Tänavamaalid on linna kaunistuseks, need on kooskõlastatud vastavate instantsidega, kunstnikud saavad nende eest tasu ning linnaelanikud vaatavad ja rõõmustavad. Vrd nt Tartu Ülikooli "marksumaja" küljel postkaardi reproduktsiooni ja Linnaraamatukogu seinakujundust:
Picture
Picture
allikas: lj.rossia.org/users/r_l/3230322.html#cutid1
Graffiti aga on huligaansuse liik ning paljudes riikides kriminaalselt karistatav, nii mõneski riigis on spetsiaalsed politseiüksused, kes tegelevad graffitiloojate takistamise ja püüdmisega.
Picture
lj.rossia.org/users/r_l/3230322.html#cutid1
Graffitikunstnik ei kooskõlasta oma tegevust kellegagi ning graffitifilosoofia on rajatud väljendusvabaduse põhimõttele, mis on demokraatliku riigikorralduse jaoks väga oluline, kuid antud juhul satub vastuollu näiteks omandiõiguse jt juriidiliste sätetega, graffitil on alati mingi mässulisuse või vähemalt allumatuse maik juures. Graffiti jaotatakse laias laastus kaheks: need, millel on esteetiline väärtus, ning need, millel see puudub.

Picture


    On selge, et arvuliselt domineerivad teised, kuid on siiski olemas tõelisi kunstnikke, kelle teostel on suur esteetiline väärtus. Vist kõige kuulsam graffitilooja on kunstnik, kes figureerib Banksy varjunime all.
    Banksyl on palju järgijaid, üks nendest tegutseb ka Tartus. Vrd Tammsaare ja Tundmatu kujutisi, mis oma kompositsioonilt ja stiililt meenutavad nt Banksy kuulsat Hitchhikerit.






(allikas: lj.rossia.org/users/r_l/3230322.html#cutid1)

Juhiks tähelepanu mitte üksnes heale tehnikale, vaid ka mõlema pildi vaimukale ideele. Siiski, kõige teravmeelsem on minu meelest järgmine miniatüür:
Picture
 
 
Tähistamaks oma blogi esimest aastapäeva, otsustasin teha väikese pausi.
 
