Mul on ülimalt hea meel, et meie president kohtus dalai-laamaga, näidates üles nii riigimeheliku tarkust kui kodanikujulgust. Jagan täiel määral tema seisukohta: “Tiibeti religioosne ja kultuuriline omapära on unikaalne ning selle hoidmine ja tulevastele põlvkondadele säilitamine on üks meie ajastu humanistlikke ülesandeid.”
    Siiski jääb üks asi kripeldama.

    "President Toomas Hendrik Ilves kinnitas täna [st eile - ML] dalai-laama Tenzin Gyatsole, et Eesti riik jätkuvalt toetab ühe Hiina poliitikat."

    Eestis on tekkimas uus stamp: Tiibeti iseseisvus vs ühe Hiina poliitika. Selle autoriks on arvatavasti Riigikogu Tiibeti toetusrühm, kes oma 2007. aasta avalduses kutsus Eestit üles loobuma ühe Hiina poliitikast. Selle aasta veebruaris esines vastava formuleeringuga ka peaminister Andrus Ansip; ajakirjandus tiražeeris seda hoolikalt ja nüüd siis esines selle ebaõnnestunud väljaütlemisega ka president Ilves.
    Kuna sellistes kättesaadavates allikates nagu Eesti Wikipedia vastavaid materjale ei ole, lubage mul tõlkida esimese lause inglise wikist:
    "Ühe Hiina poliitika osutab poliitikale või ideoloogiale, mille kohaselt on vaid üks riik nimega "Hiina", hoolimata sellest, et eksisteerib kaks valitsust, mis väidavad end olevat "Hiina" [valitsused]." Edasi saame lugeda, et 1992. aastal Hiina Kommunistlik Partei ja Taiwani valitsev erakond Kuomindang jõudsid samuti selles küsimuses üksmeelele: on olemas ainult üks Hiina, lahkarvamused aga puudutasid vaid seda, kumb valitsus on Hiina seaduslik esindaja.
    Veidi ajaloost. Kui 1945. aastal moodustati ÜRO, siis oli selle asutajaliikmeks ka Hiina, mida esindas Taiwani Hiina Vabariik, aga mitte kontintentaalne Hiina Rahvavabariik. Taiwan esindas Hiinat nii Peaassamblees kui ka Julgeolekunõukogus, kusjuures oli koos Ameerika Ühendriikide, Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaaga üks viiest alalisest liikmest, kes omasid vetoõigust. Selline olukord kestis kuni 1971. aastani, kui Taiwan arvati ÜROst välja ning asendati Hiina Rahvavabariigiga. Selle otsuse taga oli ennekõike tolleaegne USA president Richard Nixon. Mäletan hästi oma nördimust, koguni raevu. Küsisin isalt, miks nad nii teevad. "Sellepärast, et litsid," vastas ta.
    Mis aga puudutab Tiibeti küsimust, siis Tiibet ei ole kunagi tahtnud olla Hiina, ei esimene, teine ega kolmas. Tiibet tahab olla ja jääda Tiibetiks. Nii nagu 20 aastat tagasi ei tahtnud Eesti olla teine Nõukogude Liit ega teine Venemaa, vaid üksnes Eesti. Arvan, et meil ei ole mõtet õpetada nii vanu rahvaid nagu hiinlased ja tiibetlased, kuidas oma riigiasju korraldada, kuid meie moraalne kohus on väljendada seisukohta, et praegune olukord inimõiguste osas Tiibetis ei ole vastuvõetav.

     (Alljärgnev on vastus Joonasele)
    Kommenteerides minu sissekannet, kirjutab Joonas: "Väita, "et enamik tema [st Breiviki - ML] seisukohti on iseenesest täiesti valed" saab vaid võrdluses täiesti kindla ja igavese teadmise, Tõega. Kui jätta selgitamata, mis on Tõde, jääb see väide tühjaks deklaratsiooniks." Tegelikult olen ma selle kohta juba kirjutanud:   "Eesti kommentaariumides on mitu ärritavat tendentsi. Kaks neist on vastandlikud. Ühelt poolt noritakse sõnade kallal, mida see ja see siis täpselt tähendab, teiselt poolt on aga juurdunud täiesti vale arusaam mõningatest käibeväljenditest." Mul on raske uskuda, et Te ei saa aru, mida ma tsiteeritud lauses tõe all silmas pean, aga edaspidiste arusaamatuste vältimiseks kirjutan lahti, pretendeerimata ei sügavusele ega originaalsusele.
    Euroopalikus mõtteruumis võib eristada kolm põhilist tõekontseptsiooni ning mõningad vahepealsed, kusjuures vaid esimene neist peab silmas tõde ennast (nii et soovi korral võiksin rääkida mitte tõest, vaid Tõest). Teine ja kolmas käsitlevad mitte tõde ennast, vaid tingimusi, millal üks või teine ütlus vastab või ei vasta tõele. 
   

