tartu Press, 2012, 260 lk. Sisukord: Add Comment Poolteist aastat konverentsi ettevalmistusi, kolm aastat toimetamist (selle sõna igas mõttes) ja nüüd see ilmus. Ei hakka ennast kiitma (jätan selle raske töö heatahtlikutele kriitikutele). Ühe kaane alla õnnestus koondada märkimisväärse seltskonna: piisab, kui nimetada Gregory Nagy, Paul Kiparskyt, Reuven Tsuri, Marina Tarlinskajat, Seiichi Suzukit, Geoffrey Russomit. Sellele lisaksin vaid, et üks Eesti läbi aegade kuulsamaid foneetikuid, hiljuti lahkunud Ilse Lehiste avaldas siin oma artikli, mida ta ise nimetas (kirjas toimetajatele) oma teaduslikuks testamendiks. Omalt poolt üritasin, et oleks võimalikult hästi esindatud nii eesti värss kui ka eesti värsiteadus. Kogumik on ilmunud mainekas rahvusvahelises sarjas "Linguistic Insights", kuid siia mahtus vaid osa Mihhail Gasparovi mälestuskonverentsil peetud ettekannetest, nimelt need, mis olid seotud värsiteaduse lingvistiliste ja formaalsemate aspektidega, värsisemiootikale pühendatud artiklid ilmuvad ettevalmistusel olevas "Sign System Studies" erinumbris. Taranovsky 100. sünniaastapäevale pühendatud konverents peeti Hanoveris ning selle korraldas tuntud vene värsiuurija Barry Scherr (pildil). Konverentsil viibisid ka Kiril Taranovsky poeg, emeriitprofessorist ajaloolane Theodore Taranovsky, ning tütar, slavist Vida Johnson, Tuftsi ülikooli professor. Viimase perekonda külastasin Cambridge'is ja nautisin kahe päeva jooksul nende perekonna külalislahkust. Hanover on väike, hubane, ca 6000 elanikuga linnake, mis meenutab väga Põhja-Saksa või Hollandi väikelinnu ja imestada siin midagi polegi, kuna just sealtkandi inimesed selle rajasidki. Erineb ta aga neist kahe asja poolest: 1) ta on palju avaram ja asub reljeefsemal maastikul, 2) seal on nelja ja poole tuhandelise üliõpilaskonnaga ülikool (pluss muidugi professorid ja muu staff). Ameerikas on üldse palju ülikoole ja mitte kellelgi ei tule pähe küsida, mis mõte sellel on. Kui Eestis on siiamaani tunda kummalise poleemika (kas Tallinnasse on ülikooli vaja?) järellaineid, siis Hanoveri oma suuruselt võiks võrrelda Põlvaga. Dartmouth College on üsna kuulus ülikool erinevatel aladel, seal on tunnustatud meditsiinikool, füüsikainstituut, muidugi ka humanitaarteadused. Piisab, kui öelda, et selle ülikooliga oli tihedalt seotud üks ameerika väljapaistvamaid luuletajaid Robert Frost, kes oli ka Dartmouth College'i audoktor ja pärandas sellele oma suure arhiivi, millest väikest osa sain ka näha ülikooli raamatukogus. Pildiolevad kirjad Frosti kirjavahetusest on seotud ühe dramaatilise süžeega ameerika poliitilises ja luuleajaloos. Üks ameerika väljapaistvamaid luuletajaid ja kirjanduskriitikuid Ezra Pound sattus nagu paljud teisedki 1920.-1930. aastate intellektuaalid, eriti need, kes olid seotud modernistliku kunstiga, totalitaarse ideoloogia lummusesse. Tavaliselt oli selleks kommunism, anarhism või fašism. Ezra Pound valis fašismi ning propageeris seda Euroopas viibides üsna aktiivselt. Ta tegi aktiivset koostööd Itaalia raadioga, kiitis Mussolinit ja sõimas kõike ameerikalikku (alates presidentidest ja lõpetades luulega). Sõja lõpus vahistati ta partisanide poolt ning tema elu oli tõsises ohus. Siiski anti ta üle liitlasvägedele. Ameeriklased ei tahtnud nii kuulsat kultuuritegelast vangi jätta, pealegi palus Pound telegrammis Trumanile armu ning pakkus isegi USA valitsusele oma teeneid, seega pandi ta üsna leebe režiimiga vaimuhaiglasse. Pärast 13-aastast sealviibimist alustasid tema sõbrad ja austajad kampaaniat tema vabastamiseks ning Robert Frost oli üks selle kampaania võtmefiguuridest. Ta võttis ühendust nii erineva poliitilise ja kunstilise taustaga inimestega nagu Ernest Hemingway, T.S. Eliot jt, ning nad kõik võtsid Poundi kaitseks sõna umbes sellises laadis, et Pound on suur luuletaja ja veidrik; tema poliitilistel vaadetel ei ole mingit tähtsust. Osa nendest kirjadest on näha ka ülaloleval fotol. 