 
Kuna asjal on kriminaalne taust, jaotan teksti paragrahvideks.
§1. Sissejuhatuseks.
Dominique Strauss-Kahni (DSK) seksiskandaal näitab ilmekalt lääne ühiskonna nõrkusi. Et kuni kohtuotsuseni ei saa me midagi kindlat juhtunu kohta väita ja kedagi kurjategijaks nimetada, on edaspidisel jutul teatud hüpoteetiline maik juures, seetõttu keskendugem mitte sündmuste faktoloogiale, vaid nende sotsiokultuurilisele taustale. Siiski ei usu ma erinevalt enamikust prantslastest vandenõustsenaariumidesse. Paistab, et asjaolud on just sellised, nagu nad paistavad: IMF’i juht üritas astuda hotelli teenijaga vastu viimase tahtmist seksuaalvahekorda, detailid vajavad täpsustamist*.
§2. Sex & crime.
Enne põhijutu juurde asumist fikseeriksin kaks olulist kõrvalteemat, mis vääriksid omaette käsitlemist. Üks on seksuaalsuse diskursuse muutus feminismi mõjul. Vähem kui pool sajandit tagasi oleks jõulist, enesekindlat, naistele tähelepanu osutavat meest nimetatud lihtsalt mehelikuks. Mehelikkus oli positiivne omadus, väärtus. Nüüd nimetatakse sellist alfaisaseks, ning see nimetus on tulnud etoloogiast (loomade käitumist uurivast teadusest); omaduste ülekanne loomalt inimesele on üldiselt taunitav, kuid antud juhul tundub see OK. Teoreetiliselt võib naiselikku isikut nimetada alfaemaseks, kuid sellist keelepruuki kohtub suhteliselt harva ja üldjuhul pole see (sotsiaalselt) tervislik. Dominique Strauss-Kahn on kahtlemata alfaisane. Eriti kriitiliselt suhtutakse sellistesse USAs.
Siin aga tuleme teise (kõrval)teema juurde: kuluuridevahelised erinevused seksuaaleetikas. Seksuaalsus on kõikides inimühiskondades korraga nii väga oluline kui sensitiivne teema, kuid kultuuridevahelised erinevused on suured. Nt kui Bill Clinton pisarsilmi avalikult kahetses oma väärtegu, oli Prantsuse ajakirjanduse reaktsioon humoorikalt põlglik: president Mitterandi armukese nimi ja isegi aadress polnud kellegi ees saladuseks: president külastas teda avalikult ametiautos, samuti polnud saladus, et tal on abieluväline tütar. Need asjad ei häirinud avalikkust, kuna esiteks kuulusid privaatsesse sfääri, teiseks näitasid, et president on täitsa mees.
Ka vägistamist käsitletakse riigiti üsna erinevalt. Julian Assange oli üllatanud, kui teda süüdistati vägistamises pärast vahekorda, millesse ta astus naise initsiatiivil. Ta ei teadnud, et Rootsis (aga ka nt  USAs) on naise “ei” eiramine ükskõik millisel vahekorra staadiumil käsitletav vägistamisena. Ka DSK juhtumi puhul väitis Euronews’is üks prantsuse ajakirjanik (nime, kahjuks, ei pannud tähele), et Prantsusmaal poleks ta selliste süüdistuste puhul arvatavasti kohtu ette jõudnud, kindlasti aga poleks teda nii toorelt vahistatud.
Seksuaalkuriteo mõiste on isegi samas kultuuriruumis eri ajastutel väga erinev. Nt on nüüdisaegses euroopa kultuuriruumis pedofiilia raske kuritegu, homoseksuaalsus aga aktsepteeritud nähtus. Kuid veel 18. sajandil oli mitmes Euroopa riigis pederastia surmanuhtlusega karistatav kuritegu, pedofiilia aga (vaikimisi) aksepteeritav. Veelgi enam, kui selline lugu päevavalgele tuli, süüdistati tavaliselt „liiderlikku poisikest“, kes viis mehe patuni (vrd. nt „Hamletis“ passaaži poissnäitlejatest (II, 2)).
§3. DSK.
Nüüd aga DSK afääri juurde. Nii mõnigi kommenteerija on hämmingus: miks nii poliitika- kui rahandusmaailmas sedavõrd väljapaistev isik nõnda talitas. Tegu on ju targa ja äärmiselt jõuka inimesega. Veel lisatakse, et koristaja on inetu. Kui tal lõppude lõpuks nii suur häda oli, võiks ta seksi osta (mis on New Yorkis muide samuti kuritegu, kuid kaugeltki mitte nii ränk), midagi ohutumat ja kvaliteetsemat. Kas tal oli siis rahast kahju?
§3.1. Raha.
