_    Jõuluõhtul pidi üks minu lapselastest äärepealt auto alla jääma. See juhtus Tallinnas Endla ja Madara tänava nurgal. Päev enne seda pidin auto alla jääma mina. Tartus Vabaduse pst ja Uueturu nurgal. Peale selle, et tegu on lähisugulastega, ühendab neid juhtumeid veel see, et mõlemal korral ületas jalakäija tänavat tähistatud ülekäigukohal rohelise tulega.
    Minuga oli nii, et olin Uueturu tänavat ületanud juba üle poole teest, kui äkki kuulsin kummide vilinat ja nägin turu poolt otse minu suunas lendamas masinat, naisterahvas roolis. Jõudsin kõrvale hüpata, autojuht ei võtnud isegi kiirust maha. Asi toimus päevavalguses. Mis puudutab minu lapselast, siis tegemist oli õhtuse ajaga, kuid tal oli viis helkurit ning ta säras autotulede valguses nagu jõulukuusk. Paraku ei tahtnud autojuht - seekord meesterahvas - tema poole vaadata: sõites Madara tänava poolt punase tule alla (muide, on märgatud, et selles kohas autojuhid sageli nii teevadki), jälgis ta üle vasaku õla üksnes Endla tänava autoliiklust. Laps ei osanud olukorrale adekvaatselt reageerida ning tardus. Teised jalakäijad hakkasid karjuma ja kätega vehkima, see köitis kaasreisija tähelepanu, kes omakorda karjus midagi juhile ning auto pidurdas lõpuks jalakäijast mõne sentimeetri kaugusel. Vedas. Või jõuluime, nagu resümeeris mu tütar.
    Teised ei pruugi olla nii õnnelikud. Nii mõnigi kord loeme lehest, et jalakäija jääb vöötrajal auto alla, eriti masendav, kui tegu on lapsega. Pidevalt näen, kuidas autojuht, kes märkab vöötrajale astuvat last, lisab gaasi, et läbi lipsata, selle asemel, et vajutada pidurit. Või veel ohtlikum (seda näeb Tallinnas siiski palju sagedamini kui Tartus juba tänavate laiuse tõttu): esimeses reas autojuht peatub vöötraja ees, teises reas aga vajutatakse gaasi. Olen ise sellisesse olukorda jalakäijana sattunud ja veel sagedamini olnud tunnistaja.
    Eestis on keelatud terve rida relvi: täägid, kasteedid jne. Relvakeeld iseenesest ei vähenda kuritegevust: kui ei saa kätte kasteeti, kuid kindel tapahimu sees, siis võib võtta pesapallikurika. Siiski, armutu statistika näitab, et kõige rohkem inimesi hukub Eestis mitte kuuli või noa läbi, vaid liiklusõnnetustes, ning enamasti ei ole tegu kurja tahtega, vaid hoolimatusega, mis vahel võtab lausa kriminaalsed mõõtmed. Ma sõidan igal nädalal Tartust Tallinnasse ja tagasi, ning istun tihtipeale bussis esireas. Tihtipeale näen, kuidas pimedates kurvides kihutavad bussist mööda "uljaspead", seades ohtu enda ja teiste elud. Minu vend, kes sõidab reeglite järgi, nimetab neid enesetaputerroristideks ja ma arvan, et see on päris hea määratlus.

    Lõpetuseks tahan soovida kõikidele jalakäijatele ja autojuhtidele ohutut ja vastutustundlikku liiklemist tuleval aastal.

Järgneva kõne pidasin täna KGB kongide muuseumi 10. aastapäevale pühendatud rahvusvahelise konverentsi avamisel (originaal inglise keeles).

