Larissa Volpert ja tema abikaasa Pavel Reifman olid mu vanemate sõbrad juba Leningradi ülikoolis õppimise ajal. Siiski alustaksin hoopis tema päritolust. Tema isa, Ilja Volpert, oli väljapaistev psühhiaater, kes oma praktikas kasutas keelatud psühhoanalüüsi ja hüpnoosi meetodeid. Ta oli suure filoloogi ja semiootiku Roman Jakobsoni klassivend ja hea sõber. Teine Larissa sugulane oli luuletaja Jossif Brodski, kelle ema perekonnanimi oli Volpert.
Erinevalt abikaasast, tuli Larissa Tartusse päriselt alles 1977. aastal, kui võitis TRÜ väliskirjanduse dotsendi konkursi. Enne seda töötas ta Pihkva Pedagoogilises Instituudis. Noorpõlvest saadik oli tal kaks kirge: prantsuse kirjandus ja male; esimesed tunnustused olid tal seotud nimelt viimasega. Viiekümnendate aastate lõpul oli ta mitmekordne NLiidu meister
Erinevalt abikaasast, tuli Larissa Tartusse päriselt alles 1977. aastal, kui võitis TRÜ väliskirjanduse dotsendi konkursi. Enne seda töötas ta Pihkva Pedagoogilises Instituudis. Noorpõlvest saadik oli tal kaks kirge: prantsuse kirjandus ja male; esimesed tunnustused olid tal seotud nimelt viimasega. Viiekümnendate aastate lõpul oli ta mitmekordne NLiidu meister
naiste males, kusjuures see on aeg, kui nii meeste kui eriti naiste males domineeris nn nõukogude koolkond. Ta oli ülemaailmses reitingus aastaid naismaletaja number kaks, kusjuures oli võitnud nii turniire kui matše mõlema tolleaegse maailmameistri Rubtsova ja Bõkova vastu. Medaleid erinevatelt võistlustelt oli tal nii palju, et ta poeg -- minu sõber -- vahetas hoovis väikse hõbemedali (nii nimetati teise koha autasu meeskondlikelt NLiidu meistrivõistlustelt) naela vastu. Medaleid oli nimelt kodus rohkesti, aga tal oli vaja midagi seina külge kinnitada, nii tundus talle, et see on päris hea äri. Volperti autasusid saab näha Tartu Ülikooli raamatukogus talle pühendatud näitusel. Mäletan hästi, kuidas ta võitis oma viimased NLiidu meistrivõistlused. Tema abikaasa oli juba pikemat aega tungivalt tal soovitanud malest loobuda, lõpetada see kahe tooli vahel istumine ja tegeleda tõsisemalt kirjandusteadusega. "Nagunii sa enam meistriks ei tule, saad mingi teise või kolmanda koha." Larissa vihastas niivõrd, et läks ja pani võistluse kinni. Hea näide perekonna toetuse tähtsuse kohta.
Kuid pärast seda loobus ta tõepoolest malest ja kuna tegi seda veel oma võimete tipul, oli tal aastaid parim reiting lõpetanud naismaletajate seas. Kui ma 1980. aastate alguses kohtusin juhuslikult Viktor Kortšnoi treeneriga (paraku ei meenu enam tema nimi), ütles too, et Larissa ei tulnud maailmameistriks ainult oma lollusest. Kui küsisin, kas ei käi see ka kõikide teiste mittemalemaailmameistrite kohta, vastas ta, et Larissal oli võimalus nii Bõkovat kui Rubtsovat tiitlimatšil võita, kuid ta ei viitsinud sellises matšis osaleda.
Oma comebacki tegi ta alles siis, kui Eestis algas võitluse taasiseseisvumise pärast ning selgus, et Eestis on olemas ka oma rahvusvaheline suurmeister. Ta hakkas aktiivselt mängima kohalikel turniiridel, märkides ise, et kõik noored tahavad võita rahvusvahelisest suurmeistrist vanamutti, ning tema reiting langes katastroofiliselt. Veel sellel aastal võitis ta Eesti ülikoolide meeskondlikud meistrivõistlused, kusjuures mängides edukalt meeste laual.