Arvan, et asi on nimelt rahas, kuid hoopis teises mõttes. Raha olemusest ei saada enamasti üldse aru ja seda on eriti märgata nende puhul, kes pidevalt rahadega tegelevad – pankurid, finantsistid jt. Kui laiale publikule suunatud definitsioonides kõneldakse rahast kui maksevahendist vms, siis siseringides räägitakse rahastiihiast, instrumentidest, ressurssidest jne rohkesti kujundlikku keelt kasutades. Ressursiks võib raha nimetada vaid kujundlikult: see ei ole loodusvara, vaid artefakt, üks nendest, mis on väljunud oma loojate, st inimeste kontrolli alt. Võib tunduda omamoodi paradoksaalne, et loodusvarade käsitlemine on palju ratsionaalsem protsess kui see on inimese enda loomingu puhul. Isegi nii kained inimesed nagu George Soros kirjutavad raha alkeemiast. Asi on arenenud nii kaugele, et Wall Streetil on tekkinud oma rahamütoloogia, mis vääriks küll omaette analüüsi, kuid see ei ole meie praegune teema. Kuna ma olen korra lühidalt juba võtnud sõna rahasemiootikast , siis siin vaid paar tähtsamat osutust.
Esiteks, raha on märgisüsteem. Märgil on aga see põhiomadus, et ta ei ole identne iseendaga. Tema identiteet asub mujal ja seda nimetatakse märgi tähenduseks (raha puhul näib see endastmõistetavana, vastasel juhul oleks tegu vaid paberi- või metallitükiga). Tähendusel on kaks külge. Üks on see, mida nimetatakse signifikaadiks. See on tähendus, mida me mõistame ja saame lahti seletada või tõlkida (raha puhul nimetatakse tõlkimist konverteerimiseks, nt tulete oma EURidega panka ja palute tõlkida dollariteks). Teine aga referent – see on see, millele märk osutab. Raha puhul nimetatakse seda ostuvõimeks. Üldjuhul on antud valuutakurss ja tema ostuvõime tugevas korrelatsioonis, kuid siiski võivad siin olla märkimisväärsed kõikumised (nt EURide eest saab Eestis ja Itaalias samu kaupu erinevas ulatuses osta).
Raha on üks paljudest kultuuris funktsioneerivatest märgisüsteemidest. Küsimus on nüüd selles, mis on selle roll ja koht ühiskonnas. Väga jämedalt öeldes on see roll kriitilise tähtsusega ja suureneb kogu aeg. Euroopa Liit asub laias laastus samades piirides, kus Lääne-Rooma impeeriumi järeltulija, keskaegne kristlik Lääne-Euroopa. Selle tsementeerivaks jõuks oli ühine religioon ja ühine kultuurikeel: ladina keel. Ses mõttes võiks Euroopa Liitu pidada ühelt poolt keskaegse kristliku tsivilisatsiooni, teisalt Rooma õigusruumi järeltulijaks. 20. sajandi teisel poolel algas Euroopa ühinemise protsess ühisturust ja ühistest demokraatlikest väärtustest. Kuid mida rohkem see liit areneb, seda tähtsamat rolli mängib rahaline aspekt. Euroopa ühine raha on nii ühiskeele kui –religiooni rollis.
Rahast on saamas universaalne märgisüsteem (nn U-keel), st selline, millesse võib tõlkida sõnumeid, mis on loodud teiste märgisüsteemide raames (loomulik keel on U-keele näide). Järjest rohkem tähendusi võib väljendada rahakeele abil (vrd Million Dollar Baby), järjest suuremale asjade ja nähtuste väljale see osutab (st järjest rohkem asju saab raha eest osta). Raha tähtsust nüüdisühiskonnas illustreerib ilmekalt järgmine mõtteline eksperiment. Kaotame oma elust erinevaid asju – leiva, linnavalitsuse, kaitseväe, päästeteenistuse, friikartulid, välisministeeriumi, bensiini jne. Selge, et ilmajäämine ühestki neist asjadest tooks suuri ümberkorraldusi, bensiinikadumise puhul ilmselt ka võimsaid rahutusi. Ent kui kaoks ära raha, ootaks meid ees ühiskonna kollaps. Tagajärjed poleks nii eluohtlikud kui õhu või vee kadumise korral, kuid kogu majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline struktuur laguneks kohe koost. Mis juhtuks edasi, jätan igaühe enda fantaasia hooleks. On võrdlemisi vähe inimloodud asju, mille kadumine tooks kohese ühiskonna ja riigi kollapsi. Raha on üks nendest asjadest.