Paljudes Euroopa linnades kohtame keskaegse piinamise muuseume. Need on menukad kohad nii kohalike kui ka turistide seas. Heaoluühiskonnal  näib olevat vajadus selliste ohutu õuduse kohtade jaoks. Ohutu tähendab siin kahte asja: esiteks, muuseumikülastus ei kujuta endast füüsilist ohtu, teiseks, külastajad ei samastu  ei timukate ega nende ohvritega.
Olukord Eestis ja teistes postkommunistlikes riikides on teistsugune. Meie n-ö keskaeg lõppes ligi veerand sajandit tagasi ning meie ühiskonnas on palju kuritegeliku režiimi ohvreid. Veel olulisem on aga see, et paljud selle režiimi kollaborandid on meie ühiskonna liikmed, mõned neist väga prominentsetel positsioonidel. Ma ei räägi KGB timukatest, vaid tuhandetest salaagentidest, keda pole süüdi mõistetud ega isegi paljastatud. Sellal kui natsikurjategijad on lindprii staatuses, ei ole ükski endise Nõukogude Liidu kommunistlikest kurjategijatest isegi kohtu ette jõudnud. Aeg-ajalt tõuseb ühes või teises postkommunistlikus riigis debatt kommunistidest roimarite „Nürnbergi" korraldamise vajaduse üle, kuid see on alati jäänud vaid sõnadeks. Vajadus selle järele ei ole seotud mitte üksnes õiglustunde ja teatud leevendusega ohvritele. See on äärmiselt oluline tuleviku jaoks ning ühiskonna moraalse õhustiku seisukohalt.
Totalitaarne ühiskond ei ole tingimata seotud lakkamatu vägivallaga. Terroril on ka teine tahk – hirm. Totalitaarses ühiskonnas pole hirm üksnes emotsioon, vaid füüsiline keha, mille juuresolekut tunnevad kõik ühiskonna liikmed, k.a karistusorganite töötajad. Hirm on võimas vahend tsiviilühiskonna tekke ärahoidmises: see lõhub inimsuhteid, lööb umbusalduse kiilu sõprade vahel, ruineerib perekondi.

Kuid terror on totalitaarse režiimi jaoks vaid abinõu, eesmärk totaalne kontroll.Olgu toodud üks näide Nadežda Mandelštami mälestustest. Nadežda Mandelštam oli suure poeedi Ossip Mandelštami lesk. Pärast luuletaja hukkumist 1938. aastal Kaug-Ida vangilaagris oli Nadežda Mandelštam NKVD järelvalve all. Kord ühel eriti külmal talvel kõnetas ta oma nuhki. Kuigi see oli keelatud, vastas nuhk talle siiski. Ta kurtis oma õnnetut elu ning ühtlasi kiitis Nadežda Mandelštami selle eest, et teda on lihtne jälgida. Enne seda oli ta jälitanud üht professorit ning see oli olnud tõeline nuhtlus: professor istus kogu aja kodus, nuhk aga pidi seisma väljas käreda külma käes. Kuid kõige hullem oli see, et aeg-ajalt tuli professor aknale, liigutas kardinaid ja vaatas välja. "Mida ta seal vaatas?" oli nuhk hämmastuses. "Kas ta kontrollis, et ma olen endiselt jälgimas, mitte kusagil kõrtsis?" See ongi totalitaarse ühiskonna ideaal: nuhitav nuhib oma nuhi järele, kontrollimaks, et teda nuhitakse korralikult. See on totaalne kontroll ja totaalne usaldamatus.

Totalitaarseid ühiskondi iseloomustab veel üks kummaline eripära: rõhutatud üksmeel ja entusiasm. Valimisi võidetakse 99% inimeste toel, ja see ei ole üksnes võltsingute tagajärg. Sellised tulemused oli NL valimistel kuni selle lõpuni välja, kuid pärast kommunismi kokkuvarisemist selgus, et tegelikult keegi seda ei tahtnudki. Teine näide on peaaegu kaasaegne. Kui Muammar Gaddafi tapeti, tervitati seda tohutute meeleavaldustega, ainuüksi Tripolis võttis ekspertide sõnul neist osa umbes 95% elanikest. Kuid vaid mõned kuud varem oli sealsamas Tripolis Gaddafi toetajate meeleavaldus, millest võttis samuti osa umbes 95% elanikest. Lihtne arvutus näitab, et vähemalt põhiosas olid nendes vastuolulistes meeleavaldustes osalenud ühed ja samad inimesed.
Demokraatlik ühiskond ei tunne ei sellist hirmu ega entusiasmi ja entusiastlikku meelemuutust. Loomulikult on see igav ja on neid, kes igatsevad taga sellist olukorda, kus kõik oli lihtne ja ühemõõtmeline. Lubage mul lõpetada oma kõne isikliku märkusega. Kui ma olin Riigikogu liige, võtsime me kord vastu Venemaa Riigiduuma delegatsiooni ning kuluaarides oli mul mitteformaalne mõttevahetus ühe Vene saadikuga, kes oli tõeliselt hämmeldunud selle üle, milleks demokraatiat üldse vaja on. Mille jaoks ta hea on? Mul ei olnud aega laiendatud vastuse jaoks, ütlesin lihtsalt, et kõigi oma puuduste juures on demokraatial üks vaieldamatu eelis: see võimaldab valitsuse vahetust ilma eelnevate valitsejate elimineerimiseta.