Kuid minu jaoks on Larissa Volpert siiski ennekõike kirjandusteadlane, kui jätta mainimata, et ta on üks vanimaid perekonnasõpru. Ning siin on märkimisväärne see, et ta juba üle 40-aastaselt sisuliselt muutis oma eriala (minnes prantsuse kirjanduselt üle võrdlevale kirjandusteadusele) ning kirjutas 70ndate lõpus -- 80ndatel mitu tähelepanuväärset teost, ennekõike Puškini seostest prantsuse kirjandusega. Oma teadusloomingut jätkab ta siiamaani ja üllitas möödunud aastal kaks monograafiat.
Väärib märkimist ka tema ja ta abikaasa ühiskondlik positsioon. Nõukogude ajal olid nad võimudega sügavas opositsioonis (nn siseemigrandid). Perestroika ajal hakkasid aktiivselt võitlema demokratiseerumise ja Eesti taasiseseisvumise eest. 91. a augustiputši ajal, kui oli võimalus, et asi läheb ka Eestis üsna veriseks, avaldasid nad avaliku kirja Eesti iseseisvuse toetuseks, mis oli sisuliselt mitteformaalne avaldus Eesti kodakondsuse saamiseks. Kui temalt hiljutise Vene-Gruusia sõja ajal küsiti, kust peab tema meelest jooksma Eesti-Vene piir, vastas ta: "Loomulikult sealt, kus see on fikseeritud Tartu rahuga." Ja tema hääles oli kuulda metalli.
Kuid pärast seda loobus ta tõepoolest malest ja kuna tegi seda veel oma võimete tipul, oli tal aastaid parim reiting lõpetanud naismaletajate seas. Kui ma 1980. aastate alguses kohtusin juhuslikult Viktor Kortšnoi treeneriga (paraku ei meenu enam tema nimi), ütles too, et Larissa ei tulnud maailmameistriks ainult oma lollusest. Kui küsisin, kas ei käi see ka kõikide teiste mittemalemaailmameistrite kohta, vastas ta, et Larissal oli võimalus nii Bõkovat kui Rubtsovat tiitlimatšil võita, kuid ta ei viitsinud sellises matšis osaleda.
Oma comebacki tegi ta alles siis, kui Eestis algas võitluse taasiseseisvumise pärast ning selgus, et Eestis on olemas ka oma rahvusvaheline suurmeister. Ta hakkas aktiivselt mängima kohalikel turniiridel, märkides ise, et kõik noored tahavad võita rahvusvahelisest suurmeistrist vanamutti, ning tema reiting langes katastroofiliselt. Veel sellel aastal võitis ta Eesti ülikoolide meeskondlikud meistrivõistlused, kusjuures mängides edukalt meeste laual.
Kuid minu jaoks on Larissa Volpert siiski ennekõike kirjandusteadlane, kui jätta mainimata, et ta on üks vanimaid perekonnasõpru. Ning siin on märkimisväärne see, et ta juba üle 40-aastaselt sisuliselt muutis oma eriala (minnes prantsuse kirjanduselt üle võrdlevale kirjandusteadusele) ning kirjutas 70ndate lõpus -- 80ndatel mitu tähelepanuväärset teost, ennekõike Puškini seostest prantsuse kirjandusega. Oma teadusloomingut jätkab ta siiamaani ja üllitas möödunud aastal kaks monograafiat.
Väärib märkimist ka tema ja ta abikaasa ühiskondlik positsioon. Nõukogude ajal olid nad võimudega sügavas opositsioonis (nn siseemigrandid). Perestroika ajal hakkasid aktiivselt võitlema demokratiseerumise ja Eesti taasiseseisvumise eest. 91. a augustiputši ajal, kui oli võimalus, et asi läheb ka Eestis üsna veriseks, avaldasid nad avaliku kirja Eesti iseseisvuse toetuseks, mis oli sisuliselt mitteformaalne avaldus Eesti kodakondsuse saamiseks. Kui temalt hiljutise Vene-Gruusia sõja ajal küsiti, kust peab tema meelest jooksma Eesti-Vene piir, vastas ta: "Loomulikult sealt, kus see on fikseeritud Tartu rahuga." Ja tema hääles oli kuulda metalli.
RSS Feed