Ost-müük on kommunikatsioon, sõnumite vahetus, ning vastupidi: enamus transaktsioone, milles kasutatakse raha, on otseselt või kaudselt ost ja müük. Peab ütlema, et rahandusvaldkonnas kasutatav keel on tihti sihilikult eksitav. Nt millega tegelevad pangad? Ennekõike nad müüvad raha. Seda küll ei nimetata kunagi nii, vaid laenuks, hüpoteegiks jne. Kuid tegelikult on tegu müümisega. Te tahate osta korterit, mis maksab nt 100 000 EURi. Seda raha teil aga ei ole. Siis te lähete panka ja ostate selle. Tavaliselt hinnaga suurusjärgus 150 000 EURi. Kujutage ette reklaami: müün 100 000 EURi 150 000 EURi eest. Kas oleks palju ostjaid? Valdav enamik reklaame, mida näeme nt TV-s, on suunatud sellele, et teile üritatakse midagi maha müüa. Vaadake ise, kui palju neist on rahamüümise kuulutused (mida loomulikult ei nimetata rahamüümiseks, aga eriti soodsateks laenutingimusteks vms).
§3.2. Olümposelt kongi.
“Mille eest maksab sotsialist Strauss-Kahn hotelliarveid ja esimese klassi lende?” küsib Delfi ja annab asjaliku ülevaate tema sissetulekute ja materiaalse seisundi kohta: DSK aastapalk on ca 300 000 eurot, pluss ca 50 000 eurot kuluhüvitisi, majad, korterid vms nänni ja pudi-padi – ühesõnaga kõik see, millest üks keskmine luuser oskab vaid unistada. Erasektoris võivad pankurid teenida kordades rohkem. DSK võim rajaneb mitte tema palgal, vaid sellel, mille üle tal on võim. Ainuüksi Kreeka abipakett on ca 120 000 000 000 eurot, hiljuti DSK jõulisel osalusel saavutatud kokkulepe Portugali abipakett ulatub 78 000 000 000 euroni. Need on kaks suuremat, kuid sugugi mitte ainsad projektid. DSK mõtteväljas olid sadade miljarditeni ulatuvad summad.
Need on suurused, millega DSK opereeris oma igapäevasel tööl. IMFi rahalised ressursid on tohutud, aga ka piiratud, neid tuleb kasutada targalt ja vastutustundlikult. Inimesel, kes neid jagab, on ülisuur vastutus ja veel suurem võim. Miljonite inimeste, kümnete riikide saatus on tema kätes. Kujutagem ette, et inimesi täis majas on õhupuudus ning teie käes on hapnikukraan, millest te jagate teistele hapnikut kindlate reeglite, aga ka oma südametunnistuse ja parema äranägemise järgi. Väga hõlpsalt võib tekkida kõikvõimsuse tunne. Olümpose elanik, keegi Zeus, võib saatuslikult sekkuda „lihtinimeste“ ellu. Kui talle meeldib mõni tütarlaps, siis ühineb ta temaga kuldse vihmana, kui aga meeldib Sparta kuninga Tyndareose abikaasa, muutub luigeks ja võtab teda, kui aga hakkab meeldima Trooja prints, siis muutub kotkaks, röövib ja vägistab seda jne – ta soovidel pole piire, nagu ka võimalustel neid täita. Kuid mida tähendab ühe väikse inimese läbielamine olümplase kirega võrreldes? Kui selline olümplane tuleb alasti vannitoas välja ja näeb, et noor naine koristab tema ruume, siis kasutab ta instinktide rahuldamiseks oma jõudu. Kuid vaatame seda asja teiselt poolt. Te olete lihtne, kuid aus naine, kelle kuupalk on poole väiksem kui ühe öö tasu selles hotelliruumis, mida te koristate, ja kui äkki kargab vannitoast teile kallale paljas ahv, siis ei mõtle te sellele, milline au teile osaks võib saada, vaid sellele, kuidas end vägistaja eest kaitsta.
Ma pole rahanduses mingi asjatundja, aga viimaste väitel tegi DSK oma tööd väga hästi ja ausalt (nüüd, kui kogu ta elu on nö mikroskoobi all, pole keegi leidnud midagi, mis tekitaks kas või väikseima korruptsioonikahtlustuse DSK tegevusele). Tema suurepärane karjäär oli tõusuteel, ta oli juhtiv kandidaat tulevastel Prantsusmaa presidendivalimistel. Selle kõik purustas üks tagasihoidlik immigrant Lääne-Aafrikast, 32-aastane moslemiusku lesknaine, kellel on säilinud midagi, mis pole ostetav ega müüdav: inimväärikus.