P. S. Konverents tundus mulle väga huvitav ja heatasemeline, kahju, et oli nii vähe kuulajaid. Eriti tõstaksin esile Hubertus Knabe (Saksamaa, Berlin-Hohenschönhausen Memorial) ettekannet. Olukord Saksamaal erineb Eesti omast, kuna esiteks, kõik tähtsamad arhiivimaterjalid on säilinud ja uurijatele avatud, ning teiseks, poliitvange ei veetud Siberisse, vaid nad viibisid kõik stasi vanglas, mis kohe pärast Berliini müüri kokkuvarisemist võeti riikliku kaitse alla ja nii sai säilida autentne interjöör.

    Selliste sündmuste puhul on kaks tavalist reaktsiooni: 1) see oli küll täiesti ootamatu; 2) ma juba ammu hoiatasin.
    Mõlemal on õigus. See on nagu maavärin, mis pea alati on ebameeldiv üllatus, teisalt on juba ammu teada, et ükskord ta tuleb. Selles mõttes tunduvad kõige naljakamad Soome ekspertide analüüsid, mille järgi «Suurbritannia pealinnast alguse saanud mürgeldamine näitab ametivõimude ja elanike problemaatilist suhet». Sama tark oleks väita, et perevägivald näitab probleemseid suhteid perekonnas: vastu vaielda on raske, aga sisuliselt pole ka midagi öeldud.

Igale mässule võib alati leida sügavaid poliitilisi ja sotsiaalseid põhjusi, kuid sama hästi võib neid üldse mitte aktsepteerida ja näha ainsa põhjusena tahet vandaalitseda. Tavaliselt on aga tegu nende mõlema kokteiliga. Viimase kolme aasta jooksul oli Belgradis kaks suurt märulit. Esimese ajendiks oli Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine, mis meenutas oma poliitilise agenda poolest väga Tallinna Pronksiööd. Kuid möödunud aasta veelgi ägedamate kokkupõrgete ajendiks oli kahe populaarsema jalgpalliklubi Partizan ja Crvena Zvezda kohtumise tulemus.
OK. Need on seal ju "metsikud slaavlased". Sarnane märul juhtus aga hiljuti Kanadas, kui Vancouveri hokiklubi kaotas Stanley karika finaali. Vandaalitsejad olid enamasti korralikest keskklassi perekondadest. 

  Siinkohal tahaksin juhtida tähelepanu vaid ühele aspektile: Inglismaa mässajad kasutavad edukalt Araabia revolutsioonide kogemust: "spontaanseid rahutusi" koordineeritakse osavalt Twitteri, Facebooki ja muude sidevahendite abil.
     Selles mõttes on oluliseks verstapostiks Tallinna "Pronksiöö". See oli vist esimene samalaadsetest sündmustest, mida valmistati hoolikalt ette nii internetifoorumites (suurem osa neist oli serverites väljaspool Eestimaa piire) kui sms-ide abil.  Tallinna sündmused oleksid võinud anda väga olulise kogemuse politsei- ja kohtupraktikale. Paraku kohtunik lihtsalt kõrvaldas prokuratuuri poolt hoolikalt ette valmistatud vastava süüdistusmaterjali.
    Interneti kaasamisel on ka teine pool, ekshibitsionistlik. Kui Tallinna sündmuste tegelased veel häbenesid telekaameraid, ehkki ka siin täheldati hulgaliselt oma kangelastegude jäädvustamist digifotodele. Kanadas aga sai sellest oluline sotsiaalne nähtus.