    Alustan teisest, kuna see on põhiline. Tõene ütlus on selline, mis vastab tegelikkusele. Aksioomiks, mida tavaliselt ei formuleerita, on arusaam, et tegelikkus on tõene. See on vanim kontseptsioon, mille formuleering lähtub Aristotelesest: tõde on asjadest rääkimine nii, nagu nad on, ja mitte rääkimine nii, nagu nad ei ole (täpse formuleeringu leiate tema "Metafüüsikast"). Moodsas filosoofias on seda arendanud Bertrand Russell, Alfred Tarski jt. Seda nimetatakse vastavuse või korrespondentsuse tõeteooriaks. Kui ma ütlen, et (praegu) päike paistab, siis see kuulutus vastab tõele, juhul kui (praegu) päike paistab, ja on vale, juhul kui ei paista. Midagi keerulist ma siin ei näe. Võimalike arusaamatuste vältimiseks mainin, et kui muu pole eksplitsiitselt väljendatud, siis lähtun nimelt sellest tõekäsitlusest.
    Ehkki vastavuse tõekäsitlus on intuitiivselt üsna selge, on sellel mitu epistemoloogilist puudust. Neist enamus on seotud keele ambivalentsusega. Nendest puudustest on vaba sidususe ehk koherentsuse tõekäsitlus. Siin on aksioomiks arusaam, et tõde ei ole vastuoluline. Kui keegi teeb oma arutluses loogikavigu, siis selline arusaam ongi vigane, st mitte tõene. Ehkki see kontseptsioon on eelmisega võrreldes palju akuraatsem, on siin kaks põhimõtteliselt puudust. Esiteks ei saa me ühegi ütluse kohta kohe öelda, kas see on tõene või vale, kuna kõik tuletused ei ole korraga ette antud. Seega ei saa öelda, et mingi seisukoht vastab tõele, vaid üksnes, et seni ei ole talle vastuargumenti leitud. Teine probleemidering on seotud Gödeli teoreemiga mittetäielikkusest: ka õiged mittetriviaalsed väited võivad sattuda vastuollu oma tuletustega. Tegelikult teadis seda ohtu juba Wittgenstein: kõik õiged ütlused on triviaalsed. Öeldu ei tähenda aga, et oma arutlustes võib eirata loogikareegleid.