* Selles loos tundub vaid üks asi olevat veidi kahtlane. Minu tagasihoidlik kogemus (nii luksuslikes hotellides pole kunagi olnud) ütleb, et vaid kõige odavamates ööbimiskohtades võib koristaja ootamatult siseneda ajal, kui klient viibib numbris.

UPD. Niikaua kuni ma seda postitust kirjutasin, on sündmused vahepeal arenenud ja need arengud on vastuolulised. Ühelt poolt kirjutas DSK lahkumisavalduse IMFile, mis on kaudseks märgiks sellest, et ta ei looda sellest loost puhtana välja tulla. Teiseks, selgus, et tema ohver elas majas, mille elanikud olid eranditult kas HIV-positiivsed või aidsihaiged. See sunnib seda lugu vaatama hoopis teises valguses ja võib-olla ei ole asjad tõepoolest päris nii, nagu need paistavad. Sellegipoolest jätan ma selle postituse alles, kuna, nagu ma juba alguses möönsin, ei ole niivõrd oluline selle faktograafiline külg kui sotsiopsühholoogiline taust.
 
 
Picture
Delfi teatab: "Sofi Oksanen võrdles Põlissoomlasi Hitleriga." Tekstist selgub küll, et vist ikkagi ei võrrelnud, aga võib-olla võrdles ka. Veidi hiljem ilmub ka PM-s: "Oksanen: põlissoomlasi saab võrrelda natsidega".  Jutt on Sofi Oksase intervjuust Itaalia ajalehega La Repubblica. Selle lehe lugejad soovisid kindlasti kuulda nimelt neid sõnu. Ka Eesti kommentaatorid (enamasti muidugi anonüümsed) reageerisid ootuspäraselt: ära puutu Põlissoomlasi ja Hitlerit, sa Sofi, juudilõustaga kunksmoor.
Igatahes  poliitiline torm, mille tekitas PS (kõnekeeles Persut) oma märkimisväärse eduga parlamendivalimistel, ei taha vaibuda.  Aatekaaslased loodavad, et see on uus algus kogu Euroopa kontekstis, vastased aga kardavad agressiivse ksenofoobia kasvu. Huvitav on osade Wall Streeti analüütikute reageering: see nõrgendab eurot ja tugevdab dollarit (vrd ka). Selle taustal kostub vaid väheseid kaineid hääli (viimaste hulgas Soome välisministri Alexander Stubbi oma): ei juhtunud ju tegelikult midagi dramaatilist.
Ei pea olema eriline prohvet ennustamaks, et kuna tegu on sisuliselt ühe mehe projektiga, siis ootab Põlissoomlasi analoogiliste erakondade saatus. Suurem osa Persudest transformeerub tasapisi ja lõimub Soome poliitilisse establishmenti, väiksem osa aga radikaliseerub veelgi ja marginaliseerub. Põhiküsimus on see, mis suunas evolveerub Timo Soini ise.
Persude edu tuleb vaadelda nii üle-Euroopalikus kui spetsiifilises Soome kontekstis.
Euroopa kontekstis on see kasvav rahulolematus kõigi peavooluliste poliitiliste jõudude suhtes. Neid märke on näha kõikjal Euroopas ja ajaloolises perspektiivis on võib-olla Persude edust tähtsamakski märgiks Belgia poliitiliste jõudude juba üle aasta kestnud  suutmatus  moodustada valitsus. Sellele lisandub majanduskriis, immigrantide sissevool ja globaalne informatsiooniväli. Viimane on eriti oluline. Mitte kunagi pole tavakodanikul olnud nii palju informatsiooni nii riigi sise- ja välispoliitilistest asjadest kui globaalse poliitika valdkonnast. Mitte kunagi varem ei ole tavakodanik kahtlustanud rohkem kui praegu, et tema eest varjatakse olulist informatsiooni.
Picture
Selles kontekstis tuleb mõista entusiasmilainet, mille tekitas Wikileaksi projekt, ja kui selgus, et salastatud informatsioon ei too midagi ilmutuslikku, siis otsekohe hakati kahtlustama, et Wikileaks on hoopis eriteenistuste projekt, varjamaks tõelist salajast informatsiooni. Kogenud petised teavad: kõige kergem on petta umbusklikku inimest, kes on veendunud, et mind te juba ei peta.
Timo Soinis nähakse uut  Jörg Haiderit. Mida ta siiski kindlasti pole. Tegelikult on tegu täiesti erineva poliitilise, ideoloogilise ja psühholoogilise tüübiga.
Jörg Haider oli ilus mees, atraktiivne mõlemale sugupoolele. Alati puhtaks raseeritud, elegantselt, mõnikord koguni ekstravagantselt riietatud, armastas poseerida erinevates kostüümides ja peaaegu üldse ilma kostüümideta. Sellegipoolest oli ta ka oma välimuselt tüüpiline rahvamees, st riietatud veidi elegantsemalt ja šikimalt kui teised, aga just vastavalt keskmisele maitsele. Samuti armastas ta end disainida mingisuguse Robin Hoodi või Wilhelm Tellina. Igal juhul oli sõnum selge: tegemist on rahva huvide eest seisjaga ja rahva kaitsjaga, kui vaja, siis ka mitte just kõige seaduslikumal viisil (vrd mitmeid tema kohtuasju, nt kohaliku

Picture
Sloveenia vähemuse ahistamise tõttu, mida muidugi sai tõlgendada ka hoopis saksakeelse enamuse huvide eest võitlemisena).
Kuuldused tema homoseksuaalsusest algasid juba kümmekond aastat enne tema traagilist hukku, kui ta armastas end ümbritseda endast palju nooremate aatekaaslastest poistega.
Need kuuldused tugevnesid, kui Haider hakkas pidevalt figureerima endast poole noorema Stefan Petzneriga, kes tegi ka märkimisväärse poliitilise karjääri,

Picture
saades sisuliselt erakonna teiseks inimeseks.
Pärast Haideri surma sai temast koguni erakonna juht, kuid hiljem astus ta pettununa tagasi. Oma saatuslikul õhtul olevat Haider Petzneriga tülitsenud, pärast läinud gay-klubisse, kus ta paparazzodele vahele jäi. Esialgu lükkasid erakonnakaaslased vihaselt kuuldused Haideri homoseksuaalsusest ümber, nimetasid seda surnud mehe laimamiseks ning vihjasid, et ka tema surm ei olnud õnnetusjuhtum. Siiski tunnistas Stefan Petzner üsna varsti emotsionaalsete sõnavõttudega nendevahelist suhet ning väitis, et Haideri naisel ei olnud midagi nende liidu vastu. Haideri naine Claudia keeldus seda teemat kommenteerimast, kuid Petzneri õde Christiane väitis, et naine oli üsna armukade.