    Internet on asendamatu allikas meelsuste, hoiakute ja reageeringute uurimiseks. Muu meedia ei paku nii tänuväärset materjali, kuna esiteks, päris kõiki idiootsusi ka ära ei trükita, ning teiseks, mis võib olla veelgi olulisem, teksti loomise ja selle avaldamise vahel on ajaline intervall ning autor loeb üldjuhul vähemalt korra oma teksti üle, rääkimata siis sellest, et isegi kui tekst on anonüümne/pseudonüümne, siis vähemalt toimetuses teatakse, kes ta on.    
    Internetikommentaariumides näeme aga vahetuid ja otsekoheseid reageeringuid. Eriti ilmekad on kommentaarid, mis järgnevad mingisugusele vapustavale uudisele. Endamisi jagan kommentaatorid kolmeks rühmaks: "analüütikud" (tavaliselt selges vähemuses), "monomaanid" (st need, kes iga sündmuse juurde kleebivad väheste variatsioonidega oma lemmikmõtet) ja "Pavlovi koerad". (Loomulikult on see jaotus tinglik ja üksnes pro domo sua; pealegi võib nii mõnigi "Pavlovi koer" olla ka "monomaan".)

Täna räägime "Pavlovi koertest". Akadeemik Pavlov tõdes oma eksperimentides koertega, et koeral eraldub ila mitte üksnes siis, kui talle antakse reaalset toitu, vaid ka kindla signaali peale, mis on selle toidu andmisega seotud. Koer oma ilastamist kontrollida ei suuda.
    Kohe peale teadaannet Oslo plahvatusest ilmusid kaht tüüpi kommentaarid. Esimesed, süüdistavad, nõudsid piiri kinnipanekut ja erinevaid moslemivastaseid repressioone, teised aga hakkasid terroriakti õigustama: Norra osaleb Afganistanis ja pommitab Liibüat, nii et tegu on igati mõistetava kättemaksuga.

    Vahemärkusena: nii siin kui ka edaspidises kommentaariumianalüüsis ei hakka ma otsima loogika- ja faktivigu - nt kuidas taliibid isegi teoreetiliselt võiksid koordineerida oma tegevust Muammar Gaddafi omaga.

    Need olid vahetud reaktsioonid ja ühine nende puhul on see, et autoritele on täiesti selge, kes on plahvatuse taga. Pean tunnistama, et minugi reaktsioon ei olnud palju targem, ehkki esimest pilti nähes kerkis alateadvusest esile nimi Oklahoma city. Pilt oli tõepoolest mõneti sarnane: pomm kahjustas ennekõike valitsushoone fassaadi, st plahvatas maja ees, samas kui islamistidest enesetaputerroristid üritavad sõita hoonesse sisse. Kuid kohe tõrjusin selle versiooni kõrvale, kuna mõte, et Norras võiks tegutseda mingisugune Ameerika tüüpi parempoolne relvavägi, tundus mulle võimatu. Peagi võttis teo eest vastutuse Ansar al-Jihad al-Alami (Ülemaailmse džihaadi abistajad) - organisatsioon, mis on tuntud internetiaktiivsuse, mitte reaalsete terroriaktide poolest. Ei ole päris selge, kas see grupp ise andis selle teate välja või neile vaid omistatakse seda, aga pea iga terroriakti puhul kiirustavad erinevad grupeeringud nendega uhkustama.