    Ning esimene ja viimane: tõde kui identiteet või see, mida eesti keeles väljendab sõna 'kõhutunne'. Või siis see, mida pidas silmas Martin Luther oma kuulsas ütluses "Hier stehe ich und kann nicht anders". See on tõest kõige sügavam ja kõige kindlam isegi mitte arusaam, vaid tunnetus. See tõde, mis loob minu identiteedi, on tugevam kui mingisugune vastavus mingisugusele tegelikkusele või mingisugused loogikavigurid. Seda tõde - identiteeti - ei saa kontrollida ega tõestada. Ta ei vajagi tõestamist. Seda saab edasi anda ainult läbi kaastunnetamise, usalduse ja usu. Seepärast seostatakse nii mõnigi kord identiteeditõde Jumala tõega. See on ülim tõde ja seda ei saa adekvaatselt sõnades väljendada, sellest saab vaid vaikida, nii nagu Jeesus vaikis vastuseks Pilatuse küsimusele.
    Ka minul on oma arusaamad, mis on seotud nii minu usuga kui identiteediga, kuid oma blogikirjutistes lähtun ma (kui muud ei ole selgelt väljendatud) mitte kõhutundest vaid vastavuse kontseptsioonist.
    P.S. Tuleb öelda ka paar sõna selle kohta, mida ma ei pea tõeks ega tõe tuvastamise meetodiks. See on (ühiskondlik) arvamus. Juba Sokrates vastandas episteme ja doksa, kusjuures ükskõik kui palju inimesi mingisugust doksat jagab, ükskõik kui autoriteetsed nad ka ei ole, tõe seisukohalt ei ole sellel mingit väärtust. Joonas kirjutab: "Teie kinnitus, et see [vabamüürlaste ja templirüütlite seos - ML] on välja mõeldud, põhineb allikatel, mis peavad seda seost kunstlikult konstrueerituks. Nood allikad võivad küll olla mingis (näiteks teaduslikus) mõttes usaldusväärsemad, kuid seost kinnitavaid allikaid on piisavalt. Ehk siis küsimus taandub allikate kättesaadavusele, nende valikule ja sellele, milliseid neist uskuda." Selleks ongi selline ajaloodistsipliin nagu allikakriitika. Lihtsalt öelda: üks arvab nii, teine naa, igaühel oma tõde, on vale.
    "Sioniste ja ristirüütleid ühendab Püha Maa vabastamine islami küüsist ja Vana Testament (viimast, tõsi, tunnustab ka islam). On vale väita, et mingit seost pole." Universumis on kõik seotud, kõik tuleneb kas Suurest Paugust või siis Sõnast, mis oli alguses (on olemas ka teisi variante, mida võib valida vastavalt oma usule ja kõhutundele). Kui ma ütlen, et mingitel asjadel pole seost, pean silmas kausaalset ja materiaalset seost. Kui ma ütlen, et Sulawesi saarel ei ole mingit seost eesti sõnaga 'sulavesi', siis see tähendabki, et ei ole mingit kausaalset ega materiaalset seost vastavate referentide vahel, samas kui neid tähistavad märgid kõlavad küll sarnaselt (st seos nende vahel on vaid juhul, kui neid märke kasutatakse autonüümselt). Antud juhul on seos sionistide ja ristirüütlite vahel metonüümiline, mitte geneetiline.
    "Marksism on selgelt multikultuuriline nähtus." See on juba lihtlabane faktiviga. Marksistlik internatsionalism tähendas just kõikide rahvaste eripära allasurumist ja sulandamist ühtsesse inimkonda. Diskuteeriti isegi teemal, mis keelt see tulevane inimkond peaks rääkima, ning Vene Kodusõja ajal mõningad väeosad, need, mida plaaniti suunata Euroopa vallutamiseks/maailmarevolutsiooni teostamiseks, õppisid sundkorras esperantot. Multikulturalismi teooria lätted on aga sügavalt kodanlikud.

    Internet on asendamatu allikas meelsuste, hoiakute ja reageeringute uurimiseks. Muu meedia ei paku nii tänuväärset materjali, kuna esiteks, päris kõiki idiootsusi ka ära ei trükita, ning teiseks, mis võib olla veelgi olulisem, teksti loomise ja selle avaldamise vahel on ajaline intervall ning autor loeb üldjuhul vähemalt korra oma teksti üle, rääkimata siis sellest, et isegi kui tekst on anonüümne/pseudonüümne, siis vähemalt toimetuses teatakse, kes ta on.    
    Internetikommentaariumides näeme aga vahetuid ja otsekoheseid reageeringuid. Eriti ilmekad on kommentaarid, mis järgnevad mingisugusele vapustavale uudisele. Endamisi jagan kommentaatorid kolmeks rühmaks: "analüütikud" (tavaliselt selges vähemuses), "monomaanid" (st need, kes iga sündmuse juurde kleebivad väheste variatsioonidega oma lemmikmõtet) ja "Pavlovi koerad". (Loomulikult on see jaotus tinglik ja üksnes pro domo sua; pealegi võib nii mõnigi "Pavlovi koer" olla ka "monomaan".)

Täna räägime "Pavlovi koertest". Akadeemik Pavlov tõdes oma eksperimentides koertega, et koeral eraldub ila mitte üksnes siis, kui talle antakse reaalset toitu, vaid ka kindla signaali peale, mis on selle toidu andmisega seotud. Koer oma ilastamist kontrollida ei suuda.
    Kohe peale teadaannet Oslo plahvatusest ilmusid kaht tüüpi kommentaarid. Esimesed, süüdistavad, nõudsid piiri kinnipanekut ja erinevaid moslemivastaseid repressioone, teised aga hakkasid terroriakti õigustama: Norra osaleb Afganistanis ja pommitab Liibüat, nii et tegu on igati mõistetava kättemaksuga.