Picture
Perussoomlaste edu parlamendivalimistel tekitas tugevaid emotsioone nii nende pooldajatel kui vastastel. Europarlamendi skandalisti kuulsusega saadik Nigel Farage on üks valimis-tulemuste entusiastlikumaid tervitajaid. (Eesti lugejale on ta tuttav, kuna omal ajal tegi solvavaid märkusi Siim Kallase aadressil, mille eest pidi hiljem vabandama.) Farage nimetas Timo Soini ja tema  erakonna võitu hiilgavaks ja ajalooliseks. Tema meelest on Põlissoomlaste parlamendiedu pöördepunktiks ja inspireerib analoogilisi liikumisi kogu Euroopas.
Farage ei ole niivõrd Soini tüüpi mees, kuivõrd pigem Haiderlik ilueedi. Nagu Haidergi armastab ta poseerida erinevates riietustes, on kõmulehtede ja paparazzode lemmik, sattudes seiklejana igasugustesse olukordadesse, millest mõned on eluohtlikud, mõned lihtsalt skandaalsed. Ei puudu muidugi ka seksiskandaalid (kuid siiski mitte homoseksuaalsed). Haiderist ja Soinist eristab teda aga see, et ta ei ole massiliikumiste juht. Tegemist ei ole konservatiivse poliitikuga, vaid Briti ekstsentrikuga, pigem Blackadder kui Winston Churchill.
Lugeja on juba kindlasti pahane ja ei mõista, miks ma poliitikute analüüsi asemel, vaadete ja platvormide käsitluse asemel, tegelen niisuguste kõrvaliste asjadega nagu nt riietus. Ei ole ju välimus ja vaated omavahel seotud. Selle koha pealt jälle küsin mina: "Mis ajast?"

Picture
Traditsiooniliselt eristati poliitilisi erakondi just nimelt riietuse või muu sümboolika järgi. See oli nii juba keskaegses Itaalias gvelfidel ja gibelliinidel, samuti Prantsuse revolutsiooni ajal sankülottidel jne. Nii mõnigi kord on atribuutika sisust olulisem: 19. saj. karikatuuril võtsid tory ja whig seljast eri värvides mantlid ja selgus, et nendeta on nad identsed. Jonathan Swift kujutab  Briti ühiskonda parodeerides Lillliputtide erakondi: trameckanid (toorid) kannavad kõrge kontsaga saapaid, slamecksanid (viigid) - madalaga. Välimus on eriti aktuaalne mitteformaalsete rahvaliikumiste puhul või liikumiste puhul, mis tahavad paista spontaansete ja mitteformaalsetena (vrd taasaktiviseeritud Georgi lindi kampaaniat Venemaal, aga ka nt Eestis). Kui peavoolupoliitikud püüavad riietuda neutraalselt (siiski vrd ka nn kampsuneid), siis populistlikud liidrid püüavad oma välimusega alati edastada mingit sõnumit.

Picture
Oma kindel sõnum on ka Timo Soini välimusel. Kui rääkida Euroopalikust kontekstist, siis selgeks eeskujuks talle on Jean-Marie Le Pen. Seda ka välimuselt. Le Pen vastandus Prantsusmaa alati elegantsele pollitilisele eliidile robustse välimuse, jõhkra käitumise ja kõnemaneeriga. "Ma olen samasugune mats nagu teie!" (Hiljem üritas Vladimir Žirinovski Venemaal  luua endale sarnase sõnumiga imagot; viimasel ajal on see aga muutunud).
Kuid veel olulisem on Soome enda kontekst. Siin on Soini malliks legendaarne Soome Maaerakonna (SMP) juht Veikko Vennamo. Nagu Persudki, oli SMP suurel määral ühe inimese projekt. Pärast tema lahkumist poliitikast langes erakond populaarsus ja tähtsus kiiresti, tema järglasel, pojal Pekka Vennamol puudus isa karisma ning 1995. aastal vahetas erakond nime Põlissoomlasteks.