Kui aga selgus, et terrorist on norrakas, jätkasid Pavlovi koerad oma ilaeritust: süüdistavad kordasid, et ikkagi "kaltsupead" ja multikulti süüdi, teised aga kiirustasid Breivikit õigustama ja õigustusi oli kaht tüüpi, esiteks - näe kui kaugele on põhjamaine inimene viidud, et tal muud üle ei jää, teised, et Breivik on põhimõtteliselt õige asja eest väljas. Eesti kommentaariumist ei suutnud ma leida siiski ühtegi Breivikit heroiseerivat seisukohta, vene kommentaariumis on neid hulgaliselt.
Ülalpool sai mainitud, et kommentaatorite klassifikatsioon on tinglik ning nii mõnigi kord on Pavlovi koerad samas ka monomaanid. Monomaaniast rääkides pean siin silmas ennekõike erinevaid vandenõuteooriaid; seoses Norra terroriaktiga on neid esinenud arvukalt.

(1) Vabamüürlased. Breivik oli vabamüürlane "ja sellega on kõik öeldud". Vabamüürlased tahavad valitseda maailma ja ei ole ühtegi hirmsat tegu, milleks nad pole võimelised. On mõttetu vastu vaielda, et mitmesaja-aastases vabamüürlaste ajaloos pole olnud ühtegi Breivikiga analoogilist juhtumit. Mis puudutab vabamüürlushullust põdevaid, siis neile tekitas teatud düskomforti hoopis muu: vabamüürlased teevad oma musti tegusid salaja, Breivik aga reklaamis ennast igati ja muuseas ka vabamüürlasena. Kuid monomaania ongi oma nime väärt just tänu sellele, et igale vastuväitele võib leida vastuvastuväite. Antud juhul kõlab see umbes nii, et Breivik on lihtsameelne ohver, kelle vabamüürlased meelitasid oma looži ja korraldasid seal talle ajupesu. Ühe parima sedalaadi versiooni esitasid Vello Leito ja Aivar Koitla telekaamera ees. Breivikit juhtisid Norra valitsus ja politsei (teadagi kõik vabamüürlased), keda omakorda õhutas Euroopa ülemkogu alaline eesistuja Van Rompuy (selge, et vabamüürlane temagi), kuid tema taga seisavad veel eriti tumedad jõud, keda isegi nii vapper inimene nagu Vello Leito ei julgenud nimetada.
(2) Juudid. Norra noored sotsdemmid nõudsid päev enne terroriakti Gaza blokaadi lõpetamist ja Iisraeli boikoteerimist. Seda sionistid välja kannatada ei suutnud. Antud versiooni pakkusid välja mitmed anonüümsed Eesti kommentaatorid, aga Venemaal esines sellega meilgi tuntud ajakirjanik Mihhail Sevtšenko, kes on muuseas Venemaa Ühiskondliku nõukogu liige. Kavkazcenter.net aga vihjab, et Breivik ise on juut. See, et selliseid aktsioone korraldavad erinevad vasakorganisatsioonid regulaarselt, ning see, et Breivik valmistus oma mõrvatööks aastaid, neile ei mõju.
(3) Neonatsid. Tundub ratsionaalsem kui kaks esimest, kuna teatud kontaktid Breivikil nendega olid (aga olid ka vabamüürlastega), kuid mitte miski ei viita sellele, et terroriakti taga oleks olnud mingisugune laiem vandenõu, k.a paremäärmuslik organisatsioon.
(4) Sotsid ise. Breivik kui nende salaagent. Tundub täiesti meeletuna ja, nagu vabamüürlaste puhulgi, ei saa pärast Teist maailmasõda leida ühtegi analoogilist provokatsiooni, pealegi mitte kuidagi ei lange kokku nüüdisaegsete Norra sotside maailmavaate ja teguviisiga. Kuid kindel loogika siin on. See lähtub tuntud põhimõttest cui prodest? (kes saab kasu?). Norra sotside populaarsus tõusis 10%, paremerakondadele on vesi peale tõmmatud. See on ülimalt vildakas loogika, mis vahetab tagajärje ja põhjuse, kuid tegu on väga levinud ilastamisviisiga.
(5) Al Qaida. Eesti kommentaariumist ma seda ei leidnud, aga nii täiesti tõsiselt väitis seda Ameerika Hääle saates eriteenistuste asjatundja Aleksandr Vassiljev, kes on ise endine KGB analüütik. Kõigepealt ta põrmustab versiooni, nagu oleks Breivik hull või osa neonatslikust vandenõust, kuid siis, lähtudes samast põhimõttest, cui prodest?, leiab, et Breivik oli Al Qaida või muu islamistliku rühmituse salaagent. Et Breiviki ja islamistide vahel mingit reaalset seost tuvastada ei õnnestu, teeb teda pisut murelikuks, kuid oma versioonist ta ei loobu.