    Vahemärkusena: nii siin kui ka edaspidises kommentaariumianalüüsis ei hakka ma otsima loogika- ja faktivigu - nt kuidas taliibid isegi teoreetiliselt võiksid koordineerida oma tegevust Muammar Gaddafi omaga.

    Need olid vahetud reaktsioonid ja ühine nende puhul on see, et autoritele on täiesti selge, kes on plahvatuse taga. Pean tunnistama, et minugi reaktsioon ei olnud palju targem, ehkki esimest pilti nähes kerkis alateadvusest esile nimi Oklahoma city. Pilt oli tõepoolest mõneti sarnane: pomm kahjustas ennekõike valitsushoone fassaadi, st plahvatas maja ees, samas kui islamistidest enesetaputerroristid üritavad sõita hoonesse sisse. Kuid kohe tõrjusin selle versiooni kõrvale, kuna mõte, et Norras võiks tegutseda mingisugune Ameerika tüüpi parempoolne relvavägi, tundus mulle võimatu. Peagi võttis teo eest vastutuse Ansar al-Jihad al-Alami (Ülemaailmse džihaadi abistajad) - organisatsioon, mis on tuntud internetiaktiivsuse, mitte reaalsete terroriaktide poolest. Ei ole päris selge, kas see grupp ise andis selle teate välja või neile vaid omistatakse seda, aga pea iga terroriakti puhul kiirustavad erinevad grupeeringud nendega uhkustama.

Kui aga selgus, et terrorist on norrakas, jätkasid Pavlovi koerad oma ilaeritust: süüdistavad kordasid, et ikkagi "kaltsupead" ja multikulti süüdi, teised aga kiirustasid Breivikit õigustama ja õigustusi oli kaht tüüpi, esiteks - näe kui kaugele on põhjamaine inimene viidud, et tal muud üle ei jää, teised, et Breivik on põhimõtteliselt õige asja eest väljas. Eesti kommentaariumist ei suutnud ma leida siiski ühtegi Breivikit heroiseerivat seisukohta, vene kommentaariumis on neid hulgaliselt.
Ülalpool sai mainitud, et kommentaatorite klassifikatsioon on tinglik ning nii mõnigi kord on Pavlovi koerad samas ka monomaanid. Monomaaniast rääkides pean siin silmas ennekõike erinevaid vandenõuteooriaid; seoses Norra terroriaktiga on neid esinenud arvukalt.