Picture
Kui 1997. aastal sai erakonna esimeheks Timo Soini, oli see Soome poliitmaastikul täiesti marginaalne nähtus (1999. aasta parlamendivalimistel sai ta ca 1% häältest ja ühe parlamendikoha). Soini eestvedamisel on ta nüüdseks saanud mandaatide arvult kolmandaks erakonnaks Soome Eduskuntas, kusjuures vahe esimese kahega on peaaegu olematu. Veel olulisem on see, et PS oli ainus erakond Eduskuntas, mis suurendas oma mandaatide arvu ja tegi seda dramaatiliselt, kaheksakordse vahega (2007 viis, 2011 kolmkümmend üheksa, protsentuaalselt häältearv aga pea viiekordistus, vastavalt 4% ja 19%). Nii et Timo Soinit võib pidada Veikko Vennamo mantlipärijaks. Selleks oli ta valmis mitte üksnes poliitikuna, vaid ka politoloogina. 1988. aastal kaitses ta politoloogiamagistri kraadi, teemal Populismi – politiikkaa ja poltinmerkki: SMP:n roolinmuutos. Seega ei ole ta mitte lihtsalt populistist poliitik, vaid populismiteoreetik, kes teadlikult ja kaalutletult ütleb ja teeb neid asju, mis talle hetkel kõige suuremat populaarsust toovad. Selle poolest erineb ta nii Haiderist kui Le Penist. Mõlemad olid impulsiivsed, spontaansed ja vahetud inimesed. Le Peni aitas muidugi kadestusväärne vaist, ta tundis täpselt, mida tuleb hetkel öelda, olles kord antisemiit, kord islamofoob, kord flirtis juutidega, kord moslemitega. Ta sai väga hästi aru, et vastuolusid märkavad ja peavad meeles need, kes on nagunii tema vastased, aga iga sellise kontroversse seisukohaga saab ta mõne pooldaja juurde.

Picture
Timo Soini tugevus on lisaks veel selles, et erinevalt kõikidest eelmainitud poliitikutest pole tal mitte üks, vaid on kaks imagot. Ühelt poolt on see tõsine põhjamaine maamees, kes teisiti kui linna poliitiline eliit räägib mahlakat rahvapärast keelt ning nimetab asju nende õigete (üsna räigete) nimedega. Teiselt poolt aga on ta lapsesuu, suur väike poiss, kes tekitab, erinevalt Haiderist, oma pooldajates mitte erootilisi, vaid vanemlikke tundeid, ning üks tema hüüdnimesid ongi Iso vauva. Mitte just kõige ilusam, aga ikkagi kaitsetu ja isegi kuidagi armas. Sellel taustal jäävad märkamatuks mõned imagoga sobimatud jooned. Esiteks, see Põhjamaa laps osutus katoliiklaseks, st ta kuulub Soomes üsna marginaalsesse vähemusgruppi, ning teiseks on ta Iisraeli sõber, eristudes siin selgelt nii Haiderist kui Le Penist. Seega ei vasta ta päriselt ootuspärastele stereotüüpidele ja võib pakkuda suuri üllatusi nii oma pooldajatele kui vastastele.
Valimised, mille Soini võitis, olid nn protestivalimised. Teist korda sellist edu saavutada on palju raskem, kuna nüüd on ta paratamatult osa sellest süsteemist, mille vastu inimesed hääletasid. Nüüd hakkab Soinil hoopis uus elu ja ta peab täiesti teisiti vastutama oma loosungite eest. Üks asi on nõuda Karjalat tagasi siis, kui oled sügavas opositsioonis, täitsa teine asi, kui oled valitsuses. Rünnakud soomerootslaste vastu on suhteliselt ohutu teema, nende privileege on juba praeguseks oluliselt kärbitud ja see protsess käib ka ilma Persudeta, muidugi võivad nad seda küll veidi kiirendada.
Persude edu tekitas entusiasmi ka Eestis, vaatamata sellele, et nende programmi realiseerimine oleks kahjulik nii eestimaalastest töötajatele Soomes kui Eesti majandusele üldse. Loodetakse, et ka Eestis tekib analoogiline partei ja analoogiline liider. Jüri Toomepuu arvab, et aeg on selleks küps ning mitusada kommentaatorit nõustuvad temaga. Toomepuu enda poliitiline karjäär Eestis osutus üürikeseks, ehkki ta sai Riigikokku rekordilise häältesaagiga. Kuid ei olnud temas ei vajalikku karismat ega sära.
Pealegi, Eestis on olemas juba üks hästiharitud populistist poliitik, kes, tõsi küll, on orienteeritud Soiniga võrreldes teistsugusele sihtgrupile, seevastu see sihtgrupp usub temasse andunult ja usaldab teda jäägitult. Paraku mul läks meelest ära tema nimi.

Picture
P.S. Ei jõudnud ma seda postitust lõpunigi kirjutada, kui Timo Soini hakkas minu prognoose realiseerima, oluliselt pehmendades oma seisukohta Portugali võla suhtes ja seega EL suhtes üldse. Muutus toimus nii kiiresti, et juba tekitas tema erakonnas nõutust ja isegi nördimust. On koguni kuulda hääli, et ega Timo Soini üksinda selliseid asju otsustada ei saa. No eks me seda veel näeme.
 