...kui aga selgus, et tegu pole islamiterroristidega, vaid hoopis blondi ja sinisilmse norrakaga, siis olid kohe valmis järgmised sildid: kristlik fundamentalist ja paremäärmuslane. Peagi aga selgus, et see "kristlane" kirikus ei käi üldse, mis puudutab aga "paremäärmuslikku" erakonda, kuhu ta vahepeal kuulus, siis tegu on Progressiparteiga (FrP), mis on praegu Norras suuruselt teine erakond ning äärmuslikuks võivad seda nimetada ainult pahatahtlikud vasakpoolsed kriitikud. Ka siin ilmnes, et Breivik astus erakonnast välja. Siis tulid järgmised määratlused: ta on pro-gay, pro-Iisrael, pro-Serbia jne. Kohe tulid välja ka uued asjaolud: Breivik on vabamüürlane ja templirüütel, veel igasuguseid huvitavaid seoseid märgib ta oma manifestis, mida ta nimetab "Euroopa iseseisvusdeklaratsiooniks".

Märkimisväärne on juba tiitellehe kujundus: kõigepealt number "2083", mille all on templirüütlite punane rist, siis teose pealkiri, mille all on kaks ladinakeelset rida: De Laude Novae Militiae ja Pauperes Commilitones Christi Templique Solomonici, allkiri Andrew Berwick ning koht ja aeg: "London - 2011". Viimane number peab tähistama üleeuroopalise ülestõusu algust, esimene aga selle võidukat lõppu.  Kõik see on osalt sihilik müstifikatsioon, osalt aga lihtsalt puder ja kapsad. Euroopa iseseisvusdeklaratsioon viitab Ameerika iseseisvusdeklaratsioonile, Uue relvaväe kiitusest on aga Clairvaux' püha Bernardi teose pealkiri ning Kristuse ja Saalomoni Templi Vaesed Rüütlid oli Templivendade ordu ladinakeelne nimetus. Deklaratsioon ise on samasugune copy-paste meetodil tehtud tsitaatide kollaaž, autori poolt vaid veidi modifitseeritud ja silutud, sellal kui need modifikatsioonid toovad ennekõike sisse talle olulisi võtmesõnu (nagu multikulturalism, kultuuriline marksism, islam jt). Allikad on seinast-seina, teiste hulgast paistavad silma terved lõigud Unabomberi (Ted Kaczynski) Manifestost ja inglisekeelsed tsitaadid Mao Zedongilt.

    Mingist ideoloogilisest sidususest ei saa siin juttugi olla. Unabomber oli moodsa postindustriaalse tsivilisatsiooni radikaalne kriitik, parempoolsete vaadetega individualist, Mao Zedong aga väga vasakpoolne kollektivist. Tundub aga, et Norra terrorist kasutab neid tekste üksnes dekoratiivsetel eesmärkidel. Mitte ükski tema allikatest – ja nende hulgas on üks liberaalse ideoloogia rajajaid John Stuart Mill, konservatiiv Winston Churchill jt – ei väljenda tema enda vaateid. Näiteks tema põhiallikates ei ole mingit islamofoobiat, mis on Breiviki kirjutise üks juhtmotiive. Samuti ei kohta me multikulturalismi kriitikat sel lihtsal põhjusel, et mingit multikulturalismi tema allikad ei tundnud. Esmapilgul võib jääda mulje, et mingit süsteemi pole siin üldse ja koostaja jõupingutused olid põhiliselt suunatud disainile.
    Selline eklektilisus osutas tagantjärele väga mugavaks nii tema õigustajatele kui ka süüdistajatele. Õigustajad nopivad välja lauseid, mis on neile meeltmööda (tavaliselt on see multikulturalismi ja islami kriitika), vastased aga teisi, nagu tema Iisraelilembelisus, vabamüürlus, paremäärmuslus jne. Ajakirjanikud ja analüütikud tekitavad lisamüra, tuues sisse neid määratlusi, mida Breivik ise ei kasutanud. Nii näiteks saab temast ultranatsionalist, mida ta kohe kindlasti ei ole.