(1) Vabamüürlased. Breivik oli vabamüürlane "ja sellega on kõik öeldud". Vabamüürlased tahavad valitseda maailma ja ei ole ühtegi hirmsat tegu, milleks nad pole võimelised. On mõttetu vastu vaielda, et mitmesaja-aastases vabamüürlaste ajaloos pole olnud ühtegi Breivikiga analoogilist juhtumit. Mis puudutab vabamüürlushullust põdevaid, siis neile tekitas teatud düskomforti hoopis muu: vabamüürlased teevad oma musti tegusid salaja, Breivik aga reklaamis ennast igati ja muuseas ka vabamüürlasena. Kuid monomaania ongi oma nime väärt just tänu sellele, et igale vastuväitele võib leida vastuvastuväite. Antud juhul kõlab see umbes nii, et Breivik on lihtsameelne ohver, kelle vabamüürlased meelitasid oma looži ja korraldasid seal talle ajupesu. Ühe parima sedalaadi versiooni esitasid Vello Leito ja Aivar Koitla telekaamera ees. Breivikit juhtisid Norra valitsus ja politsei (teadagi kõik vabamüürlased), keda omakorda õhutas Euroopa ülemkogu alaline eesistuja Van Rompuy (selge, et vabamüürlane temagi), kuid tema taga seisavad veel eriti tumedad jõud, keda isegi nii vapper inimene nagu Vello Leito ei julgenud nimetada.
(2) Juudid. Norra noored sotsdemmid nõudsid päev enne terroriakti Gaza blokaadi lõpetamist ja Iisraeli boikoteerimist. Seda sionistid välja kannatada ei suutnud. Antud versiooni pakkusid välja mitmed anonüümsed Eesti kommentaatorid, aga Venemaal esines sellega meilgi tuntud ajakirjanik Mihhail Sevtšenko, kes on muuseas Venemaa Ühiskondliku nõukogu liige. Kavkazcenter.net aga vihjab, et Breivik ise on juut. See, et selliseid aktsioone korraldavad erinevad vasakorganisatsioonid regulaarselt, ning see, et Breivik valmistus oma mõrvatööks aastaid, neile ei mõju.
(3) Neonatsid. Tundub ratsionaalsem kui kaks esimest, kuna teatud kontaktid Breivikil nendega olid (aga olid ka vabamüürlastega), kuid mitte miski ei viita sellele, et terroriakti taga oleks olnud mingisugune laiem vandenõu, k.a paremäärmuslik organisatsioon.
(4) Sotsid ise. Breivik kui nende salaagent. Tundub täiesti meeletuna ja, nagu vabamüürlaste puhulgi, ei saa pärast Teist maailmasõda leida ühtegi analoogilist provokatsiooni, pealegi mitte kuidagi ei lange kokku nüüdisaegsete Norra sotside maailmavaate ja teguviisiga. Kuid kindel loogika siin on. See lähtub tuntud põhimõttest cui prodest? (kes saab kasu?). Norra sotside populaarsus tõusis 10%, paremerakondadele on vesi peale tõmmatud. See on ülimalt vildakas loogika, mis vahetab tagajärje ja põhjuse, kuid tegu on väga levinud ilastamisviisiga.
(5) Al Qaida. Eesti kommentaariumist ma seda ei leidnud, aga nii täiesti tõsiselt väitis seda Ameerika Hääle saates eriteenistuste asjatundja Aleksandr Vassiljev, kes on ise endine KGB analüütik. Kõigepealt ta põrmustab versiooni, nagu oleks Breivik hull või osa neonatslikust vandenõust, kuid siis, lähtudes samast põhimõttest, cui prodest?, leiab, et Breivik oli Al Qaida või muu islamistliku rühmituse salaagent. Et Breiviki ja islamistide vahel mingit reaalset seost tuvastada ei õnnestu, teeb teda pisut murelikuks, kuid oma versioonist ta ei loobu.

    Eesti kommentaariumides on mitu ärritavat tendentsi. Kaks neist on vastandlikud. Ühelt poolt noritakse sõnade kallal, mida see ja see siis täpselt tähendab, teiselt poolt on aga juurdunud täiesti vale arusaam mõningatest käibeväljenditest. Näiteks on väga palju arusaamatusi seotud multikulturalismi mõistega. Peaaegu üldine konsensus on, et tegemist on millegi väga a) moodsaga, b)  võõraga ning c) halvaga ja lausa ohtlikuga. Tüüpiline näide:
aga, 29.07.2011 21:49
multikulti põhjustab kannatusi miljonitele?...
    Sellesse võiks suhtuda üleoleva irooniaga, kui isegi ajakirjanikud ei ajaks siin asju lootusetult segamini. Näiteks nii tark inimene nagu Marika Villa kirjutab oma muidu heatasemelises artiklis:
"Ometi jätkus konservatiivsel parteil julgust kantsler Angela Merkeli suu läbi tõdeda, et aastakümneid ideaaliks olnud kultuuride ühtesulamine vallatu nimega multi-kulti on läbi kukkunud."
    Ning kohe ülejärgmises lauses:
"Ei taha seda aga endiselt tunnistada rohelised ja punased parteid, kelle arvates ei peaks põhirahvusesse sulandumine olema immigrantide eesmärk..."
    Ta vist ei panegi tähele, et need kaks väidet välistavad üksteist. Kui multikulturalism tähendaks "kultuuride ühtesulatamist", siis ei saaks see samal ajal olla põhirahvusesse sulandamise takistus.
    Kuna ma ise ei ole multikulturalismi kontseptsiooni pooldaja, ei oleks ma sellel teemal sõna võtnud, kui eestikeelsetes kergesti kättesaadavates allikates oleks olemas rahuldav käsitlus. Sellisel juhul piisaks viitest. Paraku puudub selleteemaline artikkel ka eestikeelses Wikipedias. Niisiis, multikulturalism tähendab poliitilist ja sotsiaalset kontseptsiooni, mille kohaselt ühe riigi erinevatel rahvusrühmadel, aga ka religioossetel rühmitustel on õigus ja võimalus säilitada ning arendada oma identiteeti. See kontseptsioon tekkis juba 19. sajandi lõpul, kuid praeguses sõnastuses on see tulnud Põhja-Ameerikast, Kanadast ja USAst. Viimases vastandub see eelnevalt domineerinud sulatusahju (melting pot) doktriiniga, mille kohaselt erinevad rahvad sulanduvad kokku ja kaotavad oma eripära. Multikulturalismil on erinevad variandid, nt USAs on see ennekõike seotud hariduspoliitikaga, Põhja-Euroopas aga ennekõike juriidiliste ja sotsiaalsete garantiidega.