 
Viimasel ajal on pool- ja veerandtuttavad nii mõnigi kord pöördunud minu poole kummalise palvega, et ma kommenteeriksin mingit sündmust või nähtust semiootiku pilgu läbi. Hiljuti ühes seminaris, kus juttu oli sajanditagusest Tartu Postimehe artiklist, ütlesin iseennast parodeerides, et kultuurisemiootika seisukohalt vajab ka praegu Tartu ajakohast sauna.
Seepärast alustan uut rubriiki:

         Semiootiku vaatevinklist

Eile mulle esitatud küsimus oli hoopis tõsisem: mida ma semiootikuna näen Eesti pantvangidest tehtud youtube'is avaldatud videos. Loomulikult ei ole alljärgnev mingi semiootiline analüüs. Mind sundis kirjutama nende Eesti analüütikute ja kommentaatorite saamatus, kellel jäid märkamata tähtsaimad asjad. Veidi parem kommentaar oli ühel Briti julgeolekueksperdil, kes pani tähele asjaolu, mida ma paneksin tähtsuselt nr 2 alla: nimelt et pildis puudub igasugune islamistlik sümboolika, isegi Koraani ei ole kusagil näha. Seega järeldab ta õigustatult, et röövijad ilmselt ei kuulu mingisse islamigrupeeringusse.
Kui püütakse  kaardistada võimalikke röövijaid, siis enamasti figureerivad järgmised võimalused:
1) Sunniitlik islamistlik organisatsioon (selles suunas vähemalt alguses töötasid Liibanoni julgeolekujõud).
2) Hezbollah, st šiiitlik islamistlik rühmitus, kes väidetavalt kontrollib Bekaa orgu. See väide ei ole päris õige, pärast Süüria vägede väljaviimist ei kontrolli täiel määral Bekaa orgu keegi ja Liibanoni sõjavägi kõige vähem, kuid tõepoolest, Hezbollah on sellel alal juhtiv sõjaline ja poliitiline jõud. Eesti meedias leiame järjest rohkem osutusi just Hezbollah suunas.
Nagu juba sai öeldud, mõlemad võimalused on vähetõenäolised.
3)  Kolmas jõud, mille suunas leiame järjest rohkem indikatsioone, on Süüria. Kas Süüria julgeolekujõud ise või nende palgatud grupeering. Ka see oletus tundub mulle vähetõenäoline ja põhjus on video kõige kummalisemas seigas. Kalev Käosaare etteloetav tekst algab nõnda: "We are turning to you, Prime minister of Lebanon, Saad Al-Hariri..." Eesti kommentaatorid on sügavamõtteliselt märganud, et 11. jaanuaril kohtus Prantsuse president Sarkozy Saudi-Araabia ja Jordaania kuningatega, samuti Liibanoni peaministri Saad Haririga, kuid unustasid täheldada, et samal päeval Hariri kabinet Liibanonis kukutati ning võim läks üle suurel määral Hezbollah kontrollitud valitsusele. Eesti jalgratturid võeti aga pantvangi 23. märtsil. Seega pöördumine võimult kõrvaldatud Hariri poole on üldse mõttetu ning kindlasti teab seda nii Süüria (on ju Hariri üks Süüria-vastasemaid Liibanoni poliitikuid) kui ükskõik milline teine poliitiline jõud selles regioonis (see käib ka palestiinlaste organisatsioonide kohta).
4) Kui välistada ülikeerulised konspiroloogilised skeemid, mis peaaegu alati osutuvad valeks, jääb viimane võimalus: Eesti jalgratturid võttis vangi poliitikast kauge kriminaalne grupeering. Seega on spekulatsioonid teemal, et rahalised nõudmised on suitsukate, neile järgnevad tõsised poliitilised, minu meelest väär. Vastupidi, poliitilised nõudmised -- juhul kui need esitatakse -- tulevad selgelt irreaalsed (vabastada Palestiina okupeeritud territooriumid, viia väed välja Afganistanist, vabastada kõik Palestiina ja islamistlikud võitlejad, jne) ning nende eesmärk on üksnes hinda üles kruvida.
See teadaanne on korraga lohutav (eestlased on väärtuslik kaup) kui ka ärev: sedalaadi kurjategijad satuvad ohu korral kergemini paanikasse ja käituvad irratsionaalselt.
Ei hakka siin peatuma asjaolul, mida märkisid palju Delfi ja Postimehe kommijad, et selge, et see video on tehtud juba ammu, üsna varsti pärast pantvangi võtmist, ning ei anna seega ettekujutust nende praegusest füüsilisest ja vaimsest seisundist.
P.S. Ma väga palun kõiki neid, kes otsustavad youtube'i kirjutada mingi kommentaari: ärge tehke idiootlikke islamit või araablasi vihkavaid märkusi: kujutage ette, et pantvangide seas on teile lähedane inimene.
'