  Tegelikult on Breiviki tekst väga lihtne ja sidus, kuid see sidusus ei ole ideoloogiline, vaid diskursiivne. Diskursuse loogika on siin lihtne, rajanedes kolmele põhimõttele.
    1. Vaenlase sõber on vaenlane.
    2. Vaenlase vaenlane on sõber.
    3. Vaenlase sõbra vaenlane on samuti sõber.
Nüüd on vaja vaid täita lüngad. Meie oleme eurooplased, meie vaenlane on islam. Vaenlase sõbrad on need, keda Breivik nimetab kultuurilisteks marksistideks ja multikulturalistideks. Vaenlase vaenlane on Iisrael, vaenlase vaenlased on geid. Vaenlase sõprade vaenlased on Euroopa rahvuslikud ja konservatiivsed jõud.
    Probleem on aga selles, et vaenlane on hästi võimas ja tema sõbrad/liitlased (kes on samuti vaenlased, vrd p.1) domineerivad Euroopas. Vaenlase vaenlased (st meie sõbrad ja liitlased, vrd p.2) – homod ja Iisrael, samuti Serbia rahvuslased – on sellega võrreldes liiga väike jõud. Mis puudutab aga Euroopa rahvuslasi ja konservatiive, siis on nad esiteks killustatud ning teiseks on neil sihik paigast ära: seeasemel, et võidelda vaenlasega, võitlevad nad nt juutidega. Tuleb luua selline jõud, mis keskenduks vaenlase peatamisele ja võidule tema üle, õigemini, tuleb taasluua see jõud, mis omal ajal edukalt vaenlasega võitles. See jõud on ristirüütlid, Saalomoni templi vaesed rüütlid.
    Selles loos on huvitav, et Breivik ise sõltub oma vaenlase – äärmusliku islami – ideologeemist, mille kohaselt on sionistlik riik uued ristirüütlid (nt bin Laden rõhutas seda pidevalt). Tundub, et ka Breivik usub seda siiralt, kuid see, mis on bin Ladeni jaoks ülim pahe, on tema jaoks hea. Järgmine mütologeem on see, et templirüütleid ei hävitatud täiel määral, vaid nad jätkasid transformeeritud kujul oma tegevust vabamüürlastena. Seose templirüütlitega mõtlesid välja vabamüürlased ise juba 18. sajandil. Siiski, nende jaoks oli see seos pigem sümboolne, mitte materiaalne. Alles 20. sajandi lõpul hakkasid erinevad publitsistid oma pseudoajaloolistes kirjutistes seda seost tõsiselt väitma.
    Niisiis, näiliselt täiesti sobimatud komponendid moodustavad väga lihtsa ja isegi sidusa narratiivi. See, et enamik seisukohti on iseenesest täiesti valed, suurt rolli ei mängi. Tegemist pole teadmistega, vaid omamoodi usulise doktriiniga ning siin on oluline, et 1) "kõik klapib" ning 2) "see seletab ju kõike". Et multikulturalism ei pärine marksismist ja ei tähenda islami ekspansiooni, et sionismil ei ole mingit seost ristirüütlitega, et vabamüürlased ei pärine templirüütlidest jne, kõik see ei mängi Breiviki enda ja tema austajate (aga neid on palju isegi Eestis, vrd netikommentaariumi) jaoks mitte mingit rolli.