Vastandpoolusi märgivad Euroopas Suurbritannia ja Prantsusmaa. Viimases on kõik kodanikud prantslased, sõltumatult nende päritolust. Kogu haridus on vaid prantsuse keeles. On täiesti ootuspärane, et Prantsusmaa keelas esimesena (Lääne-Euroopas) moslemi naiste spetsiifilised peakatted, kusjuures mitte üksnes nägu varjavad niqabid ja burkad (hiljuti keelas need ära ka Belgia), vaid ka palju süütumad hijabid: need ei varja nägu, kuid väljendavad religioosset kuuluvust. Väljaspool Lääne-Euroopat keelustati moslemipeakatted Nõukogude Liidus ja Türgis. Selline asi tundub täiesti võimatuna USAs või Suurbritannias. Inimese riietus, tema vaated ja religioosne kuuluvus on seal tema sügavalt isiklik asi.

    Suurbritannias minnakse veelgi kaugemale ja diskuteeritakse aktiivselt šariaadikohtule legaalse staatuse andmise üle.
    Ent kui me vaatame ajaloos veidi kaugemale, siis multikulturaalse mudeli musternäide võiks olla Teise maailmasõja eelne Eesti Vabariik, kusjuures multikulturalism oli siin sisse seatud oma kõige rangemal riiklikult reguleeritud kujul. Tõsi küll, seda nimetati siis kultuuriautonoomiaks. Sellel olid riigipoolsed juriidilised, sotsiaalsed ja, mis sugugi pole vähemtähtis, finantsilised garantiid. Nii palju siis moodsast, võõrast ja ohtlikust.
    Ka praegu ei näe ma multikulturalismis suurt ohtu, ammugi mitte seost väidetava islami ekspansiooniga. Suurt paanikat tekitavad šariaadikohtud Suurbritannias on ka minu meelest võrdlemisi süütu asi. Ei näe mingit põhjust, miks moslemikogukonna liikmed ei saaks lahendada oma kogukonna siseselt mittekriminaalseid konflikte vastavalt oma kultuuri traditsioonidele. Tuletan meelde, et šariaadikohtu menetlus avatakse vaid siis, kui kõik osapooled on sellega nõus, vastasel juhul läheb asi menetlusse riigikohtus. Ning veel kord: tegu on üksnes tsiviil- ja mitte kriminaalasjadega.
    Kuid nagu ma alguses juba mainisin, ei ole ma multikulturalismi doktriini entusiast. Ja põhjus on väga lihtne. Konservatiivsete vaadetega inimesena arvan, et nii komplitseeritud küsimustes, nagu kindlasti on praeguses maailmas rahvusküsimus, ei saa olla lihtsat ja universaalset lahendust, ükskõik kui head kavatsused on nende lahenduste pakkujatel.
    Ja veel, igaks juhuks, ehkki see on minu meelest täiesti enesestmõistetav: multikulturalismi kontseptsioon ei ole kuidagi seotud immigratsioonipoliitikaga. See käsitleb üksnes juba ühiskonnas olemasolevaid rühmitusi. See, et Põhja-Euroopas on suhteliselt leebe immigratsioonipoliitika, on seotud sotsiaaldemokraatlike traditsioonidega, mis on seal palju sügavamad kui multikulturalism.