Olin üsna üllatunud, kui sain teada, et Tõnis Lukase valimise puhul ERMi direktoriks on minu kord Riigikokku minna. Veel enam aga üllatas mind ühiskondlik huvi minu tagasihoidliku isiku vastu. Ehkki mul puudus soov minna Riigikokku kellegi asendajana (vrd allpool), võtsin mõtlemisaega, kuna nii mõnigi inimene, kellest lugu pean, püüdis mind aktiivselt veenda seda tegema. Samuti väljendas üks mu valijatest nördimust, et ma sinna ei lähe, nii et minu jaoks oli tegu raske, kuid siiski põhimõttelise otsusega.

    Enne kui ma avan oma argumendid, tahaksin ära õiendada paar asja. Käin linnas jala ja tihti kõnetavad mind vastutulevad inimesed. Viimasel ajal on olnud ainult üks küsimus: kas lähed? Olen vastanud: minna ei taha, aga mõtlen veel. Seepeale on reaktsioonid olnud kahesugused, esiteks: õige ka, mis sul seal friigikogus teha, teiseks: mine ikka, saad poolteiseks aastaks ennast mõnusalt sooja koha peale sisse sättida.
    Pean ütlema, et mõlemad seisukohad on mulle äärmiselt võõrastavad. Esiteks, minu jaoks on Riigikogu Eesti Vabariigi tähtsaim organ. Eesti on parlamentaarne riik ning seda teavad suurepäraselt meie vaenlased: alates interrindlaste rünnakutest Toompeal (15. mai 1990) kuni pronkssõduri kriisini on meievastane vaen fokuseeritud nimelt Riigikogule (ja mitte Stenbocki majale või Kadrioru lossile).
    Kahjuks ei saa sellest aru meie kollane meedia ja osa eksitatud kaaskodanikke. Igal juhul on Riigikokku kuulumine minu jaoks suur au ja ma ei saa aru Eesti Vabariigi kodanikest, kes halvustavad mitte üksnes üksikuid amoraalseid poliitikuid, vaid seda institutsiooni tervikuna. Eriti solvav on mulle kuulda või lugeda sellist asja Riigikogu enda liikme poolt. Kui see on friigikogu, siis ma ei saa aru, mida ta seal teeb, kas võitleb friikluse taseme tõstmise eest?

    Mis aga puudutab sooja kohta, kus saab mõnusalt ära olla, siis minu jaoks olid need kolm aastat, mis ma Riigikogus veetsin, väga rasked, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt: olin pidevas stressis. Ebakompetentsed või pahatahtlikud ajakirjanikud lõid Riigikogu tööst sellise pildi, et saadikud tulevad saali, vajutavad nuppu, isegi istungite ajal viibivad kusagil ja ei tea, mis saalis toimub (samas teavad ajakirjanikud suurepäraselt, et saalis toimuvat transleeritakse enamikusse Riigikogu ruumidesse, isegi WCsse ja nt mina eelistasin kuulata oma toas, kus sai rahulikult töötada eelnõude kallal; hääletamiseks ning küsimuste-repliikide esitamiseks tulin saali). Minu tavaline tööpäev algas kell 9 hommikul (mõnikord olid meil koosolekud ka kell 8) ja harilikult sain koju pärast keskööd, kuid nii mõnigi kord jäin kahe või kolmeni öösel. Ja ma polnud ainus selline. Peaaegu alati nägin majast väljudes, et sellel või tollel kolleegil veel toas tuli põleb.
     Emotsionaalne raskus on aga seotud sellega, et iga otsus, mida Riigikogu liige teeb, võib oluliselt mõjutada paljude inimeste elu, kusjuures see, kuidas ta täpselt mõjutab, pole tihti teada. Head kavatsused ja "südamlikud" otsused toovad sageli tulevikus palju häda ja kannatust. Igal juhul tundsin ennast pidevalt ebakompetentsena ja lappisin lünki erinevates valdkondades alates looduskaitsest ja lõpetades eriti juuraga. Mingist mõnusast äraolemisest ei saanud vähemalt minu puhul juttugi olla, sama võin öelda ka oma noorema venna kohta.
    Olid siiski kaalukad argumendid Riigikokku minna: esiteks, vastasel korral kaotab Tartu ühe saadikukoha Riigikogus, ning teiseks, nii fraktsiooni ja ringkonna kui ka IRL erakonna juhid kinnitasid korduvalt, et olen Riigikogus erakonna ja riigi jaoks vajalik.
    Põhiline põhjus, miks ma siiski Riigikokku ei lähe, on see, et tunnen, et Tartu volikogus olen ma kasulikum ja seda mitte üksnes kohalikus kontekstis. Riigikogus on koalitsioonileping sõlmitud, mina selles protsessis ei osalenud, nüüd tuleb seda täita ja ma siin olulisi probleeme ei näe. Tartus aga olen selle koalitsiooni loomise juures olnud ning tunnen, et olen siin vajalik (selline oli ka meie linnavolikogu fraktsiooni arvamus). See on peamine.
    Teine, aga samuti oluline on see, et Riigikokku oleksin ma läinud üksnes tänu sellele samale valimisseadusele, mille vastu olen korduvalt sõna võtnud. Igal juhul ei poolda ma sellist protseduuri. Minu meelest oleks õige, et kui mingi saadik ühel või teisel põhjusel lahkub parlamendist, korraldatakse tema koha peale valimised, ent seda saaks teha üksnes majoritaarse valimiskorraga.
    Kolmas põhjusterühm on seotud muude kohustustega. Nagu ma ütlesin, see ettepanek tuli ootamatult ja siis, kui mul olid juba kevadsemestri tunniplaanid paigas. Ma ei arva, et on õige võtta endale uusi kohustusi teiste varemvõetud kohustuste arvelt. Pealegi on mul kevadeks ka üsna suured loomingulised plaanid (tahan lõpetada raamatut ja kirjutada veel kaks) ning nende täideviimine oleks sattunud suure küsimärgi alla.
    Neljas põhjus on pigem kurioosne, kuid emotsionaalselt siiski mitte vähetähtis. Just mõni päev enne Lukase valimist uuele ametikohale vähendasin oma hüvitist volikogu esimehena 15%. Kui ma nüüd oleksin läinud Riigikokku poole suurema palga peale, oleksin end tundnud päris lollisti. Samuti oleks rumalasse olukorda sattunud järgmine linnavolikogu esimees: ta kas pidanuks leppima minu poolt fikseeritud hüvitisega (ilmselt mind selle eest oma südames pidevalt tänades) või siis taastama endise, mis jällegi oleks heitnud talle teatud varje. Nagu ma juba ütlesin, see põhjus ei ole otsustav, kuid siiski mitte tähtsusetu.
    Mis aga puudutab valija nördimust, et ma justkui oleksin teda petnud, siis ütleksin siiski, et Tartu linna volikogusse olen ma samuti valitud, aga mitte loositud. Ma olen tänulik kõikidele oma valijatele ning luban, et juhul kui tulevikus otsustan kandideerida kas KOVi või Riigikogu valimistel, siis kogusse valituks osutudes sinna kindlasti ka lähen. Peibutuspartlust heaks ei kiida.