1958. aastal vabastati Pound haiglast ja ta naasis otsekohe oma armastatud Itaaliasse. Dartmouth College'i raamatukogu lugemissaal Täna algas iga-aastane rahvusvaheline Lotmani seminar TÜ-s. Nagu tavaliselt kolmepäevane. Programmi näeb siit. Pidasin ettekande "onegini stroofi" rütmilisest struktuurist. Materjaliks olid enamik selles vormis kirjutatud tekste 19. sajandist -- 20. sajandi alguseni (kokku üle 10 000 värsirea), võrdluseks Kirill Taranovsky andmed 18. sajandi oodilise stroofi kohta. "Onegini stroof" on Puškini loodud 14-realine konstruktsioon, mille kohta Puškin ise märkis nii: "Strof 4/croisés, 4 de suite 1.2.1. et deux". Tegelikult ei näita see vormel mees- ja naisriimide alterneerumist; riimiskeem on järgmine: AbAbCCddEffEgg. (Igaks juhuks tuletan meelde ka oodiliste deetsimite skeemi: AbAbCCdCCd). Enda meelest tegin kaks väga olulist ja lisaks sellele veel ühe lihtsalt olulise tähelepaneku. Esimene puudutab stroofilist rütmi: siin osutuvad kõige tähtsamaks need faktorid, mis üksikrea rütmianalüüsil tundusid peaaegu irrelevantsetena (ennekõike kuuenda silbi rõhulisuse näitaja). Teiseks, see revolutsioon rütmikas, mis tekkis 18. ja 19. sajandi piiril, on ennekõike seotud stroofilise rütmiga (1. ja 4. rütmiline vorm vahetasid oma osad). Neid kahte tulemust pean ma väga tähtsateks. Ning kolmandaks, 19. sajandi teise poole rütm, mis kõikide eelnevate käsitluste kohaselt on vaene ja igav, osutus stroofirütmi seisukohalt üsna huvitavaks ja valmistas ette 20. sajandi modernistlikku luulerütmi. Muuseas õnnestus mul ümber lükata matemaatiku ja värsiteadlase akadeemik Andrei Kolmogorovi väite, et rütmiliste variatsioonide jaotuse saab tuletada rütmiprofiilist lähtuvalt. Lisaks minule oli veel üks väga spetsiifline ettekanne Igor Pilštšikovilt, kes käsitles tekstoloogilisi probleeme, ja ehkki ma olen enamiku tema väidetega nõus, tundub ta siiski autentse ortograafia taotlemisega mõnikord juuksekarva lõhki ajavat. Teised ettekanded olid juba normaalsemad ja ei vajanud nii spetsiifilist ettevalmistust. Seminar jätkub ka homme ja ülehomme. 10. detsembril toimub Eesti Kirjandusmuuseumis mälestusseminar Ants Orase 110. sünniaastapäeva tähistamiseks. Lähem info siit. Olen ikka loll. Ei tea, kui mitu korda olen lugenud Jakobsoni "Linguistics and Poetics" ning ei ole saanud aru ühest lihtsast asjast: nagu teisedki, arvasin, et siin on põhiline keele funktsiooni välja toomine ja nendele rajatud kommunikatsiooniskeem. Põhiline on aga miski muu. Nimelt et luule universaalsus, st üks või teine värsivorm eksisteerib igas teadaolevas ühiskonnas, ei ole üksnes kulturoloogiline, vaid lingvistiline fakt: keele täisväärtuslik eksistents ei ole luuleta võimalik. Selles mõttes ei ole kuus keelefunktsiooni võrdväärsed ega sama autonoomsuse tasemega. Poeetiline funktsioon on väga lähedane metakeelsele, ja selles mõttes pole juhuslik, et esimesed grammatikad tekkisid mitte argikõne ega proosateksti kodifitseerimisvajadusest, vaid luule kirjeldamisest. Sarnaseid ideid kohtab Toporovil, kes analüüsib sanskriti poeetikat: grammatika tekib luule kirjeldamise vajadustest, poeetika aga tekib grammatika baasil. Veel kategoorilisemalt väljendub Watkins (How to kill a dragon), kelle jaoks indoeuroopa luule ongi grammatika spetsiifiline vorm. |





RSS Feed