UPD. Enda meelest sisaldas mu tekst piisavalt selgeid vihjeid, mis tüüpi kirjutisega on Breiviki manifesti näol tegemist ja mis tüüpi tegevust see eeldab. Siiski tekkisid küsimused, miks ta nägi nii palju vaeva, lihvides, täiendades ja disainides 9 aastat oma kirjatööd. Kõige rohkem meenutab tema tekst mitte ideoloogilist dokumenti, vaid arvutimängu kirjeldust. Alguses on pikk ja lohisev olukorra kirjeldus, mis ei sisalda ja ei peagi sisaldama midagi originaalset, see on n-ö maailmapilt, kus mängija peab tegutsema, edasi aga strateegiaõpetus. Breiviki puhul on huvitav, et tema "mängu" lõpp ei ole sugugi tapatalgud ja isegi mitte vangistus, vaid vanglast põgenemine ja edasine võitlus (seega tema väide, nagu oleks ta plaaninud, et politsei laseb ta maha, on järjekordne vale, sarnane nendele, mida oleme temalt juba hulgaliselt kuulnud ja mida kindlasti kuuleme veel).
Kes on selliseid tekste näinud, teavad, et need on väga igavad ning kontrasteeruvad selgelt mänguga, mis, vastupidi, peab olema väga huvitav; õiged mängijad loevad väga harva manuaali. Mis tüüpi mänguga on siis tegemist? Täiesti selge, et koostaja peas oli midagi tema lemmikmängu World of Warfcrafti taolist, millele ta pühendas väga palju aega ja väidetavalt saavutas hea taseme. See mäng on klassifitseeritav rollimänguna. Mängija valib endale rolli, mida ta võib hiljem täpsustada, nt valida "rassi", kõrgematel tasemel aga ka liitlasi. Selle mängu asjatundjad uurisid välja, milliseid rolle valis Breivik, kelle mängijanimi oli Conservatism. Eriti huvitav on see, et ta mängis põhiliselt mitte rüütli rollis, nagu võiks arvata manifesti järgi, vaid oli hoopis maag, kelle eripära on see, et ta pole eriti tugev lähidistantsil mees-mehe vastu võitluses, vaid üritab oma oponente tabada distantsilt ja kavalusi kasutades. Politseinikuvormi maskeerunud mõrtsukas, kes tabab oma sihtmärke tulirelvast, on selle rolli päris täpne interpretatsioon. 

Viimastel päevadel on minult mitu korda küsitud kommentaari Norra terroriaktide kohta, kuid ajapuudus ei lubanud seda anda. See pitsitab ka praegu, kuid et teema on väga oluline, teen mitte ühe põhjaliku, vaid mitu lühemat postitust.

Esimene ja kõige olulisem asi on see, et on täiesti mõttetu uurida Breiviki avaldusi tema teo mõistmiseks:

Breivik ei korraldanud tapatalguid mitte sellepärast, et tal on mingid vaated, vaid vastupidi, ta otsis endale vaated, millega õigustada oma tungi korraldada tapatalgud.

See ei tähenda, et Breiviki tekstides ja eriti tema nn manifestis ei leiduks nii mõndagi õpetlikku. Kuid sellest hiljem. Praegu aga sellest, kuidas minu meelest peaks talitama sedalaadi juhtumite puhul. Iga terroriakti eesmärk on muuta status quo'd, olemasolevat korda ja valitsevat mentaalsust. Ühesõnaga, rutiini. Vastus aga peab olema just nimelt rutiin, mitte emotsioonid ja õiguslik isetegevus, vaid bürokraatlik rutiin. Temasugused peavad nägema ja tundma, et nende teod ja vaated ei tekita ühiskonnas isegi mitte viha, vaid üksnes tülgastust ja igavust. Kõik need enda meelest suured originaalid on üksnes second hand kaup, intellektuaalselt täiesti ilmetud.

Selles mõttes kõik Breiviki vastaste üleskutsed mingisuguseks erakordseks ja eriti julmaks karistuseks tähendavad samasugust terroristi võitu kui tema mõttekaaslaste üleskutsed muuta immigratsioonipoliitikat. See ei tähenda loomulikult, et karistusseadustik või immigratsioonipoliitika on EL-is täiuslik - kaugeltki mitte! Kuid ma kategooriliselt keeldun arutlemast nende probleemide üle Breiviki kontekstis.